Stuudios on külaliseks akordionist Tuulikki partessik. Tere, Tuulikki. Tere. Sa oled nii akordionimängija kui oma lugude autor ja Meil oli rõõm koos käia just hiljuti Moskvas EBU Folk festivalil, kus andsid soolokontserdi koos elektronmuusik Vanessa masseraga. Aga täna võiks rääkida portree juttu nii sinust kui akordionist. Et kuidas kujunesid selleks, kes sa oled, täna siis muuhulgas õpetajatest, mõjutajatest, jaga akordionist kui tänapäeva pillist. Ja me oleme tegelikult teinud päris kõvasti täna eeltööd ja valinud välja päris palju muusikat. Väga tore oli jälgida, kuidas arvuti ees nagu avastasid ja avastasid sealt uusi põnevaid, et nagu tegelikult vanu ja põnevaid lugusid, et mida kõike seal raadio fonoteegis on ja neid avastasime siis ka täna jagame. Aga sissejuhatuseks. Me kuulame ühte sinu teost, tormilind, mis sa ütled selle kohta? See on lugu, mis sündis seilates Soome ja Rootsi ja Eesti vetes, kus ma kogu aeg seilanud, vahest ongi selline tunne, ma elan merel. Kuigi ma tegelikult olen pigem maismaainimene. Ja sündis koostöös õpetaja mentori ja väga hea sõbra kolleegi Timo Alagodil, aga sest ma olin just minemas temaga proovi tegema Helsingisse ja siis ma mõtlesin selle peale, kuidas ta klaverit mängib ja vaatasin neid linde laeva aknast ja see kuidagi kõik kokku läks meloodeks, mida ma siis kibekiiresti läksin üleval tekki pealt kajutisse alla harjutama, keegi õnneks midagi öelnud. Aga nüüd mul õnnestus seda lugu kuulda ka sümfooniaorkestriseades, kus ma ise siis olin solisti osas esimesel jaanuaril ERSO ka Kristjan Järvi dirigendikepi juhatamisel. Kuulame siis seda. Nii kõlas Tuulikki partessegi tormilind. Koos Tuuliga mängisid Eesti riiklik sümfooniaorkester ja dirigent Kristjan Järvi. Küsinud siis edasi, millised on olnud sinu muusikalised mõjutajad ja just nende muusikapalade kaudu, mis me täna kuulame. Esimeseks mõjutajaks oli ikka minu isa Teetraskus, kuna tema ka lapsena mängis akordionit. Ei ole tegelikult siiani aru saanud, kas ta tegi seda väga meelsasti, meelsasti, mitte üldse meelsasti. Kuidas sellega lõpuks oli? Ma peangi ta käest seda küsima, aga igal juhul õppis ta akordionit Rakvere muusikakoolis. Aga sellega tema karjäär piirdus selle muusikakooliga ja siis ta hakkas keldrisse ehitama, kitarre ehitas endale basskitarri esimeseks pilliks ja hakkas tegema bändi nagu ikka 60.-te noored muusikud olid ju kõik biitlite vaimustuses ja siis ta tegi bändi ja sellega ta jätkas. Ja kuigi ta ei ole kunagi olnud ainult muusik, et tal on alati olnud mingi muu päevad ka, sest ta on siiski siiamaani aktiivne Eesti muusikaelus. Ja omal ajal, kui ma olin laps, siis ta mängis palju just sellist tantsumuusikat ja sellist võib isegi öelda kohati Eesti klassikat, kes minu suureks rõõmuks nüüd on tagasi tulnud. Ja on igasugused ansamblid, kes tantsupidu seal mängivadki saabki kuulda, neidsamu hitt mida mängiti siis, kui ma olin laps. Ja nüüd ma saan siis oma lastele seda jälle öelda, oh näed, see on see lugu ja see on see lugu. Isal oli bänd nimega assortii, kellega nad isegi osalesid, olid sellised üle-eestilised bändide ülevaatused, kus jagati kategooriaid A-kategooriat nad vist ühe korra vist said või? No ühesõnaga, nad olid kõvasti, tegid tööd ja osalesid nendel võistlustel ja, ja selle bändi repertuaar oli pool praktiliselt peas. Ma esitasin seda vanaema juurest trepi peal koos onulastega niimoodi, et ma panin, tegin võimendused mingitest kastidest ja siis mingid harjavarred olid mikrofonid, eksid, õudne sooli esineda. Ja siis me laulsime neid lugusid üks nendest lugudest, mida me nüüd saamegi kuulda, mis on õnneks ka raadio fonoteegis olemas. See on võib-olla natuke hilisemast ajast, aga mulle just väga meeldis bändi laulja oli Riho rahusma, tema selline ilus tenori popilaulja hääl ja mulle alati väga meeldis, kui tema laulis ja isa ka muidugi laulis ja mängis kitarri ja aga kuidagi mul on nagu alati, kui ma kuulen gravdma Riho laulmas, siis mul tekib selline helge lapsepõlvetunne. Nii et siin siin ta laulab ja isa mängib kitarri. Nõnda. Saigi oota. Sellest. See oli siis ansambli assortii lugu, killud vees ja laulmas Riho Rausma Tuulikki siis, kui sa saate jaoks muusikat vaatasid sisest, venda, Tammann oli see, kes, kes pani sind hästi emotsionaalselt reageerima paljudele lugudele, mis sa sealt leidsid? Jah, enda Tammann on olnud minu õpetaja suure tähega ja huvitaval kombel ma olen elust nüüd niimoodi läbi tormanud, et ma vahest mõtlen ta peale, aga, aga miskipärast liiga vähe, et võiks, võiks mõelda, rohkem, võiks kuulata tegelikult muusikat rohkem võib olla, üks põhjus ongi see, et neid ei ole plaatide peale niimoodi välja antud just neid vanu lindistusi, mis mind siis panniga väga erutama, kui ma vaatasin seda fonoteegi nimekirja. Et kui ma tema juures õppisin, siis ta oli ikkagi juba vanem meesterahvas ja ei mänginud enam neid nooruspõlve hitta niimoodi tunnis kunagi ma ei mäleta, et oleks mänginud Bekkes eks, õpetaja ka ikka mõjutavad ja ja teinekord isegi rohkem, kui, kui sa ise oskad arvata ja ilmselt see tuleb ka vanusega aedses, äkki hakkad aru saama, et kust ma siis tegelikult muusikuna põlvne on või kust, kust, kust ma tulen, et, et mul läks ka tükk aega arusaamiseks, et et see tantsumuusika, mida isa mängis, et see on olnud üks osa, et see on minu pärimus, et see ja samamoodi venda Tammann, et omal ajal ma teadsin teda rohkem kui kergemuusika viljeleja on, aga ometigi me mängisime otsa kooli ajal ikkagi sellist paduklassikat kuigi ta mulle seda ette mänginud, siis ta oskas seda haruldaselt hästi juhendada. Ja just seda oma hingepanekut, akordionitooni, sellesse, et kuidas sa võid küll mängida, aga kui sul selles selles toonis ei ole hinge, siis ta jääb nagu tühjaks ja tal oli haruldane omadus, et sellest ma sain õnneks juba siis aru, et mass palju, kuulasin teda. Ja siis ta sai aru, et ma olen hästi kangest puust tehtud ja ei surunud mulle peale mitte midagi, kui võibolla laseb polektsiooniline pala välja arvata, mis oli, riigieksam oli kohustuslik ja mis mul loomulikult sassi läks. Juba sellepärast, et ma ei tahtnud teda mängida ja ma olin selle endale pähe võtnud, et nüüd ma vaatasin, et arhiivis on ka olemas tema enda esitus sellest loost. Et ühesõnaga Ta teadis täpselt, mida ta rääkis, kuigi ta seda ETA ei mänginud. Ja tollel ajal ei olnud ka sellist võimalust kõike kuulata, kõike muusikat igalt poolt, et ma küll käisin diktofoniga, lindistasin nii palju, kui oli võimalik, aga tema, tema muusikat ta ei esinenud enam siis nii palju tollel ajal. Ja siis üks lugu, mis mida ma mängisin juba laste muusikakooli ajal ja millest sai ka minu riigieksamikava osa, oli kitaneerias Mesdolekuana lugu, siis on, tähendab muslannat. Ja oma suureks rõõmuks ma leidsin selle raadio arhiivist yles, vendad Ammani esituses. Praegu kõlas Hernisterlikonna muslanna enda Tammani instrumentaalansambli esituses. Aga Tuulikki partasic, saatekülaline, sa leidsid enda Tammanilt veel nii mõndagi. Ja seal oli ikka väga haruldasi pärle, mis loodetavasti millalgi tulevad ka mingil moel avalikkuse ette, sest venda Tammani võime mängida erinevaid muusikastiile niivõrd veenvalt, matma kuidagi ma tajusin seda juba omal ajal, aga kuulata, sest tõesti neid lindistusi seal on väga haruldane, ta suutis mängida nii barokkmuusikat kui lastelaule kui rahvamuusikat mis iganes isegi džässi. Et see, et ta on võimeline tegema ikka täiesti arvestatavaid soolosid džässilugudes, seda ma ka ei teadnud, noh, nii kindlalt, kuna ta kunagi. Ta ei, ta kunagi ei kiidelnud sellega, et noh, ma olen nii palju teinud või ma olen ma olen väga palju erinevate kuulsustega koos mänginud, aga kui fonoteegist vaadata, siis kõik tema koostööpartnerid olid tolle absoluutsed tipud, muusikud ja lindistati ju mitte mitme korraga, vaid ilmselt ühekorraga. Kui oli suur estraadiorkester, siis sa ei saanud seda ju panna mitu korda lindistama, et tegemist oli ikkagi väga haruldase muusiku ja ja ka õpetajaga. Ja väga suureks üllatuseks leidsin fonoteegist loo barokkmuusikast, mida ta kunagi mulle ei maininud, isegi et ta on mänginud ja ma kaldun arvama, et ta on mänginud selle standardpassidega akordioni ka linti, sest aastaarv on, on selline, et kuuekümnendatel et seal Scarlatti sonaat number 12, A tuur. Ja Ma olin päris üllatunud sellest faktist, et ta selle lindistas raadios, sest et minu meelest see on ainuke selline barokkmuusika näide, mis temast oli niimoodi kiirelt üle vaadates. Aga samas saan ma nüüd veel rohkem aru, et see jutt, mis ta rääkis eriala tundides, et ta tõesti teadis kõigest, ta ei öelnud kunagi midagi, millest tal endal kogemust ei olnud. Venda Tammann mängimas, Scarlatti sonaati aga Tuulikki, kuidas elu edasi läks, pärast otsa kooli? Siis mul tekkis olukord, kus ma pidin otsustama, et mis ma siis teen oma tuleb ju ka, et kas minust saab diplomiga, mis diplomi peal oli kirjas, orkestrantide õpetaja olin ma siis ei olnud solistiks, ei saanud otsa koolist miskipärast tollel ajal ma sain diplomi, kus oli orkestrantide õpetaja ja ma sain aru Gordoniga orkestris mängida, neid võimalusi on, maailmas on suhteliselt vähe. Õpetasin juba tollel ajal lapsi juba kooliajal, aga see ka see jäi kuidagi nagu kõhnaks jäänud, ma tahtsin ikkagi kirjutada oma muusikat ja minna edasi ja mind huvitas just kõike suured ja kust asjatult pärit ja kust muusika tuleb ja ja kindlasti seda mängida, mitte nii nagu noodis kirjas on, vaid ise juurde mõelda ja ja muu, Ta kõike ja luua uusi asju, et selline tohutu loomise tung oli. Ja ma lõpetasin otsa kooli 95. aastal olles õppinud tegelikult ühe aasta ekstra juurde, sest tollel ajal oli selline võimalus. Oli isegi kolm aastat võimalus õppida, selle eest sai mingi rakendusliku kõrghariduse ja siis õpetas mind tegelikult ühe aasta pääl Henn Rebane kes on ka olnud väga suureks eeskujuks ja just oma Kauma laia haardega ja tema läks omal ajal Soome õpetajaks, kui, kui veel seal liikumine ei olnud nii vaba ja see oli nii suureks kurvastuseks kui ka rõõmuks, sellepärast et siis tuli ta sealt Soomest tagasi ja jälle uusi tuuli eesti akordioni ellu, nagu ta siiamaani teeb. Et võib-olla võikski kuulata ühe väikse jupi Henn Rebase mängu ka siia vahele, et on üks lugu, mustad liblikad. Omal ajal hakkasin mängima, siiamaani, mängib oma lõbuks. See on jah, selline põnev Musetwals. See oli siis Henn Rebane mängimast. Lugu mustad liblikad. Ja edasi, siis läks peale peale otsa kooli lõpetamist siis viis ikkagi tee mind esialgu Viljandi kultuuriakadeemiasse, Kunnase loovus tundus olevat kättesaadav just pärimuse suunal ja sellel sellel suunal istet, et mis siis rahva rahva seas on olnud, et siis rahvamuusikaosakonda sinna õppima, aga kuna akordioniõpetajad, kui sellist mulle ei leidunud, sellel ajal. Rebane ütles ka, et noh, mine siis sinna Helsingisse, et see on kõige lähem. Nad on need kontaktid Soomega olid juba olnud ja ja siis ma läksingi Sibeliuse akadeemiasse, see oli päris raske tee jällegi suur eeskuju Maria kalanemi, tänu temale ma teadsin, et ta seal on ja ja minu esimene kontakt oli siis läbi Tartu tüdrukute Külli kuduja ja Signe küll on need, nemad olid läinud sinna klassikalist akordionit õppima, ma teadsin, et ma saan nende juures ööbida, siis ma lihtsalt sõitsin sinna kohale. Istusin rahvamuusikaosakonna akordioni klassi ukse taha. Ja marjakala tuli välja, ütlesin, kes ma olen. Ja ütlesin, et ma tahan õppida, tema juures. Ta alguses ei reageerinudki ja siis ma ikkagi istusin seal, ma ei läinud sealt ära ja ütlesin, et ma tahan su juures õppida. Nii on ja mul ei ole kuskilt teist õpetajat ja mind see asi huvitab ja mulle meeldib, kuidas sa mängid ja et palun võimalda mulle nüüd mingil moel sätet, ütle, kuidas ma saan su juures õppida ja siis esimese aasta ma käisingi Viljandis koolis ja sain kultuurkapitalilt stipendiumi, taotlesin selle maksta lihtsalt neile siis tundide eest, siis oligi Maria kalanemi ja samas ka Timo Alagottilasest marjakala, nii ma ütlesin kohe, et kui saba minu juures käidud, et ära raiska aega, et käisid Timo juures ka ja siis ma sain mõlema juures siis ühe aasta niimoodi käia eratunde võtmas ja siis oli juba selge, et ma tahan seal koolis edasi õppida. Siis ma astusin sinna sisse, see ei olnud ka väga lihtne pidi mängima, ma tulin ju akordionimaailmast, on, kus akordionil A ja O kõik teadsid täpselt, mis pillid ja kuidas ja see oli akordionimaailm, see on tänapäeval osad inimesed ilmselt mõtlevad ja samamoodi, kes Gordioni mängijat ei saagi teistmoodi, sa pead oma pillile keskendub aga seal tuli mängida rahvamuusikaosakonda pääsemiseks ka muid pille nagu näiteks Soome nuppudega, akordionit, üherealist, lõõtsa, kaherealist, lõõtsa, siis ma mängisin klaverit loomulikult laulma pidi rahvalaule erinevaid. Siis ma olin hakanud ka torupilli mängima, selleks ajaks Ants Tauli juures seal torupilliharmoonia imidžist mängisingi. Ühesõnaga see oli tohutu ettevalmistus, mis pidi tegema, et neile näidata, et minu huvi selle asja vastu on suur. Ja noh, loomulikult oligi aga lihtsalt, et see lähenemine pidi olema natuke erinev sellest, millega ma olin harjunud. Ja loomulikult laiendas jällegi minu maailmapilt ja oli, oli päris põnev ja siis ma õppisin seal. Aga kuidagi ikkagi tundus, et ei olnud päris, tahtsin midagi veel, tahtsin sügavamalt aru saada sellest, miks vanasti mängiti nii nagu mängiti ja mulle avanes võimalus kuulata Rootsi viiuldajat Sven halb äkki, kui me käisime tollal veel Viljandis õppides Norras esindamas Eestit ühel konverentsil kõikide rahvamuusikaõpet sisaldavate kõrgkoolide ülikoolide, Põhjamaade ülikooli konverentsil ja siis ma sain aru, et see mees küll nüüd mängib täpselt nagu mingi arhiivilindistuse pealt, kuidas on võimalik, et ma tahaks ikkagi rohkem teada sellest. Ja samamoodi jälle litsasin ennast sinna ligi nendele inimestele, küsisin ja uurisin ja õppisin, paar lugu, äraldasin, mängime koos, et miks sa seda nii teede, kuidas sa seda nii teed ja ja samas teades, et see suur Gordon meloodia passidega monster tegelikult nende viiulite kõrval on ju, et noh, tegelikult nad ei tea, et teised inimesed, kellele ma lähenen, on ju neil ei ole mingit aimu, mida selle pilliga üldse võib teha. Ka minul endal ju kohati ei olnud aimu, mida ma siis nagu rahvamuusikas sellega võin teha, et salaja Eka harjutasin musti liblikaid. Nats oli selline otsimise aeg väga, et mis siis saab. Ja siis kirjutasin kurbi laule inglise keeles klaveriga ennast saates, et, et kuidas, kuhu see akordion siis sobib, et et mulle tundus, et noh, ma ei saa olla ainult akordionimaailmas sellega, et ma tahan, ma tahan laiendada silmaringi ja ma ma näen, et sellel pillil on rohkem võimalusi ja niimoodi ma siis läksin õppima Stockholmi Kuningliku muusikakõrg kooli, konkreetselt õppisingi Rootsi rahvamuusikat, sest seal oli niivõrd hea teooriaõpe samas ennaal pakk oli kõik välja mõelnud mis seesama teooria lähenemine, see rakendub absoluutselt kõikidele rahva muusikaharudele maailmas on kõik kõigele tegelikult kõik, kogu muusikat saab niimoodi analüüsida, oli nii nutikalt selle välja mõelnud. Ja ma tahtsin seda osata. Ta, ja õppisin ära rootsi keele vabalt ja kirjutasin kõik tööd, rootsi keeles mängisin. Näitasin neile, et saab mängida selle akordionit, aga ma olin esimene üldse, kes sinna pürgis ja esimene, kes vastu võeti sellise pilliga. Et esimese aasta mängisin ainult Purdooni. Kuna keegi ei teadnud, mis ma võin mängida, seal akordionikest olid ainult viiulit niuke larpad ja võib-olla mõni puhkpill oli ka. Ja siis ma sattusin koos õppima sellise ega hästi omapärase ja ilmselt natuke minu saatust jagava riiult, aga kelle ema on rootslane, isan inglane. Emmariid ja ema oli ka mänginud klassikalist muusikat tänna ja tal oli ka tohutu huvi teada saada, kuidas vanasti mängiti. Ja temaga koos me siis hakkasime uurima neid asju ja tekkis selline tuua, me oleme ka mitmel korral Eestil Eestis esinenud Viljandi festivalil ja ja, ja ka mujal ja, ja me hakkasime koos muusikat kirjutama ja see oli juba täitsa teistmoodi muusikat enam mustad liblikad enam nagu sinna jõudnud, kuigi ma ikka mängisin neid ikka, mängisin Scarlatti sonaate ja ikka ikka mängisin ma sellest ei saanud ära ja siiamaani ei saanud tema või noh, ei saa ilma klassika mängima mängimise Ta või et ma vahest mängin sätwalsse. See on ikkagi väga suur osa minust ja, ja ma arvan, et nii peabki olema, et ei ole. Et sa võid mängida ainult teatud repertuaari, et pillil vaid mängija tegigi seda, mis su hingel on vajalik ja seda sa mängid, et aga kui sa hakkad endale piire panema, siis see vist väga kaugele ei vii. Ja Emmaga koos kirjutasime mu emale 50.-ks juubeliks valsi kus siis tõesti tegime nii, et kaks takti mõtles emma välja siis kaks takti, mina siis jälle niimoodi, kuni tuli lugu kokku. Ja tollel ajal ma olin juba tagasi läinud Sibeliuse akadeemias magistrikraadi lõpetama ja siis ma mäletan väga hästi, kuidas me istusime seal akordioniklassis ja mõtlesime välja, sest et sünnipäevapidu oli järgmisel päeval ja lugu oli vaja valmis teha ja siis sai see ka niimoodi plaadile mis tuli välja 2006. aastal. Ja mis oli sest meie koostöös tehtud seatud minu magistriõpingutega. See oli siis lugu koos emma riigiga ja tuligi pardasic rääkimas oma muusikalisest eluteest. Oma jutuga oled sa jõudnud siis tagasi Sibeliuse Akadeemiasse? Jah, seal oli päris huvitav, sai seal magistrikraad seal siis lõpuni tehtud ja ma sain seda rootsi metoodikat kasutades uurida hästi põhjalikult rootsi viiuldaja ess, andes Andersoni mängustiili ja kuidas seda siis akordionil edasi anda ja ja selles töös tulid mulle kasuks otsa koolis omandatud kõik need klassikalise teooria nipid ja ja mul oli, ma arvan, palju lihtsam kui kuna Soome koolikaaslastele, sest et see põhi oli niivõrd tugev samamoodi tapmanni õpetuse ikkagi, et toon on kõige tähtsam. Ja sisse muu tuleb sinna juurde. Et selle kooli ma siis lõpetasin. 2004 sain oma magistrikraadi kätte, aga samal ajal ma olin hakanud juba Eestis õpetama Viljandis kirjutama õppekavasid, sest noh, endiselt ei olnud nagu sellist peale kasvanud sellist inimest, kes oleks akordionit õpetanud rahvamuusika osakonnas. Ja ma hakkasin isegi aru saama mitmekülgsus, sest et. Kuidagi kõrvaring oli lai ja suutsin pilli peal mängida erinevaid asju, et tahtsingi panustada sellesse, et Eestis see asi hakkaks edasi minema. Jaa, patsin Viljandis ja siis tuli võimalus luua Eesti muusika ja teatriakadeemias pärimusmuusika eriala. Tegin, tegin seda. Ja seal oli väga tore koostöö Veljo tormisega, kes tegelikult oligi selle eriala isa ja tundis vajadust, et seal peab olema selline eriala, ütles, et igal endast lugu pidaval muusika kõrgkoolil peab olema oma rahvamuusikaosakond, seal oli tema põhjendus. Ja temaga. Me õpilastele mõtlesime siis välja igasuguseid asju, tal oli, oli oma aine ja siis ta vahepeal rääkis rahvalaulust loomulikult, aga vahepeal ta tegi sellist ansamblit ka. Ja minu meelest on täiesti fenomenaalne, kuidas venda Tammann on juba kuuekümnendatel mänginud. Ma jälle ei teadnud seda, et oli selline lindistus olemas, aga Uno Veenre orkestriga loo akordionipalka lindistanud selle siis sellises huvitavas seades, mis mulle natuke meenutab seda, seda veljo tööd tudengitega, et me isegi ühe kontserdi andsime Viljandis nende veljo seadetega, et peaks tal olema mingites kogumikes kirjas ka. Ja ta ütles mulle ise, et need on ikka lastele mõeldud, et ega noh, tudengitele ei tea, aga tudengitele väga meeldis. Seal olid erinevad rütmipillid ja siis nad laulsid, mängisid kahju, et seda ka lindis ei ole. Aga mul on see väga selgelt meeles, et ta oli päris vaimustunud sellest, et ta sai neid tudengeid moodi juhendada, aga nagu instrumentaalse poole pealt. Ja, ja seda suurem rõõm oli äratundmisrõõm. Seda akordioni polkat. Ja selle sa valisid meile ka kuulemiseni, need kuuleme Jaan koha akordioni, polkat. Esinen siis venda, tamm on Eesti Raadio rahvamuusikaansambel ja Uno Veenre juhatamas seda. Siis fonoteegist leitud jaan koha, akordionipolka aga venda Tammanist vist oli plaan veel midagi mängida. Ma hämmastusin täiesti, kui ma leidsin fonoteegist veel ühe Rootsi loo polska mille siis venda on lindistanud omal ajal tantsupeo jaoks ja huviga asusin kuulama ja pidin tõdema, et tema tunnetus, muusikaline tunnetus ja haruldaselt tundlik kõrv ja hingetan ära taba nagu täiesti üks ühele. Ilmselt ta ei kuulnud nii palju Rootsi rahvamuusikat. Vast raadiost ei lastud, võib-olla mõnda lugu, onju, aga mitte sellist autentset, et ta mängibki, noh, kui ma oleks teadnud, et seal venda Tammann, siis ma ei oleks saanud aru, et see, et see on eestlane, kes mängib seda rootsi rahvaviisi. Et see näitab jällegi, et mul on olnud väga-väga suur õnn õppida tema juures. See oli siis lendad Ammani Triiult Rootsi rahvaviis jänt polska. Lapsena oli veel üks lugu, mida, mis eelnes mustadele liblikatele, mida me kõik mängisime sõbrad teistest muusikakoolidest ja ja see oli nagu selline etalon, et kes seda ikka suudab mängida, et see on, on kõva tegija. Ja noh, mõnes mõttes tore etalon pani harjutama. Selle loo nimi oli brüsseli pitsikuduja ja jällegi ma ei teadnud, et rändaan seda lindistamas käinud Eesti raadios, aga nii on ja ja minu meelest see on jällegi väga-väga tore näide sellest, kuidas ta kameeleon nina suutis sujuvalt mängida polskazzis eesti rahvaviis ja siis mängida sellist prantsuse Museti Albert possenid Brüsseli pitsikuduja ja seda mängis venda Tammann koos rütmi ansambliga. Aga nüüd tuleme tagasi sinu enda loomingu juurde. Tuulikki partasic. Elu on viinud edasi mind ikka loovaid radu pidi ma olen teinud oma muusikat ja, ja endale kindlaks jäädes arvan ikkagi, et akordionil sellisel kujul on koht maailmas ja eks elu ole näidanudki, et just neid naissoost akordionimängijaid oma lugude kirjutajaid, et neid ikkagi on maailmas ja mul on olnud ka väga-väga suur rõõm paljudega kohtuda ja ma jätkan seda koostööd. Et nüüd järgmide punkt ongi jälle Jaapan, kus ma oktoobrisse mängingus jaapani akordionimängija Kato kannakuga. Ja meil oli väga tore koostöö juba eelmisel aastal. Aga enne Katoganakut on, on mul olnud au ja õnn koostööd teha, Hanna Jamesiga Suurbritanniast, temaga me oleme ka käinud Eestis esinemas ja ma loodan, et ta tuleb järgmisel aastal uuesti ja temaga me tegime ka plaadi nimega sätter box ja ja meile endalegi ootamatult tabas seda plaati selline edu, et see valiti 2015. aastal Briti päevalehe The Telegraph parimate folkalbumite hulka. Ja just põhjendus oli, et kes oleks uskunud, et kahel akordionil võib sellist muusikat teha, mida, mida inimesed tahavad uuesti ja uuesti kuulata. Et kui me läksime seda albumit lindistama, siis meil ei olnud mingeid eesmärke, et me lihtsalt tahtsime lindistada koos ja me ei olnud ka valinud lugusid sinna peale täpselt. Ja sellest tuligi selline hästi hästi loomulik ja pigem muusikat täis kui akordionimuusikat täis album. Sellel albumil on lugu minu lugu Johanna valss mille ma omal ajal kirjutasin oma väga heale sõbrale viiulimängijale Johanna Teele Jüssile. Selline oli Tuulikki partessegi Johanna Vals mängituna koos Hannes Jensen, Dylan Pauleriga. Aga meil on siin veel sinu muusikat. Ja Hanna juurest oli siis mingite aastate pärast tee juba teiste naisakordionimängijate juurde kergem leida. Et kuna me koos ka palju sellest oleme rääkinud, et, et miks, et kuidas nagu akordionit tänapäevases ühiskonnas, et kuidas seda nähakse pillina ja kestuda mängivad ja siis avastanud, et meie oma eeskujud ongi ka olnud väga sellised võimsad naised, et näiteks tema eeskuju on Karend viid kes on siis iiri, inglise akordionimängija marjakalapõlvkonnast ja ka mänginud, kus timaalagodil aganad Euroopas tegelikult me tunneme kõik 11, et see on päris väike ringkond. Karen on olnud ja Hanna-Hella suur eeskuju ja ja siis mul tuli selline mõte, et panna kokku noh, minu jaoks mingid uued ja samas ka nagu vanad keskmised akordionimängijad, kes mul on olnud eeskujuks ja ja teha teha muusikat sellele krintetile. Ja nii me lõimegi Clinteti minu algatusel akordion s kus siis mängin mina ise, siis anna Chams, teie nagu Soomest ja käänd viid ja Maire ratt Green, kes on Noorema põlvkonna šoti helilooja ja akordionimängija, mängib samuti šoti torupilli ja meil oli siis esimene kontsert 2018. aasta jaanuaris, Glasgow Celtic on eksamil selle kontserdi jaoks kirjutasime kõik uut materjali. Ja mina kirjutasin sellise kümneminutilise mini süüdi millel on siis nimi, lähme üle mere ja see räägib esimese eesti purjeka põgenikepaadi purjeka jõudmisest Ameerika mandrile ja BBC raadio lindistas selle. Ja nüüd meil on võimalus kuulata selle süüdi teist osa, mille nimi on kojusaabumine ja mul on väga suur au osaleda selle looga järgmisel aastal pillipeol. Ja see on siis minu elu esimene omalooming, mille ma olen seadnud akordioniorkestrile, et see on hästi põnev, ma ootan juba huviga, mis sellest kõigest välja tulla. Suur aitäh, Tuulikki partasic täna stuudiosse tulemast ja lisan veel, et kogusid akordion ess kontserti on ilmselt võimalik veel kuulata, kui otsida üles järelkuulamisest Ivo Heinloo, ilmakaare saade juuni lõpust. Kuid nüüd siis Tuuligi partasiki lugu, kojusaabumine, akordion, ess ansamblilt. Ja aitäh sulle veelkord, aitäh.