Päevatee suvekülaline. Pikki aegu on päevade saatekülaline olnud Aili Paju ja lahkete arsti nõuannetega loodusravi vallast, et missuguse häda puhul, missugust teed tõmmist või miks stoori või andmas lihtsalt head näpunäidet, kuidas hoida või siis taastada oma tervist ja viia oma elamist-olemist loodusega tasakaalu. Aga tänan, head sõbrad, kuulajad on Aili Paju meie suvekülalise rollis ja see annab meile võimaluse teha temaga koos natukene pikemaid ja pisut teistsuguseid jalutuskäike. Aga kui üks inimene on juba niivõrd loodusega kokku kasvanud, siis need mõtted ja teemad on loomultzi ikkagi meie juttude juures ka. Ehk võib-olla alustamegi siis sealt, et kui üks pisikene tüdruk millegipärast ma arvan, juba pisikene tüdruk oli, tumedapealine oli oli, läks koos oma vanaemaga ühte niisugust maateed rada pidi ja nad ajasid omavahel juttu ja vanaema arvas kavalalt, et kasutab selle tee nüüd ära ja viipsis lapse meieisapalve juurde ja õpetab selle palve selle teekäigu jooksul selgeks. Ja mis siis edasi sai, seal ei olnud teed, see oli puhas karjamaa karjamaa, mis läks pikalt, kui läks karjamaalt edasi, läksime, siis läksime surnuaeda ja kuna surnuaias on ka omad ülesanded ja kohustused, siis sellisel juhul vanaema tahtis, et ma oskaksin issameie palvet. Ta oli väga pahane pärast, ema ei olnud mulle õpetanud, ma olin siis sain kuue aastaseks, tähendab, veel oli viiene ja siis me läksime kahekesi ja tema alustas ilusasti meie isa, kes sa oled taevas ja mina siis muidugi vaatasin paremale ja vasakule, üles ja alla, aga kuna ta oli öelnud mulle jäta meelde, ma tegelesin kõige muuga temaga mõttes mitte sele piisa meie palvega ja me läksime ja me läksime ja kuni lõpuks jõudsime siis surnuaiaväravani ja vanaema ütles, et sina üldse laps ei kuulanud mind, mis ma rääkisin nüüd ma jätan su siia värava taha ja lähen ise sisse. Ja siis ma puristasin talle seletada. D ja vanaema oli väga vapustatud, ütles, et kuidas see võimalik on, tegi mulle isegi pais. Ja siis me läksime käsikäes kahekesi surnuaeda. Ma ütlesin talle, et sa ju ütlesid mulle, et ma kuulaku hästi hoolega saime hakkama ja õhtul pärast, kui koju jõudsime, siis ta tegi mulle magusa googelmoogelit. See lugu on tegelikult ju ka ühest ilukirjanduslikust jutustusest ja võiks arvatagi, et see ongi lihtsalt üks jutulugu, aga tegelikult On see seik äikese Aili lapsepõlvest ja kuskil ühel teisel hetkel, kui sai lapsepõlvejutt jutu räägitud siis oli selle loo juures veel üks niisugune väike kõrvalharu, et tegelikult siis, kui vanaema rääkis seda oma palve juttu, samal ajal tüdruk küsis nii ühe kui teise taime kohta, mis taim see on, mis tain too on. Ja niimoodi vanaemaga koos olles üks oma juttu ajades teine oma juttu ajades läks see mõte ja meel ka juba looduse juurde ja lillede juurde ja taimede juurde, et vanaema oligi see, kes esimese õpetajana nii-öelda looduse juurde viis ja kindlasti oli küll tema tundis ravimtaimi üldse, minu arust see põlvkond tundsid, kõik need vanemad inimesed teadsid, mida üks või teine teibi alati tal oli olemas mingi vahend, kas lapsel kütukene valutas või midagi taolist, ikka ta teadis, või oli palavik. Ma mäletan, kui veel sõime, korraga saime kõik värsked marjad, kurgid, herned korraga sisse tuleb välja. Ja kui ta välja tuleb, millega siis ravida vana alati Diaadise võttis sult selle kütu kalu ära. Nii et tegelikult ja tema oli see inimene, ma sain siis teada, missugune three Maran ja mis on kortsleht ja juba siis ja ma usun tänase päevani. Kui lapsed saavad teada loodusest ühteteist, kas ta saab loomariigist, linnuriigist või taimeriigist, siis see jääb, see jääb ju meile külge. Ja te olete öelnud hiljem, et loodusetundlikkus on tulnud aastaid looduse keskel ja looduse rütmis elades. Ja et seda loodusega kooskõlas elamist olete nüüd muidugi juba täiskasvanuna propageerinud terve oma elu. Aga samas noh, võiks ju arvata, et see inimene on tõesti kasvanud nii väga looduse rüpes, et ümberringi on ainult mühanud kohe selline ilus ja puhas loodus, aga tegelikult on ju lapsepõlv olnud Kohtla-Järvel, sealt, kus paistavad tuhamäed. Seal, kus on sageli üsna selline tehnokraatlik pruss. Kuidasmoodi, sinna, Kohtla-Järvele see minek oli. Kohtla-Järve minek oli see, kus inimesed pagesid, see oli seesama, 40. 41. aasta ema võttis mu kaenlasse, kadusime ise, oleks teada, kuhu isad läksid ja mul olid näiteks koolis oli mul niisugune õpetaja, lauluõpetaja nagu Heino Kaljuste. Minu matemaatika joonistusõpetaja oli Valdo Pant. Seal oli Palvadre, see oli endine haridusministeeriumi tütar Kivimäe, keda pärast Silvia Rannamäe tõi välja kui ühe eesti keele õpetaja. Tema õpetas meile eesti keelt, nii et sinna olid põgenenud palju. Õnneks oli meie koolis olid väga huvitavad õpetajad just sellepärast, nii nagu meiegi tulime sinna. Nii et seal ei, ei saatnud keegi meid Siberisse. Sest et see oli nii ja mis ma tahan öelda, see rahvas, kes Kohtla-Järvel oli, see oli erakordselt noor, kuna see oli täiesti algas tehaste ehitamine, siis rahvas oli loor reibas, rõõmsameelne, nii et mina nagu seal nagu vanemaid inimesi ja ma tulin Tartusse edasi õppima, siis ma nägin esmakordselt elus nägin neid sõjaveterane, kes olid näiteks ilma jalgadeta või midagi taolist. See oli täiesti mul nagu kohutav enesetunne, sest seal käis niuke rõõmus elusport, Pakkumine tegutsemine, see oli väga rõõmus, rõõmus aeg oli see kooliaeg, see oli Kohtla-Järve esimene, kes Kohtla-Järve esimene keskkool, täielik eesti kool. Seal me tegime ju kõiki nagu üldse, muide nagu te märkate alevikus või maakondades, seal tehakse kõike, inimene tegeleb spordiga, tegeleb muusikaga, tegeleb mingisuguste hobid, on hästi palju, tähendab niisugused hobid, mis tegelikult viisid isegi meid edasi, sest ma mäletan vabariiklikul orkestrite võistlusel, tulime teisele kohale, et Uno Naissoo hüppas püsti, ütlesid, kust need niisugused välja tulid. Aga meil oli hästi reibas Pramps, esitasime praksi ja praegu tagantjärele puhtalt siis uskumatult niisuguse asjaga hakkama saime ja teine asi sport, ma jõudsin kuni noorte rekordiomanikuks sain oda odaviskes odaviskes ja, ja, ja kõik tänu sellele seal oli võimalik tegutseda tollal muidugi oli ka sport kooliõpilaste hulgas väga populaarne. Jah, aga ma olen praegu ka, ma usun, linnas on, mis taandunud Jewistama kallis praegu vist noort. Kallis tuleb midagi teha siis aina maksa, maksa, maksa ja kindlasti see on pidureid natukene peale pannud. See on ju väga tore, kui inimene on nii mitmekülgne ja teie puhul on seda just toonitatud, et teie loovus on niivõrd mitmekülgne, et kui siin juba läks juttu, et lapse ja ütleme, koolitüdrukuna sai tehtud nii muusikater orkestris, seal oli kitarr ja ma olen kuskil lugenud välja saksofon kas ja paid altsaksofon, Jostalts natukene väiksem. Just nimelt, sest baritoni oleks olnud tegevjuhi asjad ja, ja siis sealt edasi sport alguses võimlemine, noh küll üsna nii tütarlapselik ja habras, aga sealt edasi jõuline odaheide. Ja noh, mis me siis edasi räägime, kui vanaema juba ütles, et tüdrukul oli hea pea ja seal karjamaa teel jäi palve mängides külge siis edasi kõik need arstiõpingud, teadustöö. Ja loomulikult siis kirjutamine loovuse täiesti jälle teistsugune haru. Noh, ja mulle tundub niimoodi, et kui meie lapsepõlves, koolipõlves oleme mitmekülgsed, siis ma mäletan seda, et marstid piima, esiteks ma arvan, et kuuekümnendatel aastatel õpetasid mind tõepoolest eesti vast parimad eestiaegsed, professorid Kuno, kõrge Artur lind, Berg, Julius defer, need on niisugused mehed. Et nendes oli see vana eestiaegne hõng. Ja mulle tundus, et nad olid, noh, kõigepealt olid inimesed, olid arstid ja neis oli ikkagi tunned, loenguid pidasid, sellisel juhul sa ikkagi tundsid, et me olime nagu üks, tähendab ja kui mina arstiteaduskonnas hakkasin õppima, siis ma ausalt öeldes juba loobusin spordist. Muusika taandus ka ja ma tegelikult nagu keskendusin juba tõepoolest ühelt poolt arstiteaduskonnas õppimisele ja teine moment, mis siin tekkis, niipea, kui ma tulin arsti õppima. Esimene loeng. Ma sõna otseses mõttes armusin ära biokeemiasse. Ma tundsin, vot nüüd on mul kohal siinse rakk, nüüd on. Aga ikkagi, kui on üks tüdruk, kes käib koolis, teeb sporti, no eriti veel niisugune populaarne seal kõik orkestris ja peod ja kõik niisugune kuskohalt nüüdse arstiks saamise kihk tuli või kuskohalt see unist. Ta hakkas idanema, see oli juba väiksest peast, mina ise ei tea, ka ema ütleb, et kui ma väiksest peast olin tohter, tähendab mulliks karu nagu ikka, meil on siis kaisukarud, toterdasin nii, et mul oli arsti saamiseks, minu arust tundub, et juba lapsepõlvest peale see kasu oli vist kangesti haige pidevalt. Jah, küllaltki sai süsti ja, ja karu ja see on ikkagi lapsemäng. Aga kusagilt pidi tulema veel mingi tõuge, tuli küll ma õppisin, ma ei tea, kas ma olin kaheksandas üheksandas klassis ja ma tegelesin võimlemisega ja olid ebavõrdsed rööbaspuud ja ma läksin üle, võtsin turiseisu üles ja läksin üle niinimetatult ja ma sõna otseses mõttes kukkusin sinna rööbaste peale ja mu selg sai viga. Mind siis konsulteeris arst, kes tegelikult oli Tartust välja saadetud. See oli kuninglik mees, oli Voldemar Üprus, temaga niisugune legend kaasas, et kui keegi olevat tulnud Kohtla-Järvelt Tartusse arsti juurde, siis seal oli öeldud, et me saatsime kõige targema oma kõige targem arsti tee. Tulite meile siia nüüd ravi otsima? Ta oli niisugune vaikne, tagasihoidlik, väga täpne diagnostik. Ja ma mäletan täpselt, kuidas ta oma kätega minu selga puudutas. Ja minul, minul see lihtsalt, tähendab, ma arvan, et Voldemar Küprosel oli üks oma osa. Ja hiljem, kui valimi suurem ibasikuma viskasin oma õla ära, siis oli üks kirurg, oli, tema oli neurokirurg. Aga oli kirurgi Timusk, Karl Timusk ja tema muide, oli ka üks see, kes mulle avaldas oma mõju. Nii et ma arvan siiski nii. Väiksed eeskujud olid mul olemas ja samas oli see arstiks õppimine juba ju teine kõrgharidusnojah lugu. Piinlik sellepärast, et ma olin Eesti noortekoondises odaviskes. Sõitsime ringi Moskva Harkov, Leningrad, Kiiev, Kesk-Aasia tulid tagasi, tule taha arstijaoskonda piima tulla, seitse inimest ühele kohale ja eesti keeles öeldes ma lõin põnnama. Ma lõin põnnama ja, ja mõtlesin, et kas ma ikka suudan, tähendab need eksamid ära teha ja siis öeldi mulle, et aga samal ajal oli arstiteaduskonnas kehakultuuri osakond. Et olge hea minel kehakultuuriosakonda ja hiljem tuled üle arstiteaduskonda teisele kursusele. Me olime neljakesi, kes Me astusime kehakultuuri teaduskonda. Kaks inimest läksidki arsti üle ja mina ei läinud sellepärast, et mulle tundus, mul oli piinlik. Ja ma lõpetasin selle kehakultuuri ära, muuseas, ma väga palju võitsin selles mõttes, et mul oli väga palju vaba aega. Ma sain väga palju ise oma asjadega tegeleda ja siis ma esimesi kirjutisi juba vaikselt hakkasingi nokitsema. Ja lõpetasin selle ära. Kehakultuuriteaduskonna osakonna siis kaks aastat töötasin. Mul oli viis Kalevi vabariiklikku meistrit ja ütlema uhkelt siin Genreenelina treenerina. Neli Eesti meistrit oli? Jaa, tõusime esimene gruppi, tõusime esikohal meid, kas kuuendal kohal olime, tõusime esikohale isigrupis ja siis pöördusin spordikooli direktori poole, ütlesin ma lihtsalt ei saa, ma pean minema tagasi ja tema kirjutaja, see vaev oli, see oli, oli ja ta tuli vastu, mulle kirjutas mulle, et lubab, et palun võta vastu ja nii edasi. Ja siis ma tulin. Siis ma tulin, arstiteaduskond näpus, avaldus, selle unustamatu pilt. Mitte ühtegi inimest sai 29. juuli nugis töötab sel ajal üks ainukene prorektorit, tema nimi oli Julius Ado Jaan. Ainus prorektor oli majandusmajas, öeldi, et minge sinna teisele korrusele oma avaldusega, et vaadake, mis ta ütleb, aga tehte mees oli tulnud kuskil viiekümneaastane mees, mul nagu isa eest. Päevitunud lahke, kena inimene oli 15 päeva tööl ja mina räägin siis oma jutukese ära ja tema võtab, helistab arstiteaduskonna dekanaati, kirjutab midagi. Ja siis ütleb mulle väga tõsiselt noor daam, kui te tahate astuda arstiteaduskonda, on teil teha nelja kuuga viis eksamit ja 26 arvestust. Kui te seda ära ei tee detsembri lõpuks, siis te õpinguraamatut ei saa ja teid eksmatrikuleeritakse. Nii kaua olete te võlgnevust, ega inimene, mina olin seitsmendas taevas, mul ei olnud sellest viiest eksamist ja 26-st arvestusest midagi. Ma olin nii õnnelik ja mulle tundus, et kui ta tõusis püsti ja surus mu kätt ette, kas te saate hakkama? Mõtlesin saal. Dima kirjutas nõus. Nõusolek peale, et viige nüüd dekanaadist see avaldus. Ja tõusis püsti ja surus nii tunnustavalt. Ma läksin siis lennates Deckarat ja saite hakkama. Ta hakkas peale see üsna-üsna raske stuudio, sest ega siis arstiks saada ei ole ju kerge. Ma kujutan ette, et see ei ole kerge, aga ikkagi sealt edasi, nii nagu te ütlesite, et kohe huvitas teid see salapärane sõna, bio, keemia, mis kätkeb endas ju hoopis midagi muud, kui lihtsalt olla raviarst. See tähendab ka üksildast nokitsemist laboris mingid kolvid, mingid kaalud, asso. No see asi on, tähendab, ma tahan öelda, et kui ma kehakultuuri õppisin, siis meil oli küll anatoomia ja meil oli füsioloogia, aga mitte biokeemiat, mili õpetatud biokeemiat. Ja ilmselt see oligi see, mis muidu jäi. Tähendab, see, mis toimub rakkudes tegelikult milline on see ainevahetus, kuidas elund geimid omavahel suhtlevad, kuidas asi toimub, see oli kõik puudu ja järsku anti mulle see ette. Ja kuna ma olin teistest natuke vanem, ma olin ju kaks aastat töötanud mõningane neli aastat õppinud, sain teistest vanem, siis ausalt öeldes juba siis, kui ma alustasin, siis ma kohe rutasin biokeemia õppejõud juurde ja ütlesin, et ma tahaksin hakata tegelema ja mind väga huvitas himonoloogia just vere kaudu, et inimest ei saa teisiti uurida kui vere kaudu, eks ole, Imuloloogiast, aga see oli uuritud, seda asi oli selles, et biokeemiakateedrit oli juhatanud Leningradist tulnud mees Pavlov närvirakk, Pavlovi läks peaaegu ja, ja nüüd uuriti siis närvirakke, kes hoolega ja isuga ja, ja ausalt öeldes minule anti, kas siis taheti teha, et ma seda teen, aga mina ajasin ikka oma imonoloogitsestada, iseasi jäi pooleli, jäi pooleli ja ma olin natukene kurb. Tegin oma eksamid juba kevadel ära ja siis juhtus üks huvitav lugu, ma arvan siiski, et saatus on olemas. Oli nii, et üks noor inimene, kes oli lõpetanud arstiteaduskonna, tema astus aspirantuuri ja me olime eelnevalt ühes ühiselamus elanud ja tema sai tihti 14, kahe inimese toa ja ta oli näinud minu nime nii- selles ühiselamunimekirjas oli öelnud siis, et vot selle inimese ma võtan omale toakaaslaseks, pärast räägiti, et noh, et maksis ja ma olin nagu kirikurott mani, nii vahene. Mul ei olnud midagi maksta, aga ta lihtsalt võttis ja saime rõõmsalt kokku ja hakkasime koos ja tuli välja, et see noor daam parajasti kurameeris Artu linnuga ja Artur lind oli ilmselt üks neid mehi, kellel oli ka sellest Pavlovi närvirakkude uurimisest siit maalt. Ja tema oli molekulaarbioloogia algataja, tähendab, alustas nagu uue grupi moodustamist. Ja kuna mina olin oma toakaaslase ära tüüdanud oma biokeemia jutuga, ma ilmselt ma usun, siis tema ütles selle Arturi leid, näed, mul on siin toakaaslane Artur tuli mind vaatama üle. Ei, mina parajasti lugesin kolabreniooni ja tema iga lugenud kolabrinjonisme, vahetasime essentsi seal kahekesi ja tema ütles, et ta tahaks ka seda lugeda, ma andsin talle lugeda. Ja siis ta kutsus mind enda juurde sinna molekulaarbioloogias ja ma siis läksin tema juurde tööle ja kui ma läksin tema juurde tööle, siis oli ta esimene küsimus tööd, kutsuge kedagi oma kursilt ja minul oli silma hakanud Richard Villems, praegune Teaduste Akadeemia president füsioloogia kateedris õpetas meid vana hea professor Eliise Käär Kingissepp. Ja meil oli Kamtšatka meloni suured kursused, sõjalised kursused ja viimasel korrusel oli siis kutsuti Kamtšatka lõbusad tüdrukud. Kui, siis vahetevahel ilmselt vana professor tahtis vahetevahel nagu puhata, esitas siis meile küsimusi ja siis ta pöördus aeg-ajalt Kamtšatka poole, aga sealt ei tulnud kunagi vastust. Ja siis tema pöördus demonstratiivselt Richard Villemsi poole ja Williams alati vastas ja mul oli silma jäänud, et tark poiss. Ja pärast ma küsisin professor Käär Kingissepa käest, et miks te teda pommitasite. Ta ütles, et tema vanaisa olevat olnud pat anatoom ja nemad olid koos elanud. Ta tahtis teada, kuidas poiss on lihtsalt nii ja mina ütlesin siis Williamsile tulejaid üle ka biokeemiasse. Aga Villemsoni põnnama ütles, et tema ei julge tulla. Tema olevat suitsetanud praktikumi ruumis ja Artur lind oli temaga riielnud. Mõtlesin, et ta ei mäleta, seda muidugi ei mäletanud ja ma võitsin Richardi kaasa, nad kohe vennastusid ja ta jäigi molekulaarbioloogilise tema elukutseks jäigi siis molekulaarbioloogia ongi jäänud ütelda, geneetikaganideleb, võib-olla meie kuulajatele on nüüd lõik, millest praegu sai räägitud pisut nagu keeruline või raske, kui ei ole tegemist nüüd nende inimestega, kes ka selle liiniga on natukene seotud olnud. Mida see, kui nüüd nii paari lausega lihtsalt öelda, mida ta endas kätkeb rakus on olemas teatud struktuurid, mis tegelevad näiteks osa tegeleb energeetikaga, meie peame kogu aeg minagi praegu räägin, see on puhas energia ju. Ja osa tegeleb energeetikaga, osa tegeleb ülesehitusega, osa tegeleb lagundamisega vabastamisega ja see on kõik rakustruktuurides sees. Ja muidugi molekulaarbioloogia tegeleb siis selle ülemjuhatajatega, kes seda juhivad desoksüribonukleiinhappest rakkudes ribonukleiinhappega, mis valkusid, moodustavad ja ribonukleiinhappevormid on ääretult põnevad oma tegevusest ja see oli just see aeg kuuekümnendaid aastaid, kui sellega alustati kogu maailmas. Et Artur lind selles mõttes oli täiesti unikaalne nähtus õppejõuna, et ta võttis ja hakkas, tõi sisse meile selle rakustruktuuri sisemise uurimise, osaliselt tegeleb sellega ka näiteks ütleme, istoloogia, see on kudede õpetus. Ma mäletan, kui ma andsin oma eksamid professor põldverele ja mul oli niisugune huvitav elund nagu piimanääre ja on üks niisugune aparaat olemas nagu Koltsi aparaat üldse mulle tundub, et ülikoolis on niisugused õppejõud kõige kõrgemad, et noh, ma ütleksin, mina hindan niisugust õppejõud ja kõige kõrgemalt, kes ei aja võib-olla niisugust faktoloogia, et aga vaid kui noor inimene on hakanud nagu ise mõtlema ja hakkab isegi pakub välja mingisuguse idee ja just näiteks Kalju Põldvere oli see osa. Et tema siis ütles, küsis minu käest, see oli väga nipiga küsimus, küsis mis asi see Koltsi aparaat on, noh, kust mina teadsin, et ei olnud nagu kuulnud ega näinud ja hakkasin siis luuletama. Ütlesin, et mulle tundub, et piimal nääres, kui toodetakse piima, siis ta peab olema kindlasti ta peab ümbritsema, membraan nagu tilgakene, piima tilgakene ja selle tiga tegeleb kontsi aparaat. Komisjoni eksam oli. Ta ütleb niimoodi, et kas te näete mind, nõristame nüüd seda piima välja, mitte keegi maailmas ei tea, milleks Koltsi aparaat on. Aga näete, minu noor daam sibastas, kui seda pani sellest mulle viie iseseisev mõtlemine. Millal tuli taimemaailm arsti juurde niimoodi, et tekkis selline tunne, et need tuleb kokku viia, need tuleb ühendada. Taimemaailm tuli siis, kui ma töötasin, kuule arstina, mul oli sügisel ja talvel laagrist, kui ma töötasin kehakultuuri teaduskonnas siis ma olin arstid funktsioonides ka. Ja kuna seda äratas tähelepanu, siis hakati mind kaasa võtma ka viievõistlejate liidu koondis, Kümne võistlejate Liidu koondis. Kui näiteks Toomas Savi või Heino Tiik olid ära, siis paju asendas neid. Ja siis juhtus nii, et kui näiteks need võimsad näiteks Avilovia Litvinenko, kes jõudsid Münchenisse kullale kümnevõistluse külmale ja hõbedale ja nemad tulid sinu juurde, ütlesid, et doktor, et mul on palavik, palju sul on, mul on 36 kaheksa, mis see tähendab? 36, kaheksa? Tähendab, mul on muidu 36, viis, aga nüüd on kolm, kuus, kaheksa, mul on palavik millegi muuga kui taimedega. Kui hakata vaikselt teesid. Ja muide, slaavlased on väga maiad ideede peale, eriti kui veel see tee on maitsev ja lõhnav. Küüslauk oli neil väga kõrges hinnas, et alustasin, minu arust hakkasin ma just Käärikul tegelema, sellega jäämisega meeldis neile see, kas siis tuli meelde ka. Oota oota, kunagi me läksime vanaemaga seal karjamaadpidi ja siis juba hakkasid kõik need tedre Maranid ja need juba nii-öelda mängima. Kas siis hakkas see seos tekkima ka iseenda jaoks juba et see minevikus saadud ise kuskilt, et leitud ja võib-olla juba juurde loetud? Ma arvan, et tagantjärele võib seda nii-öelda, aga sel hetkel, kui ma tegutsesin, toimetasin, siis mul ei olnud küll ei tulnud meelde, aga tagantjärele kindlasti, kui hakata mõtlema, mis kihist oled tõusnud ja kuhu olid liikunud, et siis kindlasti see põhi on ikkagi vanaema ja ometigi teatud aegadel püüti ju väga seda klassikalist meditsiini ja seda nii-öelda tõsimeelset arsti üksolemist lahutada need niisugusest alternatiivsest ravist, olgu see siis taimedega või, või mingil muul viisil. Ei, minu arust on ikkagi praktiliselt nii, et praegu ütleme meditsiin, aga meie praktiline meditsiin, tema tegeleb siiski haigete inimestega ja vastavate haiguskolletega, olgu see siis kirurgia olgu teraapia, olgu ta günekoloogi ükskõik mis valdkond ja nemad tegelevad vastava haiguskoldega loodusravi. Minu põhimõte on see, mina tugevdan inimest, mina tegelen sellega, et inimene oleks tugev seepärast, et on kaks etappi, kui inimene hakkab paranema, eks ole, tan parane ja, aga järelravi on meil üks nõrgemaid kohti, näiteks inimestel, kel puudub järelravi, tihti võib juhtuda, ta satub uuesti kraatrisse, ta satub jälle mõnda teise hädasse. Ravitakse näiteks ütleme, tablettidega maksa, aga neerud ütlevad üles ja vot siin on nüüd see koht, kus ravimtaimed tugevdada inimest soodustada tema tagasitulekut ellu. See on loodusravi, mõlemad on vajalikud, mõlemad on vajalikud, ainult et mul on niisugune tunne, et see loodusravi on tihtipeale läinud nagu meditsiiniinimeste käest ära. Ja selles valdkonnas siis tegeldakse, noh nagu öeldakse, sarlatanid, posijad ja nii edasi. Vot siin on need nõrgad kohad, aga kui inimene saaks mõlemate ühelt poolt meditsiin ja teiselt poolt ka tema tugevdamine, see oleks suurepärane. Te olete ütelnud, et on vaja avastada endas looduse head energiat, kuidas looduse head energiat. Näiteks mina elan maakodus niisuguses kohas, kus kõikidest akendest vaatab mulle vastu rohelus, pühest vaatab mulle käsk, teisest vaatab mulle kuslapuu, õunapuu ja kolmandast vaatab mulle sirel. Aga pajupuu, pajupuu on ma eemal Payboni ikka olema, mitu, mitu ja hõbepajud on mul olemas, olete vahel oma nime peale mõelnud ka, et mida see võiks sisaldada, see paju paju, paindlik, alati sitke, tähendab, tehku temaga mis iganes ikka ajab püsti. Ei tööta, nii et selle pajupuu järgi, kui me nüüd oma suvises jutus nüüd juba sinna suvekoju jõudsime, selle pajupuu järgi suvekodu ei saanud valitud ei seal juhuslikult kassas, seal, jah, ja mul on tiigi ümbrus ääretult erinev, ma lugesin kokku viis erinevat pajuliiki on ümber tiigi, nad armastavad vett ja mina ei ole ikka noh, on neid sasitud küll seal ja on arvestatud. Ja siis puukoolist olen tassinud veel hõbepajusid juurde. Ja neid on, neid on aga see kõnel unistus või tahtmine, et oleks suveks midagi muud, kui need linnatänavad. Et oleks maakodu, et see oleks kohe selline maakodu, et mitte mingisugune väike suvila krundikene kuskil mõnisada meetrit sinnapooleteistpidi ja naabrid ümberringi. Et see oli ihalus väga-väga, tähendab ma usun, et kõrgemad jõud tulid, mis seepärast, et ma olin üks väga hea nii oma kursusekaaslastele ja sõpradele ja käisin nende maakodus ja muudkui kaevasin jätt, toimetasin ja lõikusin ja tassisin sinna igasuguseid taimi ja kusjuures mitte söögiga sellepärast vaid lihtsalt see toimus aastaid ja endale oli kogu aeg unistus. Hakkasime ometi ja see unistus tuli sõna otseses mõttes tänaval vastu, ütlesid poisid, ma sain siia kuhugi lähedale. Maarja Magdaleenasse sain omale maakodu, aga mul on seal taga Põlvamaal üks teine. Kas sa ei taha seda endale? See oligi kõik ja ma olin nii otsinud, kui te teaksite, kuidas ma olin otsinud siis kui oli esimest kordaminek, siis oli selline tunne, et õige Tal ei olnud, see oli novembrikuus, kui ma siinkohal läksin seal ees päris raske aeg. Suvekodu otsimise hõikatused, Läsitle läbiaed oli ümber kukkunud. Noh, kõik oli nagu lootusetu Nov. Ja siis ma tegin selle tehingu ära notari juures hommikul ärkasin üles, mis asja sa ometi nüüd tegid, kust võtad sa selle jõu, et seda püsti ajada ja siis ma mõtlesin, et kas mina olen mina või ole mina. Ja praegu on tippida korras, kõik katused on peal, aed on kaks korda, olen puuaed, on mul puust lippidest teist korda möödunud üle möödunud aastal sai püsti pandud naabripoiss, on aidanud midagi püsti ja muide ma arvaksin, et see on teine noorus. Kui natukene kirjeldada seda maakodu, et noh, nii visuaalne pilt ka kuulajate jaoks luua, missugune see välja näeb, mis seal krundil või seal õuel või seal on, see on tüüpiline väike poksi talu, see maja ise, see on ajalooga. See maja on ajalooga selles mõttes, et ta on vabadussõjalastele antud nende, Läti seal oma 10 15 ja, ja see oli see maareformi käigus just 9900. Ja esimene peremees on olnud väga tugev, esimene peremees oli see maja, mis seal oli ja laut on väga ilus ja suur, tugev ja on näha, et see mees on võtnud eluga nii, nagu nad kõik võitsid. Tõesti, aga siis vahepeal juhtus, et üks poegadest oli, kas ta oli naistemees või oli ta kaardimängija, ta mängis selle talu maha. Tähendab maja ja see hoone viidi ära Räpinasse ja ehitati talle teine korrus peale ja see on praeguseni Räpinas ja kui tulid tagasi inimesed Siberist, siis juhtus nii, et olid inimesed, kes ei läinud enam tagasi oma kodukohtadesse. Ja siis küla pani paari seal kaks vanemate inimeste küla tuli appi ja toodiks, vana ai, et niisugune ühetoaline ja kööke tuba pandi ilusasti püsti inimestele ja siis vanapapi oli vana ehitusmeeste pani endale suitsusauna püsti Tiigi äärde. Nii käis ja mul on ümberringi siis põllud, heinamaa, natuke eemal on mets, väga ilus mets, kolm hektarit kuulub sinna juurde ja siis tiigi ümber on oma põsata. Jõle võsadan isegi ütleks niisugune salu kasesalu. Nii et niisugune tüüpiline eesti tillukene laudaga kuuriga kõik nii nagu peab ja kes on siis seal nüüd lisaks veel perenaisele abimeheks, sest vahel on vaja ju tõesti neid ehitustöid teha ja ega ei ole ja seda ehitusmeest mitte sugugi lihtne saada. Mul on asendamatu naabri poeg Raivo, temani mind aidanud väga palju ja ma usun, ta aitab veel edaspidi ka temaga, me saame ikka kokkuleppele. Nii et ehitustööd saavad tehtud ja, ja põllutööd on siis perenaise hool ja, ja teiselt poolt võib öelda ka seda, et näiteks möödunud aastal ma panin saunale uue katuse ja siis panid peale mul professorid näiteks Peeter Torop, tulime, võtsime tarkust ja panid kolme tunniga peale nagu midagi. Ütlesid küll, et esimest korda ka väga hästi tehtud ja siis minu naabripoisis õpetas Altnojah sellepärast et meister peab ikka olema hoia ja mis seal, ütleme, selle põllulapi peal siis on, kas ravimtaimed ka seal kasvavad? Ravimtaimed kasvavad väga hästi, mul oli päris kenake põllule ema, temaga tegelesin oma 15 aastat. Aga siis juhtus nii, et kuidas ma ütleksin nüüd vallaselt kutsutakse joodudeks joodikuid, avastasid selle ja siis nad hakkasid sinna käima, mul sai ühel päeval kõik ja mul on ainult siis, mis on aia sees, ravimtaimed oma laia sees, mida ma olen siis korjanud ja nisu päris rikkalik, mul see aga väljaspool aeda, siis on põhilised naiste Punad ja raudrohud ja kõik muud, mis meil kasvavad, eks ole, see on siis korjata alati puhas, ääretult puhas kant, on see nagu üldse Kagu-Eestis. Nendel taimedel võib küll hea meel olla, sest nad saavad aru, et täiesti professionaalselt korjatakse. Seda tehakse küll ja korjamine, kuivatamine kõik? No no, see on väga tore, aga see on see taimede maailm, aga samas, kui vaadata neid teie raamatuid ilukirjanduslikke töid, siis seal on hästi kindlalt leidnud oma koha loodus, jusse elav loodus ja millegipärast just linnumaa. Aga sellepärast, et nemad ise tulevad sinu juurde. Nemad ise panevad sind proovile. Teisiti ei saagi olla. Näiteks tänavu juhtus minuga tõeliselt niisugune lugu, mis sulle unustamatu parajasti põletasin, prügi lubatud ajal ja seisin seal eemal ja järsku näen, kotkad, tulevad ja vana kotkas tuleb, kaks väikest jäid nagu kõrvale ja vana kotkas tuleb otse mu peale ja hakkab tiirutama mu pea kohal. Minul, pisarad väljas, ütlen talle. Tere, kullake, kas jõudsid Aafrikast tagasi? Dima keerutab, keerutab ja tõuseb üles ja siis teeb niisuguse võidurõõmsa häälitsuse. Ja siis läksid nad eemale, hakkasid siis toimetama seal, noh, ma mõtlesin, et on tagasi, ühel hetkel ma taipasin, et ta jättis oma poja sinna, ta jättis oma poja sinna ja läks ise pesitsema hoopis mujale. Nüüdse pojake võtab seda asja nii truult, et ta, mul isegi mul on seal seitse kuuske seisavad ja ta isegi vahetevahel ööbib seal. Ühel päeval läksin ma naabritädi juures piima tooma ja naabritädi järsku vaatab üles Kulit. Senskisson kull, siin või mina nägin seal minu kotkast, ta tuli mind saatma. Ma ei ülejäänutele seda öelda, mõtlesin küll, ei ole, pääsukesed ei aja teda taga, sest Kulil lähevad pääsukesed Ligija. Ja te ütlesite, aga siis on Review, mõtlesin, vastan jahi Review. Ja kui ma läksin tagasi, siis ta tuli minuga tagasi kaasa. Ise mul on endal hirm, sellepärast et mis juhtub siis, kui ta jääbki usalduslikuks inimese suhtes, mis siis saab, aga tema igatahes on mul üks pereliige paistab nii teadmisi nendest lindudest, need on siis ise nagu juurde kuskilt loetud või õpitud sest tore on vaadata küll, linnukene, natukene punast, natukene sinist. Aga kes ta siis ikka tegelikult on, noh, mõni on väga don varblane, varblane, no kuldnoka kuld, lokkan kuldnokk ja, aga seal on neid keerulisi ka. Lugu on selles, et linnuriigiga ma tegelesin siis, kui ma olin neljandal või viiendal kursusel ja siis toimus meil Raadi kalmistul. Iga pühapäeva hommiku olin mina nagu Kikas pool kuus, kell kuus olin juba Raadi kalmistul ja seal need vanad ornitoloogid õpetasid. Millegipärast ma juba siis tegelesin sellega nii, et need huvi oli, Ovi oli juba siis ja ja, ja päris korralik huvi, nii et linnulaulu, kes Eestis, meil on nii püsikud, mind on raske segadusse ajada ja ma ei ole niisugune inimene, kes läheb nüüd sinna mere äärde, selle binokliga ja niimoodi. Aga need, kes minu juurde tulevad, nendega ma suhtlen vegani ja nii edasi ja peal meiega ja meil olime sina peal. Kas on olemas looduses midagi niisugust ka, mis nagu lükkab eemale ja, ja ei taha, sest ma olen isegi seda kusagilt natukene nagu vist lugenud või kuulnud, et rästik kui ka noh, ollakse nagu sinna ma ei tea, siis tuttav vähemasti et 10 meetri pealt tunneb rästiku ära, aga kuidasmoodi seda siis saad ära. Sisetunne tähendab ma nohu, tunne, ohutunne, see on ohutunne, seda soos, tähendab mul endal ei ole, läheduses ei ole rästikuid. Aga kui ma soos liigun, siis on täpselt niimoodi see, ma ütleksin täpsemalt. See ohutunne tõuseb kurku, kurgupiirkonda tekib pinge. See on nii ja siis hakkad vaatama, aga vaatame, ongi olemas. Nii et teatud jah, midagi ka niisugune, mida tasuks natukene vältida, eks ole, jäigiga ei saa olla suur sõber, suur sõber, poolt siiski jah. No ma ise pean ennast nagu vaatlejaks, eks ole, ühelt poolt vaatled ja teiselt poolt ka tunnetud, kuidas midagi on ja kui ohutunne tekib, siis on täpselt, samuti on ohutunne siis, kui näiteks seal on hundid liiguvad, kordolysike karu kahe pojaga liikus, siis oli ka väga kõva ohutunne. Nii et need momendid on, on siiski olemas, kes on suuremad ja kes on ohtlikumad. Katavistlik reaktsioon on siiski paratamatult on olemas, kui ei ole päris nii ära väsinud. Tahaks ikkagi paar sõna rääkida stressist, sellepärast et see on nüüd see niisugune viimase aja noh, võib-olla kõige värskem. Millega on Aili Paju tegelenud ja, või võib-olla tegelikult kogu aeg tegelenud, aga see on niisugune sõna, mida võib-olla et iga inimene on sidunud iseendaga kokku, sest et eks seda stressi meil jätkub kuidasmoodi, mingisuguse väikesena soovituse, äkki saate poetada siia meie suvejutu vahele. Mis nipiga te ise oma stressihetki endas tõrjute? No mis puutub stressi, siis ma alustasin stressi, uurimistuhat 966 Aldkone tuttava tuttav ja peale selle kõik minu õpilased neid on tervelt 11 kõigile. Ma tegelikult andsin ideid, kõik on seotud stressiga teemad. Ma isegi nimetatakse niimoodi, et niisugused vaimsed ideed on omamoodi nagu lemmikloomad. Me toidame, eks ole, oma lemmikloomi ja teeme neile pai. Samuti on muide meie ideedega ja minu ideed on alati, kui ma olen noortele andnud teema, siis ma olen alati selle korralikult läbi mõelnud ja alati on ta seotud olnud stressiga. Tähendab stressiteema on mul tõesti läbi aegade, 60.-test aastatest ja kuni extrimaalsete niisuguste no näiteks me uurisime ka neid, kes sõidavad, noored mehed, kes sõidavad ennast sodiks, osa inimesi jääb elama, osa jää. Milline on nende hormonaalne staatus, milline on nende hormonaalne stress, milline on foon ja kuidas on võimalik, et me saame aidata, et inimene jääks elama, et ta tuleks tagasi? Need on kõik teemad, mis on minu noore tegelenud, aga ma ise, kui te küsite minu käest, et millega mina stressi, kas teate, mina lülitan välja ennast, kui mul on mingi teema, mis mind tohutult vaevab, siis ma sõna otseses mõttes leian nišimuusika. Erakordselt hästi toimib mõne muusika mulle ainult muusikaline nägemuse, mis on teine asi. Tihtipeale juhtub, et ma lähen ära sellest situatsioonist isegi siis, kui ma olen näiteks mingi pingelises olukorras, noh, inimesega ma lähen hoopis näiteks kuhugi noorpõlve lähen ära mõte selles mõttes ära ja kui ma tulin tagasi, ma olen täiesti värske, üks on selge, et kui on krooniline stress laseme minna, minna, minna kas on perekondliku situatsioonis või tööalaselt, siis kindlasti tuleks varakult seda, ma võin kindlasti öelda, mida varem me saame otsa peale, mida varem me saame hakata tegelema sellega, seda paremini ja veel, mis aitab stressi puhul. Eriti kui meil on sõbrad olemas, ma tahan öelda, inimesed, rääkigem omavahel kui palju mul kokkupuutumist arstina olnud inimesed lähevad lahku ja nad ei räägi omavahel ja neil on situatsioonid, olge head, rääkige omavahel, rääkige asjad selgeks ja tihtipeale juhtub, et pöörame selja ja võime edasi elada. Ja see rääkimine peaks maast madalast õppima. Meil ei ole midagi karta, mulle tundub, et uus põlvkond, muide, on julgem sest meie põlvkond ei tohtinud rääkida tihtipeale ei tea, mis võib juhtuda. Aga sageli muuseas ei teagi, mis juhtub just sellepärast, et tavaliselt rääkimised alustatud, võetakse nii-öelda hea usksena. Et rääkimine viib positiivse lahendini, aga rääkimine võib minna just rääkimise käigus käest ära, ka seda võib juhtuda ka, seda võib juhtuda, aga noored on avatumad, mulle tundub ja nad ei häbene ega rääkida oma haigustest neli päevale, kiskuda vaja neilt välja uus põlvkond ja see avatus, tähendab, stress on omamoodi umbsus. Stress on omamoodi kinni, seiskus kinnijäämine millegi taha, olgu ta siis kinnismõte, aga teatud niisugused tegevused, minul on loodusmuusika. Need on põhilised ja meie oma saate lõpuminuteid muidugi stressiga ei lõpeta. Vaid ikkagi läheme jällegi sinna Põlvamaale, suvekoju, kus on mõnus, kus on tore ja jällegi algab uus päev ja Aili Paju algab uus päev varahommikul. Hästi vara, Maren juba poole viie kolmveerand viie paiku juba üleval. Ja siis üks väike kohvi ja siis jään mõttesse tema ja hakkan kirjutama Maren hommikune kirjutaja. Hommikul kirjutan kusagil poole kaheksani. Ma kirjutan nii, et mul hakkab külm, ninaots läheb külmaks ja varbad hakkavad külmetama, siis mõnel ruttu välja ja hakkan tegutsema. Seiskunud minu hommikune käik ja siis ma töötan, toimetan seal väljas nii palju, kui on siis lõuna. Õhtupoole olen ma niisugune poolteist poolteist. Loen midagi, vaata niisama, ühe silmaga telerit või midagi taolist. Ja ma olen võrdlemisi varajane uinun sellest kusagil viis üleval oled siis on juba ja ja tihtipeale päeval väljas väljas, ma lähen lihtsalt metsa, liigun on hästi palju, niimoodi ringi see mulle meeldib või siis kui aega praegu on põhiliselt aiatööd, aiatööd ja niitmine. Ja loodus, see on siis see, mis läheb energia ja, ja, ja ma tunnen, et meie rahval on see ääretult omale. Me oskame muide loodusest energiat võtta, kui me oskaks seda ka sõnastada nii et teised saaksid armee rahval on muide see veres, loodus on meil veres. Tänase saate suvekülaline oli Aili Paju. Temaga ajas juttu Reet Made ja need muusikahetked, mis saates olid, need on Aili Paju lemmikmuusika varamust.