Olles kaugel uniste siis siin mis võiks saabuda? Nii siin kui tulid miinust. Keek teisiti. Sedamööda läheb ei suutnud Õudlates. Sõid tunnistesini käel? Kõndides Valgre lauludega tähistatud radu jõudsime aega, millal ta oli nõukogude armeesse mobiliseeritud, sattunud 900 seitsmeteistkümnendasse polku kus ta sai taas tegeleda muusikaga kogunist, väikest orkestrit juhatades. Siis aga juhtus eta, haigestus nii raskelt tüüfusse, et sõbrad said juba teate tema surmast. Pole ime ta kiindus oma hella põetajasse, kes lubas teda oodata. Sai aga varsti ühe ohvitseri naiseks. Sellest pettumusest sündis kaunis viis, ei suutnud oodata sa mind. Seda kuulsime äsja Vello Orumetsalt. Üllataval kombel leidsin sellest laulust ainult ühe salvestise ehk segavat siingi nagu teistes sõjaaegsetes lauludes. Sõnad võitlusest lahinguist rindest. 900 seitsmeteistkümnenda polgu orkestrile kirjutas Valgre Marsi Meie polk, mis on aga kadunud. Ta seadis orkestrile ka eesti popurrii ja kirjutas tilise pala puujala frits. 1943.-st aastast on aga teada veel hall sõdurisinel Georg Otsa laulduna. Sellegi hilisemad esitused on takerdunud sõja teemalise teksti taha. Ent see oli ju tollal Valgre argipäev. Ja nagu ütleb vene vanasõna laulust ei saa sõnu välja visata. Mees see. Mis ees? 1943. aastal loodud järjebki külas esmakordselt esitatud laul eidekene hella on täiesti ainulaadne Valgre loomingus. See pole tavaline tantsuviis, vaid kaunilt arendatud laul, mis võiks olla kasvõi ooperiaaria ja avab täiesti uue tahu Valgre muusikalises mõtlemises. Teame ka, et ema oli Valgrile armsaim inimene maailmas. Selle laulu lindistas Eesti Raadio estraadiorkestriga Viktor Gurjev. No. Jaa. Kuid ta oli endiseks agu. Katsuge. 1943. aasta viimastel päevadel Valmis tango viis mida Valgre tahtis esitada kuskil vene kuulajaile. Selleks parusta väeosa kaaslast Nikolai laanit, kes arvatavasti oli Venemaa eestlane, kirjutada laulule venekeelsed sõnad. Nii see sündiski. Eestikeelse teksti kirjutas Albert vennale alles hiljem, kui nad olid koos Eesti korpuse suures džässorkestris. Algses tekstis lauldi, et niipea ei jõua maa veel su juurde. Kui aga kojujõudmine oli juba reaalne, kõlas uus tekst peagi saabun tagasi su juurde. See on jäänud üheks armastatu ivaks Valgre lauluks Georg Otsa hingestatud esituses. Ja need Kudesseni selles eelarves Ja keegi saab, on taga, siis. Astume koos. Oo-oo. Siis. See ja keegi saab, on aga siis. R v? Siimon. Osalves mida ta on? Aga siis sa? Siis. Alates. Narva valss sündis, kui Narva jõudis korpuse suur džässorkester kuhu Valgre oli võetud ühena viiest akordionist-ist. Valgre oli lähtunud vanast eestiaegsest ütlusest. Narr, kes Narvast naise võtab. Kuid ühe ülemuse naine oli just narvakas ja tekst tuli ümber teha. Kosi naine kui võimalik. Narvast. Nolan. Nii laulis Artur Rinne oma kodulinnast ja selle neidudest äsja tagasi koju jõudnud Valgret leiame sel perioodil veel Viljandi serenaadi Aegviidu valsi ja Tartu valsi ehk neiukese toomemäelt. Esimesega astub ette Modern Fox. Kaared Viljandis naeru tasina, pruulijärve udukad näidata. Ja siis meenus vana suutaati saalist paani meest, kes on ootel. Äkki nägin, kes sealt mulle riba soovida. Kiire toonitsia tale aeg siin käega aastast samuti, kui laulus juhtus. Oh silmad ja FC Elva poole südame ja uduloortäit paari aasta kui lahketeid murrennale. Kui ta jõudis, küsisin, näed mulle otse võluv. Näiteks ta risku lausun ei usu. Aegviidu valsi esmaesitaja raadios oli muusikakooli õpilane Elli Sau põld. Tema leidis Rossis lähmer Kuulov. Valgre käis oma loomingu pärast tihti toonase merekooli ühte klassi sisustatud raadio stuudios ja jäi esitusega väga rahule. Korpuslased oli enne demobilisatsiooni majutatud Aegviitu sellest kavalsi sünd. Et muusikakooli ei lubanud õpilastel raadios ja mujal esineda, võttis lauljatar varjunimeks Vaike Toomik. Pärast abiellumist helilooja Erich jalajasega sai temast helli jalajas. Tartu valsi leidsin ainult ühes esituses Paul Ruudi ansamblilt. Vicero laul on küll väärt laiemat levikut. Pärnu ballaadi juurde kuulub veidi pikem seletus. Kui korpuse suure džässorkester tuli 1945. aasta kevadsuvel Pärnusse kontserti andma kohtasin Valgret esmakordselt pärast lahkumist kolme aasta eest. Tema esimene küsimus mulle oli, kas sa tead midagi Liivist? See oli neiu, kellega olin teda tutvustanud. Oh kui kahju, ütles ta, kui ma ei osanud midagi öelda. Et olen kuulnud juttu sellest, kuidas Valgre kirjutas Pärnu ballaadi just sel sõidul Pärnusse. Usun, et ta tegi seda just tollele neiule mõeldes. Palju aastaid hiljem kuulsin Debora väärandilt, et ta oli kunagi tuberkuloosihaigena olnud ühes palatis kellelegi naisega, kelle nimi oli Liivi kes oli jutustanud oma ebaõnnestunud abielust ja tutvusest valgerega. Tema haigus olnud juba parandamatu. Pole kahtlus, et see oli toosama roos rannaliivalt. Tahtmatult meenub Violetta ooperis Travjaata. Siinaga laulab Kalmer. Õnneks õutides luu häkkiniust vastu mu viimase vahel, siis. Ei seda teadnud. Õitseb roos rannaliiva. Siis kui tahta, siis tundsin, vii kiirelt. Ent roosiaeg möödus ruttu. Näitas saatus mulk armust tall nägin käes kihlasõrmust, murelbaarises kõrvu roosist oht, vaid. Meenutan järgmiseks neid laule, mida Valgre isiklikult tõi meie raadiostuudiosse. Et seal polnud üle aruseid toole, seisis ta tagasihoidlikult seina ääres. Ei teinud kunagi ühtki märkust, vaid kuulas. Vaheaegadel ajas ta pillimeestega juttu, kuid oli näha, et raadio estraadiorkester polnud talle nii kodune kui noortemaja tantsuorkester, kus ta oli sel ajal Emil Laansoo juhatusel mänginud. Laansoo oli selle orkestri komplekteerivad demoniseeritud puse poistest ja nendega oli Valgre viimati palju tihedamini seotud. Iga tol ajal meie pultidele toodud Valgre pala äratab mälestusi sellest lõpmata andekas inimesest, kes oma muusikaga kunagi eetristanud pigem eelistas jääda tagaplaanile. Vaevalt oleks ta muutunud, kui keegi oleks talle ennustanud tema loomingu muinasjutulist menu. Vahel olen mõelnud, et kõik, mis Valgre tõi tollal raadio orkestrisse, ei pruukinud olla just ahjusoe looming. Mõni laul meenutas varasemat laadi, kui trossislasmerkuulovi arranžeeringuid omandasid nad kõik ühtse ilme. Järgmine kimbuki ongi neist põimitud kõigepealt suve serenaad, mis oli ka sõduri serenaadi nime all. Laulab RAM, üks. Et. Oleme. Reaalsusega. Laulust lohutab mind, mu bajaan, leidsin vaid instrumentaalversiooni. Seda võis omal ajal lauda Heino Otto, kuid mida pole, seda pole. Lauluga talverõõmud juhtus säärane lugu, et ühel avalikul raadio õhtul pidi seda laulma Vaike Toomik. Kuid tal oli koolist ikkagi esinemiskeeld. Tacity, siis suur stuudio magnetofon, lavale pandi lint käima ja Me mängisime lindiga kaasa. Merkuunov pidi peale passima, et orkester jääks lindist maha ega läheks seda linti enam pole, kuid selleoto rootsi tekstiga laulu salvestas ka Silvia Urb. Siiani on meeles orkestri uljas laul refräänis. Kui algas moodsa tantsumuusika põlgamise aeg, leidis Valgre, et tal oma tekstidele palju kirjutada pole. Need poleks komisjonidest läbi läinud, kui ebanõu kogulikud. Paul Rummo tekstil valmis laul keset hoogsat tantsuringi lindistasime selle Heino Ottoga. Selles on säilinud üksnes maha hajutatud katkend ühest raadiosaatest. Nii palju, kes teda järele jäi. Ma ei mäleta, kes laulis esimesena, samuti otto rootsi tekstiga laulu. Kevad südames, palju tollal salvestatud linte on hävinud. Raadiomaja põlengus ujutati linte veega üle. Oli ka häda, et magnetlinti oli alati vähe, Moskvast saadeti seda vähem kui vaja. Ja seega Ta võttis mõni toimetaja külmalt fonoteeki veel sisse kandmata lindi ja sõitis sellest oma vajadusega üle. Praegu on kevad südames olevas ansambli kollaaž esituses. Valgre viimaste aastate loomingust väärivad eriti esiletõstmist kaks laulu. Helilooja oma tekstiga pühapäev Kadriorus on tollaste üldiselt nukrameelsete laulude seas ootamatult rõõmus Albert Vennola kujundirikas tekst laulule läbi saju on pälvinud eriti kauni meloodia. Meenutades laulu peagi saabun tagasi su juurde võis Vennolaga läbi saju teksti kirjutada valmis muusikale, mis Valgre puhul on küll haruldane. Mõlemat laulu esitab Uno Loop. Nii kaunis, et KV meis ma istuda, sest. Reedan vaid, kus viibin, nüüd ma järgneda. Et kaunil pühapäeval söögin lasti, võib ta kaadreiu roostmi köhid. Sest seal, kus jalutamas käivad vaid pingil, mis on rohelus. Argipäeva skeldusedki reelt meeles näevad ühapäeval looduses Ma vaeva oli. Et mind ka ja päeval seegi tõesti võib ta käedri. Kiileistes kordne nii armas, kuid ma ei keesi, millel näen jälle maad. Õige ja. Kesku. Pühab seegi, tõesti võib ta ka tee rõstmi kõik seal, kus paari jalutamas käivad vaipi keelt, mis on rohelus. Argipäeva skelduvusedki kiirelt meelest läevad. Pühapäeval looduses. Vaevana oli. Mind ka. Ja päeval seegi lasti, võib ta kaadri. Me. Armastusel kummalised. Hirmud vahel. Armude. Läbi. Vihmasaju. Kevadine. Tuli. Ümber. Järelsadu. Kannul. Kesti. Ilme Maardus päike taevas, tina. Silmi sageli sille mis. Nüüd päikse ebakiisla. Ilm. Päike kohal taevas tina. Nüüd. Olen võrrelnud Valgre kogu loomingut intiimse päevikuga, millest rohkem iseendale kui teistele pihib oma rõõmudest ja pettumustest. Rohkem kui üheski teises laulus on säärast iseendasse vaatlemist ka enesesüüdistamist valesti elatud elu pärast kahes laulus, mis said kirja umbes kaks aastat enne surma. Need on Ma olen liig halb ja ma võtan viina. Eriti südamesse lähevad nad mulle Valgre hea sõbra arveid haugi mõtlikus esituses. Valgre haug olid koos korpuse suure džässorkestris, samuti noortemajas Emil Laansoo orkestris. Küllap oli Valgre haugele mõneti eeskujuks ka siis, kui tema samuti laule kirjutama hakkas. Needeeerr veetud nii kuud siin asjatult masid liivas, kord sind näha, lootsin, kuid pettusi leida enam suu. Seest üks mõte piinab. Ma olen. Beeta armasta ära. Et mõelda kordki mulle siis kui taevas särab suudaks olla. Ei seda suusa, eks ole, nii. Et saabu suuuure õnn, nii mõtlesin kui esmakordselt nähes mulle kuulatasid. Kuid möödus, märkasid vist, et olen. Maagitlesidetuleeris. Ei uskunud sa sõnagi süütmedi sana ainult siis ma olen nii. Ja sina nõnda. Õnnelikuks elutee. Ent sageli, kui saatus liigava oli, sa leiad ainult viinud. 1949. aasta oktoobris püüdis Valgre minna kaasa Nõukogude laulude hoovusega ja kirjutas valsi õige õnn, mille refrään algab sõnadega. Õiged õnne võid sa leida ainult loovast tööst. Valgre ei suutnud enam hoolitseda selle laulu salvestamise eest ja see jäigi paberile. Tõenäoliselt jäi tema viimaseks lauluks sümboolse pealkirjaga viimane valss Ivo Linna esituses. Siis näis, nagu. Näeme ja mäe. Harva. Sa Koeru. Mitte lõpetada kurbade nootidel, toon siia ühe laulu. Pärit vist aastast 1946 on kevad tulnud taas. Ei mäleta, miks Heldur Karmol tuli luua uus tekst. Ent sel kujul on see laul jäänud Valgre parimate ja rõõmsaimate hulka. Tiiu Variku kenas nooruslikkuse esituses. Oleme veetnud meeldivaid hetki Raimond Valgre lauludega saanud osa tema muusikalisest maailmast. See on jäänud elavaks hoolimata sellest, et vana-aasta õhtul võime süüdata küünla tema 59. surma-aastapäeva tähistamiseks. Juba tema esimesed laulud puudutavad tänapäevalgi üle kaheksa aastakümne kuulaja hinge, nii nagu ta neid luues lootis. Kahtlemata Ta on temal levinuim laul, Debora Vaarandi sõnadel loodud Saaremaa valss. Selle levikut ta ei näinud ega osanud lootagi. Ent ühes laulus ütleb ta vaid oma laule. Ma võin sulle kinkida. Targad on öelnud, et andja rõõm on suurim rõõm. Raimond Valgre oli, mida anda. Kukkuva. Tallina langen, kel silmist nii kelmi Sellist küll maailmas kruusa Kell kui Saaremaa heinamaal juuni. SL-is küll maailmas kusagil kui Saaremaa heinamaani jooni. Hämaras toome, kuulume nabale, on sinule hõiska vaid ööbikuid. Miks muidu su huuled ja tappa nii nagu sarnane? Oh keeruta, lennuta lina. Nelsilmistike Helmi käis seal, meid ei salli küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaal juuni SL-maailmas kuu saaginud, kui saare Aheina jooniga. Oi, Saaremaa niitude kaaslased üleöövaikuses lauludest helisev nurm, orbi vedas, lendab taevas ja terminit osu loose smane. Keeruta lennuta linalakk kel silmist nigel kaitse. Meid ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heina matsiooni. Ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa jooniku. Just sellise lehe heinamaal ja meiegi pidu, kus mari koidule ulatab on kõik mõõtmised ja toimib kössi toonuses ning rõõmudeküllane. Lähektroodroota kavalat juttu, kuldtärniga, nooruke ess ja mis me ööd on nii valged ja kuuluvad ruut, nuh etel lina, narkeneinud saabee ta ei saa. Ööd on nii valged voolu ruutu etnina lastele ossa püüda.