Plaani põgenik. Plaadi põgenik. Tänane plaadi põgenik on jõudnud oma teise saatetundi ikka veel on paadis kahekesti saatekülaline Emil Rutiku ja saatejuhiks on Maian Kärmas ning eelmises tunnis jõudsime kõikide muljete ja, ja nende mõtete vahetamise käigus mängida vaid mõningad lood selles tunnis üritamine rohkem Emily lemmikmuusikat mängida. Aga sinna ette natukene räägime ka sinu tegemistest, sa oled ju tegelikult päris palju olnudki selline šõumees, õhtujuht ja ka paljudes telesaadetes olnud saatejuht on olnud küll seal lõuapoolikud, küll bingo saatejuht oled olnud küll oled käinud ka Malaisias valimas balti riikide kõige vastupidavamat džunglistaari. Et kas kõikide nende saadete tegemiste keskel sul endal ei ole unistuste saadet olnud, mida sa tahaksid teha näiteks oma jutusaadet või midagi taolist? Telekas no kasvõi teles või raadios, et kas raadius peaks vastu treenimine, vastupidi? Teadma, mis siin pakkumisi olnud. Paar korda seda tehagi. Ja siis ma vahepeal oleme mõelnud nagu mingit, et kui tihemeelse ring on, et kuna need täis saab see inimeste hulk, kes käivad ikkagi, eks ole. Siis ma ise mõtlesin, et, et juhul kui peaks tegema, et ma peaks nimekirja, koostavad, kui palju on neid, kes ei ole veel käinud ja kes oleks huvitav, et mis asi see huvitav on? Kas jah, olen tahtnud teha? Kuskilt maalt ilmselt niisugune sisemine, see, niisugune revolutsionääri hingekene et midagi teistmoodi tegema, midagi peab olema, midagi peab olema sihukeste pööratud või noh, ütleme kasvõi seegi, et muusikamaitse on noh, kes see ikka kõiki juukselugusid, kuulab koos mõnele kättesaamatu, mõnel ajal mõistmatu ja tahaksite saada, oleks ka sama vastuoluline nagu, nagu ma ise ilmselt et oleks mingit oponendid või oleks mingit seetõttu, et sa oled täiesti valel teel, see ei käi niimoodi. Et selles oleks Siukest Araabias turgu. Et loomulikult on olemas selles mingeid reegleid ja Ma ei teagi omamoodi olen aru saanud, et tegelikult film käidaks sind ka ja see ongi minu üks tegelik tegelik sihukene, sisemine. Suurim unistus, mille taga siis asi seisab praegu? Ta on seisnud kõik need aastad, seda ma isegi käisin lõbuks seal ära ja proovisinaks ehmatas ära, ilmselt suur hulk praeguseks on. Ma ei tea, kas see inimene peab valmima sellise, näed, et vaat, see on jälle see kollektiivtegemine. Et sa pead jõudma nii kaugele, et sa saad, et sa usaldad nii palju, et need inimesed, kes under tulevad et nad elavad seda mõtet välja. Et sa saad su sees on seda jõudu nii palju, et sa saad ära lõigata need segavad faktorid. Et selles kollektiivtegemises see kristall oleks siis absoluutne kuskilt tead. Ühelt poolt on nagu aastatega tulnud mingit enesekriitikat, et kuskilt põled rohkem kuskilt nagu pabistad rohkem. Teiselt poolt on seda rohkem teadmist, et kuule, ma olen teinud seda sisemusest seda niivõrd palju läbi mälunud juba. Et et noh, seal ei saa eksida. See see on puhas. See on tõsi. See on aus. Aga milline see film võiks olla, kui, kui sa oma unistused saaksid? Kuskilt hinges. Ma ma kindlasti tahaks teha ühe, ühe filmimise pühenduse isale sellele põlvkonnale, kes said seda metsikut katsumust, siiamaani pole tehtud ja järjest rohkem kuulad seda, et, et mida rohkem tuleb peale neid inimesi neid väikseid, kes on ükskõiksed, seda rohkem on kuskilt. Võiks see samas olla ka, et ka minu põlvkond ei peaks enam mõtlema sellele, miks on ju asele, mitte selle peale mõtlemises, vaid asi on selles, et, et austus on üks, üks inimese suurim jõud, kus sul puudub niisugune sugune vorm või siukene eluline sisemine. Ma tea, mingi soon nagu austus. Paraku sa sa saad kadunud või vot minu jaoks ei ole enam inimest. Nii et et see papa lugu on mind alati köitnud. Ja me ei ole siiamaani suutnud teha ühe siukse siukse pildi või vormi võib veel filmi või mis, nagu räägiks seda, et mis tegelikult on, kuidas käis ta on olnud, jah, nimed tahvlil, jaa. See on hea. Aga seda, seda valu ei suuda ju ühe ühe fragmendiga edasi anda. Et mis siis toimus, mis selle ühe väikse rahvaga on tehtud, kuidas see käis, ülejäänud oskavad igal pool ümberringi kitkuda ja öelda, et oi, meil oli nii aja ja siis kõik on kaastunne on osades kultuurides negatiivne. Mitte kaastandes pole asi, vaid meie endi sees. On tähtis see, et, et me teame, see ei ole tulnud niisama. Kõik see, mida me naudime praegu just nimelt Ma ei ütle, et ma kasvasin, ütleme, et mu lapsel oli, miks vale 100. või, ja mina olin siis läks niimoodi. Keegi ei ütle, et see vale aeg oli, see oli meile ebasobiv. Meile, kes nüüd teavad, et me oleme nüüd sellised, et see oleks üks, mingisugune sisemine sisemine ma, mul on tohutud pilte nagu peas, kus kohas et kuidasmoodi, kuidas ühele poisile, kes on 17, tuleb juurde, mõlemalt poolt olid pätid, ei saa öelda, et see oli mingi ühepoolne. Me jäime sinna vahele. Ühes väikses eestimaa kohakesiseks väike poiss, kes on 17, tuleb ligi ohvitser, kes ütleme nii, et sul on kolm võimalust, kas sa lähed tööle meie heaks sõjaväkke, lasime su maha. Mida see pois peab tegema? Et millised sisemised valikud, ainuke sisene valik on jääda ellu, olla siin tähtis olla, olla olemas. Ja siis, kui keegi tagantjärgi ütleb, et aga noh, kuna sa oled ise ju valikuid teinud ja ja sind süüdistatakse selles, et sa tegid valikud ellujäämise valikut, siis see on alatu see kõige alatu, mis võib üldse olla. Jah no vot, need on need aga, aga see on samamoodi, et kui keegi küsib minu käest lemmikfilmid jällegi ühest äärmusest teise piano, anna anda king. Samas ma olen õudsalt fanaatiliselt omal ajal pühendanud sellesse, et kuidas Lucas alustas oma tähesõdade tegemist, et kuidas, kuidas nad ehitavad selle värgiga. Kraadiuse suu lahti kosmoses lendavadki kile, ribakest, laevad. Illusioon, see on üks, see on üks selleks maagia, mis mulle meeldib ja ja. Ma ma vot jällegi, see on lapsepõlves või no ütleme nooruspõlves ma lugesin venekeelseid surnaale Snanjassile jonne, tehnik, tehnika, Moladioose, seal taga oli osadel just, et kuidas trikke teha ja mulle meeldis, ma olen olemuselt kompuutri insener. Et ma tänapäeval kogu aeg olen kursis, mis tänapäeva igast uued tehnilised saavutused on. Ja jällegi seal. Aupapale tõdes, et kui Sulbern kirjutas oma oma raamatu kapten neemast tol ajal ei olnud veel ju allveelaevasid. Ehk siis see kõik arenes. Ja kui me nüüd peaksime lugema mingeid ulmeromaane ja teadma, mis kuu jõuab, siis see on üsna kohe üsna kohe jah, sodi-pudi on nii metsik koos kuskilt maalt kust siis pihta hakata filmi tegemisega. See oleks esimene, oleks tähtis seesama see see, selle põlvkonna nii-öelda, kes jäi selle hammasratta vahele, et selles katsumus. Et seesama Kas sa saad aru sellest, et kui raske on see hetk seda valikut teavad, mis, mis sa seisad valiku ees, mitte see, et kuhu kõrgkooli ma lähen. Või et sa seisad selle valiku ees, et see disko vist ei ole nii hea? See on niivõrd teine tasand, hoopis keerulisem ja, ja selle pinnalt jõuda ja, ja jõuda selleni, et see läbida ei ole veel see inimene, kes ütleb, et oli, mis oli, aga vähemalt mul on head lapsed, on hea perekond ja ma olen olemas. Jätkame power. Aga jätkaks siis rock n rolliga. Et kuivõrd mul on see ega, ega pusas ei ole keegi, ütle seda eraldi muusikast hilitasid tsooni rock n roll. Ja seal kuulamegi hoopis inglaste rollinguid. Ei tea, kas sinu jaoks on ka Rolling Stones sellise mastaabiga ansambel, mille puhul sa lausa näiteks mäletad, millal sa esimest korda seda kuulsid ja millise elamuse sinusse jättis? No kuule, see on, see on nii vana, et kuidas üks laps ütles, et et mu vanaema on nii vana, et ta veel tundis dinosauruseid. Ja iga ilmaga. Kui öeldakse, et see on ikkagi selline dinosaurus ei mäleta, ausalt öeldes, mis lugu ei mäleta, aga ma tean seda, et enamuste puhul on noh, see on ikkagi lipulaev. Ja nimelt võtsin koalitsiooni rock n roll. Sellest on sellelegi põlvkond, kes, kes, Ma arvan, et see oli palju huvitavam kui praegu. Kus on valikute jada, on nii metsik. Nojah, aga võibolla võibolla näiteks meie lapsed ja lapselapsed arvavad, et meie ajastul oli hoopis kõige huvid. On selge, et alati on see läbi aegade olnud nii, minu vanaema ütles minu isa asjade kohta, et kuidas te saate küll siukest asja teha? Minu isa küll ei olnud selline, aga mamma küll vaatas vahest asjadele, mis noorus on alati hukas ja et kuidas ikka niimoodi tehakse. Mina veel ei ole jõudnud sellesse ikka, kus ma pean mõtlema, et no ma olen väga selle poolt, et tuld et kohe ettevõtmised. Mulle meeldivad ka tänapäeva mingid sünteetilised. Jällegi kui on huvitavalt tehtud, kui on ikkagi aju taga, kui ei ole lihtsalt tehtud, see juhuslikult. Aga ei mäleta ja ma ei saa sulle öelda, et see on and ainuniukene. Tan, huvitav. Seda ma olen jälle kõigile rääkinud, käis Michael Jackson lauluväljakul rahvast tuli. Ma ootasin tütart, rahvast oli kõik rusutud, väsinud ei ole. Siis käis Metallica rahvas tuli välja, kõigil oli selline tunne, et nii, mis välja juurime käsi, traalingut, rahvast oli välja ja sa nägid, inimesed omavahel suhtlesid, et kuule, lähme meile, võtan väikse veini. Et et muusikal on teatud ka siukene, see mõju, mis sellele järgneb. Nii et ma olen väga selle poolt, et Rollingud on need, kes kes teevad selle just selle, sa näed, et et see on humaanne või see, et inimesed just nimelt tulevad välja ja üksteiselt naeratatud. Kuule, lae, Anja, lähen veel, istub natuke juttu. Aga kas on olnud ka sellist ansamblit või sellist vau-elamust sinu jaoks, et mille puhul sa tõesti mäletad, et kui sa esimest korda seda kuulsid ja jättis sinusse tugeva jälje? Lagman poosa vokaalne asi loomulikult. Proov esimest korda Mcwerrin esimest korda kuulsin Pakistani meeskoori esimest korda kuulasin ühte jaapani asja, esimest korda kuulasin. Esimest korda käisin, peakski kohe selle otse kuulata, põõna pistad, see oli New Yorgis, oli siis üks hispaaniakeelne raadiojaam, tähistas oma juubelit ja siis öeldi, et meil on täna presentos ja siis tuli peale vennakene bordoopunases ülikonnas soni peas trimiklejate, pane käed selja taha ja hakkas kütma ja seal oli täpselt esimesest löögist oli, saal hakkas tantsima. Loomulikult on palju sellist mis on vao. See kõik on jätnud oma jälje, see kõik koguneb inimesse loomulikult. Iga ilus muusika arendab inimest. Jätkame selle ilusa muusikaga, mulle on see ka väga meeltmööda, nii et poenemista saaks, sealt saab, on meie järgmine. Lõunamaiste rütmide juurest tuleme tagasi kodu-Eestisse ja räägime jätkuvalt juttu Emil Rutiku ka, kelle meelismuusikat plaadi põgenikus täna kuulame. Tegelikult tuleme tõesti siis Eestimaa sügavustesse tagasi, sellepärast et et sa oled küll maailma näinud siit ja sealtpoolt ja, ja reisinud ja ikkagi Eesti on sulle kõige omasem välja, et sa oled üldse valinud endale elamispaiga pealinnast väljaspoole natukene selle maaelu rüpes. Tead, sellesse peab suhtuma kuidagi nii ja naapidi, et kas mina valisin või tema valis. Et kas kohal on ka olemas oma oma oma maagia külgetõmbejõud? Jah, mingi asi, mis enam nagu ei köitnud või mis enam ei köitnud meeli just nimelt. Et see linnas busserdamine ja, ja lihtsalt võnkumine ei kinkinud enam midagi, ei andnud võtta, pigem haaras, võttis, pumpas tühjaks eemaldas mind teatud võimaluses nagu leida enda jaoks aega ei saa viimased aastad pesitsenud ametil passinud Tallinna lähedal Lähtru. Aga tead sa, sel hetkel, kui ma sain aru, et ei ole tähtis, kus sa elad või kes sa oled ja, ja, ja on mitmed tuttavad mul, kes on mujal maailmas ka elavad täitsa niux. Püüdleme võpsikus meie mõistes. Ja, ja siis teevad oma asja sealt tulevad välja näitavad kõigile, et elu käib edasi väga jõudsalt sammul. Ja ei tunne ennast nagu lõigatuna Eilatuna, ma, ma arvan, et see tänapäeva enam ei ole see. Mulle meeldib öelda igal pool seda, mitte meeldivaid, petsin reaalsusest, olen maakas. Olen sellega uhke ja ema ei häbene seda. Ja mind pigem. Pigem ajavad närvi inimesed, kes häbenevad seda. No ma arvan, et neid on tegelikult vähe, kes seda häbenevad Eestimaa, nii väike ka tegelikult, et kõik kohad on väikekohad, aga jällegi nagu lubasime selle saata tunni alguses, et üritame natuke rohkem muusikat kuulata, et, et sinu meelismuusika saaks ka auväärset ruumi saates. Milline on järgmine artist? Valiks sellepärast, et see vennike on teinud need küll maailmas selle asja, et, et ma arvan, üle maailma on olemas tema fänne üle maailma on olemas inimesi, kes pooldavad seda mõttelaadi üle maailma, on olemas neid inimesi, kes saavad aru, et see, millest ta laulab, on, on, on olla inimene. Et me jõudsime jälle selle teemani, eks ole, inimene. Nõnda siis jällegi sellised soojemad rütmid, plaadi põgeniku saates Emil Rutiku poolt valitud muusika. Sa jagad oma elu ikkagi päris paljude selliste erinevate valdkondade vahel, et ühtepidi oled sa selline eraklik maamees, teistpidi oled sa suur suhtleja ja šõumees. Ühtpidi oled sa muusik, teistpidi oled sa aga telesaatejuht olnud, et õigupoolest, kas sinu jaoks on veel mingi selline eluvaldkond, millesse sa tahaksid sisse kuidagi pugeda või, või on sul mingeid selliseid harrastusi, millest me veel teadlikud ei olegi? Ja see kõlas, eks ole, väga veenvalt, sest selle taga oli nii maitsmine. Ma kuulun ühte seltskonda. Õigemini nad võtsid mind pärast pikka nurumiste mangumist üks kollektiiv, kes tegeleb grill ja barbeque-liha valmistamisega. Lahe, loomulikult kuna ma elan ise maakohas, siis mulle meeldib kasvatada kasutada maitsetaimi ise. Et mul on olemas see aasta, ma panin ka kasvuhoonesse paar tubakataime oleks heas sõbrus, kes, kes tõmbab piipu, et tahan talle kingitust teha, nihukest saada. Kus need kleidid sellesse käib, ilusti selle tubakataimega niimoodi juttu rääkimas vaikselt, et ma usun seal võimalikult hea tuleks. Ma usun sellesse, ma usun sellesse, et, et muusika mõjutab taimekasvu inimestel suhtlemine, inimese olek. Ma olen ise seda kogenud, et osade inimeste käes taimed ei lähe kasvama, ma seda käest lähevad tee või tina, samal ajal kõik kõik umbes samasugust tingimused, midagi seal on. Olen kindel selles, kuna ütleme usulisel arusaamal mind, mind köidab. See idamaine mitte nüüd Lähis-Ida, vaid vaid kaugem. See arusaam, kuskohas on mitu jumalat ja et tegelikkuses on ikkagi tähtis see, et, et ka jumalikkuse kõige selle puhul on oluline, et see on elu edasiviiv elu alalhoidev see õpetab sul olema, olema inimene, austama, armastama. Võib-olla need sõnad kohati lähevad nii-öelda Ljuhka ja, ja, ja et inimesed mängivad sõnadega ainult selle jaoks, et õigustada midagi enda nii-öelda seda teist poolt. Aga, aga seal on olemas ühte siukest head lähenemist, et et kus sa, Aab, kuidas seda seletada, on niimoodi, et tihtilugu ma kohtan inimesi, kes nagu püüavad prioriteet seada oma oma teen siis oma olemuses, ehk siis see, et ma tahan olla hea tööline, ma tahan olla hea isa, ma tahan olla hea abikaasa, ma tahan olla hea sõber ja aga selle kõige ühine nimetaja on, on, on, on olla inimene. Ehk siis, kui sa ütled, et, et ma tahan kõigepealt olla see, siis see, siis see kuule, saad need järjekorda panna kuidas üldse saadet, et need on tähtsamad. Ja kuidas saab keegi inimene su käest nõuda, et noh, mis sinu jaoks tähtis on, et sa paneksid paika lühipealt? Esimene asi on ikka see, et sa oled hea inimene, ülejäänud paigas, ülejäänud tuleb iseenesest loomulikult loomulikult kui keegi õpetaks meil koolis, ma ei pea olema usutund, inimeseks olemised. Kuidas see käib? Kuidas käib, kes seda õpetaja Anu Ots seda saab teha siit ja sealt, eks nad kõik saavad justkui nagu sealt vaidlusi, et kool kasvatab last või perekond kasvatab last või ühiskond kasvatab last, tänav kasvatab last. Ei loe me kõik. Ühel hetkel teeme seda. Me loome selle arusaam enda ümber, meie valikuid teevad seda milline muusikateleb raadios. Nii. Musike tuleb järgmisena. Ma arvan, et menüüd paneksime näiteks. Jõudes nii kaugele, siis need kolm põhimärki maatuul ja tuli wind vajad. Ta oleks võinud sae nõnda siis esines meile. Kas teinekord juhtub ka, et sa paned kodus oma maamajas tõesti, selle oleks võinud faili peal ja hakkad tantsu lööma? Jah-sõna otseses mõttes. See on jällegi üks huvitav asi, et, et näiteks ärkamine on inimese jaoks uus päev, sa peaksid rõõmu tooma. Ja siis kõik raadiojaamade püüavad hommikusse programmi panna, inimesed, kes väga huvitavalt räägivad, väga põnevaid uudiseid, toovad sinuni. Aga tegelikkuses on ju see, et On ju võimalik leida enda jaoks muusikat küll, mis sa hommikul tõused üles ta peale. Ja see päev on ilus ja see päev hakkab kohe särama. Sa ei pea juhuse veel lootma, et järsku tuleb sealt midagi. Need on muidugi see, et keegi kindlasti, keda ma enamasti tunnen neid inimesi, kes teevad, et mida, mida me taimel. Mis sa nüüd räägid siin? Lihtsalt see, et, et üks on üks oma, teine on, on kas seal laiskusest võib-olla see see on jälle see, kus me alguses laire on hommikune kiust nimelt? Noh, seal on jumal, mitte midagi juua. Et seesama sellelt hommikul mitmes peres on, olen kohanud seda, et hommikul pannakse telekas käima, kellelegil käib veel makk, kellelgi käib veel raadioköögis korraga mitu saundi. Ja mis sa said, sa saidki selle virvarri, selle virvarri kese lähedki minema. Kuidas sinu pere suhtub sellesse, et, et sa teinekord võid seal siis hommikul tantsu gepsutada või või mis iganes parasjagu peale panemast? Heinud pisikene kohe hakkab ise kaasa lööva tantsud, see on tema selles suhtes niukene. Kohe tants. Et seal on kaks suuremat last, tütar ja poeg ja siis veel pisikene tütar. Jah, ja noh, anna juba on oma valikutes, seal on tema on tema väga väga teadlik ja tema pärast on ikka super hea meel. Tallinnas aga kas eriala, vot see, et ta nagu eneses kindel ja see on söödud. Et see suund on õige, sobib talle. Ma näen, et talle meeldib see seal tähtis, et sa näed, et ta ta naudib elu. Hästi ilus poiss seda ringi tuuseldada, maailmas väikenev tantsida. Aga see on minu meelest see, ta tahab maailma näha, see on. See on jällegi, millal siis veel nüüd veel käid ja mida vanemaks, seda, seda vähem tahad ringi tuuseldada ja aga pere suhtub. Ma ei usu, et kuskil peres võiks olla midagi sellist, et, et hea muusika vastu keegi suhtub kuidagi. Et selles on, selles on seetõttu läbi muusikasse leiad rõõmu edasi minna. Kuivõrd absoluutne sa oled näiteks stiilide suhtes, et selles mõttes me kõik oleme harjunud, et sa oled selline bluusimees, eks ole. Ja, ja, ja kui sul näiteks hea sõber kuulab midagi, mis absoluutselt ei ühti sellega, olete näiteks mingit Modentokingut või midagi sellist, mis on täiesti hoopis teine maailm. Et kuivõrd kriitikameelega siis oled või, või kui palju sa tunnetad, et sa pead nagu keelt hammaste taga hoidma? Esiteks, seetõttu Mul ei ole selliseid sõpru ja tuttavaid, see on esimene asi, teine asi on söödud, et noh, näide oli küll ilmselt suvaliselt seal öeldakse, ma olen doking. Aga ma ei tea, kuidagi mu ümber on, on inimesed, kes, kes ühel või teisel määral kuulavad ikkagi muusikat, mis on mis on tehtud hingega, mis on tehtud. Ma tea, sisemise suurusega ja, ja siis ei ole tähtis, vot minu jaoks ei ole tähtis see, et mis stiilse. Ma ütlen, see võib-olla rahvalaul, see võib olla üli popmuusika tänapäeval kus on tehtud hea niukse sisemise väega ja eestikeelne sõna ˇvägi väega. Siis ma üldse ei, ei tee niisugust asja, et kuidas sa võid seda kuulata. Et ma, ma, ma respekti nagu inimeste siukest seda arusaama, et kui see sinu kristall on selline tema tahud on sellised, siis anna minna. Aga ma, ma ei võta kunagi ei aktsepteeri seda, et kui keegi kuulab mingit asja, meil ei ole sisemist, seda elu vot siis ma ei oska, siis ma põgenen ei taganenud või. Ei jõua igale ühele nina peale hõõruda seda, et kuule, et sul on ikka nõme maitse. Asi pole olemas, noh, see nõme, maitsev, ütlesin, et see on tema omad, on, ta on selline? Meil ju tegelikult on, kui me jõuame tagasi mingite nendesse paari fraasi, mis me ennem ütlesime, et et teate, kui raske on sisemuses ennast lõhkuda ära niimoodi, et saada aru, et see on sinu maitse. No las ta siis olla. See, et see maitse on sinu kõrvale, käib sinuga otseselt ei sega sind ju, eks ole. Ära ära kiusa inimesi lase neil, peaasi, et nad tunnevad sellest. See joovastus on kahjuks selline ilus sõna, eks ole, Sa pead joovastus, kus ikkagi muusikaga suudad oma muusikas muusikaga suudad oma igat päeva teha ilusamaks siis ülim rõõm, see on ülim rõõm maailmas, jagame seda rõõmu kuulajatega, Tanel. Ja, ja me läheme edasi ja see on üks jällegi niukene. Ameerika mandri legend ka enamus mõtleb, et no mis seal ikka nii väga on, lihtsalt joriseb, las ta joriseb mõnusalt, joriseb ioni liug. Nõnda siis jätkame ikka veel Emil Rutiku muusikavalikuga ja üks küsimus, mis minul on meeles mõlkunud, on see, et et te olete oma loomingut ka salvestanud esimesed aastat või siis enamus valdav osa enamasti Teie loomidest kompromanis bluuga on olnud ikka inglisekeelne ja te olete ikka seda pluusi rada ajanud ja käinud isegi Ameerikas esinemas ja tuuritanud siin-seal ja jaganud, lavalaudasid nimekate artistidega, aga te olete ka laenanud lugusid esitamiseks kompromissist luuga, et kuidas sa seda valikut tavaliselt teed, et kas, kas on ka selline väikene värelus sees, et no kuidas, mina julgen seda lugu laulda, üks suur kujunen enne meid seda teinud. Vot, see on üks selle selline asi, et, et kuskilt maalt vastavat artistile võttes siis keegi ütleb, et noh, et kas see on selle moodi või ei ole selle maadi. Aga enamus neid lugusid, mis me okei, kõigepealt esimene valik on toimunud need, et keegi on tulnud näiteks, kas me prooviks seda teha? On päris mitmeid lugusid, mis on võetud ette ei sobinud ja me ei olegi teinud neid, nad on jäänud kuskile sinna. Aga mõni on öelnud ka, et kuule, kuidas sa, kuidas sa julged, seda on teinud väga paljud muud. Kus see lugu on hea, siis, sa ei pea ju mõtlema selle peale, et kuidas ma võin teha. Aga milline on kõige toredam laenu lugu olnud, mida laval on väga-väga mõnus alati teha, mida te siiamaani näiteks kompromissi pruuga teete? Ilmselt kloun sallikesega power kannuv asi, afilgud mitte ainult seetõttu hästi palju lugusid on? Ei saa jällegi, öeldi, et mõni on rohkem lemmikum kui teine, mõnel on lihtsalt. Jällegi mulle endale ei meeldi selline väljend nagu heas mõttes kade, ma ei ole kade. Aga ma alati mõtlen seda. Küll võis olla see ilus hetk, kui inimene lõi selle muusika või tegi selle pala. Ja ma alati olen mõelnud ka selle peale, et huvitav, kas ta ise sai aru, et see nii vinge on vä. Samas võib see olla hoopis see, et ta tegi selle loo, ta sai aru, et noh, see on üks, üks järjekordne lugu all. Browniga oli see nali, jõed, et et siin Eestis ütles keegi lahedasti, eestlased ei tea, kui palju nad teavad teda teda kasutada praktiliselt, tohutult toodud palju filmides tema muusikat ja. Ei, ei ole, ei ole sellest pala, on, on teatud, ütleme bände on see üks oma lugu, kas me kunagi tegime üks ja me mängisime seda mujale, siis see mustanahaline vanem meesterahvas, see nagu huvitav küll, et, et et mujalt maailmast inimesed teevad siukse asja, et siis ta lausa panustatakse, mängisime teist korda veel kuulas. Ei saa ikkagi võtta, on üks päev, hakkasime arutama, et palju meil on ja siis kogunes ikka metsik kogus lugusid, mida me oleme läbi nagu sõelunud. Ja mis on jäänud, võib-olla oli mingi periood, kus me kus meil üldse nagu ei võta midagi ette siis nüüd jälle see eestikeelne plaat ja mõned küsivad kaadet. Et miks vaata, kogunes lihtsalt mingi hunnik arusaamasid või mingit asja, mis, mis su ümber. Ja sa mõtlesid, et ju siis on tähtis rääkida, tähtis rääkida niimoodi, et inimesed siin ei peaks mõtlema, et mis ta ütles, vaid saad kohe aru, just et peaks seda vaest nii lihtne, nagu see asi. Agrei Charlesi olete laenanud salvei Charlesi? Olen me oleme teinud, no jumal, osad lood on küll sellised, mille kallal ei julge mitte mingil, mitte ei julge või ei ole kättesaadavad, sest see on ikkagi olnud. Ta on teerajaja ja ta on ikkagi paljudele vokk, vokaal inimestele on küll olnud nii palju, et sinna on pikk teekond, ütleme ausalt. Aga üks lugu, mis, mida me teeme ja mis mulle endale meeldib oma sõnumi poolest on see, et et inimesed suudaks oskaks hoida seda, mis ümber head on. Vait, kui su elus on midagi juhtunud, et sa oskad, sa oskad seda enda sees hoida, et mitte ei peaks ütlema, et vot alati mäletame, halba ei hoida enda sead. See on üks ilus toiming. Nii et olete cutan showl. Ray Charles kogu oma elurõõmus ja jaotamises selle plaadi põgenikku kokkuvõtvas viimasesse jutu minutikestest, me vist võime tõdeda, et Demin Rutikas oled üks väga-väga elujaatav inimene, kellel tegelikult on vist väga vähe asju, mida elus kahetseda üldse. Et nagu sa ütlesid siin eetrivälisel ajalgi, et elu on ju siis vähemalt bändis õigete hulludega kokku viinud, kes sama asja ajavad ja ja sul on väikene, pere on õnnelik ja suurpere on õnnelik ja, ja elus on ettevõtmisi küllaga. Paar ennast on alati kõige raskem, laatame ennast kurja kas koera saba või kumb siis mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem sa mõtled, et et mida sa võid veel siia maha jättes sellesse sellesse ruumi. No mida võiks veel maha jätta ikkagi seesama film veel? Et seda on vaja teha, kuskilt ma tunnen, ma ei tea, miks ma tahan seda sellega hakkama saada. Miskipärast piltide jada on, on hästi omaneme oma jällegi metsikutes äärmustes. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem on ikkagi seda arusaama, et kas miskit on kogunenud ka sellest, mida saaks edasi anda. Ja kas see, mida sa edasi annad, viib, viib nagu järgmise, ütleme rongi edasi vä? Mis on need asjad, mis teevad sind oma elu puhul kõige uhkemaks, et vot need asjad jäävad? Minu arust noh, loomulikult kõigepealt järglased, eks läbi nende toimub üldse mingi ajaline ajaline arusaam, tegemised loomulikult muusika loomulikult kingitud rõõm, mida inimesed võivad, võivad kaasa võtta alati sisemuses või nad mälestus on üks sellesse tähend, abstraktne mõiste, eks ole ju mis asi see on. Ja, ja mul on alati hea meel öelda, et, et kui see on piisavalt tugev, piisavalt hea, mida saab inimene ükskõik mis hetkel nagu uuesti taastada või noh, endale sisse tuua siis ta on nagu seda väärt, et inimesi päeva ilusamaks. Ma, mul on hea meel aastat, kui keegi tuleb juurde, et tead aastal 97 oli see ja see või teated tänu teile juhtus meie peades. Vot see rõõmustav asi vä. Aga need on niisugused hetked, kus, kus sa nagu mõtled, et, et ei ole päris tühja tallatud ja korraks manside kahetseda. Elu on liiga lühike, midagi kahetseda. Kui kahetseda, siis ainult seda, et et kõik need perioodid eelnevad oleks võinud pikemad alla. Tead sa seesama, et, et veel hullumas artistil peab olema piisavalt lapselikust ja lapsemeelsust üldse oskust asju puhtana näha, mitte mitte alati selle taga kolliv või, või, või mingisuguseid asju, mida sa, see, mis ei puutu sinusse, see, see, mida sa ei saa nihutada. See, mida sa ei saa muuta, raiska ennast asjadele, mis su vägi ei ole. See, ole sina leida seda, mis on, loomulikult, see on omaette teekond ja see on, selle jaoks on vaimselt palju filme näha, palju raamatuid lugeda, palju saateid kuulata, palju muusikat teha, palju see asi mida, mida ma tahaks edasi anda järgmisele põlvkonnale edasi anda seda mõtet, kuidas saksa ta seda leidmist kiiremini teha kuidas ei oleks see nii valus valuta. Teiselt poolt on jällegi sedasama seeriat läbi selle valu, tuleb see õige. Nii et need mõlemad pooled peavad erasoojenes ahjust. Mustvalge mees ja naine, nimelam. Ühesõnaga, plaadi põgenik on jõudnud ilusti oma unistuste saarele tükkis kõikide nende plaatidega, millest ehk vaid jäämäe tippu suutsime ära mängida, küll aga kompromanist luua fännid kindlasti soovivad teile pikka-pikka iga. Et veel kümnendeid tuleks sinna 20-le ilusti otsa. Aitäh sulle, Emilyt sa siia saatesse tulid plaadi põgeniku lõpetuseks oled valinud ühe väga reipalo. Havai muusikat, et ikkagi võimule. Kumab läbi et päike loeb, aga on olemas sisemine väike. Nii et rõõmustage iga hetke üle, rõõmustage inimeste üle, kes su ümber on, kes on su täht? Ja teie enda jaoks muusika, mis teeb sinu selle olemise kauniks ilusaks ja aitab koos nende tähtsate inimestega edasi minna.