Külaline. Head kuulajad, suvetuur alustab, mul on väga hea meel stuudios tervitada Kalda liige, kes on arhitektuurimuuseumi kuraator. Tere, kaldad tervist kutsumast. Ja põhjus, miks Karl ta täna veel stuudios on, on väga lihtne. Kaldaake käis sel kevadel kaks kuud Ameerika Ühendriikides ja ta uuris seal sellise härrase töid ja pärandit, nagu August Comendan kes sündis 1906. aastal Eestis, õppis inseneriks-Saksamaal. Pärast õpinguid oli natukene aega Eestis, töötas siin, pärast teist maailmasõda, emigreerus USAsse ning ta on üks väga hinnatud ehitusinsener ja konstruktor Karel taak liige. Kas te alustuseks natukene tutvustate teda, mida te täpsemalt seal USA-s tegite? Aga see on suur ja lai teema, aga minu praegune huvi on seotud eelkõige sellega, et arhitektuurimuuseumis me valmistame juba paar aastat, et noh, see on niukene, pikem, vaikselt tiksuv uurimisprojekt, mis nüüd kogub hoogu 2019. aasta sügisel, oktoobri lõpus me avame August Comendandi suure ülevaatenäituse dema töödest ja tegemistest. Ja, ja, ja tuleb ka trükis või isegi kaks. Nii et selle jaoks käib praegu aktiivne uurimistöö ja see välisreise nüüd sügisel teine pikem uurimisreisijat, need on selle protsessiga. Et kui Me oleme praegu klassikaraadio eetris ja ühesõnaga, et. Ma tunnistan ise, et ma ei ole, ma ei tea, tehnika tehnikamaailmast eriti midagi. Aga mind huvitab komandant kui fenomen. Tema kui insener, kes suutis arhitektuurivaldkonna siduda loodusteadustele tugineva inseneeria valdkonnaga niimoodi, et see Mõjub nagu tervikuna ja tema, tema aitab, õigemini aitas arhitektidel nende ideid realiseerida. Ja selleks, et anda inimestele praegu mingi konkreetne näide MISA raadios pilti näidata, aga loodetavasti enamik kuulajaid teab Tallinna Kadrioru staadioni tribüüni. Selle tribüünihoone, selle suure konsoolsa varikatus aitas August komandant noore insenerina arhitekt Elmar lohul projekteerida. Ja tegelikult August komandant tema karjääri vist võib natukene liigitada või lõigata nagu kaheks, et on mingi osa töötanud Eestis ja mingi osa siis USA-s. Kui te natuke võiksite võib-olla neid kahte karjääri tahku, nagu ka kirjeldada. No ja eks need kaks erinevat faasi on rohkem seotud selle ühiskondlik poliitilise turbulentsi ka, mis siit Eestist ka üle käised. August komandant oma perekonnaga põgenes 44. aastal vahetult enne punaarmee nii-öelda tagasitulekut siia. Aga tõepoolest, et 34. aastal ta lõpetas Dresdeni, tehnikaülikooli ja, ja raudbetooni eriala, mis oli toona veel väga moodne materjal ja, ja Eestis oli palju ehitamist kolmekümnendatel ja väga mitmed uued hooned valmisid tema kaasabil. Ja siis ta oligi see 10 aastat 34.-st 44.-ni ta aktiivselt projekteeris Eestis. Ja, ja kui nad põgenesid perega, siis nad läksid Saksamaale, kus ta pärast sõda mitu aastat töötas USA sõja sõjaväe jaoks ülesehitustöödel ja sildade ja erinevate konstruktsioonide kahjustuste uurimisega tegeles aga siis 50. aastal nad liikusid edasi USAsse ja, ja siis mõne aasta pärast seal algas tema karjääri nii-öelda. Kas sellest olulisem, aga rahvusvahelises mõõtmes kindlasti mõttes kindlasti olulisem olulisem faas, et 56. aastal kohtus ta samuti Eestist pärit arhitekt Louis Khaniga. Ja nagu inglise inglased ütlevad, et tuleb hästi Sistri et üle ülejäänu on ajalugu. 56.-st aastast peale hakkas ta aktiivselt koostööd tegema Khani kõrval ka teiste tuntud arhitektidega näiteeriks kuuekümnendatel aitas ta Juudi päritolu Kanada arhitekt til Moushessaftil kavandada. Mandri oli maailmanäituse 67. aasta maailmanäituse ühe suure elamukompleksi nimega hävitud 67. Samuti on komandant kaastööd teinud näiteks Eero Saarinen ja kes on tuntud soome arhitekti eelil Saarini poeg aga samuti väga tuntud just eelkõige oma ameerika perioodidel. Ma sain aru, et August komandant, kuna ta oli ehitusinsener ja peamiselt siis ta tegi koostööd arhitektidega, ehk siis tema, see jalajälg on, on alati seotud teiste loominguga, ta nagu aitad seda ellu viia. Aga kas tema sellisest pärandist sellisest saab ka rääkida, kas tema kui ta tegi koostööd teiste arhitektidega, kas kas sellel oli alati mingi teatud esteetiline märk ikkagi küljes, et olid need monumentaalseid teod teosed, kas saab seda niimoodi? Ta võib-olla selle selleks, et teha puust ja punaseks, et. Ühesõnaga, arhitekt on see, kes mõtleb. Ruumi ja mingi konkreetse hoone või objekti ja nagu idee välja, et kuidas kuidas need ruumid omavahel kokku panna ja siis sellele ansamblile ka mingisugune välimus anda, et oleks inimeste jaoks kasutajasõbralik ja samas ka mõjuks meeldivalt terviklikult oleks ülejäänud keskkonnaga hästi seatud. Inseneri roll muidugi on, erinevat tüüpi insenere on ka mehaanikainsenerid ja ja hoopis ühesõnaga väga spetsiifilisi inseneri on olemas, aga August komandant oli nii ta konstruktor, tema roll oli aidata arhitekti nii materjalide valikul kui mõelda välja see, kuidas hoone reaalselt püsti püsib. Ehk siis selle konstruktsioon välja mõelda. Aga mõelda läbi see, kuidas ehitusprotsess oleks võimalikult ökonoomne, et ei oleks liigselt materjali kuloojaga sellega finantskokku hoida. Et see on nii-öelda arhitekti ja inseneri põhiline rollijaotus. Tänapäeval digitaalsete tehnoloogiatele on see tänu digitaalsete tehnoloogiatele on seal oluliselt integreeritumaks läinud ju paljud asjad saab juba Marvutis nii-öelda programmide abil. Ühesõnaga, integreeritus on palju suurem tänapäeval juba kui see toonali. Varasemalt olid need erialade piirid selgemini eristatavad. Aga muidugi tasub öelda ka seda, et ega arhitekt ja insener ei ole ainsad, kes ehitatud keskkonda kujundavad, et siin on vaadata seda veel laiemalt, siis on see, et ühiskonnale mingisugused ootused konkreetsel krundi omanikul või, või inimesel, kes tahab, et maja ehitada, eks tal on mingit ruumilised vajadused, eks kas saad soovid omale maja ehitada või siis on näiteks kaupmees, kes soovib kaubanduskeskuse püsti panna, et kõigepealt on see vajadus olemas ja siis minnakse arhitekti inseneri juurde, et meil oleks seda maja vaja. Siis nemad hakkavad projekteerima, asi projekteeritud, siis läheb asi ehitaja kätte ja siis ehitaja erinevat erinevat pädevust omavad nii-öelda ehitajad, nemad ehitavad valmis selle selle maja ja siis tulevad alles kasutajad, kes võtavad selle selle maja nii-öelda omaks ja hakkavad siis hakkab, see maja hakkab nii-öelda oma elu elama. Kareldage ometi ikkagi rändasite seal USA-s kaks kuud ringi ja jõudsite isegi Venezuelasse, eks ole, et kui ta sellest ka nüüd natukene räägite sellises emotsioon emotsionaalses plaanis, et mis siis olid kõige säravamad kohtumised seal või või sellised, kõige kõige ägedamad mälestused. No see reis oli muidugi suur seiklus ja, ja palju emotsioone oli seal tõepoolest, aga oluline ikkagi öeldud, see oli eelkõige tööreisijana läheduse reisijat, mul oli seal eesmärk, et ma ei käinud nii-öelda lõbureisil, kuigi need kohad olid väga põnevad ja need inimesed, kellega ma kohtusin, olid väga, väga põnevad, samamoodi, mis puudutab seda Venetsueela lõiku, siis pärast Louis Khanis surma kui ma ei eksi selle 72. aastal siis üks arhitekte, kellega komandant kõige rohkem nagu koostööd tegi, oli Venetsueelast pärit Oskar Henri iro Ladina-Ameerika konteksti, siis tuntud ja hea arhitekt. Ja umbes 10 aasta jooksul tegid nad tihedat koostööd. Nendest projektidest küll valmis ehitati. Põhimõtteliselt poolteist hoonet või poolteist ütleme ehitist ja poolteist ansamblit. Kümmekond objekti jäid, jäid paberile. Aga see oli veel periood, kus Venezuelas olid asjad üsna hästi. Ta oli Ladina-Ameerika üks jõukamaid riike ja praegu see, mis on toimunud 10 15 aasta jooksul täiesti traagiline. Aga Oscardideeruv perekond tõepoolest võõrustas mind. Oskari arhiiv on kõik tema enda kodustele alles, tal oli väga hea meel. Ta ütles, et ta oli aastaid oodanud, et keegi mitte tingimata tema, vaid August komandanditeema vastu huvi tunneks, siis ta võttis mind seal vastu. Aga põhiosa sellest reisist ma olin Philadelphias Pennsylvania ülikoolis, kus asub arhitektuuriarhiiv, mis on see koht kus hoitakse ka arhitekt Louis Khani pärandit, see on koondatud sinna 70 kaheksakümnendatel. Aga kuna kaan oli Nii-öelda õppejõuna ta kutsus komandandi samasse ülikooli õpetamiseks. Kaan sealsamas kohapeal õpetas ka et siis nad olid kolleegid ka mitte ainult lihtsalt ehitiste kavandamisel, aga ka õppejõududele. Ja siis, kui August kommenda ainult suri 92. aastal, siis tema lapsed Jüri komandant ja Merike Phillips kommendant arvasid, et see on kõige õigem koht, kuhu need kommendandiga seotut joonis ette ja dokumendid annetud, et nüüd nad on ühes kohas ja siis ma tegin seal mitu nädalat uurimistööd. Aga ma käisin lühidalt ka ja koos ja näiteks väikses New Jersey linnas nimega Lake vud, mis on eesti pagulaskultuuri seisukohalt väga oluline. Seal asub eestlaste eestlaste arhiiv Ühendriikides. Äärelinnas oli muuseas August kommendandi abil käima lükatud raudbetoonelementide tootmise tehas, mille kapitali panid kokku eestlased. Kahjuks tehas korralikult käima ei läinud ja pärast Comendatiga süüdistati umbes, et tema oli põhisüüdlane, miks põhja läks, aga tegelikult see, sellel lool on palju keerulisem kontekst, et aga see on märk sellest, kuidas eestlased on nii-öelda paguluses ka pannud seljad kokku ja püüdnud ka, et ettevõtlusvaldkonnas midagi koos ära teha, et see ei puuduta ainult kultuurielu, aga nii-öelda erinevatel rinnetel püti ühiselt, et uut elu alustada. Kus ma veel jõudsin käia? Lühidalt käisin ka New Yorgis ja Chicagos ja terve nädala veetsin Chicagost veidi põhja pool asuvas Geneuša linnas, kus asub, kus elab siiamaani August komandandi tütar Merike Phillips, komandant, kes on hariduselt arhitekt, räägib väga hästi eesti keelt. Ja mind võeti väga hästi vastu kurioosse faktina välja tuua. Et sealt kinosjastan pärit režissöör ja näitleja Samuels, kes väikse poisina elas selles samas majas, kus need aastakümned on Merike elanud siis ma sealsamas pööningul, kus Väike-Ulsson võib-olla paterdad ringi tegin August kommendandi teemalist uurimistööd. Väga võimas, kas te seda ka teate, kas Eestis on komandandi sugulasi alles ja olete nendega suhelnud? Jah, August komandant oli pärit Mäo lähedal nurme külast ja ma ei ole siin alles olevate sugulastega veel ise suhelnud, see mul plaanis. Aga tõepoolest, Augusti vend Johannes. Tal oli teine Werner, kes tuli ka kaasa Saksamaal, aga Johannes jäi jäi Eestisse ja elas seal, Nurn siis. Pikka elu. Oma uurimistes üha rohkem tunnen seda, et kõik asjad on omavahel seotud. Siinsamas, raadiomaja kõrval. Ma käisin 20 esimeses koolis teisest kuni 10. klassini. Kaheksa aastat oli minu klassi Martin komandant Augustel tema vana, nii et Martin on toonud mulle mitmeid põnevaid materjale ka, mis neil perekonnaarhiivis veel on. Et ma püüan oma uurimistöös nüüd killud kõik omavahel kokku panna ja omavahel ära siduda. Et kuna komandandi tegemistest on palju linnalegende ja, ja tema nii-öelda välismaisest perioodist ei teata Eestis eriti palju ja samas seal Ameerikas ja teistes riikides, kus ta tegutses, ei teata kuigi noh, peaaegu mitte midagi tema eestiperioodist. Mis on noh, ühesõnaga need otsad tuleb omavahel kokku viia ja kui peaksin selle näituseprojektiga kõik hästi minema ja sellest Kvaliteetne näitus tulema, siis loodetavasti see läheb ka reisile. Et eeltöö selleks käib, vaatame, mis kujunduse realiseerub. Meil on stuudios Carl-Dag Lige, kes on arhitektuurimuuseumi kuraator ja me räägime August kommendandiste tema pärandist, August komandant oli ehitusinsener, kes suure osa oma karjäärist tegi Ameerika Ühendriikides, tõmbama aga sellele teemale sellise mõttelise joone alla ja Karl Taage, te olete valinud välja ka ühe toreda muusikapala, mida me võiksime siin klassikaraadios ette mängida, seda natuke räägiti ka sellest. Kuna kommendanditel selline kosmopoliit ja tal oli juba kolmekümnete lõpus olnud selline tunne, et Eesti jääb tema jaoks väikseks siis New York, kuhu ta 50. aastal kolis, oli, oli täiesti loogiline koht, kus oma karjääri jätkata ja, ja nii-öelda uues maailmas jalg maha panna. Nii et alguses kolis Manhattanile, pärast ehitas oma maja sinna sealt 10 15 kilomeetrit. Eemale Abremont, Kleer või kus ta kauge vaade Manhattanile, ühesõnaga, ta oli suur linnamees, talle meeldis globaalne kultuur ja kõik, mis on uus ja innovaatiline. Tema kultuurihuvi ei pruukinud olla väga lai, aga ma arvan, et helilooja Steve Wraithi teosest City Life võiks kuulata selle esimese osa, mis on teatud mõttes. Ma arvan, Richil selline New Yorgi Et kui linnaheliportree ma arvan, et see sobib ka komandandi tegemisi päris hästi iseloomustama. Head kuulajad, kuulata klassikaraadiosaadet, Suvetuur, mina olen saatejuht Erle loonurme, kell on liikunud pool tundi üle kella ühe. Meil on stuudios Carl-Dag Lige, kes on arhitektuurimuuseumi kuraator ja me rääkisime esimeses tunnis esimeses pooltunnis, kui täpsem olla August kommendandis, kes on väga hinnatud ja tuntud ehitusinsener, kes töötas koos väga nimekate arhitektidega peamiselt USA-s, kuid ka Eestis. Ja nüüd liigume ajaloost veidi kaasaja poole, kuigi ka kaasaega saab ju vaadata. Vaadata läbi ajaloolise filtri, aga räägime natukene sellest, mis meid ümbritseb küll Tallinnas, küll Eestis laiemalt. Kaldage. Kui te käite linnas ringi, kas te vaatate kogu aeg ikkagi kriitilise meelega, vahel ka imetlevalt uudishimulikult, mis meid ümbritseb arhitektuuriliselt või vahest lülitate end välja ka? No linnas on ikka raske ennast välja lülitada, et see professionaalne kretinismist on päris raskekujuline aga võib-olla viimaste aastatega ma olen selles mõttes kuidagi leebemaks muutunud, et kuna ma tegelesin ka arhitektuurikriitika kirjutamine, siis on kuidagi ja õpetanud seda, et hinnangu andmine selleks, et see oleks tõsiseltvõetav vajab tööd, et väga kerge on lihtsalt öelda, et midagi on ilus või kole või või põnev või täiesti mõttetu. Aga et kuidas sa seda argumenteerid ja teistele ka mitte eriala inimestele selgeks teed, et see nõuab nagu palju tööd. Ja, ja vahel on niimoodi, et noh, selles mõttes tänaval kõndides ei olegi mõtet igale majale püüda hinnangut andma, vahel on niimoodi, et hoopis mingit kurioosseid või mingid veidrad väiksed nüansid tõmbavad tähelepanu alates. Ma ei tea kahe-kolmekümnendate aastate kaevuluukidest niikuinii mingit noh, näiteks niinimetatud Saarine nii maja, kas kultuuriministeerium ka tegutseb, et et seal on originaalselt päiksevarju metallkonstruktsioonid siiamaani näiteks alles et tavaliselt käib sealt mööda, ega tavaline inimene ei märka seda. Aga et kui sa paned niukesi detail tähele, siis see teeb nagu linna ja kui sa tead, mis asi see on või uurib välja, mis asi, see teeb linna kogemise palju mitmekihilisemaks ja aga jah, et ühesõnaga mind tingimata ei huvita enam võib-olla nii palju hinnangu andmine kui see, et miks mingi asi meil linnas selline on või siin praegu niimoodi. Kas teil on ka mingi lemmikperiood või ajastu arhitektuuris? Aasta nii raske niimoodi öelda, aga eks ma selle 20. sajandi ja nii-öelda modernismi pärandiga kõige rohkem olen tegelenud sellega praegugi tegelane oma uurimustöös kõige rohkem. Just kolleegiga mõni päev tagasi rääkisin ühel hoopis mingil muul teemal ja siis ma enda jaoks kuidagi kuidagi see sõnastus niimoodi, et et üks kõige põnevamaid hetki tundub olevat, et just Eesti arhitektuuri kontekstis ka 20.-te aastate lõpp 30-lt taastute algus kus toimus. Noh, arhitektuuriajaloolased ütlevad selle kohta traditsionalistlik arhitektuur, mis oli kahekümnendatel ja hakkas nii-öelda modernism hakkas jõulisemalt tulema Eesti ehitatud keskkonda. Et kuidas, ütleme klassikalise arhitektuuripärandi teatavad, sellised konservatiivsed väärtused mitte ei vahetatud, aga hakkasid kombineeruma. Modernism modernismi seotud ideedega et sellised üleminekud ja mingit piiri piirialad või piiritsoonid ja põrkumised, kus vahepeal võibki, see võib anda mingit väga imelikke tulemusi isegi, aga see näitab seda, et mingisugune protsess, mingi dünaamika on käimas. Ja kui sa tunned nagu need märgid ära tota, aga siin on mingid asjad, mis nagu omavahel üldse kokku ei klapi, et siin on nagu kaks paradigmat, ühe nagu vaatad, ühe maja fassaadi näiteks, aga siin on siis nagu kaks ajastut korraga kuidagi sattunud ja omas ajas, kui see valmis, ega, ega arhitekt või ainult tellijad ei pruukinud, nad ei olnudki tõenäoliselt nagu teadlikud sellest, nad ei pruukinud olla teadlikud, et et see on ju nii-öelda see imelikus, teatav kurioossus ilmneb tagantjärele vaadates loomulikult. Aga ma arvan, et see ühesõnaga 30.-te modernism ja, ja samas ka Sõjajärgne modernismi taastulek pärast ütleme seda nelja-viiekümnendate aastate stalinismi perioodi, et need on väga huvitavad. Aga neid murdumise on veel, ma arvan, et postmodernismi tule ka on, on Eesti arhitektuuri kontekstis väga huvitav. Mis teid viimati vaimustas? Mingisugune leid või arhitektuuriline selline nagu külm dush, mis tõesti on kihvt. Uue arhitektuuri osas või vanemaseas vaid ka paneme osas, eks kõik. Kuna ma olen sellise, kuidas öelda teadustöö tegemise osas siiamaani võrdlemisi laisk olnud ja mulle meeldib, ma olen nagu kärsitu, võib-olla et mulle meeldib kirjutada oma sotsiaalmeedia kanalitesse või nii-öelda laiema levikuga meediakanalitesse selliseid lugusid lugusid majadest ja, ja paikades ja vahel ka persoonidest. Ja siis paar nädalat tagasi ma kirjutasin ühest majast, mis kahjuks 44. aasta märtsipommitamise käigus hävis. See oli Lutheri mööblivabriku esinduskaupluses, mis asus Vana-Posti tänaval praegused sõpruse puiesteest üle tee põhimõtteliselt ja, ja seal oli Arhitekt Erich Jacoby kavandatud Lutheri ühesõnaga esiesindussalong või Toonane kutsusid Lutter makse, oli nende kaubamärk ja selle, see on üks selliseid, selliseid hooneid, kus needsamad, mis ma mainisin, et on üks 20.-te traditsionalismile omased väärtused kombineeruvad juba ütleme siis lääne, Lääne-Euroopa mõjuliste modernismi ideedega. Aga Jakobi oli väga tundlik nii esteetilise kui konstruktiivse poole osas ja, ja see, kuidas ta selle esinduskaupluse, fassaadilahendus ja, ja ka need ruumid, mis seal kitsal krundil on, et see oli väga põnev, et selle objekti kadumisest on väga kahju. Aga mis teha, et selles mõttes see on üks viimase aja nii-öelda pärle või kuidas, kuidas ma nüüd öelda, et ma nagu olen teadvustanud, kui äge majas oli? Meil on stuudios Carl-Dag Lige, kes on arhitektuurimuuseumi kuraator, kuulame siia vahele natukene muusikat ja oleme siis juba tagasi ja jätkame samal teemal ikke arhitektuur. Kardage, te olete valinud välja ühe pala, mida me mängime. Need lood, mis, mis tänasesse saatesse said valitud, neid võib olla, ühendab see, et nad mingil moel tegelevad kõik ruumiga või minu jaoks seostuvad mingite ruumiliste protsessidega olgu see linna või maakeskkond, loodus- või tehiskeskkond. Ja üks kõige suuremaid filmielamusi, mis mul läbi aegade on olnud, ma arvan, et see on siiamaani Eesti kõige parem film on Sulev Keeduse Giorgiga. Ja ja juba esmakordsel vaatamisel väga paelus selle filmi helikujundus. Sinna on tunnusmuusika kirjutanud helilooja Aariel Lagle kellest ma ei tea põhimõtteliselt mitte midagi internetist ma lugesin välja, et ta oli üks esimesi elektronmuusikuid, kes koos Rauno Remmega hakkas katsetama Eestis ja, ja 198. aastal kirjutatud Giorgika helitaust, et seal on jah, seal muusika kogumikul või soundtrack'il on kolm Ariel Lagle kirjutatud lugu, et nüüd kuulame ühte nendest. Head saate kuulajad, suvetuuri esimene saatetund tiksub vaikselt oma lõpupoole, aga meil on õnneks ikkagi aega veel rääkida sellel huvitaval teemal, nagu arhitektuur, kaasaja arhitektuuri ega arhitektuuriajalugu stuudios on Carl-Dag Lige, kes on arhitektuurimuuseumi autor. Ja neil jäi jutt pooleli sellest, mis teid mõjud ja mis teile meeldib arhitektuuris, kui nüüd tulla korraks ka täiesti tänapäeva ja meie kaasaega, siis millised on need peamised kitsaskohad? See on hästi lai küsimus, aga, aga mis on teie silmis see, mis võib-olla on natukene valesti või mida võiks, millele võiks tähelepanu pöörata? Kui ma ütlen selle poole pealt et kui vaadata, et klaas on pooltäis, siis ma ütlen seda, et Eestis on võrreldes mitme teise, näiteks nii-öelda endise Ida-Euroopa riigiga ikkagi arhitektuuri kultuuri osas päris hästi, et meil ei ole lihtsalt tegemist sellise Belgia ehitusvaldkonnaga, et meil on üsna tugev arhitektuurihariduse traditsioon, jaga kultuuri, arhitektuuri kultuuritraditsioon, et me näeme ikkagi seda nagu laiemalt ühiskonnaga seotud valdkonnale valdkonnale, millel on oma pädevus ja, ja, ja ütleme selle. Jah, ütleme tsirka 120 aasta jooksul siin kohapeal kõrgharitud arhitektide nii-öelda loomingu ja tegevuse tulemusena on tekkinud noh, nimetame seda kultuuri kihikeseks. Et mõnel pool seda nagu ei ole, mis on meie meiega võrreldavad riigid ja ühiskonnad või ei ole nii, nii mitmekesine see, aga mis tänapäevased kitsaskohad on? Ma arvan, et kui me vaata, kui me loeme ka arhitektuuri üheks kultuurivaldkonnaks ei vaata seda pelgalt kinnisvara või ehituse aspektist vaid see, et kuidas ta nagu sellessamas laiemas kultuurisituatsioonis positsioneerub siis kultuuri. Valdkondadest on ta muusik ka ajakirjanduse ja teatri kõrval noh vaadates kindlasti marginaalset ühiskond ja ja meie, ütleme siis, inimesed ei ole nagunii teadlikud ehitatud keskkonnast, kui nad võiksid olla. Aga samas on viimase, ütleme kümne-viieteist aasta jooksul suured muutused toimunud seda võib näha nii-öelda kogukondade tasandil, kui, kui ka ütleme linnad linnade või noh, ütleme omavalitsuste riigi nagu ütleme siis arhitektuur ja ehitatud keskkonnapoliitika kujundamises, et püütaksegi ikkagi näha seda ehitatud keskkonna olulist rolli ja seda, kuidas meie argipäevaelu elu mõjutab. Aga kui püüda vastata sellele küsimusele, mis on kitsaskoht, siis ongi see, et arenguruumi mina näen kodanike teadlikkuses ja nõudlikkuses oma nii-öelda elukorraldajate suhtes on, on need ametkonnad või on need poliitikud ja, ja samamoodi ka. Arhitektid ja teised, kes neile neid neid kodusid ja, ja töö töökohti kujundavad. Ma ei taha sellega öelda, et kõik inimesed peavad hakkama ise maju joonistama aga teadlikkust sellest, millised võimalused on ja millise, milline on ka ajalugu ja see mitme kihilisus, mis meil kas või Eesti kontekstis on olemas. Et, et see võimaldab kujundada selgemalt oma oma soove. Ja selles mõttes mina toetan ikkagi modernistliku nii-öelda mõtteviisi, et iga inimene peaks püüdma. Nagu suhestada oma selle kultuuriaja ajasituatsiooniga, püüda midagi anda omalt poolt ja ka see elukeskkond, kus me elame, võiks peegeldada, mõtlen ka uute hoonete näol seda olukorda, kus me praegu viibime, et et see ajaloostiilide matkimine või nii-öelda kujud teldava ideaalse maailma tagasi ehitamine, et seal tegelikult Exide ja tupik, et võime oma peas mõelda, et kunagi oli rohi rohelisem, aga tegelikult see, mis on, on, on see, mis meil praegu käes on. Et kuidagi kontaktis olla. Sellega, mis praegu toimub, tundub mulle olulisem. No justkui vaadata sellise tänase pilguga eilsesse, siis, siis öeldakse ju, et üheksakümnendad olid arhitektuuriloomes väga hektilised aastad, et kõik oli lubada tud, see oli justkui selline hüpe vabadusse, mis, mis mõnes mõttes on ju täiesti loogiline, eriti pärast nõukogude aega, kui kõik oli väga rangelt reglementeeritud. Ja, ja tänapäeval nüüd arhitekti, arhitektuuriloo loojad ja uurijad räägivad ju sellest, et justkui mingi kesktee nagu lei takse, palju arutatakse selle üle, kas oleks vaja riigiarhitekti, kes natukene paneks mingeid piire paika, et kuidas teie seda näete, kas, kas on tunda, et, et olukord on kuidagi muutunud, ma ei tea, selles mõttes rahulikumaks, aga samal ajal kas hoitakse kinni ka natukene traditsioonist, kas see innovatsiooni ja traditsiooni suhe on ka näha ja tuntav? Oh, sellel lühidalt nii raske vastata, aga. Siin on mitu kihti. Okei, ma ütlen lism, mingi, mingi nüanss, mida ma olen märganud, on see, et. Poliitikud, kes meie elu aitavad korraldada, ütleme, nad esindavad meid, meie oleme neid valinud viimaste, ütleme valimistsiklitega tekkinud poliitikud, kes on võtnud oma teadlikuks teemaks ka ehitatud keskkonna, sealhulgas hulgas kvaliteetse arhitektuuri. Ja, ja ma arvan ütleme siis institutsionaalne korralduslik pool, mis tegeleb nii planeerimisel kui noh, ütleme siis kogu riigi ehitatud keskkonna kujundamisega, et see on, see on arenemas. Ma loodan, et poliitik, poliitikud muutuvad veel teadlikumaks sellest ja ja ühesõnaga loovad eeldusi, et see, mis meil ehitatakse, oleks põnev, mitmekesine kasutajasõbralik, arvestaks olemasolevaid väärtusi, ei alustaks nii-öelda puhtalt lehelt ja ei oleks jõuga ülalt alla, vaid ikkagi kuulaks seda. Mis mis kodanik räägib. Ühesõnaga, neid neid asju, mis võiks olla paremini, on palju. Riigiarhitekt on lihtsalt üks institutsioon, kui kui peaks, ühesõnaga, olema üks asutus, mis suuremaid protsess nagu Rail Baltic või Tallinna Helsingi tunnel või või mingid sellised, hoopis nagu suuremad laialt protsessid olevat. Praegu paistab, et noh, riigil on vaja sellist kompetentsi, ma ei tea, kas see peab olema riigiarhitekti institutsioon või saab seda luua ka. Mingis mis mingis muus vormis, aga see nii-öelda pädevus võiks olla poliitikutel ja ametnikel seal seal kõrval olemas, et, et ei oleks selliste juhuslikust nagu üheksakümnendatel toimus. Et me elame kapitalistlikus majandusruumis ja globaliseerunud infoühiskonnas, et et see kõik on hästi keeruline, aga, aga samas ma arvan, et on võimalik leida tasakaal selle ütleme, rahaliste ja kultuuriliste vaimsete väärtuste vahel, et oluline, lihtsalt kuulata 11 ja leida see leida see kesktee. Usaldus on võtmesõna, et riik peaks usaldama oma kodanikku kodanik riiki, et see on nagu eeldused. See on väga ilus mõte, millega lõpetada. Mulle tundub ja, ja ma arvan, et siit on häid mõtteid kõrva taha panna nii kuulajatel, poliitikutel, arhitektuurispetsialistidel endil aitäh, kaldage saatesse tulemast. Karl taak on välja valinud tegelikult ka kolmanda pala. Mida me võiksime siin saates mängida, ma arvan, et sellega läks väga vahva ja ilus meie esimest saatetundi lõpetada ja kaldad, äkki te tutvustate ka seda pala? Ja ma ütlen omalt poolt ka suur tänu kutsumast sellistel teemadel on alati hea rääkimas käia. Viimaseks looks ma valisin Mailsteilise legendaarselt albumilt Liu loo nimega Levin Queen. Ja see on võib-olla läbi aegade üks tuntumaid ja paremaid džässballaade. Mulle isiklikult meeldib eriti, kuidas Pillevens klaverile, John kohaltsuein, saksofoni siin toetavat malts seda eelist. See on kindlasti ka selline lugu, mis sobib põhjamaise, veidi melanhoolselt meelelaadiga. Aga samas seda peegeldab ka sedasama 20. sajandi ütleme erinevate suurte protsesside kogemust ja läbielatud traumasid, et see album ilmus 59, et et omas ajas nii muusika kontekstis oluline kui ka mina, tajun seal hoopis hoopis suuremaid protsessiga taastal selga.