Kuula. Rändajat. Rändajat tere kuulajatele, tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ja meie rännusihiks on täna Saksamaa, täpsemalt siis. Täpsemalt rändame Saksamaa põhjaotsast välja Saksamaa lõuna. See viis peaks küll paljudele eestlastele tuttav olema, tuleb kohe mingi peolaud meelde ja, ja ühislaul. Ja Artur Rinne jah, ja paljud võib-olla arvavadki, et see on eesti rahvalaul, võta näpust, vana saksa rahvalaul, in küünen vald. Ja nii on ka paljude teiste eesti uuema aja rahvalauludega, mis on tegelikult laenatud siis Saksamaalt ja ja õietigi, palju eesti kultuurist tahame või ei taha, on sellelt maalt pärit. Ja õieti ka palju Saksamaa loodust on ikka ikka väga lähedane meie omale. Kui mõelda kas või sellele, mis on Saksamaa rahvuspuu, Saksamaale rahvuspuu on tamm Eestis juba väga tavaline Saksamaa rahvuslind, valge toonekurg, jällegi tuttav lind meilegi ja kõige üllatavam võib-olla, kes ei tea, on Saksamaa rahvuslill, see on rukkilill nagu meilgi täpselt sama. Aga võib-olla siin saates me siis ei räägi sellest, mis on Eesti ja Saksamaal otses ühist, vaid räägime sellest, mis on just erinevat ja võib-olla midagi sellist. Need seigad loodusest, mis ka kogu Euroopa taustal kuidagi väga saksa Likud või väga erilised. Ja rändame ikkagi omaenda retke muljete põhjal. See oli kord viis aastat tagasi, kui sai mindud ikka päris põhjalikule loodusretkele. Ja, ja need on õieti muljet ühest viie aasta tagusest põhjalikust loodusretkest Saksamaale, kus me tulime tegelikult et lõunatipust kuni põhjatippu. Aga noh, siin me liigume nüüd mõttes nagu teistpidi, et lähme põhjatipust, lõunatippu. Saksamaa on igal juhul kole suur maa. Tema läbimõõt linnulennult on on ligi 1000 kilomeetrit, aga põhjast lõunasse autoga sõites tuleb ikka ligi 2000 kilomeetrit ära ja selle kõige põhjapoolsema paigata. Kas, kuhu me siis muidugi looduse pärast läksime, oli Rügeni saar. Rügen asub Läänemeres, nii nagu Saaremaa ja Hiiumaa ja, ja need Rootsi saared, millest eelmistes saadetes rääkisime. Aga ta on siis hästi seal lõunasopis. Aga teisalt on Saksamaa kõige suurem saar. Ja sinna praegusel ajal lähed siis üle silla kolme kilomeetri pikkune sild ja seal saare seal on see, mis tõmbab magnetina kõiki. Loodusesõpru on Jasmundi rahvuspark. Ja seal on siis selline rikkumatu ja väga omapärane loodus. Miks ta rahvuspargiks on tehtud ja selle looduse niisugused märksõnad on Soomets, töögi, mets ja kriidikaljud ja see oli mu ammune unistus seda vaatama minna, ma teadsin sellest ammu. Aga nüüd üks sai see teoks ja seal rahvus pargis me tegime niisuguse tõsise päevaretke. Kõndisime oma 15 kilomeetrit seal mööda loodusradu ja no olgu juba ette öeldud, et, et võrreldes muu Saksamaaga oli pettumus seal see, et need rajad olid võrdlemisi kehvasti korrastatud, kehvasti märgistatud ja üleüldse kogu see info oli väga vilets seal ja seal selle põhjuseks oli loomulikult see, et Rügeni saar, park kuulus endisele Ida-Saksamaal. Ja kui sa praegu seal Saksamaal ringi liigud, siis sa ei saa seda märkamata. Ta ei jäta, kui tugev on see ajalootaak ikkagi looduse poolt ja rahvusparkide poolelt. Et siin põhja siin põhjaosas, kus oli vanasti siis Ida-Saksamaa, et seal on see täiesti hüppeliselt madalam rahvuspargi korraldas nii, et kuulsast saksa korralikkusest jäisel kõvasti. Pigem tuli meelde õnnis sotsialismiaeg Eestis. Tõesti kohe. Aga noh, loodus oli muidugi vägev ja, ja see rada kulges läbi pöögimetsa pöögimetsi seal nendele, kes pole seal olnud enne ikka väga eksootiline. Pöögipuud on, koor on neil niimoodi nagu meie hallil Lepalt hästi sile, halli värvi, aga puud on hästi võimsad ja hästi kõrged. Ja nad kasvavad teatud parajate vahedega üksteisest nagu mingisugused võimsad sambad. Ja metsaalune on täiesti teistest puudest lage, seal kasvab ainult et seal ei ole ka põõsaid. Ja niimoodi sa mäed nagu hästi kaugele seal pöögimetsa all niuke lõpud võimsate hallide sammaste rida. Ja see alune metsaalune on valdavalt nihukest pruuni värvi, sellepärast et pöögilehed on umbes nagu meil tammelehed, nad on niuksed nahkjad ja kui nad maha pudenevad, siis nad ei kõdune, järgmisel aastal püsivad mitu aastat seal maas ja Ta on seal ka väga vähe rohelust seal metsa all. Ja pöögilehed ise on pigem nagu lepalehe moodi, aga servast nagu nagu siledad, see sirged aganad kõdunevad väga-väga aeglaselt. See pöögimetsa lummus on ikka ikka väga eriline, kus sa seal all oled? Väga teistsugune. No see soo, see ausalt öeldes oli vägagi Eestimaa moodi, meile lähed soomaale kohalikud nimed, tahad Soomal neid mudametsadeks niuksed, sanglepad kasvavad suurte mätaste otsas, vahepeal läigivad veesilmad, palju taimi on seal sanglepa lodu all ja konni krooksumas ja linde laulmas niukene elurikas. Eestis on neid säilinud ikka üllatavalt palju ja, ja pigem sa saad neid röövida ja nii saarel aru, et kui suur haruldus on see meie, need sanglepa lodu, mida Eestis on ikka siin ja seal, et mujal Euroopas on see suur, suur haruldus, iga väiksemgi samm, lepad lodu, tukk, mis kasvaks kuskil Kesk-Euroopas, võetaks silmapilk looduskaitse all. Aga siis töögi metsal oli palav, seal on ikkagi juulikuu ja, ja kohe niukene tuulevaikus. Järsku tunned nagu, nagu Niukest värskendavaid tuuleiile ja taipad, et ahaa, et ma jõuan mere äärde. Ja see mere äärde jõudmine tuli küll väga järsult. Järsku seisad korraga niisuguse järsaku veerel ja sinu all sügaval sügaval all on, on meri ja sama Läänemeri, seesama lääne mari, mis meiegi randasid, uhub ja natukene tuli selline tunne peale nagu meie põhja rannikul paekaldal. Seisad järsaku äärel, vaatad sügavale alla. Ja mõnes mõttes ongi need kriidikaljud koosnevad lubjakivist, nii nagu meie paesed kaljut siin põhjarannikul. Aga teisalt on nad ikkagi üks teine kivi ja vaatad seda järsakut seal serva peal seistes, siis ta näeb ikka teistmoodi välja. Ta on tõesti nagu kriit kriitvalge, hästi, selline sile noh, peaaegu nagu keegi oleks ehitanud 100 meetri kõrgusi hiigelmüüre ja torne. No kas ehitaja on olnud loodus ja oleks need siis nagu üle lubjanud kuidagi näevad? Et siis sellesse nimetus ja sellesse nimetusena kriit on, on ka geoloogiliselt õiges ongi kivim, mille nimi on kriit. Kui me laskusime alla mere äärde, me me võtsime neid kriidikamakaid kätte, Ta ja proovisime neid sõrmede vahel. Et kuidas on siis kooli kriidiga võrreldes, et kas on teistmoodi või ei ole ja kuidas oli? No ikka on teistmoodi, ta on ikka kivim, tan kõvem kui koolikriit, aga proovisime ka joonistada, seal oli mingi ajupuu, oli tulnud tormiga randa, niisugune sile palk peale andis kriipse tõmmata küll, aga kehvasti sihuke kehva kvaliteediga koolikriit see osa, mis oli nüüd sealt ülevalt murdunud ja see murdepind, vot see oli helevalge, aga mujalt natukene hallikas, noh, need kõik need vihmad ja, ja päike ja need olid teda nagu luitunuks muutnud. Aga põhimõtteliselt on see ikka kriitmis kriit ja terved kaljud ja see koht, kus me olime, sellel on nimi, on kuningatool ja seal päeval kaljunuki peal sealt alla oli siis püstloodis kukkumist 117 meetrit. See on siis, kui mõrreldajale meie armsa Ontikaga ikka kaks korda kõrgem ja eks sealt ülevalt alla vaatasid sind need inimesed, kes rannas ribal kõndisid, nad olid ikka tõesti nagu sipelgad, mustad sipelgad. Ja see nimi kuningatool, et see tuli sellest, et Rootsi kuningas Karl 12. jälle meie ajaloos ka tähtis tegija oli juhatanud selle kaljunuki otsast merre lahingut seal oli siis Taani ja Rootsi sõjalaevad võitlemas seal tema pilgu all seal merel. Et sellest siis kuningatooli nimi ja kogu see maastik on ikka väga maaliline ja tõtt-öelda üks põhjus, miks ma tahtsin nii kangesti sinna röögeni kaljudele minna, ma olin näinud juba aastakümneid tagasi ühte maali, selle oli teinud kask var Taavit, Friedrich, selle maali nimi oli kriidi kalju rüügenil. Seal on täiesti lummav maal, see on niisugune, see on igas suuremas kunstiajaloo raamatus ka sees on ikka kohustuslik näidis saksa romantilise maalikunstikoolkonna klassikalisest teosest ja seal on siis noh, niisugused hele valged silmipimestavalt valged kaljuhambad täiesti terved. Nende tagasinetab meri ja nende kaljuhammaste ees on siis kaks härrasmeest kenasti riides ja üks preili jälle väga kaunilt riides siis imetlevad seda merd sealt ja neid kaljuhambaid. Ja kõik on nii ilus. Ja noh, eks see ongi see romantika ilus ja noh, see on romantika, romantiline koolkond. Aga noh, see on seal tõesti eriti teravalt rõhutatud kiir kapselt ja me läksime ka täpselt selle koha peale, kus Kaspar Taavit Friedrich oli oma maali teinud kuskil tublisti üle 100 aasta tagasi. Ja see koht oli, oli enam-vähem samasugune nagu maali peal ei olnudki seda Ta härrasmeestega seda preilit, aga need kaljuhambad olid samasugused, aga keskelt olid paar hammast puudu. Ja noh, siin on jusse ajahammas nende hammaste peale asi just ja, ja muidugi sisuliselt meri, meri murendab. Ja kui me sealt ära tulime, mu praegu lugesin hiljem, et, et kuskil kolmandast tagasi murdus selle väga kuulsa vaate juurest veel üks niisugune tõsisem hammas ära, eks need kaljudki on tekitatud mere poolt tegelikult need teravad hambad, need, need kõrged järsud langused seal seal meretöö. Aga kahtlemata, kui mõelda kogu Läänemere peale kogu Läänemere ranniku peale, siis ma arvan, et need Rügeni kriidikaljud ja natuke neid kriidikaljusid ka mõnel Taani saarel. Et need on kõige efektsemad, kõige võimsamini mõjuvad rannad kogu Läänemeres ja lausa kutsuvad maalima. Jah, jah, nad on, nad on nagu tõesti looduse kunstiteost sõna otseses mõttes igale ilutundlikule inimesele tugevalt mõjuvad. Aga siit me läksime siis Rügeni saarelt kihutasime läbi terve Saksamaa lõunaserv. No see on uskumatu, et need Saksamaa kiirteed, et sa võid rehkendada peaaegu 1000 kilomeetrit päevas autoga sõitma. Et seal meeletu kiirus 140 kilomeetrit tunnis on tavaline, tavaline ja sa harjud, sa satun nagu seal kiirtee peal nagu mingisse transsi said tajugi tegelikult milline oht seal on, vahetevahel näed küll, tee veeres mõnda vrakki seal maas, eks ole. Aga noh, teistpidi viivad nad sind väga kiiresti edasi. Mina olen sõitnud seal, tõsi küll, mitte ise roolis olles õnneks ja 80 kilomeetrit on just sellest ei saanud ka aru, et just sõitis lihtsalt kiiresti ja kõik ja et kui sa tahad Euroopas rännata, siis Saksamaa kiirteed viivad sind väga kiiresti edasi, see on fakt. Ja siis me jõudsime kahe päevaga, jõudsime selle ühe Euroopa suurima riigi põhjaservast lõunaserva ligi 2000 1000 kilomeetrit ajamist, kahe päevaga. Jõudsime Baierimaale. Baierimaal on erakordselt maaliline looduskoguse Baierimaa seal on, seal on siis tasakaal, ütleme nende küngaste, järvede, metsade, põldude, nihukeste, punase, katuseliste külade vahel. Loodus on seal suhteliselt palju, sest Kesk-Saksa maa on ju suurelt jaolt ikka nii tööstuslik ja, ja nii tehismaastikke täis, et sealpool lootustenam järelgi, eks ole, aga siin lõunaservas Alpide jalamil sa saad jälle nagu, nagu hingata ja looduse uhkeid paika on siin palju ja ma lihtsalt räägin paarist-kolmest, mis olid enda jaoks kõige mõjuvamad. Et näiteks järvedest neetis endale nagu kõige võimsama mulje Kööniks see järv, see on peaaegu seal Austria piiril selline sopiline suur mägijärv dema nõlvadelt kerkivad peaaegu püstloodis heledad kaljud, mitmesaja meetri kõrgused ja vesi on niisugune täiesti läbipaistev ja tohutu puhas ja ka hästi karge. Aga oli juulikuu, võtsime kätte, hambad ristis, läksime ujuma. Mingi 18 Raadio oli, vesi polnudki veel kõige jubedam, jäi piisavalt külm, et eestlane on karastatud, ütleme niimoodi. Aga kui nüüd jälle just mõttes võrrelda sellesama Jasmondi rahvuspargiga Põhja-Saksamaal, siis et siin oli küll see rahvuspargikorraldus olid viimase peal tohutud ja informatsioon hästi palju hästi märgitud, õpperadasid. Seal saime olla ühe päeva, aga tundus, et siin võiks vabalt nädal minna nagu lennates, lihtsalt rännates mägedes ja, ja seal järvel laevaga ringi sõitma. Kas see oli, oli ma paningi endale kõrva taha, et ükskord ma lähen sinna tagasi, et, et see on lihtne, lendasid mingi odavlennupiletiga Münchenisse, neid on aeg-ajalt ikka tõesti võileivahinna eest, sealt sõidad kaks tundi bussiga jalad kohal. Väga vahva paik, väga tore paik. Muidugi ta on natukene ka kurikuulus, sest selle äärde lassiga Hitler ehitada oma suveresidentsi ja seda nimetatakse kotkapesaks. Aga loodus pole, see lootus ei ole selles süüdi ja loodus on tegelikult ikkagi noh, väga väga kaunis seal selle järve ümbruses igal pool ja nad väga tüüpiline Baierimaa küngastel on ka see, et küngaste tippudes on vahel mõni kindlus ja vahel mõni loss. Ja nendest asjadest on muidugi, eks see kõigem, see on noischwans Daini loss. Seda vist teavad ka mõned eesti turistid, sest sinna turiste läheb hästi palju. Ja see Neushuanstayni loss. Me läksime loomulikult ka seda vaatama, kõndisime läbi metsa mööda rada ja, ja järsku teisel pool sügavat kanjoni uksemetsaga kaetud künka otsas on loss, mis on silmapilk selle tundub, et et ta natuke liiga ilus, et olla tõsi. Nisukesed, tohutu peened tornid kõrguvad siin ja seal niisugune pitsiline müüride ja katuste nisugune rägastik. Ja taustaks seal allpool veel sügav org, kus on üksikud saksa maalilised külad ja, ja seal taga Velzinetav järv. Ja see loss on tõesti liiga ilus, et olla tõsi. Ja tegelikult selle midagi, tundub, et ma olen seda kuskil näinud. Ja siis naljakas küll, tuleb meelde Disney multifilm ja tegelikult ongi uinuv kaunitar on tehtud täpselt sellest lossi pealt maha joonistatuna sest see on nii täiuslik. Kust võiks alata, noh, muinasjutt tuleb silme ette küll just täpselt ja isegi minu meelest iga Disney filmi algus, kuse logo tuleb silme ette, kui, kui Sulle ilmub sinna niukene loss. See on tegelikult tema, need sokid on üllatavalt samasugused nagu see naisMansteini loss. Ja selle lossi tegelik saamislugu on samasugune niukene. Muinasjutuline. Et see oli niimoodi. Ta oli üks Baierimaa kuningas 1800.-te aastate teisel poolel. Tema nimi oli Ludwig teine ja Taali suur kunstide austaja. Richard Wagneri helilooja toet Ta ja, ja suur austaja ja raha tal oli ja ta oli lapsest saadik niisugune hästi tugeva fantaasialennuga ja väga sisse võetud nendest vanadest, germaani aegadest. Ja siis, kui ta sai kuningaks, siis ta otsustas, et nüüd ma teen selle ära. Tema tal ei olnud õiget arhitekt, tegi vaid see oli põhiliselt tema enda niisugune kujutlus, kuidas üks vana rüütliloss peab välja nägema ja tal oli kujundajaks, oli teatri dekoratiiv. Kes siis määrus, need viimased peensused ja detailid selles lossis. Ja nii nad ehitasid selle niuksed. See ei ole tegelikult ka mingi keskaja loss, vaid ta mingi segu, niisugune tõesti aru saada. Tuuri ajaloolase jaoks arusaamatu segu, aga täiuslik, ütleme unistuste rüütliloss. Ja sellel kuningal oli ta oli väga niisugune tsentriline inimene ja tema elust on kirjutatud pakse raamatuid ja ja temaga juhtus niimoodi, et teda peeti natukene liiga pööraseks ja, ja kui ta oli selle lossi valmis saanud, ega ta seal palju elada ei saanudki. Üldiselt otsustati, et Ta on hull ja isoleeri teda ja ta suri õige kiiresti, kui ta oli isoleeritud. Tegelikult olid seal taga ka veel muidugi poliitilised intriigid ja siiamaani vaieldakse, kas ta oli hull või ei olnud. Aga seal oli põhjendus oli see, et et ta on hull, et ta ei vastanud Ta enda eest, vaat missuguse lossi ta ehitas. Ja laostas iseenda, selle lossiehitusega järelikult hull just, ja mis on tulemus? Kõige enam pildistatav loss kogu Saksamaal tänasel päeval? Kõik teavad seda iluideaaliks üksmeelselt mitte ainult Saksamaal just, ja lisaks kas toota ka väga suurt tulu tänapäeval Baierimaal selle maakonna omanduses ja, ja see tohutu turistide hulk, see on väga tulus loss kõigele lisaks selline tulemus sellel lossi Klooga. Aga Baierimaal on ka vägevaid metsi ja siin on ka vägevaid puid ja siin kasvavad mõned Saksamaa kõige legendaarsemaid puud. Ja loomulikult käisin neid vaatamas, pildistamas, mõõtma suurimas ja nende hulgas jättis kõige sügavama mulje ühes kolkakülas riidi külas asuv Pärn mille nimi on volframi IRL. Ja ta asub nii nagu Saksamaal tihti need põlispuud peaaegu küla keskel, ta ei ole üldse külast eemal ja, ja see niuksed päikesel haljasalal, seal tee ääres. Ja kui sa seda vaatad, seal turiste eriti ei käi ta niisugune noh, erihuvidega loodusesõprade jaoks Lätis kohtaga massituristid sinna ei lähe. Ja kui sa seda vaatad, seda puud juba eemalt, siis tundub küll, et, et nad siin on küll, et midagi väga, väga erilist tundub nagu nagu see puu seisaks jalgade peal mingi viie jala peal, aga tegelikult on hoopis niimoodi, et selle hiigeltüve sees on meeletu õõnsus ja see õõnsus on nii suur, et sinna on mitu sissepääsu. Ja niimoodi tekib niisugune noh, nagu suur tugedele tootuv ruum. Tegelikult see, see õõnsus on selline ruumitaoline ja see puu on madal, tema oksad on tohutu jämedad, nad lähevad igas suunas laiali. Ja kuna ta on tõesti vana puu, siis on sinna pandud toeks niisugusi, raudlatid aitäh siia ja sinna. Nii et, et, et on niisugune imelik ja kummaline puu ja ja põhiline, miks ta ikka kuulus on, on need lood, mis selle kohta käivad. Hästi vanades sajanditevanustes kroonikates on juba teatatud, et selle all selle pärna all lõi oma lugulaule üks keskaja kuulsamaid truba tuure Wolfram von Effhnbach ja sellepärast on selle puu nimi volframi pärn. Ja üks tema kuulsatest lugulauludest on Parzival separcival on Rüütli lugu, räägib ühest rüütlist, kes oli nii üllas ja ustav, et talle lubati või usaldati Püha Graali valvamine. Ja noh, see motiiv on, ütleme Euroopa kultuuris väga tuntud. Ka näiteks Richard Wagner on kirjutanud ooperis Parzival just sellesama lugulaulu teemadel. Ja selle puu kohta siis usutakse. Ta on vähemalt 1000 aastat vana, nagu mõelda, et see volfram on Essenbach, elas kuskil 12. 13. sajandivahetusel ja need kroonikad on tõsi, faktilised siis siis tõepoolest vähemalt 700 aastat tagasi oli ta suur puu. Noh, igal juhul on ta igavest suur, igavest vana. Ja noh, kui me seal all olime, siis ma avastasin, et maas on pärnaõie neid noh, neid kandelehti niisuguseid ja, ja mõtlesin, et kus need on tulnud, vaatasin puu otsa, et see igavene vana rauk oli täies õies parajast. Nii et, et täiesti elujõuline kuigi väga veidra välimusega ja, ja siin all tõtt-öelda oli juuli keskpaik ning mul oli põhjust välja võtta Ta seljakotist šampusepudel ja kaks kristallpokaali, sest oli minu sünnipäev. Ja siis me naisega istusime sinna tüve õõnsustesse, avasime šampusepudeli, täitsime kristallpokaalid ja pidasime minu sünnipäeva kahekesi. Ja seal üle tee oli lähim ja seal istus trepi peal saksa talumees. Ta vaatas mind niimoodi, temal oli käes õllepudel, rüüpas seda õlut sealt ja no ma ei tea, mis ta mõtles, aga igatahes võib-olla mõtles, et, et oleme ka mingisugused kunstnikud või, või, või jumal teab mis imelikud tüübid, kes romantilisel viisil teevad midagi mingisugust rituaali, testisid kristallpokaalid ja, ja ja nad ka katki läinud. Ei, ei, see on, see oli läbimõeldud ja tegelikult selge see ja mõnes mõttes täiuslik sünnipäev ja ja mõnes mõttes kordumatu sünnipäev ja kindlasti ei enne ega pärast seda sellist sünnipäeva mul ei tule. Et kogu see lugu siin Saksamaa kohta kippus natukene väga romantiliseks minema, aga aga mis teha, see romantika romantism on Saksamaa kultuuris ka tugevalt sees istuja ja seesama laul, mida me siin laulame, peolauas, mets mühiseb, eks sealgi alla seda romantilist nooti tugevalt sees ja ja kuulamegi siia lõppu siis seda vana saksa rahvalaulu imgi rüünen vald. Seesugune oli siis tänane saade Saksamaast, täpsemalt rohkem röögeni saarest ja Baierimaast, millest räägime järgmises saates. Rändame Šotimaale. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuulo.