Mainekas Soome plaadifirma antiin andis tänavu taas välja Erkki-Sven Tüüri muusikaga albumi eesti helilooja orkestri loomingut esitab sellel Tabi ela sümfonietta dirigent Olari Eltsi juhatusel. Plaadil on vioolakontsert, illuminaatia, plokkflöödi-le ja keelpilliorkestrile loodud võistlus on vist päris from Uluru ja sümfoonia number kaheksa. Helilooja Erkki-Sven Tüüriga räägimegi täna tema uuest autoriplaadist, mis on Ontiini märgi all juba järjekorras neljas. See album on järjekorras juba neljas, mis traadifirma montiin märgi all on ilmunud ja kui vaadata tagasi eelmistele plaatidele ja mõelda, mis seal peal kõlavad, siis tegelikult ühe erandiga on need kõik orkestrimuusika ja selline solistlik orkestrimuusika veel pealekauba. Kas orkestrimuusika salvestamisel on mingi eriline võlu? On küll, eriti kui on tegemist jällegi väga heade orkestrite, ka mis on väljaspool kahtlust nende kõigi albumite puhul. Et tegemist on ikkagi Soome sihukeste seltskondadega Tabi, olles info nii, et ta on juba, ma ei hakka aasta numbreid nimetama, aga sest ma ei mäleta, aga, aga see on niisugune ka orkester, mis on siis mängijate poolt kokku pandud ja nad ise Manageerivad seda valivad endale inimesed, kellega nad koostööd teevad, kas nüüd juhatab. Ja selles mõttes on see väga hästi ennast kokku mänginud kollektiiv. Ja see saal, milles salvestus sai, sai tehtud, on just niisuguse muusika jaoks ka väga hea kõlaga. Ja Ontiiniga on mul niisugune hea kogemus olnud juba nüüd nende kõikide plaatide juures välja arvatud esimene ärkamine, heli siis kuidas nad peaksid eesti keeles ütlema? Et ei ole, heliinsener on vale, aga äkki see on ka õige toonmeister, no ühesõnaga, helirežii helirežissöör, aga samas Taiwa ta nüüd seda, et, et kuidas see muusikaline pool täpselt on seal produtsendi tööd, ta ei jälgi neid noote, ma tahan siin Ennomäe metsast rääkida, et et tema, see kõlapilt kõlapildi looja, ma ütleksin, et kuidas see kõla sealt nagu kinni püütakse. Sellest konkreetsest akustilisest keskkonnast, kus orkester mängib, on siis tema puhul nagu tõesti ka jällegi väga, väga niukene imetlust vääriv see plaat seal, muide Prantsusmaal sai auhinnale just selle kõlapildi poolest kõlapildi pärast. Ta oli enne jah, no palju õnne, nome metsale ja seltskonnale mulle ka muidugi aitäh. Aga et selles mõttes on, on mulle alati see väga õpetlik, sellepärast et mind huvitab see niimoodi nagu sihukse kõrvalnähtusena või et sa ei puuduta otseselt mu ööd, aga tegelikult jälle mingis mõttes vägagi puudutab, et et iga niisugune orkestri plaadi salvestus on nagu niisugune võimalus komposiitorile näha oma tööd, millise väega erilise suurendusklaasi all. Kõik need erinevad võtet lõigud, mis uuesti võetakse seal paratamatult sealjuures nii-öelda taas lood ka seda kõike või hindad seda, mida sa oled teinud ja automaatselt mõtled. Et mida sa mingis järgmises loos teeksid võib-olla teistmoodi isegi mitte niivõrd seda, aga sealt saab jube palju ideid igasuguste järgnevate kombinatsioonide jaoks. See on nagu üks niisugune kuidagi hästi apetiitne aspekt siukse orkestrimuusika plaadistamise juures. Ja seetõttu noh, need need naguniisugused, tööperioodid on mulle hästi südamelähedased olnud läbi aja. Aga veel konkreetselt selle plaadi juurde tagasi tulles siis mis oli ka erakordne, oli see, et et kõik need kolm, neli tööd eelnevalt esitati kontserdil kahe hooaja jooksul. Et selles mõttes oli orkestrile aega ennast põhjalikult ette valmistada, et nad mängisid ära selle kontserdiga, kontserdisituatsioon võeti helikandjale ja siis oli see salvestussessioon. Vaat see annab ühe teatud niisuguse küpsuse momendi, annab juurde. Jällegi annab sellise eriboonuse ülimeeldiva heliloojale muidugi, et nendesamade solistide ja sellesama kollektiiviga siis sa kohtad ka kontserdisituatsioonis kontserdi ette valmistamas situatsioonis mitte ainult salvestussessioon. Ma tulen korraks selle heli resi juurde tagasi. Kas heli resi valdkonnas võib ka praegusel ajal rääkida sellisest teatud spetsiifilisust või suunastest uue muusika salvestamisel? No vot, mina ei ole võib-olla kõige õigem inimene sellele vastama, sellepärast et kuna minu fookus on orkestri muusikal, siis seal on tegelikult ikkagi väga oluline töötada selliste universaalsete inimestega, kellel on kogemus nii väga kaasaegse orkestrimuusika salvestamisel kui ka Stam repertuaari salvestamisel. Ja need inimesed on erakordsed, kes seda suudavad niimoodi teha, et, et siin mõtlen tagasivaatavalt oma koostöö peale maid omaadikuga või ka hiljem siis Taneliga, eks ole, ja et siin nüüd hakkab, hakkab midagi peale jälle kasvama küll kedagi tähendab mitte mida sa kedagi, aga, aga et see see on hoopis teine teema ja ma ei hakka sellest praegu rääkima, aga, aga tähendab jah, see on üks niisugune väga spetsiifiline valdkond, mis nõuab täiesti sihukest erilist talenti, erilist kõrvaga ka väga suurt kogemust. Ja sellepärast saadaksegi väga heaks ikkagi aastate jooksul. Ja näiteks noh, oma küllaltki pikas koostöös Manfred Eicher, aga ma võin öelda, et tema spetsiifika on olnud kammermuusika. Talle meeldib väga ise ise produtseerida, olla juures, just panna saundi paika, kui ütleme, kammerorkester, kammerkoor, see on nagu tema jaoks mingis mõttes maksimumorkestri niisugune maailm, see, see ei ole nagu väga tema rida, et seal on alati on keegi ikkagi, kes on temaga koos, on seal spetsiifiliselt istub, istub puldis ja, ja vaatab, et kõik oleks nagu nagu korras, aga noh, muidugi arvestatakse ta neid soove nõudmis ja nii edasi ja nii edasi. Aga et see on jällegi, ma räägin sellest profileerimisest, et tegelikult mulle tundub, et, et ikkagi on jah, mingid niisugused selge, et nagu, nagu vahed, et kes on ütleme väga hea ja väga kogenud orkestrit salvestamisel see põhiliselt sellega tegeleb, siis on jällegi režissöörid, kes on rohkem kammermuusikale pühendunud või siis uuele muusika. See ei ole nii väga minu valdkonda. Aga kuivõrd on Tabi ela sümfonietta, uuele muusikale orienteeritud kui palju on nende hooajakavades uut muusikat? Ta on ikka, et see on seal üldiselt Soomes on see väga hea traditsioon, et seal enamus lõid orkestreid ja neid on teil seal palju, et nad esitasid soome muusikat palju, mis on väga kõrgel tasemel muusika ja samuti uut muusikat mujalt. Et küll neil seda kogemust on, nad ei ole sellele spetsialiseerunud nagu Avanti, selge see, aga, aga noh, väga laia profiiliga kammerorkester ja, ja tõesti, seal on hea suutlikkusega hea võimekusega kogenud nagu muusikud, kes mängivad ka paljudes teistes kollektiivides. Ja teine asi on see, et Me võime ju siin kuulates veenduda, et need laiemas pildis need teosed, mis seal on või üldse ma ei leia, et minu muusika oleks, ütleme, seal just instrumendi mänguvõtet Pideva läbiva kasutamise poolest väga sinna lahtrisse kuulu, mida noh, 50 aastat juba uueks muusikat nimetatakse või rohkem. Et see on võrdlemisi traditsionaalsete, mänguvahendite, ka või mängutehniliste vahenditega saavutatav. Seal on need, need asjad, mis on nagu uued või see on see seal mingis teises mastaabis, see puudutab rohkem seda helimaterjali organisatsioone ja vormi või harmooniat. Sellel plaadil dirigeerib eesti dirigent Olari Elts ja kõrvalt vaadates on jäänud mulje, et see side tema ja, ja helilooja vahel ehk siis teie vahel on väga soe ja kuidagi väga aus. Kui lähedaseks võib üldse selline helilooja dirigendi suhe saada ja mis hetkel, nagu need õigused saavad rohkem dirigendile salvestuse osas ja mis hetkel võib helilooja vähem või rohkem sekkuda tema töösse? No siin on jällegi see paindlikkus on väga tähtis ja, ja niisugune see usaldus, mis on juba läbi aastate D tekkinud. Et noh, tõesti me oleme väga head sõbrad ja niimoodi ilmselt on ka väga palju meie ses muusikalises maitses ühist kestes jagame samu esteetilisi kategooriaid, mulle tundub. Ja peale selle koha meid ühendab teatud küllaltki võib olla spetsiifiline huumorimeel ja nii edasi ja nii edasi. Aga ma pean ka ütlema, et ta on hästi niimoodi aus minu muusika suhtes ma endale palju modi tutvustanud oma Liseid just äsja lõpetatud partituur, mis ka ei tule just tema käe all esmaettekandele ja niisugusi kommentaare või vihjeid mõelati õudselt põnev olnud kuulata. Eks see on niisugune vastastikune seal siukest sünergiat seal pikka aega juba niisugust koostööd ka teinud siis sugune arusaamine läheb mingile väga sügavale tasapinnale lõpuks, et küll ta näeb seal selliseid asju, mida ma ise ei näegi ja teab kuidas, mida välja tuua või teatud need siuksed, soovitused, kuidas mingi kiht paremini kõlama panna, et neid niisuguseid väikseid, dünaamilisi korrektuuri, need on jube pisikestes detailides, et kas ma panen selle T-Cross endo sealt ütleme healt Vaskedel kusagil kolmandalt või neljandalt löögid. Tegelikult jube oluline. Pisike detail, kust me tulema võime, paneme hoopis seal forte fortepiano, võtame kohe maha, siis kasvatame usaled natuke, need on kõik sellised asjad, mida ma praegu oskan juba ette kujutada juba pikemat aega. Niisugused asjad on kõik õpitud sellise pideva töö käigus salvestuste käigus esiettekannete käigus sageli selgub, et tuleb pärast välja teise ikkagi töötanud, et me teeme, teeme natukene hülged, just, just sellised balansi ja dünaamika nüansiasjad. Ja ütleme, selles aspektis ma nagu usaldan teda väga, et ma ei aja siukest mingit oma Niukest jonni või joru, teise veab ikka vot nii olema kui vaja, siis ajan ka, aga, aga üldiselt et ma olen nagu parima tulemuse huvidest paindlik pigem, või et ma kasutan seda teise arvamuse riisugust läbiproovimist selleks, et ise midagi õppida ja need on jällegi niisugused hästi head võimalused selliste pikemate tööperioodide käigus, et sul tõesti on seda aega, et proovida mingites üliväikestes nüanssides mingeid niisuguseid teatavaid erinevusi, et mis selle ütleme, mingisuguse mõtteterviku väljatoomise huvides paremini töötavad. Ja seal on tõesti niimoodi, et noh, näiteks siin on ju üks lugu, nüüd see kaheksas sümfoonia, mis ongi Olari initsiatiivil sai, sai kirjutatud, ta oli šoti kammerorkestri juures esimene külalisdirigent ja tundus meile seal, et seal midagi on, et on mingis mõttes natukene liiga pikk, on see keskmine osa ei olnud sellega päris rahul, sai, sai, juhatas seda sellisel kujul veel hiljem Müncheni kammerorkestriga siin ja seal ja Münchenis. Tohutu tohutuseks furoori julgen, julgen öelda. Aga ikkagi, ma ei olnud nagu lõpuni sellega rahul, ma tegin ma seda, tegin seda teist osa ümber, ma tegin seda lühemaks, vot nüüd ma olen selle selle teosega nagu rahul, et ta on õigetes proportsioonides, aga seal alles seal sellest abi olla seal Sinfoniettaga, selles ettekandes see oli nüüd esimene siis selle versiooni ettekanne, selle lühendatud versiooni ettekanne seal. Ja enne oli seda mängitud ikkagi juba juba korduvalt korduvalt. Ah, ei, siiski luisk on, et kuskil Rootsis oli juba see uus, ma tegin ta ikkagi enne, see ei olnud päris selle uue versiooni esiettekanne seal. Aga vot selleks ongi vaja, et, et mõni lugu ta tahab enne ikkagi küpsemist saada, sa ei saa kohe mürinaga seda plaadist, nakatad, sa võid teatud juhtudel võib juhtuda, et lenda torki oma asjaga, kui sellega liiga kiirustada. Et need teosed on kõik oma settimise terasid teinud ja just see on nagu hea näide selles mõttes kaheksas et ta nagu sündinud Olariga koostööd teinud orkestri ja tema initsiatiivil omal ajal. Ja me oleme oma nii-öelda niisuguseid mõtteid ja kahtlusi, ideid jaganud selle loo elu käigu jooksul ja siis lõpuks on ta saanud sellise kuju, millega oleme täiesti rahul. Kuulemegi järgmiseks viimast osa Erkki-Sven Tüüri kaheksandast sümfooniast. Plaadil mängib Tabi ela sümfonietta dirigent Olari Eltsi juhatusel. Kas selle kaheksanda sümfoonia puhul õigete vormi proportsioonide leidmine oli seotud ka sellise pisut kammerlikuma koosseisuga, et siin sellist suurt võimsat sümfooniaorkestrit ei mängi, pigem kammerlik, kuigi kammersümfoonia, kes te vist ei taha seda, nimetab. Ei sellepärast, et tegelikult see sisuline mastaap ei erine väga teistest ja kui ma seda kõla kuulame, siis siis ta on ikkagi küllaltki nagu niisugune niisugune jõuline ja ehkki ta jah, vaheldub väga selliste läbipaistvate kammerlike lõikudega, aga see niisugune noh, nagu sihukeses pikk minek või, või selline pikk orgaaniline areng on, on selles mõttes sarnane nende, nende teiste hoonetega, mis on suurele orkestrile kirjutatud. Ei, see ei ole sellega seotud, see oli ikkagi see ikka puhtalt seotud. No kuidas, kuidas ma peaks ütlema, et ikkagi ühe minu veaga selle niisuguse muusikalise pinge ehitamisega ja konstrueerimisega või tunnetamisega arvestamisel ma pidin korrigeerima pärast, aga seal sellega midagi pistmist, et seal nüüd väiksem või suurem kui seesama hästi oleks see asi juhtuda mingisuguse suure koosseisuga. Ükstaskõik, mis on, see koosseis ei mängi selles mõttes nagu mingit rolli, et miks seda, seda korrektuure oli vaja teha. Aga lisaks kaheksandale sümfoonia olen siin plaadil ka kaks instrumentaalkontserti, mis küll võib-olla ei kanna instrumentaalkontserdi pealkiri taas kord, aga aga näiteks illuminaatio vioolal ja orkestrile. Ma näen siin võib-olla mõningat seost eelmise Ontiini plaadistusega, kus oli klarnetikontsert ja kui ma mõtlen selle temaatika peale, siis võib-olla neis on midagi ühist selline rändamise või, või teekonna mõte, et kas need on mõnes mõttes sarnased teosed. Ja kindlasti, et see, see on ju ikka nii, et et inimestena me paratamatult ütleme mingeid mustreid pidi või, ja mingit temaatikat on, on meile lähedasemad ja tähtsamad kui mõned muud. Ja küllap see transformatsioon isuse sisemise valgustumise suunas matk sinnapoole pingutus sellel teel on mulle tähtis ja eks seesama mõte kumab sellest illuminaatiast kajul läbi ja seal ainult jõutakse sinna justkui läbi paradoksi. Või et minu enda jaoks toimub seal päris lõpus, nii et kus, nagu enam peaaegu mingeid lootus ja eriti ei ole, et, et on nagu kuidagi nagu õhk saab otsa, aga et siis ootamatult toimub mingisugune täiesti imepärane selginemine või et see on see nagu mina seda ise ise tõlgendan seda juhtunud. Vot seal päris lõpus kus selle niisuguste Percussiivset lihtsandonali piisavate võtetega keel kinni surudes liigub see vioola nagu ülespoole ülespoole poole mängib seda kest Ricoshee motiivi seal ja ja siis tuleb seesugune avarus järsku sinna otsa ootamatult seda nagu noh, võib-olla ei ootaks. Tehnilistes detailides peitub see mingisugune sõnum. Mu enda jaoks, kuidas ta kuulajad tajuvad, see on jälle täiesti teine, kolmas asi, eks, et ma seda ei saa nagu ette kirjutada, aga ma räägin nagu oma niisugust luu projektsiooni. Ja ma olen õudselt õnnelik. Et nüüd niisugune just selline selline uue põlvkonna tohutult andekas mängija Lorenz power võttis seda seda teost mängida, aga ta on tõesti fantastiline veolist, see, mismoodi ta andis sellele loole ühe teise hingamise seal kontserdil ma siiamaani väga eredalt mäletan seda, kuidas ta iga sedasugust ülemheli drillerit kuidas ta püüdis igat ühte erinevalt värvida, kuidas ta mitte ühessegi sellisesse fraasi, millest oleks ainult üle libiseda suhtus sellesse nagu äärmise niisuguse uudishimuga, mis kujundas selle millekski eriliseks. Et, et selline musitseerimise viis on minu arust imetlusväärne ja Ma usun, et seda on kuidagi võimalik ka sellel salvestusel tajuda seda, et kui palju ta nagu erinevaid värve kasutab ja kui noh, fantaasia rikasta interpretatsioon on. Kas see teos sündis tema initsiatiivil? See on kirjutatud ühe teise niukse norra Biolagi kandile Lars Anders Tomtherile, kes mängis seda esiettekannet ja veel palju-palju kordi pärast seda. Aga jah, nüüd juhtus nii, et ilmselt oli, oli ühte teistmoodi niisugust hingamist sellele muusikale vaja ja kuidagi Olari veregrupp sobis selle Lorenzi veregrupiga paremini, ütleme siis nii. Lorentz power on vioolasolist Erkki-Sven Tüüri teoses illuminatsia millest kuuleme järgmiseks esimest osa. Pärast seda jätkame jutuajamist heliloojaga tema uuest autoriplaadist, mis ilmunud tänavu Plaadifirma antiin märgi all. Teine teos sooloinstrumendina orkestrile on, võis sul seal pris from Uluru ja see vihjab Austraaliale. Ma tean, et mingi aeg vist reisisid ta päris palju Austraalia vahetuid. Miskipärast mul on meeles see aeg, kui te pidite pikemaks ajaks Austraaliasse sõitma. Kas see oli just selle teos pärast? Ja see oli see esimene kord täiesti uskumatult erakordne kammerorkester Ostroll, Ensemble Orchestral ja tema juht Richard tonieti tellisid mu käest selle loo pidades siis silmas plokkflöödivirtuoosi viiblesit ja seda, seda lugu ma kirjutasin ühel kevadel mina peast praegu ei julge aastaarvu nimetada. Aga sellega oli niisugune omamoodi sürreaalne kujutluspilt, et ühest küljest ma vaatasin sealt aknast välja, oli maikuu, rohetas rästad, laulsid metsvindid ja samal ajal ma nägin seda Uluru tohutut kivimassiivi, seda, seda niisugust püha moodustist Austraalia siis põliselanike jaoks, kes seal kandis elavad, mida siis inglise keelt kõnelevad inimesed tantsisid seal nimeks eiroshock. Aga, aga kohalikud seda Uluruks ja kuidagi mu silme eest oli seal, ta oli nagu rohtu kasvanud, et mingisugune niisugune noh, küllaltki niisugune omapärane pilt, et see Uluru oli nagu maandunud sinna sinna. Minu nägemisvälja aga oli meie mitte keset nagu sihukest punast, hõreda taimestikuga kaetud kõrbeliiva vaid vaid keset seda rohelist tärkavad Eesti kevadet. Ma ei saanud sellest kujutluspildist kohe kuidagi lahti, kui ma seda seda kirjutasin, et niisugune naljakas lugu on sellega. Aga mitte sedasi muusikaga siukest asja maaliks, aga sellepärast ma andsin sellise nime. Et ta, selles on midagi väga, ta on üks sihuke austraalia sümbol, eks ole. Ja nendele põliselanikele seal noh, ääretult tähtis paiku. Ja siis ma mõtlesin, et see on jah niisugune kuidagi see maagia, mind ilmselt, mis selle kohaga on seotud, ehkki ma siis polnud seal veel käinud. Niimoodi mõjutas, et tulin nagu jah sellise mõtte peale, et nendest kõige kõrgematest pilli pere kõige kõrgemast liikmest soprani innust hakata tasapisi siis allapoole tulema, kuni pass plokkflöödi nii välja ja siis siis sealt uuesti üles ronima, aga, aga kõige kummalisem on see, et, et Austraalia publik ja kriitikud seal pääle seda kontsertreisidel 12-l korral seda mängib. Austraalia kammerorkester teeb alati noh, tohutu tiiru lennukitega lennatakse seal, vahemaad on niisugused, teistmoodi ei ole võimalik. Ja suurtes linnades antakse selle kavaga siis igal pool üks või kaks kontserti. Ja see oli jah niimoodi, et et huvitav küll, kuidas nagu meie selle nihukese mandri olemuse nii hästi ära tabas, et äärtest on roheline ja keskelt on nagu kõrbed, niisugune tunne, et me hakkame sealt ühest otsast minema ja siis me läheme vahepeal Kõrblasime, jõuame sinna rohelusse jälle tagasi, et noh, selle peale on, muidugi polnud mõelnud, aga et see oli nagu üks niisugune Hidemisel tuli, aga tuli veel väga palju, mille üle ma olin jube rõõmus. Et ju mul siis õnnestus midagi tabada, mis on sellele paigale iseloomulik kuidagimoodi, et see mind hästi positiivselt üllatas. Ja, ja ongi hästi tore, et, et läks aega siis mis läks, aga et nüüd lõpuks siis seesama solist sai kutsutud ka sinna ja siis ta nii kontserdil esitas, kui ka siis plaadile salvestas selle looja, seal on niisugust natukene elektroonika näppimist ka reaalajas juures ja Markku müahenen oli siis see vend, kes seal seda kõla disaini tegi selle live electronics osas. Ja see asi nagu töötas ka väga hästi seal Austraalias, meil oli seal oma ended, sound disainer, kes igal pool siis keeras, sest täpselt nii nagu vaja, ehitas sellised pätsid noh ka selleks ajaks sellest on juba aastaid möödas, et, et see kõik oli juba natukene nagu vananenud ja siis siin uute vahenditega. Marko ehitas uued, need virtuaalsed niuksed, efektiprotsessorid ja ja kõik see asi töötas, töötas väga hästi seal. Et hästi hea meel, et see teostnud, sellel moel on siis ka salve saanud. Väga põnev, millele on oodata järgmist plaati orkestriteostega või, või on seekord kammermuusikat plaanis salvestada? Üks, üks kammermuusika kogumik tuleb küll järgmisel aastal salvestame selle, millal ta välja tuleb, sellest ei oska midagi öelda, see tuleb ESM-iga ja preemenis. Seda salvestatakse järgmise aasta märtsis. Seal on nii meie mõned väga väga vead Eesti interpreedid, Harry Traksmann, Marit Gerretz-Traksmann ja Leho Karin ja siis on Saksamaalt siig num kvartett ja keelpillikvartett ja Florian Tonderer ja Tanja täitslas. Aga no see on niuke tuleviku asi. Ja aga Ontiinile salvestati just see aprillikuus ju kolme autoriplaat, kus on siis justajanoliite üks üks uus kooriteos meeskooriga orkestriga? Pealkiri mul meeles pole, praegu, aga, aga see oli siin kavas ka, kui olid need Eesti 100 kontserdid. Ja siis guessens. See on ka nagu marineerib siis praegu oma oma aega. Aga sümfoonilise muusika järgmise sammuna ilmselt võiks jõuda plaadile ka üheksas sümfoonia, selline väga märgilise tähendusega. Ma arvan, et siiamaani kõigil veel kõrvus selle ettekanne et kui seekord plaadile peaks jõudma, siis mida sinna kõrvale sobiks panna? Ei oska fantaseerida ja ma olen mõelnud siin küll, et Saudovinud võiks olla seal ja et võib-olla midagi. See on kõik nii õrnal jääl kõndimine, et ma ei taha siin spekuleerida, et meil siin. On mõningaid ideid, millist orkestrit ega või seda võiks teha, aga, aga seda, eks elu näitab, et las küpseb oma küpsemist. Aga loodetavasti saab see, see komplekt ka ikkagi kunagi kaante vahele. Jääme siis ootama ja lootma. Aitäh, aitäh. Saatekülaline oli helilooja Erkki-Sven Tüür. Rääkisime tema uuest autoriplaadist, mis ilmunud tänavu maineka Soome plaadifirma montiin märgi all. Tüüri orkestri loomingut esitab sellel Tabi ela sümfonietta dirigent Olari Eltsi juhatusel. Plaadil on vioolakontsert illuminaatio ja sümfoonia number kaheksa ning viimati kõlas katkenud plokkflöödi-le ja keelpilliorkestrile loodud teosest võistlusel vis Boys from Uluru. Heliloojaga kohtus Johanna Mängel.