Nii kahju kui sellest ka ei ole, aga kätte on jõudmas augustikuu lõpp ja samas suve lõppemisega on jälle selline tore sündmus, et algab taas uus hooaeg ja juba on traditsiooniks saanud, et enne uue hooaja algust rahvusooper päris Estonia on selline suurüritus nagu vana Tallinna kaala ja seekordne vana Tallinna kala pöörab pilgu noore lauljate põlvkonna poole. Laval on noored lauljad nii Eestist, Lätist, Leedust kui ka Soomest. Ja see kala toimub traditsiooniliselt siis nii Tartus kui Tallinnas sellel reedel ja laupäeval. Aga siin suvetuuri stuudios on nüüd selle kala tänavune pesamuna, metsosopran Karis Trass. Tere Karis. Tervist. No kuna meie karisegi oleme juba mitu korda ühiselt lava jaganud, karis lauljana, mina konferentseene, siis me tänases vestluses räägime sina, et Karis, ütle, et noh, mis tunne sul on, et ainult üks päev veel ja sa peadki astuma orkestri, et ja laulma oma esimesel vana Tallinna galal. Tunne on kindlasti hea, väga suur au on sellisel kalal osaleda. On see sinu jaoks võib-olla selline kõige võimsam üritus, kus sa seni oled osalenud? Ei ja jah, ma usun küll. Ja ometi ma olen sind juba orkestri ees laulmas näinud, hoolimata sellest, et sa ei ole veel väga kaua laulmist õppinud, et siinsamas Eesti raadio stuudios laulsid koos Georg Otsa Sümfooniaorkestriga just, ja see oli ka minu kõige esimene orkestri kogemus ja nüüd vana Tallinna galal on siis teine. Seda on suurepärane kuulda ja seda hoolimata sellest, et lauluõpinguid on sul olnud kolm aastat jah, võib-olla natukene rohkem, aga siis võib-olla ma ei võtnud laulmist, noh veel nii tõsiselt, et kolm aastat ma olen seda nagu väga tõsiselt võtnud ja väga pühendunult sellega tegelenud. Aga kuidas see siis algas, et alguses laulsid niisama lõbu pärast? Tegelikult alguses oli niimoodi, et kui ma flöödiõpingud lõpetasin Nõmme muusikakoolis, siis minu elu sai selline üks aasta ilma muusikahariduseta, et ma lõpetasin flöödi erialal ära ja see üks aasta ilma muusika õpinguteta tundus niivõrd imelik ja niivõrd tühi. Siis ma mõtlesin, et kui ema flatistiks ei soovinud saada, et siis ma mõtlesin, et mida ma võiksin siis veel teha või mille juurde minna niimoodi gümnaasiumi kõrvalt. Ja siis see mõte tuli väga spontaanselt, et see ooperihääle tekitamine on alati olnud selline intrigeeriv ja, ja siis ma mõtlesin, et ma läks vaataks, et mida see endast kujutab ja nii ma läksingi siis otsa kooli lõppesse gümnaasiumi kõrvalt. Nii et sina ei ole seda tüüpi laulja, kes võib-olla kolme aastasena juba televiisori ees proovis mõnda kuulsat ohvri lauljat järele teha. No ma tegin pigem popartiste järgi mitte ütleja operi artiste, aga ometi läksid otsa kooli ikkagi just klassikalise laulu erialale, mitte poplaulu erialale. Just, eks popp on mind ka ikka alati tõmmanud ja džässlaulja, et mul oligi selline dilemma tegelikult, aga ma siiski otsustasin klassiga kasuks, sellepärast et ma olen ka sellisest perekonnast, kus on nii-öelda klassikalise muusika taustaga, et ma tundsin, et, et see on õigem valik. Aga sinu isa, minu teada on hoopis organism, mitte laulja ja tõsi, ta on, organiste õppejõud muusikaakadeemias. Nii et ikkagi oreli poole sind ei kiskunud? Ei, selles mõttes orelimuusika väga meeldib, aga laulda meeldib rohkem. Aga ometi pidi keegi olema, kes sind inspireeris ja kes ütles, et karis sul on nii ilus hääl, sa pead saama lauljaks? No, mul on alati öeldud, et ma ilusasti laulan, aga selles mõttes mingisugust ooperilaulja potentsiaali mul ei ole nagu ette ennustatud ja samas noh, lapsele ei saagi seda eriti ette ennustada, et ooperilaulja nii-öelda materjali puhul saab hinnata inimest ikkagi vanemas eas lapsele nagu väga ei võib-olla ei ütlegi seda. Ja mis siis oli see, mis pani sind laulmist kohe niivõrd tõsiselt võtma, et läksid eelõppesse ja võtsid mõned tunnid ja nüüd tundsid, et see on see noh, võib-olla see nüüd nii kiiresti ei läinudki jah, et võib-olla siis kui gümnaasiumi lõpp käes, et eks siis ma proovisin erinevatele erialadele ja kui ma sain muusikaakadeemiasse sisse, siis alles muusikaakadeemiasse astudes ma mõtlesin, et see on see, et võib-olla kusagil Muusikaakadeemia esimesel kursusel ma sain aru, et jah, et see on ikkagi nii põnev maailm, et sinna ma tahan sukelduda. Aga otsa kooli lõpes olles ma olin väga selline, ütleme avatud kõigele, et mulle meeldis seda õppida, aga mul ei olnud siis veel sellist sihti silme ees. Ja samas äärmiselt oluline roll on selle eriala puhul ikkagi õpetajal absoluutselt. Ja mida sa eeskätt oled õppinud oma õpetajalt heli Veskuselt? Oi, olen talt väga palju õppinud, lisaks sellele ta õpetab mulle, kuidas laulda, õpetab mulle tehnikat, lisaks sellele ta ka õpetab mind, mis on üldse lauljaks olemine, ta annab mulle nõu, kuidas lauljana ikkagi endast parim anda ja kuidas üldse käib, sellepärast et teatavasti paljudel inimestel on ju sellega probleeme laval ennast avada. Ja kuidas selle närviga toime tulla kõigega, et kõik, mis puudutab ka lauljaks, olemist, väljaspool tehnikat lisaks ta annab mulle kõiges väga palju nõu, on suurepärane õpetaja ja kahtlemata ka just see on väga inspireeriv, kui õpetaja on just ikkagi ütleme, et Eesti üks kõige suuremaid ooperidiiva, siis keda sul on ka pidevalt võimalik laval vaadata. Et kuna sa nüüd lähed sinna lavale esimest korda, aga seal majas on sind ju näha olnud juba päris mitu aastat samamoodi töökohal. Ja ma tegelikult ooperi poole peale ei töödanud, aga ma olin Eesti kontserdi poole peal kunagi. Nii et sellest tegelikult on sul olnud võimalus ka kuulata muusikat väga palju ka nii-öelda töö nime all. Just see oli väga huvitav aasta Eesti kontserdis mul. Aga võib-olla räägime nüüd ka siis vana Tallinna kalakavast, et mida sa esitad? Mina esitan duetti Mozarti ooperis Cosi fan tutte koos läti sopraniga Laura teivanega ja lisaks laulan ma veel lõpunumbris kaasa. Mis on siis Figaro pulmalõpustseen, kontezzaber toona? Nii et ikkagi Mozart on see, mis on antud noorele lauljale esitada ja Mozart Tiit on alati väga kasulik omandada just Mozarti repertuaari ja mulle väga väga meeldib Mozartit laulda. Mozart on mulle väga hingelähedane helilooja. Jah, vot just sellel samal kontserdil siin Eesti Raadio esimeses stuudios, millest ma ennem siin rääkisin, saiu esitasid samamoodi kirubiino aariat Mozarti ooperis Figaro pulm, et seda me muide, hakkame peagi kuulama, kui me siin jutuajamise lõpetame, aga Mozart siiski samas teda peetakse ka ju lauljale väga raskeks heliloojaks, et see sama käru piino, mis kõlab nii kaunilt ja armsalt, tegelikult seda laulma hakates võid sageli selguda, et see nii lihtne ei olegi. Jah, ega mul siin midagi lisada ei olegi, et, et tõesti Mozarti Don päris keerukas laulda ta on suurepäraselt kirjutatud, nõuab ka lauljalt sellist tehnilist valmisolekut siiski kui teda laulda nii, nagu ta mõeldud on. Aga mis on üldse see, millega sa oled nii-öelda laulu tehnilise poole pealt kõige rohkem maadelnud, on sul olnud mõni selline nii-öelda suur mure või probleem või, või ongi kõik läinud niimoodi hõlpsalt, sest sind kuulates tundub see kõik on väga kenasti, siin ei olegi mingit vaeva? Ei noh, selles mõttes kõik ei ole läinud niimoodi lepase reega kogu aeg, eks ju, et ikkagi laulutehnika omandamine on üpriski keeruline ikkagi, et ta nõuab väga palju sellist kannatlikkust, et kindlasti ei ole niimoodi, et õpetaja mulle ette näidanud, et niimoodi peab kõlama ja siis minul kohe niimoodi tulebki, et eks on lihaste pidev treening ja pidev trenn. Aga on see ikkagi olnud see, mis on sind hoidnud nii-öelda laineharjal, et sa tunned, et mul läheb hästi ja ma õpin ja arenen edasi, kui on vahel ka mõni selline tunded, tuled ära ja pisar on silmas ja mõtled, et ah, ma enam ei taha. No päris niimoodi ei ole võib-olla olnud, et, et ma enam ei taha, aga on olnud küll selliseid hetki, kus ma mõtlen, et. Et alati inimene tahab endast anda kõige paremat ja kui on selline päev, kus lihtsalt inimene ei ole selleks võimeline, siis tekib ikka teatud selline frustratsioon. Aga ei, päris sellist asja küll ei ole olnud, et ma üldse enam ei taha? No seda on rõõm kuulda, aga nüüd siis sellel skaalal töötad sa koos rahvusooperis kunstilise juhiga, dirigent Vello Pähn. No mis tunneli seal esimesse proovi minnes? Ärevus oli sees ikka, loomulikult, mul on väga suur austus Estonia teatri vastu ja sealsete inimeste vastu, nii et absurdsed ikka väga suur ärevus oli sees, jah. No me peatselt saame näha ja kuulda, kuidas kontsert kõik välja näeb, aga ütle veel enne, et on sul nagu peas ka mõni selline väga kindel tulevikuplaan või mõte, et vot näiteks viie aasta pärast tahan ma õppida seal või teises, ühes kuulsas ooperistuudios või või on näiteks mõni teatri kuuse tingimata tahaksid välja jõuda emal sellist otsest sellist siht, et ma suudaksin nüüd nime nimetada, et sellist mul ei ole, et loomulikult ma loodan, et mul avaneb võimalus ka välismaal ennast täiendada, aga jah, ma ei oska praegu mingit triivi või, või kindlalt ooperistuudiote teatrit nimetada, aga ma loodan, et see võimalus avaneb mulle, et ma teen jõupingutusi selle nimel. Kindlasti suur suur tänu sulle Karis ja tõesti väga suurt rõõmu nendest kontsertidest siis reedel ja laupäeval me kõik ootame põnevusega, soovime sulle palju edu ja aitäh. Ja nüüd siis lubatud aaria Mozarti ooperis Figaro pulm.