Suvetuur Peedu kass, tere. Tere. Me oleme sinuga siin klassikaraadio stuudios rääkinud küll kontsertidest, muusikast, igasugustest muudest tegemistest, aga me ei ole vist kordagi kunagi rääkinud alpinismist, millega sa tegelikult päris aktiivselt tegeleb. Et see on võib-olla sinusse isegi selline vähem teatud tahk, et kui pikalt sa juba oled mägironimisega tegelenud. Ja sellele polegi nii lihtne üheselt vastata, ma annan sellistes natukene kõrgemates mägedes, ma hakkasin käima kaks aastat tagasi ronisin ühe vulkaani otsa Tenerife saarele, Teide on selline sealt kuidagi nagu see. Sealt hakkas võib-olla nagu rohkem niisutama nagu järgmiste asjade poole aga samas kuna mul on selline matkapisik ja looduses viibimise nagu soon on olnud alati noh, pikemat aega olnud sees mulle meeldinud telkida ja rännata ja teha mingisuguseid pikemaid kõnnakuid, matkasid siis teistpidi nagu see. Ma annan see kirg, nagu on tulnud sellest nagu mitme asja kooskõlast. Ehk siis sellist täpset algust ei oska nüüd öelda. Kas sul on ka olnud sõpruskonnas tutvuskonnas inimesi, kes on kuidagimoodi sind ahvatlenud või on see huvi tulnud? Sul täiesti iseenesest? Muusikute seast, on, on klarnetimängija Meelis lind on selline mees, kes samuti mägedes juba kümneid aastaid, iga suvi ta tavaliselt teeb ühe sellise retke. Aga muidu otseselt jah, nagu sõprade seas ennem ei olnud, eks tänaseks on neid tekkinud neid inimesi, kes sellega tegelevad kellega kuskilt siis tutvutud. Aga muidu mitte. Huvi tekkimisel on minu puhul vähemalt lugen lud suurt rolli, mingisugune teatud kirjandus mulle nimelt meeldib lugeda selliseid erinevaid noh, ütleme raamatut, mingi sugujutame ekspeditsiooni kirjelduste raamatuid, mida ma siis ka mõni aasta tagasi hakkasin nagu lugema, et sai nagu neelatud üksteise järel. Kuidagi selline inimese võitlus iseenda ja loodusega ja selle omavahelise harmoonia leidmine on, on mind mingit pidi paelunud, et neid kõiksugu selliseid vallutusraamatuid noh, looduse koha pealt ja üldse noh, kõige lugusid, sealhulgas ka mingisuguste polaarpooluste vallutamine, seda nikena kuidagi tundunud sellised põnevad ja köitvad lihtsalt, et oh, et kuidas inimene inimesed võivad ennast ületada ja Pole liikuda. Alpinismi ilmselt ei ole midagi sellist, millega saaks päris üleöö tegelema hakata, et tõused hommikul üles ja mõtlen, et et hakkaksin mägesid ronima, et ikkagi ma kujutan ette, et seal on päris pikk protsess, mis sellele eelneb. Noh, see, see on kindlasti nii ja naa, et, et, et mõistagi mida kõrgem tehnilisem mägi, seda, seda rohkem vajad sa ettevalmistust. Ma arvan, et on jällegi Euroopas päris palju selliseid kolme, kolme poole tuhandelised mägesid, kuhu võib lihtsalt minna inimene, kes on nagu harjunud palju vabas looduses liikuma ja võib-olla teinekord tegema mõne jooksu või rattaga või ujuma, et sellega saab inimene ka hakkama, et kust maalt sa lähed, tehniliseks on siis sealtmaalt, kas, kui on tegemist lume peal või liustiku peal käimisega või siis on tegemist teatud Kalju Kalju Kivielementidega ehk siis mõlemal puhul ka siis tuleb sinna juurde see, et lisaks tavalisele matkasaapad käimiskepile on äkitselt tulevad juurde köied köied ja kirkad ja kassid ja muud tehnilised vidinad, mida peab siis tundma ja valdama ja teadma mingeid asju ka kinnisilmi, kuidas teha mingisugust sõlme või mingit asja, et sellelt kui noh, selles olukorras, et kui midagi peaks juhtuma, et siis sa ei vaja enam seda instrueerimise sädemega teha. Ja sellist seda tüüpi harjutamist noh, selleks noh, meil ei ole vaja kõrgusi või suuri mägesid saab Eestit täitsa edukalt harjutada, et tuleb lihtsalt leida üles need inimesed, kes sellega tegelevad ja kes sulle annavad esimese suunaga aitäh. Ja näiteks talvel käiakse Eestis, käiakse rannamõisa pangal tekib, tekib jää, seal käiakse, harjutatakse jää peal ronimist ja suvel on mõned teised kohad, kus on natukene sihukest vertikaalset kiviseina, kus tehakse, harjutatakse muutuselist köietööd ja muid trikke nii-öelda. Nii et kuigi Eestis ei ole mägesid, aga põhimõtteliselt on võimalik alpinismi yks või mägironimiseks siin ka täiesti ette valmistada, ennast? Põhimõtteliselt võib, jah. No lõpuks ütleme, see füüsiline trenn on ikkagi suhteliselt sarnane lihtsalt. Mis iganes trenniga, inimene tehku ta, jookseks maratoni või tahaks triatloni teha lihtsalt sellised, ütleme kestvusspordialadel hästi sarnased asjad, mõistagi kõige parem trenn on see, kui sul on kott seljas, sa rassid sinna mäe suunas üles, et seda noh, mingisugune rattasõit või ujumine ei asenda, aga noh, siiski inimese füüsis. Et piisab ka sellistest üld üldelementaarsetest, treeningasjadest, kuigi noh, nendega on jah, Eestis on üks Tallinnas niisugune naljakas koht, nagu paljud teavad, vanakas on nõmmel selline mägi, kus talu jääks kelgutama, siis suvel vahel näeb selle seljakotiga mehikesi, kes edasi-tagasi sellest valaka sellest vanakesele seinast siis üles nühivad seal selleks, et simuleerida sõda, seda tunnet, mis sul võib olla mägedes, on nagu sul on siis 10 või 15 kilone kott seljas, sa pead mäest ülesse rühtima rühkima käiaksegi niimoodi 20 korda edasi-tagasi või 30 korda edasi-tagasi sealt üles-alla, et et saada seda koormust. Aklimatiseerumise kuulub ka kindlasti selle ettevalmistuse juurde, et kuidas see käib. Jah, nad ütleme, kõik mäed, mis on võib-olla siis ütleme, üle 4000 meetri kõrgused vajaksid sellesse eelnevat Ahklimatisatsioon, ehk siis kuna õhk on seal hõredam, siis kui see keha läheb merepinnalt kohe sinna hõredasse õhku, siis siis hakkavad toimuma teatud protsessid, mis keha nõrgendavad ja Loh avaldavad siis näiteks väsimuse, peavalu, uimasus, unetuse isutus ja igasuguste selliste sümptomitega. Ja selleks, et seda vältida, peaksid seda keha siis harjutama selle hõredama õhuga nii-öelda siis nagu sammhaaval et mitte siis minema nagu joonelt ühe päevaga tõusma kusagilt laagrist 2000 pealt 4000 peale, vaid et tõustakse tasapisi ja siis tuleb sellel kõrgusel mingisugusel saavutad kõrguse mõnda aega viibida, et hästi levinud on netis aklimatelisatsiooni meetod, et, et ronitakse kuhugi, kas mõnesse mõnda mägihütti või võetakse telk kaasa kuhugile kõrgemale, sööbitakse seal öö ära, siis tullakse alla, siis võib-olla puhatakse päev, siis minnakse veidike kõrgemale. Et Meie puhul Mont Blanc on 4810 meetrit, siis me käisime alguses esimene päev läksime tõstukiga kolme ja poole 1000 meetri peale olime seal mõned tunnid, tulime alla, seal läksime ühte mägihütti, mis oli kusagil 2700, ööbisime seal öö ära ja sealt ronisime veel ühte ühte Itaalia poolset mägedes oli kuskil 4000 meetrit. Et sellega juba sai nagu päris hea seal selle, nii et te olete seal mingi aja ja siis tulete uuesti allapoole, et see ei sega. Et kui te olete seal juba olnud, siis just just et see alla tulles. Või see on nagu hea vahepeal alla tulla, et organism natuke puhkab, aga samas tal jääb nagu see mälestus nii-öelda selles tõhustad, öeldakse isegi, et noh, see kestab kuskil peaaegu kuni kuu aega, see, see efekt, et sa oled harjutanud ennast selle hõredama õhuga No Mont Blanc on Euroopa kõrgeim mäetipp vist, eks, ja et noh, kui mitte arvestada Kaukaasiat, aga põhimõtteliselt siis kus sa varem oled veel käinud, milliseid tippe sa oled allutanud? Sel aastal ma käisin jaapani kõrgema vulkaani putši otsas siis poolteist kuud tagasi. Ja eelmine aasta ma käisin, käisime Gruusias, on selline mägi nagu Kazbek on siis üks Kaukaasias ka suhteliselt tuntud meie natuke üle 5000 meetri ja samuti ka eelmine aasta sügisel proovisin samuti Mont Blanc ja aga siis me jäi nagu ilma ilma ja hooaja lõpu taha jäi see tookord tegemata. Tee poolelise That's. Igal mäel on ilmselt oma eripära, et ükski mägi ei sarnane teisele, milline see Momplonki eripära on? Ühelt poolt eripära, et, et. Et ta asub selles mõttes suhteliselt nagu asustatud piirkonnas, et see kogu see infrastruktuur seal ümberringi on, on ikkagi Lääne-Euroopal ikk, et seal noh põhimõtteliselt kui sa tahad, sa võid nagunii-öelda tipust. Ühe päeva jooksul ikkagi jõuda nagu luksushotelli alla basseini äärde, et mis seal, seda, kui hästi paljudes muudes sellistes suurtemates mäestikutesse Alla Pamiiris Himaalajas andides on tavaliselt nagu noh, teistmoodi, et, et see nii-öelda sisse matk kuhugi üldse sinna mäe jalamile jõudmiseks või baaslaagrisse jõudmiseks on sageli seal mitmeid päevi antakse seljakotiga läbi orgude, kus ei ole autodeiside. Et see on ühtepidi teeta selliseks nagu ühtepidi nagu lihtsamini kättesaadavamaks ja sa ei viibi nagu sellest tsivilisatsioonist kuigi kaugele päev otsa, seal tiirutavad helikoptereid ümber pea ja, ja noh, mingisuguse sellise teatud turvatunde sega loob, et sa oled nagu inimkonna keskel. Aga noh, teistpidi. Ta ei ole nii, kindlasti segas mõni mägi on raske või kerge, minu meelest ma isegi seda olen aru saanud siiamaani. Nii palju kui ma olen lugenud neid kirjeldusi, et mis on kerge, mis on raskes lõbus, kui sa lähed koha peale, siis sa ikkagi tekib sul mingi hoopis teine arusaam sellest sõnastatud. Et lugeda ühe alpinisti memuaare ja öelda, et marsruut sellel mäel on, on lihtne see on noh, selline niivõrd subjektiivne asi, et teda ei saagi kuidagi nagu võtta, et kuni ta lõpuks ise seal ei viibi ja sai aru, et okei, et, et kas see on lihtne või on raske. Teiseks ka, noh, need asjad, mida võib-olla peetakse lihtsaks raskeks, on ka nagu erinevad, et kui mõne jaoks on, on kõige raskem osa see pikk füüsiline pingutus, kui mõne jaoks on kõige raskem osa, see võib olla mingisugune teravam lõik, kus sa oled võib-olla natukene rohkem avatud kivi peal või kuskil, kus see nii-öelda see üle äärevaatamise efekt on natukene selline ebameeldivam, et sa näed seda. Näed, et oh, et kui ma sinnapoole hakkaksin kukkuma, siis ma kukkusin sinna, sinna, sinna, sinna sinna välja. Aga kumb on raskem, kas ülesminek või allatulek? No eks ikka ülesminekule raskem, selge see, et füüsiliselt on kordades askeldamas alla tulles on sul see jällegi kusagil alla tulema, siis su päev on juba selleks hetkeks olnud väga-väga-väga pikk, et minu grupiga siis see on tipupäev, mis asjast kõige pikem päev alati see kestis kokku siis oli 16 tundi oli seda minekut ja kell üks öösel ärkasid üles, kell kaks öösel hakkasid minema ja kusagil pool 12 oleme tipus, et üheksa tunnile tippu ja kuskil kuue tunniga umbes kuue tunniga alla, et alla tulevad ikkagi kiiremini, samas sa oled väsinud, ken haavas jällegi teine see ettevaatusabinõu, et kuna ajalooliselt On teada, et enamus õnnetused alati juhtunud alla tulles, siis see on see koht, kus see tähelepanu kipub väsima, et sa pead ennast kogu aeg tegelikult sundima olema tähelepanelik ja mitte laskma ennast sellest nagu tipu joovastusest pimestada. Sa pead ikkagi kontrollima oma seda igat sammu ja vaatamata siit nüüd ei hakka libisema. Aga kui sa oled sinna tippu jõudnud, siis ma kujutan ette, et üksjagu energiat on juba kulutatud, et võib päris tunne olla selline väsinud, aga kas mis, mis tunne see täpsemalt on ikkagi? Kas ongi võimalik mingisugust täpselt sellist ajahetke nagu paika panna, et nüüd ma olen siin tipus ja no ikkagi see, see on jah, väga selge hetk, kui sa sinna jõuad ja tavaliselt nagu võib-olla siis ütleme sinna jõudes kui ennem natuke väsinud, siis ikkagi sinna jõudmisega tunned, et tuleb väikene, selline preemia või selline teatud puust tuleb emotsionaalset juurde, et see on nüüd tehtud ja võib nüüd otsa ringi keerata. Noh, on palju, kui, kui seal huvituda seal tipp alpinismi, siis nimed, kes käivad seal kusagil väga kõrgetes kohtades, siis seal väga tihti on, on see, kui lähed, et ütleme nii, et see tipp on selline väga jumala poolt hüljatud paik, ehk siis kus on, kus on äärmiselt külm, tuuline, hõre õhk, et siis inimesed väga pikalt seal peatugi, et jõuavad sinna ülesse ja siis selleks, et hakata tagasi tulema Mont langi puhul seda, see on nagunii kõrgele ei ole, et ja noh, hästi palju sõltub ka ilmast meil ilmaga lõpuks vedas ja seal oli väga ilus ilm igale poole. Suurepärane panoraamvaade, ma arvan, noh, me olime seal umbes 20 minutit, võib olla väikene selline kehakinnitus ja asub tagasiteele, aga noh, siis kogu aeg mõtled, et, et see on hästi oluline. Tegelikult vaimselt mõeldes ka, et, et sa oled mitte sa jõua kohale, vaid tegelikult saavad poolele teele, et noh, loeb ainult edasi-tagasi, ma ütleks, mitte mitte Sa matk ja võib-olla loebki just see teekond, et isegi võib-olla mitte niivõrd ainult tippu jõudmise hetk, vaid kogu see protsess, absoluutselt, absoluutselt see teekond on, ongi seal kõige võib-olla kõige tähtsam. Et see tipp on nagu üks selline värvikas hetk sellest teekonnast, aga kindlasti. Ma tõenäoliselt mäletan sellest reisist rohkem seda teekonda kui seda tippu. Eks see on ilmselt see mägironimine on kuidagimoodi selline inimese mingisugune võib-olla ürgne soov loodust kuidagi alistada või, või kuidagi kuhugile kuhugile sellisesse kohta jõuda, et kuidas sulle tundub, mis, mis inimesi sunnib selliseid asju ette võtma. Jah, seal on. Ma arvan, et väga isiklikud põhjused on lõppude lõpuks natukene erinevad, inimestel aga sellised. Ja kindlasti on palju ühisosa, täpselt selline. Noh, ma isegi, ma ei tahaks öelda, looduse alistamine minu meelest sellesse ma ei usu, et inimene loodust alistab, aga pigem on see, et inimene püüab leida loodusega mingit harmooniat või viisi, kuidas sellega koos toimida ja, ja mägede puhul ka, et on on see eripära, et, et see inimene, kes seal viivitada, jääb ikkagi need seda loodust kuulama mitte temaga vastu vaidlema, et see lõpuks nagu mägi ise otsustab, et kas ta laseb sind sinna nii-öelda tipu või sinna ronida või mitte. Aga noh, hästi palju Naha alt on minu enda puhul ma näen, et, et see kogu selline selline eneseületuse moment on kindlasti kindlasti see, mis, mis mind sinnapoole ka nagu jalutab, et lihtsalt. Et püstitada omale eelmisest korrast natukene raskem eesmärk ja, ja siis proovida see see täita ja siis ka tegelikult nagu noh, annab, annab hästi palju jõudu, kui sa ühel hetkel lähedal sa oled oled noh, nii-öelda olla täiesti juba tühi aga ühtepidi järgi teada, et, et minna on veel nagu palju ja siis kusagilt Sinuse keha või siis vaim koostöös leiavad seda jõudu ja leiavad seda energiat sind edaspoole edasi edasi kõndima sundida. No tõenäoliselt nüüd kuidagimoodi selle kogemuse sa vormid ka võib-olla muusikasse kunagi kindlasti kindlasti, et lõppude lõpuks noh, ma arvan, et see mina muusikuna näen ennast hästi. Päeva lõpuks ma näen, et ma olen lihtsalt jutuvestja storyteller selle pilli taga ja ja neid storisid ja lugusid, mida vesta, On vaja omal nahal kogeda omal nahal proovida ja näha ja avastada. Et, et selleks, et olla tegelikult Ma arvan, hea hea kunstnik rääkida mingisugust narratiivi oma asjaga, selleks me peame oma siis elus lihtsalt kogema. Et seda teistmoodi ei saa. Mis sul alpinismi siis nüüd järgmine perspektiiv on või kas sa oled üldse mõelnud, et et mida edasi selles vallas? Ehk et klassikaline juhtum on tavaliselt see, et noh, üks päev pärast allatulekut mõtlevad, et oh et olin üldiselt seda kõike vaja, et kõik kohale väsinud jalutavad, aga siis kohv kolm päeva hiljem hakkad järgmist mäge otsima, minul hetkel ei ole veel järgmist mägede reisi või sellist asja välja vaadatud, aga tänas järgmine suvi saab jälle kuskile mindud. No see on küll selline tegu, mis jääb mitte üksnes terveks eluks meelde, aga mis on ikkagi suhteliselt selline harukordne? Ütleme, tava tavainimene ikkagi võib-olla ei küündi sellise teoni. No ma julgeks olla, et kui keegi seda nagu tahab, siis siis kõik on võimalik. Et võib-olla ongi küsimus seal kohal nagu tahtmises, et noh, meil oli grupis kaasas ka üheksast inimesest seitse jõudis tippu. Ja sellest seitsmest ütleme siis kaks isegi kolm olid esimesed sellised, kes olid nagu esimest korda nii kõrgel mägedes ja kes muidu lihtsalt nagu kehaliselt aktiivsemad eluviisiga inimesed ja nad said sellega hakkama. Noh, et kui sul see tahe on olemas, siis sind ei pidurda mitte miski. Igatahes mina sain alpinismi koha pealt palju targemaks ja ma loodan, et kuulajad ka, nii et aitäh, Peedu kass. Suur tänu.