Klassikaraadios suvetuuri külaline on täna Maire Eliste. Tere tulemast. Tere. Me oleme merega palju aastaid koos laulnud. Räägime sina-vormis. Maire, nädalapäevad tagasi, 13. augustil oli sul ümmargune ja tähtis sünnipäev, palju õnne, tänan väga. Taolised tähised annavad põhjuse tagasi vaadata ja sinu elutöö on olnud muusikast täidetud, nii laulja klaverimängija, koorijuhi, ansambli juhi koori presidendina ja nüüd ka omanimelise muusikakooli direktorina. Nii et sul on olnud tore ja tegus elu muusikas ja tänavu suvelgi käisid oma laululastega Itaalias. Aga meenutaksime kõigepealt algust. Algusest võib lugeda nii ja naa. Minul tuli eile õhtu mõeldes oma elule üle meelde, kuidas ma laulsin, kui Eesti televisioon asutati seal vana raadiomaja teises stuudios ja laulsin kalajärve. Seal oli kutsutud, ma ei mäleta, kas see oli päris esimene saade või üks esimestest oli kindlasti. Ja siis ühes järgmises saates kutsuti mind veel klaverit mängima, kuna ma õppisin siis juba klaverit ja, aga see kalajärve läks täitsa sassis sõnad läksid sassi ja külma, siis kraapisin seda seelikut kõrgemale ja seda ma nüüd ei mäletagi, kuidas see olukord ära lahendada, ehk et me aastane sa siis olid. Seitsme nelist olin ja et see oli üks asi, aga nii see elu on läinud ja sattusin ma õppima siiski koorijuhtimist selle kõrvalt ka klaverit. Ja sain tööle kontsertmeistrina küll mitte alguses kohe koorijuhtimise erialale, aga, aga seal oli kõike, nii et Pille ja lauljad ja sai käidud kõvasti brigaadides kõik oktoobripühade tähtsamatel kontserditel ja niisugustel väljasõitudel ja seal on kõik õhtu, vaatasime noodid läbi, järgmine päev läksime sõitma. See kontsertmeistri elu kestis ligi 20 aastat ja 19 aastat oli see tõesti konservatooriumi esimesest kursusest saadik. Aga kogu lõviosa sellest, ma olin ikkagi nagu koorijuhtimise osakonna kontsertmeister. Töötasin koos, kuna arenguga töötasin koos Anssile ajaga ja siis vaheldumisi veel kellelegagi, et see, see oli väga Aeg oli paralleelselt olid laulmised ansamblis kollaaž ja ka mujal. Ja see mul jäi rohkem niimoodi tudengipõlve. Ja mulle meeldis ka laulda ja ma tahtsin väga laulmisega esiplaanil olla. Millegipärast päris nii ei õnnestunud, aga siiski ma sain laulda natukene ka solistina ja natukene taustalauljana või ühesõnaga juba rohkem taustalauljana. Ja parim saavutus oli siiski ansambli laul ja see oli siis ansamblis kollaaž ja see on huvitav, et praegune põlvkond tunneb seda ansamblit kollaaž ja mul on niisugune tunne. Ansambli fenomen läks lahti tükk maad hiljem siis ansambel koos ei käinudki üldse siis kui hakati levitama plaate väljamaal ja igal pool, kui tehti neid CD plaate, sest meil olid alguses lihtsalt meloodia, tegin helpeed. Ja siis järsku me enam koos ei käinud, kutsuti meid Kanadasse, rahvusvahelisele Jetsu festivalile esinema veel ja, ja nii edasi, mis ei olnud enam võimalik nagu kokku panna seda, mis läinud, see läinud, aga salvestusi sai tehtud. Kas te selle ansambliga just see oli nagu üks osa tööst ka sellel oli väike sissetulek ka, isegi maksti selle eest, et, et me veetsime oma aega iganädalaselt stuudiotes, harjutasime, saime selgeks, kohe salvestasime, seda muidugi tänu Aarne Vahurile, eks ole, kes tegi neid seaded ja samal ajal ka töötas Eesti raadios. Ja see oligi väga huvitav, kui see kambak tuli Eestimaal, siis hakkas igalt poolt kostma Kuku raadios kokku kokku, eks ole, ja igalt poolt neid rahvalaule, et kauplustes siiamaani jah. Ühes rahvalaulus oled sa siin, solist, kaevul kosja jah, jah, eks Me seal üritasime kõike, proovisime, mis paremini kokku kõlab ja mõnes laulus on ka, võib-olla see ei ole märgitud plaadi peal, aga on ka niimoodi, et ma olen solisti ja ka järellauljat ei olnud sellel hetkel kedagi võtta, siis laula kõik ära. Niimoodi vidinaga kaevolcosija jah, laulsin küll ja see mulle meeldis, et see ikkagi jätkuks. Lõpuks oleks see lugu. No seda võikski kohe kuulatasid. Rikkuse karjunud. Ja no ei saa nii peale, aga ma ei kakle see pote kirjum kariogoida. Ja noh, eks nii vist ei keela helkis vastu helki sõlmeni, sadula ponksid. Koola küüna karje joodemas. Jaan hakkas paluma kulla neidu, veel leidub minule siin ujumas. Ma anna minu halli kingadele nuusutamine musta juua, kõiguta minu kõrvilju. Ja nagu piiburiba Maie kriibastani uuri-le, neiu, need agad, aadli ärgu sinu Taani kood ega Tinu Kõrbi käigu kõrvad Joscodotteni joojad filmiini teeni WTF. Aga räägime edasi ansambel kollaaž tegemistest. Ansambel kollaaž esines ka suhteliselt palju. Me käisime kuuajasel reisil Tšehhis, see oli siis vene sõjaväe saades, esinesime siis me käisime Poolas samamoodi, kuuajalisel esinesime siis käisime Lätis, Leedus, oli ka teisi kutseid, mis millegipärast kadusid hiljem ära, unustati ära. Oli Ma tean, Berliini oli ja kutse ja ja ei meenu, kõik võib olla, mis võis olla, aga me tegime suvel ka selliseid, et kuidagi see kollaaž saaks elama, et ometi poeks naha vahele Eesti rahvale. Siis me tegime laadatuure, laulsime seal niukseid, laadalik laule, mis sellele rahvale peale läks ja ja Vello Mikk oli see-eestvedaja ja see oli niisugune jälle tore aeg sai igal pool käia. Teil oli selline tore muusikatest seltskond. Kolhoosis no kõik olid muusikud loomulikult. Aga eks meil see natukene vaheldus ka seal, noh, oli Anne Erm, oli, rääkimata Aarne Vahuri, siis oli Kersti Naissoo siis liha, kartul aga, aga helilooja Alo Põldmäe, Alo Põldmäe neoon ja sealt käis läbi, kuidas keegi siis sai, eks ole hiljem Anne Erm loobus, ilmselt töö läks nii palju tihedaks ja mina laulsin küll lõpuni, mitte päris algusest. Ma arvan, et 67 sai vist loodud see, et 69 sügisel ma tulin. Ja 69 pulmas ma mäletan, kui terve kollaaž oli seal kohal, pulmad. Ja ka niisugune oma tore seltskond, hiljem. Nii mõnigi sealt tuli veel korraks Tallinna kammerkoori ka, aga ei jäänud enam pidama näiteks liha, kapral laulis seal, mina jätkasin juba lauljana, siis Tallinna kammerkooris. Aga laulu, mis oli, oli siin ka teistega, ma vaatan, et siin on näiteks Kalju terasmaa, Uno Loobi plaatidel laulad. Ja, ja kuna ansambli laul oli südames ja üldiselt oli teada, et ma olen noodist lugeja kiiresti omandan kõik need partiid ja ja, ja siis mind kaasati väga palju ja need olid kõige toredamad ajatus oli Kalju terasmaa eestvedamisel, tema tegin need seaded ja, ja siis me harjutasime oma poolt elus nii palju harjutanud ikka noodi, kui juuksekarvapealt puhtaks tõesti. Ja, ja lõpuks siis salvestasime ära, siis läks aga lihtsalt see kõik juba ja see on väga hea, palun sosistades osta veel kord Eesti rahvale tõesti väga ja ma olen väga rahul sellega. Aitab kaasa uuega. Igal moel on oma lemmikala. Meenutame koos nelki kammerlaule kui armastusele. Ärkad. Siis. Ja mul. Saada see on siis. Seal sees, et. Seal sees ka. Ja igatepidi see niisugune ansambli laulja tänu sellele, et, et see noodist lugemine nii lauljana kui pianistina oli minule väga lihtne. Et siis mind kaasati ka horoskoopi. Öösel lähen kohale, pannakse noote ette, laulab tausta, loomulikult laulan selle tausta ära ja, ja Arne Oidi lauluvõistlused ja, ja kõik need, et sugune, teeneline taustalaulja, selleaegne. Horoskoobi aegadest Gustav kikerpuu on kirjutanud sulle ka ühe laulu spetsiaalselt. Jah, nii oli. Me ööd läbi, lindistasime, taustasid ja, ja, ja olime väga lähedased ja, ja käisime vastastikuga sünnipäevadel ja ja siis järsku ta ütleb. Kuule, Maire, ma proovinud sind solistina, ma olen ühe laulu valmis saanud ja siis andis, et ma vaatasin selle muidugi läbi esimese korraga ma proovisin kohe lindistada ka sellest ei tulnud midagi välja, oli vaja natukene harjutada ja siis me tegime selle nii, nagu ta tuli. Ja tagantjärele kuulates ma olen sellega natuke rohkem rahul, kui ma tookord mäletan seda tunnet, et oleks tahtnud natukene paremini. Aga see on tore, kuidas kiker pööras tähelepanu ühele tavalisele bäkki lauljale, et ma olen väga tänulik ja see on unelmate hällilaul. Akna taga või muusikat Makute. Värvis tule, kui silmad sulen. Õhtuti niita põnele mu laual geneele mõõtelle. Kustutan tule, kui silmad sulen. No õpetanud oled sa nii suuri kui väikseid, aga tundub, et väikesed laululapsed tantsu südamesse nagu rohkem kinni jäänud. Jah. Viimasel ajal küll olema hästi rahul sellega, et ma saan väikeseid lapsi. Et teda ja kõige toredam lugu on see, et ma kohe naudin isegi beebisid töötades ja tekivad kohe omaette seosed ehk et mida võiks veel Tseebeebidele meelset nüüd otsime veel midagi niisugust juurde ja niisugust programmi kokku pannes. Beebid, need on alla aasta aasta, kuni kolmeni on, minul on beebikool alla aasta ja mina ei ole avanud, aga on olemas, ma tean. Ma ei ole avanud, et ainult hällilaule laulda, aga seal on juba oskavad liigutada ja emme abiga kõiki nende Orph instrumentidega kaasa teha rütmi ja ja, ja emme õpib laugud selgeks, laulab kodus ka see idee ongi see, et kasvaks nagu muusika külge ja ega siis muusikaline kasvatus ja hakkab juba ema lisas peale, et see on väga tähtis, et mida varem sa muusika juurde tuled, seda paremini areneb sinu emotsionaalne maailm, seda paremini kõik sinu, ütleme maitse kuuldemaailmaga, Vanas-Egiptuses, kui ema laulda ei osanud. Ta ei tohtinud sünnitada kiv. Ühesõnaga niisugusi asju on nagu natukene teada. Ja mina väga innustan neid järjepidevalt edasi minema, saab vanemaks, järgmisesse rühma ja Nimul ka väga hästi õnnestub see, kuni nad teismeliseks saavad siis jutud seal üht-teist, aga ütleme, et lastekoori ja põhikooli lõpuni on väga tore meenutada, kus keegi tuli kolmeaastaselt, keegi tuli beebikooli juba ja ja, ja nad on tugevamad, kui võtad sealt vahepealt, keegi on ainult koolis laulnud kivi kivi peale, kogu aeg nagu tõsta oskusi ja taset, tegelikult väikeste lastega töö vist algas sul väikese viisikoorist, seda küll ja see oli niisugune huvitav juhus, et Eesti reklaamfilm tegi ettepaneku asutada nende omakoor ja selle nime panin siis mina. Ja, ja siis me võtsime seal vastu siis viie-kuue ja seitsme aastaseid ja, ja jaotasime nad ka kohe häälerühmadesse, kohe hakkas kolmehäälne laulmine. Aga kuidagi saime hakkama, jahieesmärk oli see, et õpid laulud selgeks ja siis esined kas reklaamiklubis või kuskile reklaamfilmiüritustel või niimoodi. Aga meid kutsuti ka väljapoole, isegi ETV on kutsunud ja oleme mitte plaadistanud. Aga salvestanud kassetile oma laule. See see oli tore, seal seal oli võimalusi palju ja ilusaid ettevõtmisi ja purjekaga lahele sõitmine, seal jälle laulmine, filmimine ja lapsed olid hasardis ja sealt on välja kasvanud ka, ütleme praegu nagu proff lauljad nagu ele millister. Jakko Maltis võttis ja ütleme, Mikko Maltis siin rohkem siis pillimehena ja ja on edaspidigi minuga kontakti hoitud ja nad on laulnud teistes koosseisudes. See on tore. Aga seitse aastat olid ka prantsuse lütseumis muusikaõpetaja, jah. Vot see oli vist sedamoodi, et ma olin 10 aastat enne Georg Otsa koolis erialaõpetaja ja kuna mu laps käis prantsuse lütseumis, Leesi tegi ettepaneku ja mina kohe suure rõõmuga jooksin sinna ja, ja kui ma siis seda teed, pidin alustama. Summa gümnaasium, muusikaajalugu õpikuid ei ole, mida ma sellest mäletan, või üks aegunud õpik õli ja siis ma hakkasin istuma raamatukogudes, ma hakkasin kirjutama endale konspekte, ma ühesõnaga tegin endale niisugused kaustad kõigest ja isegi kontrolltöödest ja tunnikontrollidest ja, ja kõik, siis ma käisin ka muusikaakadeemia noodikogus ja, ja seal salvestasin siis käisin keskraamatukogus, seal salvestasin näiteid suht mulje mõtet osta terveid plaate. Ta ei olnud ka koolil raha, et niimoodi osta ja siis salvestasin näited ja niimoodi ma siis tegin väga palju tööd sellega. Aga nüüd on nii tore näha neid lapsi, kes juba ju vanemad siin kolme-neljakümne vahel ja on jõudnud kõrgetele kohtadele, on kõrgelt haritud, üks minu õpilane, siis tollest ajast on nüüd värske uus direktor lütseumis Peter Pedak. Ja temaga me saame ikka aeg-ajalt kokku ja meenutame neid vanu aegu ja ja nii edasi, et siis ma sain endale õpetaja pisiku väga niukse tugeva sisse, enne ma ei arvanud, et ma võiks olla klassi ees õpetaja. Ja kui palju sa kohtad kontserdisaalides oma endisi õpilasi ja, ja laululapsi. Ikka kohtan ja, ja väga südantsoojendav, kui ma kohtan neid, kes ei ole muusika, inimesed, just prantsuse lütseumist seal ja ma püüdsin neid omal ajal väga vedada igale poole Hortust kuulama ja mis neile võiks huvi pakkuda ja, ja mõnel on see väga külge jäänud ja mõni on siis valinud prii, lausa kohe enda lemmikuks on siis ooperietendustel näha ja ja oma kooliga on mul olnud kombeks ühiskülastusi teha. Viimane, mis mul meenub, suvelaagri ajal oli ooperipäevad Pärnus. Käisime seal kohe oli ette nähtud üks õhtu ja ja lapsukesed olid väga rahul, kuigi nad kõigest võib-olla aru ei saanud, aga, aga esimene kokkupuude ongi selline, et võib-olla veel ei saa aru, aga aga et see peab sulle külge. Tallinna kammerkoor, millised elamused ja kogemused on sinul selle kooriga seotud? Tallinna kammerkoor on ka Mergiline täiesti ega ma ei olnud ju õppinud klassikalist laulu ja džässi ja, ja kergemuusikakogemuse pealt algus ei olnudki päris lihtne. Aga ju siis meeldis nii palju. Ma kohanesin ära ja kammerkoori juures ju hääleseadja, ma võtsin väga tõsiselt neid hääleseade tunde ja, aga ega seal ei olnud klassikalise laulukoolitusega, ei olnudki lauljaid, aga no siiski väga väga erinev hääle tekitamine on ikkagi väga erinev. Jah, kõik haritud muusikud, jaa, jaa. Tore oli ja hakata seda vana muusik, et laulma ja ja teades, milline ajalugu juba Tallinna kammerkooril on tugevaid auhindu ja ja tähelepanu on võidetud Euroopas. Et see oli väga-väga huvitav ja ma püüdsin seal väga, kes olid, selle koorib president aastail, kui piirid avanesid ja seega vanes meie kooridel võimalus ka rohketeks välisturneed, eks, ja konkurssideks. Ja ma olin kõigepealt asepresidente ja siis olin ma president. Ja selle presidendi töö juurde kuulub ju ka just organiseerimine, organiseerimine, kontsertide siin ja seal ja rahade väljarääkimine, viisade taotlemine ja kõik niisugused asjad. Mina olin siis nagu Kuno arengu parem käsi ma jumala pärast ei tahtnud, et tal oleks palju tööd ja muret ja vaeva sellega, et see on täiesti omaette nišši oma töö ja ja kõik, et ma võtsin kogu selle asja enda kanda ja, ja siis hakkasin kooriühingus istuma ja otsima neid välisreiside võimalusi, konkursse ja niisugusi asju. Ja ma mäletan, mõistasime sele sekretäriga kuuse, mõtlesin, vaatame, mõlemad, mida me kest palutakse, meie käest palutakse see ja v mis võiks olla, mida me peame nüüd saatma neile ära? Saime jälil see ankur ikkagi nüüd, eks siin, nii nagu me praegu ütleme ja vot niimoodi hakkas hargnema ja siis nende raamadega, no tol ajal ei olnud see kombeks, et keegi oleks ise maksnud, eks ole. See oli täitsa loomulik, et kõik rahad kuskilt hangiti, aga seal oli ka omad väiksed nipid, kas said mingisuguse tuttava ikkagi kaudu ühele asutusele ligi. Siis sa pakkusid kahele teetele reisi, et ta siis maksaks ülejäänutele kõik kinni. No niimoodi läks ja hästi töötas. Aga muidugi olen ma ka kultuuriminister Lepo Sumera juures käinud ja Ameerika sõiduks raha küsinud ja ka saanud ja ja siis ta lihtsalt tead, sa, ma ei räägi, keegi ei ole nii palju saanud. Et hästi, eks muidugi, sellest rahast ei piisanud, Ameerika reis meile, mis kestis ligi kuu aega või kolm nädalat, kolm nädalat ja see oli üks tore väliseestlane Aksel kiis, kahjuks ei ole ta enam elus ja temal oli tippfirma maid, et äkki mis tegi igasuguseid elektroonilisi osi küll kosmoselaevadele ja küll ei tea millest ei räägitud kõik niimoodi, et sellel firmal olid tütarfirmad mööda Euroopat Paat ja ka Jaapanis ja nüüd need kõik ühinesid, meie jaoks panid need rahad kokku. Kui ma nüüd praegu meenutan, siis me, me saime see kultuuriminister selle raha, et lennukipiletid kinni maksta, edasine elu seal oli, kõik, nendega on selle maid tekid anda siis. Ja, ja meie oleksime ju teisele poole rannikule. Montanas festivalil, eks ole. See oli pikk lend, see oli pikk lend ja, ja siis tagasi ka ja siis olid kontserdite Washingtonis ja meid mõjutada. Olevaid inimesi, kellega me kokku puutusime siis ja ja siis oli lõpus oli ka maid, tekkis kontsert New Yorgis ja siis meile organiseeriti veel suurepärane New Yorgi ekskursioon. Ja peale selle veel ka väikene taskuraha anti nende poolt ka üllatus, milline ja me olime üldse teine koor, kes läks Ameerika mandrile. Tallinna kammerkoorilauljate baasil sa tegid ühe väikese seltskonna, need olid Tallinna materjali lauljad. Jah, sealt tekkis üks niisugune tore sõpruskond, kes tahtsid rohkem laulda ja, ja siis moodustasime Tallinna Madrigali lauljat ja esialgu olime, siis saad kammerkoori juures niisugune ansambel. Me käisime veel hotellis koos, kammerkoor võttis osa konkurstja ja lauljad võtsid osa konkursist ja aga hiljem läksime juba lahkus, et lihtsalt ei jõudnud, meil oli väga palju ülesandeid. Ja see oli nüüd, ütleme oma aja tippkoorilauljatest, päris lauljatest liitus meiega Aile assoni hiljem, aga ta oli siis ka üliõpilane alles ja, ja mulle väga meeldis niuksed. Tiit Jürgenson, puhas, sirge häälega tenor ja no sõnaga, mehed olid lihtsalt vapustavad, mõnigi laulab, praegu rammis ja teed on läinud edasi, aga koor ka vaheldus ja, ja nad lootsid kõik algusest peale, et ma suudan ajada nad professionaalseks kollektiivselt, nad saavad palka selle eest. Tööd tegime palju, aga see ei olnud enam nii lihtne, ei olnud neid rahasid niimoodi ja see ei läinud täide. Vastupidi, professionaalset kollektiivi hakati vähemaks tõmbama ja just nimelt jah. Aga me tegime kontsertreise näiteks Belgias kontsertreis, kusjuures kõik honorari maksti igale ühele, maksti ka lennupiletid, kõik kinni, elamine seal, et see oli väga suur asi minu meelest siis me käisime kaks nädalat mööda Soome maad, tegime kirikukontserte ja Meile telliti ka Ford autod, et me olime kaheksakesi, et meil oli kaks autot, sõitsime Soome maa läbi ja seal ka olid sissetulekud, mis sai kõik ilusti jaotatud ära. Aga kõige huvitavam fakt on see, et kui me sellega alustasime, siis julge hundi rind on rasvane, lähme kohe konkursile ja läksime siis Tampere konkursi Misson koorifestival ja siis ansamblid eraldi ansamblid olid eriti tugevad, seal olid need juba Lääne-Euroopa need igasugused hakkabele ansamblid, kes biitpoksi tegid ja kõik niisugused. Ja nüüd meie seal ka oma koorile, olukestega ansambli esituses ja kuule, me võiksime ära ja tulime tagasi, nina püsti, rahaline preemia ja kõik nii edasi ja vot siis sellest hakkas seepeale, et nüüd läheme, siis tuligi see nõsatel koos kooriga siis edasi tuli Oskar Rootsis ja seal me võiksime juba Grand Prix ja seal žüriis oli omaaegne niisugune kuulus nagu moods, võim, tal oli oma kuulus ansambel Swingers, tema tulime mulle juurde ja, ja terve selle õhtu oli mul niimoodi külje all ja muudkui rääkis, et samasugune nagu tema ansambel, et kaheksaliikmeline laulavad kaheksahäälselt ja et nii vahvad tahaks ühiselt tööd teha. Ja siis me kohtusime teist korda veel Soomes, ma käisin lihtsalt kuulamas ühe teise kammerkooriproovi ja tema oli tulnud sinna eest ette valmistada oma seadetest kontserti, õpetada laule ja siis teha üks kontserttuur Soomes ja seal leppisime kokku, et tuleb ka Eestisse Tallinnasse. Ja siis meil oli Õpetajate majas olid niisugused lahtised kooriproovid, kus ta viis läbi neid ja kõikusid tulla sinna tasuta. Ja pärast oli Estonia kontserdisaalis, sest kontsert ja laulsime kõike südamesse õnge. Singer oli kunagi kuulsaks laulnud ja kõik pidi ostma tema käest või kirjastuselt kõik noodid igale ühele, kaheksale inimesele ja paljundada ei tohtinud midagi. Ja see on niisugune kullafond mul siiamaani vahestada, tsiteerin sealt mõne seade ja teen praegugi ansamblitega või kooridega ja see oli väga huvitav ja kogu see tema õpetamine, see vokaalne lähenemine. Et see oli midagi muud jälle, kui me olime harjunud koorilauljatena. Ja tegelikkuses tuleb mul ka üliõpilaspõlvest meelde niisugune asi sisu tulise sungil, singlite plaat ja Leo Normeti olid kõik plaadid kohe olemas, alati. Ja siis me läksime helikabinetti ja siis kuulasime seal, kuulan seda kohta kuule veel seda kohta, kuidas nad võivad niisugust häält tekitada, eks ole, neil ei olnud kehadega, neil oli see niisugune nägu peahääl kerge vokaal ja see võimaldas hästi tehnilistev ja Tšassiliku niisugust sõnavara kasutada. Et see oli imeline, lihtsalt ja siis elu viib neid kokku. Wood süngeliga alguse vanker võiks, on natuke tuttav nimi. Ja pärast me olime tükk aega sõbrad, ma olen veel Pariisis käinud, ta matnud mind vastu ja ja siis ta kolis Ameerikasse ja noh, aastatelt ikkagi väga vana inimene. See oli väga helge periood. Aga Tallinna Madrikkali lauljatega andsite väljaga ühe plaadi, mida me võiksime sealt kuulata. Vot siin on kaks heliloojat ja see läks nagu Eestimaal väga hästi peale, kuna ei olnud eriti eesti muusikas tol ajal veel plaate, on kreegi laulud ja on Sisask magnificat. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis äkki kreegi lauludesse lihaga on võib-olla kõige huvitavam kuulata, kuulama. Teate, selle plaadiga on ka lugu. Lugu hakkab ikkagi Tallinna kammerkoorist peale, et me käisime konkursil Tallinna kammerkooriga Baierimaal ja, ja saime seal endale sõpruskuuri ja samas seal on Muusikaakadeemia Mark Robert margistobertor, siis on muusikaakadeemia kauni mäe otsas, tead fantastiline ja saime selle rektoriga tavaks ja kuna ma olin siis juba president, siis ma esindasin igal pool kuuri, sain kõikidele inimestele ligi ja pallijuttu rääkida ja ja, ja siis ma rääkisin sellest ansamblist ka ja tema kutsus kohe ansambli esinema, sinna kõik meid mõjutati ilusti ühiselamus ja siis, et enne, kui me sinna jõudsime sõita, tekkis niisugune ettepanek, et me võiksime ka salvestada, milline raadios anda välja ühe plaadi ainult eesti muusikast ja siis me võtsime koguma jõud, kui ja siis hakkasime õppima niisugused, et, et oleks ka väärikas repertuaar ja, ja seesama plaat ongi siis see, mis on production Baieris Rumphung. Nii et Marctobertofist iga hommiku sõitsime Münchenisse, lindistasime seal ära teatud tünnid ja siis jälle tagasi. Aga et me sinna ka jõuaksime ja algas teekond niimoodi peale, et me pidime pärast seda Oscarzamni võitu minema nüüd kohe bussiga otse sinna Margdoverdurphy ja siis mind sisse. Ja meil mõned kontserdid ka Taanis. Me peatusime Kopenhaagenis ja esimene asi kohe, oh Raekoja platsil peatusime, lähme kohe divolisse jätta, mets on bussi sinna bussijuht vastu reeglitele tuli ka divolisse. Ta lihtsalt bussi juures istuma ja tuleme tagasi ja aken sisse löödud ja kõik ära varastatud, raha, varastatud, kohvrid, varastatud, kõik plaadid, mis me olime kingituseks kaasa võetud, kõik. No siis kutsusime küll politsei ja kõik seda arutati, aga muidugi me seda tagasi ei saanud. Passid olid ka läinud, aga passid kuidagi leiti mingite päevade pärast kuskilt üles üks prügikast ja teine sealt ja taga alguses sealt, et me saaksime Taanist minema, me läksime siiski Belgiasse välja. Saime saatkonnast ajutised paberid, kus siis tõendati, kes me oleme, ja raha saime siis nii palju korjandust, lehti seal Taanis, et saime edasi liikuda ja siis ma ütlesin seal dolfraabusele ära, et me ei tule sinna, et meil võeti kõik raha ära ja see on liiga kallis ja liiga pikk sõit. Ja ei moraalset ka täiesti, me oleme nagu laostunud ja küll ta pakkus veel raha. Nad oleks nõus olnud selle raha meile muretsema, mis me nüüd ära varastati. Ja mina jäin, oli see nüüd hea või halb, aga enesele kindlaks, et ei lähe, me praegu ei lähe, see reis lõppes niimoodi, tegime oma kontserdid Belgias ära ja koju tagasi. Ja siis aasta pärast, siis nad kutsusid uuesti ja siis läksime. Aga koosseis oli muutunud ja kuigi häält tõepoolest oli võib-olla paremgi koosseis, aga ühte laulmist ei olnud niisugust. Me nägime igal juhul päris palju seal raadios vaeva ja ma ei oskagi öelda, kas tulemus oleks parem olnud selle endise koosseisuga või siis oleks samalaadne olnud. Aga igal juhul selle eest me saime veel kuskil ajakirjanduses ta Saksamaal ja selle plaadi eest ja see mees ka Eestis väga hästi alguses. Vot niimoodi niisugune lugu. Sellised seiklused seoses plaadiga. Aga kuidas läheb Maire Eliste muusikakooli praegu? Tänan küsimast, hästi läheb ikka, me oleme 16. aasta, möödunud aastal sai 15 põhikoht, kus me tunde teeme, on Pirita vaba Aja keskus ja teine siis filiaal on ka Viimsis Viimsi koolis ja sellest koolist, mis kunagi sai alguse kolme, nelja lapsega Püünsi koolis, alguses laulurühmana ja siis natukene veeres lumepallina ja sai rohkem laululapsi ja nii edasi. Ja järsku tekkis lastevanemate soov, et võiks olla katseks klaverit õppida. Ja niimoodi saigi loodud ka pillikool, et meil on laulukool ja on pillikool ja nüüd see pilli kuulan arenenud, nii et meil saab väga laialdaselt instrumente õppida. Kui on huvi, siis on täisviiul olemas ja pool tšello ja lööte neli-viis tükki külgkõvera huulikuga, Kell sirge huulikuga ja nii edasi. Ukuleelesid. Aga kõige suurem huvi on klaveri vastu, klaver saab kohe kevadel täis ja kedagi juurde võtta ei saa. Hästi läheb ka trumme. Ja meil on ta Karl-Juhan Laanesarv vapustav noore trummimängija tõeliselt pedagoogiandega. Noormees ja trumm on täis ja edasi on veel, võtame vastu igale erialale, mudilaskoor on suureks kasvanud. Lastekooriga on igal aastal üks väike mure. Aga loodame, et tuleb veel koos seiskub, kui tahame minna siiski kooridega. Juubelilaulupeole. Jah, su ja meil on veel lastevanemate kammerkoor, ta ei ole küll enam päris lastevanematega, ikkagi kammerkoor. Paljudel need koore siis kokku on neli, neli ja meil hakkab peale minimudilaskoor on ettevalmistuskoor, siis on need kuue-seitsmeaastased lapsed siis on esimene, teine kuni neljas klass, eks. Ja siis on viies kuni 10. klass, nii nagu laulupeojaotus on nende aastate ja hea poolest. Kui palju teil üldse koolis praegu õpet? Vot tänavu aasta kohta ma ei julge veel rääkida, aga niuke 200 piirimail on olnud kogu aeg õpilasi natuke rohkem, natukene vähem. Õpetajad on üheksa kuni 14 olnud, et see oleneb ka just ütleme pillikoolist, et kui tahab keegi tšellot õppida, siis ongi tšelloõpetaja Ta kohe ja kui ei ole soovijaid tšelloõpetajal tööd ei ole. Ta on, kui meil on seal seitse, on nii Viimsis, kui on Pirital siis vahest ei sobi ühele inimesele, siis vahest on neid kaks muusikaajalugu meil on, programmid, on kinnitatud, need on täpselt nagu muusikakoolidel olema peavad. Aga meil on nii huviõpe kui süvaõpe. Ja peab siiski tunnistama jah, et enamus tahab huviõppes, et natukene iseendale õppida, et mitte seda suurt programmi läbida ja kuidas sulle tundub, kas last. Lauluhimu ja vajadus muusika järele, et kas see on niimoodi kasvu või kahanemist rendis. No vot kui seda võtta seda lastekoori, siis võib öelda, et mingisugune kahanemine on hakanud kima, neil tekivad teised huvid ja siis nad ei teagi, kuhu veel minna ja nad hüppavad siia, hüppavad sinna, mõni tuleb jälle tagasi laulma ja ja nii edasi, nad hüppavad ühest koorist teise, äkki äkki raadi koris on põnevam ja äkki ETV-s põnevam ja niimoodi, et mina, pedagoogina julgeksin öelda lastevanematele niisugused sõnad, et rahustage oma lapsed maha, kui nad on ühe asjaga alustanud, siis mingu sellega lõpuni. Ei ole nii, et kas on parem kui teises kohas enam-vähem sama. Aga väikesed on kyll, nad on uhked kangesti, et nad sisse said ja ja, ja nad laulavad ja et nad lähevad vanemasse rihma nüüd järgmine aasta ja ja neid on alati olnud. Mul on kolm paralleeli eelkooliealistest ja noh, eks ta ikka aastad ei ole, vennad on erinevate, aga üldiselt on nad kõik kenasti töötavad. Millise kooriganist neljast käisid suvel Itaalias seiklemas? Nii see oli lastekoor, aga see oli lastekoor väikeste abivahenditega mudilaskooris. Et meil oli väga huvitav koorg, ma tahaks sellega Eestis kuskil esineda. Kasvult oli nii, et, et üks oli seal mingi meeter 70 ja teine kõrval oli seal vaevalt meetrine, kusjuures neljandaga siis laps on ka väga väikeseid ja niimoodi me esinesime ära küll. Me harjutasime vokaali, et ei tee enam mudilaskoori häält, teeme juba neidude hääl teha. Ja repertuaari oli ikkagi lastekoori järgi valitud seal Pärt, Uusbergi muusikat ka ja aga ei saa ma üle ega ümber, ma tahan alati teha ka midagi kerget ja, ja svingi. Ja nii meil on niuksed standardeid olnud, kõvastub Ellingtoni tõmmine swing tantsuga juurde ja ja, ja see ei olnud küll konkursikavas kontserdite kavas, konkursil olid omad nõudmised, näiteks laulsime tirid, Tomban, Napoli rahvalaulukest seal konkursilt käisid, see oli festival, aga selle festivali raames olid ka kongus. See oli rahvusvaheline koorikonkurss ja kategooriad olid siis lastekoor ja kõikvõimalikud naiskoorid ja meeskoorid ja segakoorid ja kammerkoorid ja nii edasi. Seal ma olen nii palju koorijuhtide käest kuulnud seda, et pead on tõstnud aasiakoorid ja meie kategoorias oli kolm hiina koori ligidal pealised laulsid küll selles mõttes lihtsa koolist muusikat, et alustasid neli neljandiku, lõpetasid neli, neljandik ühes helistikus kogu aeg, aga kõik oli selgeks õpitud nii kui paraadmarss tead ja, ja muidugi nemad, jaod, kohad, kõik esimene teine, kolmas koht. Aga meie saime eripreemia folkkategooria eest ja, ja kaunite kostüümide panud ka karika ikkagi. Ja, ja samamoodi seal täiskasvanute hulgas, kus oli hinnakuur hulgas siis seega, kes aga Grand Prix üleüldse kõikide kuuride peale võitis üks Ukraina neidude koor. Ja niisugust taset ei ole mina varem kuulnud. Milline vokaal, et silmad lahti, vaata, need on ju lapsed ja nendel on nii küps hääleseade ja mis kõik repertuaar, kui raske. See oli tõeliselt, me olime nii õnnelikud, et ta võitis, et see oli tõeline tase. Ja praegu, siis on teil sihik silme ees tuleval aastal juubelilaulupidu. See on kõige tähtsam siht juubelilaulupidu ja, ja selle kõrval ikkagi traditsiooniliselt oma jõulukontserte ja, ja vabariigi aastapäeval üks kontsert ja siis laulupeo aastatel oleme teinud palju aastaid kontserte niisuguse pealkirjaga nagu minu Ma tean, et nüüd teevad teised ka, aga meie olime esimesed ja, ja kanname lihtsalt siis Tallinna rahvale ja lapsevanematele ette kõik need laulud, mis me õppinud oleme. Maire, milline on sinust selle suve suurim muusikaelamus? Ma nagu praegu oma juubelit ei pidanud nagu tavaliselt kõik dirigendid, kes on suvel sündinud, need peavad juubelit ikkagi, kui käib kooritöö ja kui saab kooridega kontserte, nii, mina ka. Aga mõned inimesed tulid siiski õnnitlema õigel päeval ja mulle kingiti piletid Kremli ööbikutel. Ja siis teine inimene kinkis hotelli ja kolmas bensiini ja need, et mul oli niisugune juubelikink, et ma olin lihtsalt elevil sõitsin ja läksin. Ja, ja kui ma nüüd kontserdile läksin, siis mind lihtsalt hämmastas see, kuidas hakati inimesi juhtima juba kesklinnast peale. Kremli ööbikud, kollased sildid noolega Kremli ööbikud vasakule, kiire niimoodi siis kui hakkasid lähenema, siis tuli Jaak vene keeles. Jaa. Ja siis, kui jõudsid täpselt selle Kreenholmi, et siis oli elusuuruses maketid Jaagust parimas eas, parimas loome eas ilusa poisina igal pool, nii ja naa, kuni viisitasid seal päris pikk teekond veel. Kuni sa lõpuks jõudsid sinna siis, mida nad olid seal amfiteatriks sättinud. Ja, ja see etendus oli tõeline elamus. Rääkimata osatäitjatest, kes mängisid Jaakko kõigis kolmes erinevas eas noorena. Siis Märt Avandi hiilgeeas ja Juss Haasma siis vanast peast, see oli üks näosaak muster, variant, niisugused näitlejad, mis hääl puhas, pane silmad kinni, puhas eak. Ja muidugi seal sai meenutatud kõike. Tähendab minule meenus üks asi. Ma olen jaaguga kokku puutunud palju, ikka bäkki lauldes ja, ja niimoodi. Aga kunagi nooruses minut suvitasin vanematega Kloogarannas, Jaak oli seal laagris ja ta oli ilmselt nüüd TPI poistele, oli niuke spordilaager, oli seal, see oli väga lähedal minu seal suits koha peal kogu aeg, ma käisin seal Wellingtoni mängimas ja, ja, ja suhtlema, see oli ju nii kopud, poisid olid seal nii tore jaak seal ja siis nad tahtsid, et teine biomeile viga, rahvamaja ja meie siis jaaguga organiseerimise, bio ja, ja meie jaaguga laulsime ja siis tippi poistelt olid pillimehed. Ta ja niimoodi see oli peaaegu esimene kord, kui Jaak laulis, ta kindlasti, tal on mingisugune teine märk maas, ei vaidle, aga üldiselt see oli nii, et, et tema nagu natukene siis ei julgenud ja mina veel hoopiski ei julgenud. Aga niisugune kokkupuude oli varajasest noorusest ja elu viis meid rohkem vähem kokkupuutega läbi. Et kuni siis tema kurva saatuse. Niimoodi oli see lugu, aitäh klassikaraadio suvetuurist stuudiosse tulemast, Maire Eliste. Soovin ikka jätkuvat rõõmu ja jaksu laste juhtimisel muusika juurde ja rõõmu muusikast endast. Suur tänu. Tänan kutsumast.