Kuule. Me kuulasime muusikat, uhiuuest džässihõngulise skoori teosest, mille on kirjutanud NUKU koorile Siim Aimla, ja see põhineb meie rahvuseepose Kalevipoeg tekstidel. Tere. Tere. Kalevipoeg on väga mahukas teos, et ilmselt Kalevipoega tervikuna ette kanda, selleks on vaja väga palju aega, aga te olete ilmselt teinud mingi valiku kalevipojast? Jah, me oleme teinud valiku küll. Kalevipoeg on tõepoolest väga pikk teos ja ja selleks, et seda hõngu ja meeleolu edasi anda selleks et ikkagi päris eluga seisma ei jääks. Me oleme teinud mõned nopped sealt, ehk siis meie enda jaoks olulisemad punktid. Et tuleks välja kalevipoja isiksused, erinevad pooled ja kogu selle jutu ja jutustuse tähtsamad punktid, aga ma parandaks seda, et võib-olla nii väga džäss ei olegi. Ta ei ole kindlasti mitte tavaline koorilaul ka. Ma hakkasin mõtlema selle statistika peale, et mis ta siis nagu on ja võib-olla ta on kõige lähemal, võib-olla isegi nagu sihukesele proge rockile just kooripool. Ansambel toetab seal ka nii ja naa, vahel aga mõned džässi harmooniat on aga, aga proge rockis on neid ka kasutatud niimoodi, et progressiivne koorimuusika või midagi sellist. Kaunis raske on ise seda kirjut taluna öelda, mis ta on, aga kindlasti ta ei ole selline nii-öelda tavaline džässipala või džässvokaalansambli lugu, et on, on pigem jah, siukene hevi metal, noh, eks Kalevipoeg ise oli ka ju pigem nagu rokimees ikkagi. Millal teil see mõte idanema hakkas, et midagi sellist võiks teha? Väga ammu. Kalevipoja teema on mind kummitanud ikkagi aastaid ja sai õigupoolest esimese reaalse väljundi siis, kui nukukoor võitis ära oma kategoorias Tallinna koorifestivali ja siis on vist võimalik auhinnaks saada kooriteos mõnelt eesti heliloojalt ja oh üllatust, nad millegipärast otsustasid selle minult tellida. Ja oligi mõtet, ehk siis mingi võibolla loo kalevipojast. Ma ei mäleta, kas see tuli minu poolt või Kohjuhi Reeda Tootsi poolt. Aga just nimelt see Kalevipoja siili lugu. Ehk siis siili soovitus, mis on mul küll kummitanud juba hästi kaua aega, mingid motiivid, mis on kuidagi ma olen teadnud, need peavad nii olema, et siis sai see nagu ära vormistatud koorile ja see oli siis esimene hüppelaud selleks, et sinna muud lood ka ümber tekitada. Enamik teistest lugudest on vormunud lookas eelmise aasta jooksul. Et selle stiili soovitusest sellest loost on nüüd mõned aastad juba möödas, aga sellisena on ta suhteliselt uus. Mis on Kalevipojas sellist, mis just teid on köitnud või inspireerinud, niisugune eestlus ja jõud, eesti mehe jõud oma tahumatuses ja siiski ka oma helgete pooltega? Ma arvan, niukene, heas mõttes Eesti lugu ja võib-olla niisugune Eesti mehe lugu. Kalevipojast võib ka välja lugeda igasuguseid asju, et Kalevipoeg oli nagu liiga jõhker ja talumatu ja panid tina palju ja ei käitunud neiudega liiga viisakalt ja austavalt ja nii edasi ja nii tagasi, aga aga kui nüüd, kui sügavamalt mõtlema hakata, siis oli jah, üks nagu selles mõttes krutskivend või, aga see on hea, et teda ei ole selles mõttes liiga palju ilustatud või et ta on just loodud eeposes sellise näo ja sellise teoga. Tähtis on see, et tal on ikkagi nagu süda õiges kohas, et ta on tugev, kohati väga tugev ja kui vaja, siis läheb oma ema au kaitsma ja ja lööb tuuslarile vasta pead, et ja kui ta ka vahel siis peo käigus natukene liiga hoogu läheb, oma mõõgaga, seda seda ikka juhtub. On see selline tekst ka, millest võib ka ütleme tänasel päeval leida järjest uusi tähendusvarjundeid, et ta kuidagimoodi ongi aktuaalne igal ajal. Väga palju sõltub lugejast ikkagi eelkõige. Ja tekst iseenesest ei ole üldsegi tänapäeva inimesele lihtsasti loetav, sest et seal on võetud kirjutamise juures ikkagi palju aega ja see eeldab seda aega ja keskendumist ka lugejalt. Ikkagi niisugune kõrvallause või kiillause võib seal kesta mitu lehekülge. Ja mis seal salata, nüüd kui ma uuesti tutvusin Kalevipoega Ma kunagi ammu-ammu. Ma olen seda lugenud mina iki kohati kasutasin sella Eno Raua laste tõlkeabi et saada kõigepealt aru, et sellest nagu põhijoonisest ja siis ma lugesin uuesti siis need tähis Kalevipoja peatükid läbi ja ja tegin seda ka jupi ja, ja mitu korda. Noh, ma arvan, et igast suurteosest võib leida igasuguseid tänapäevaseid paralleele ja ma arvan, et Kalevipoeg ei ole selles mõttes erand, et muidugi võib leida kasvõi sama eesti mehe teema, mis ma ütlesin, et minu arust see on aktuaalne igal ajal, noh praegu kasvõi see eriti aktuaalne muidugi saarepiiga ahistamise asi, eks ole, saarepiiga Miidu noh, see on ju puhas tänapäev, et Kalevipoeg oleks ka ilmselt tänasesse Ekspressi saanud, kui ta oleks natukene elavam kuju. Aga kuidas seda kõike muusikasse vormida tänapäeval, et kas teil oli ka mingisuguseid erinevaid mõtteid, kuidas seda teha? Ma ei tea, kuidas seda muusikasse vormida, ausalt, aga, aga no mingid mõtted ja paratamatult jah tekivad ja minu jaoks oli üks väljakutsetest see, kuidas kooriga lauluga tekitada siukest nagu võitluse hetki, võitlusmoment, et ja neid neid helisid teha niimoodi, et ei oleks lihtsalt kära. Aga ei oleks ka liiga ilus. Ja need mõned kohad mulle matan isegi tunnistama, päris meeldivad. Mulle väga meeldib, kuidas koostada, laulnud ja kuidas on lahendatud. Mõnes kohas annab bänd natukene juurde ka. Aga jah, ma lähtusin sellest tundest, mis tunded, need laused ja need konkreetsed lood minus tekitasid. Ja mingit sügavamat skeemi seal ei olnudki, kui see, et loed ja loed ja sõrmitud klaverit, laulad mingeid kohti ja ta tuli nagu minu jaoks üsna loomulikult. Et kas see on hea või halb, seda ma ei oska öelda, aga igal juhul nüüd valmis protsessina. Ma pean ütlema, et, et mul on väga hea meel, et see valmis sai, ma isegi saan nagu peeglisse vaadata, et ma nii hull enda jaoks ei olegi. See oli ka oluline asi, et väga mitmelooga on olnud niimoodi, et ma olen valmis kirjutanud ja siis täiesti ära unustanud, et kui ma seda kuulsin, koori esituses uuesti, ma olin üllatunud, et ahah kas ma olen sellel tõesti kirjutanud ja nad väidavad, et olen ja kohati oli täitsa tore üllatus millegipärast ja nad said kuidagi nii korraga kirjutatud ja nii öisel ajal ja nii tuhine põhiselt, et kuidagi, et nad loodavad suhteliselt nagu ikka, pikad see täpselt, et mis sealt sai siis noodile kirjutatud. See jah, ununes kohe peale kirjutamist. NUKU kooriga teil on muidugi olnud väga palju ju koostööd ja nukukoor on aga palju teie muusikat esitanud, et teil on juba tekkinud ilmselt väga hea klapi nii-öelda? Jah, mul on olnud tõesti see suur õnn, et nukukoor on võtnud minu asju laulda. Ma arvan, et see ongi põhjus, miks ma nii palju koorimuusikat olen kirjutanud tegelikult et on olnud niisugune selge ja hea väljund. Et ma olen nendele muidugi ääretult tänulik, sest mis võib ühele muusikakirjutajale veel rohkem meeldida kui see, kui tema lugusid lauldakse või mängitakse? Nukukoor vist natukene erineb ka paljudes teistes kooridest oma sellise võib-olla natuke teatraalsema lähenemisega, et mis sa teatraalsus tähendab koori puhul ja koolimuusika juures. Koorijuht Reeda tood on ka näitlejataustaga laulja ja näitlejataustaga ja tema jaoks on väga oluline pea kõikide kontsertide puhul rääkida ka mingisugune lugu ära ja tihtipeale on mingid pisikesed detailid kas dekoratsiooni või kostüümidetailid või või mingid vahetekstid, mis seda lugu edasi annavad. Ja see on alati omamoodi, nagu ongi etendus või näitemäng lisaks siis muusikamuusikast loomulikult ei ole kunagi nagu tingitud muusika kvaliteedist ja siis minu arust annab väga tugeva ikkagi lisaväärtuse pärast seda kontserti või etendust on siis alati niisugune tervik, kui tunne või niisugune mingisugune, oled natukene targem või, või emotsiooni võsastik kasvõi kuidagi, et see on natukene täiem, minu meelest on see etendatud kontserdivorm. Aga nüüd on teil kohe varsti ka ilmumas plaat? Jah, see on tõsi jah, toosama kalevipoja plaat ja etendused tulevad ka. Nii, et need ongi nagu sellised etendused või kontserdid, lavastused pigem, mis toimuvad juuli lõpul Kõmsi rahvamajas. Need on ikka kohe päriselt õndsad, jah. Seal saab ikka igasugu asju. Ja pillipark on ka päris huvitav, võib-olla, et lisaks tavapärastele pillidele on meil seal kõgiga sepaalasi ja pikat vikat on muidugi väga hea pill. Pikalt on nagu eesti Kuiro võiks öelda, et on kaugelt liiga vähe kasutust leidnud, et võib-olla nüüd, kui teda heinamaadel üha vähem näeb, siis tasub laudadest välja otsida ja hoopiski bändides mängima hakata. See on tõesti väga, väga ilusa kõlaga pill. Ma ei ole muidugi väga palju erinevaid vikateid mänginud, aga, aga need, mis mulle kätte on juhtunud, on küll väga meeldivad olnud. Kontserdid toimuvad siis 27.-st 29. juulini ja lisaks koorile, Ungaril, instrumentaalansambel, et kes seal ansamblis mängivad. Ansamblis mängivad noored toredad muusikud. Hans Christian pikani mängib trumme, Anna Regina, kalk mängib kitarri, mina puhun erinevaid pille ja siis natukene mängin vikatit ja alasid ja muid ragistan muude laudadega ja Emil erastus mängib bassi. Niisugune väike ansambel on ka nii et see lavastus on siis tegelikult selline, et seal ei ole mitte üksnes muusika, vaid on ka sellised jutustavad vaheosad jah, väiksed nagu üleminekuteksti on ka olemas ja mis on ka siis ikkagi nagu rohkem vähem muusikaga või helidega illustreeritud siiski miks need kontserdid toimuvad Kõmsi rahvamajas? Sest et see on hea koht? Ma mõtlesin seda, et kas teil on ka plaanis seda kuidagi jätkata ja, ja võib-olla veel mingeid kontserte tulemas tulevikus? Ma tahaks väga loota ja eks seda peab siis rääkima ja näiteks erinevat festivali korraldajatega ta ikkagi sobib jah, igale poole kindlasti kuskilt televahvadesse küünidesse. Kas ta just naissaarel Omari küüni küündib, teda peab rääkima asjaosalistega, aga miks ka mitte, väga tore oleks, kui seda saaks veel mängida ja esitada, mina olen igal juhul väga ootusärevuses ja õnneks kuna see plaat on salvestatud, siis ma tean, et koos sellega suurepäraselt hakkama ja kui sinna kogu see visuaal ka lisaks tuleb, siis on see loodetavasti täiesti nauditav vaatamist väärt asi võib-olla isegi kuulamist väärt. Tore aitäh. Aitäh. Nüüd ega ka tüütama orjaid omandama kaveritega.