Eks see ole vist ikka iga sügis uut kooliaastat selle tundega alustatud, et sedapuhku on midagi teistmoodi ja kui päris ei olegi, et siis tahaks seda nagu kangesti juurde mõelda. Priit Ingrid, Kristina kaarina, Evelin Te olete Tallinna 20. keskkooli kirjandusklassi rahvas, mida see sügis loomingulise inimese jaoks kaasa tõi. Traagiline vorm on olnud rõõmus traagika. Kaks nagu ikka natuke ootasin, mis on väga ebatavaline, võib-olla oli suvi ära tüüdanud või võib-olla oleks rohkem tahtnud seltskonnaga suhelda ja mul oli su hirmuks rakese, sellepärast tüütas ka ära. Eks see suvel said aega kirjutada, aga noh ei võta eriti aega. Kirjuta pikki romaane, ikka natukene sall, kirjutad luuletusi. Minul kuidagi raski, palun tulin raskele ennast koolipinki, sunnib nagu vaba eluvaheline harjunud ja siis oli, alguses oli tõesti natukene päevad läksid väga pikaks, ei tahtnud nagu eriti alles. Ma tegin endale võib-olla ühe järeleandmise ja ma ei tea. Aga ma võtsin endale puhkust nädal aega ja olin rahulikult Saaremaal, suvitasin, tähendab pikendasin oma suve omavoliliselt? Ei, tähendab ma tegin tööd ka natukene miljoni perega väga mõnus sügise alguses vähemalt. Me oleme oli ka niimoodi, et augusti kuskil lõpupoole hakkasime sihuke paaniline hirm, et nüüd peab kooli minema ja kõik see, kuidas ma nüüd ühesõnaga õppima hakkan, parem oleks, kui saaks kuidagi ära viilida. Ei saaks üldse kooli minna. Aga noh, kui esimene september kätte jõudis, siis nad enam nii hull see asi tundoledena praegu juba hakkab harjunud seast ikka imekombel tahtsin kuulda. Ma ei tea, millest juba sellepärast, et suve lõpukeeles nii koledaks siis suve alguses on nii ilus, järsku kevadel ma mõtlesin, et noh, igasuguseid asju tuli pähe. Et mina oleksin kyll panna suvilis kätte tuli siis nagu tekkis niisugune mulje, et need aega pall, et naad lükkan homse peale, lükkan edasi, lükkan edasi ja lükkasin edasi, kuni lõpuks läks lihtsalt meelest ära. Ei olnud seal, ei olnud millest kirjutada, kuidagi äkki valges nii laiali. Ja siis nagu oleks võinud, öeldi, et noh, praktiliselt mitte midagi kirjutanud ja nüüd sügisel hakkab tulema. Ma olen saanud veel midagi kirjutada. Nii et nüüd see aeg, mis sa oled koolis käinud, on sul kar luuletused tekkinud? On? Ei, mina olen ka niimoodi, et suvel on palju vaba aega ja siis kuidagi tundub ka, nüüd lükkan edasi. Ja siis jah, tõesti kaovad mõtted peast ära, aga sügisel on sügisene pärast üldse parem kirjutada. Ma küll ei tea seda öelda, et sügisel oleks parem, mul on kõik ühtemoodi. Nendelt võib-olla sügisel on muljeid. Jah, muljed on rohkem. Niisugune virvarr on mõeldud klientidele rahulikult. Ja suvel sai kirjutatud küll, kes sinuga, Evelin? Mul niimoodi, et ma võtan suve täitsa lõõgastumiseks. Ei tea. Sügisel hakkab nagu jälle kohusetunne, kirjutamine on ikka töö ja kirjutamist, kui puhkust ei saa kuidagi võtta. Ja ikka seal. Veel tahta, mõnes mõttes on töökohad niisugune enese kokku võtmist, aga aga no ega vaba aega seostan ikka kirjutamiseni. Siis tema eelnevad kohustust ei võta. Aga nüüd siis, kus varsti koolitulekust möödas, on teil kõigil midagi juba paberi sündinud ja, ja võib-olla siia jutuajamise vahele kuulaks natuke. Kuidas te kirjutate, Priit Ingrit? Kristina kaarinaja, Evelin luuletuse nimi on Igovikule. Tunnetada ajutisust siin maailmas tulid sellised mõtted pähe, ütleme, et noh, väga lühiajaline on see inimene, kogu see maailm ja kõik tema tööd-tegemised. Siis tuli selline luuletus pähe igavikule mõte sinu ajust Ma olen Talgatan korraks õunu, näen piisk sinu tõusulainest, ma olen. Mis sul mõõna ajal kaldale ununenud ja langeta, ma olen, mille sa ühel augusti ööl armulikult pillanud oled ja kellele see on ainus tähelend. See oli sügise poole suvel, kuskil augusti lõpus, augusti lõpus ma juba tuli jälle natukene vaim peos, suutsin jälle kirjutas uuel päris süvasuvel midagi mingisugune hetkemeeleolu või mingisugune ootamatult nähtu asi. Väsimus siuksed. Mul tuleb väsimus ja tüdimus, pärast tulevad mõtted pähe ja kaarina. Luuletus ma ei oska öelda, millest räägib, võib-olla inimestevahelistes suhetes nagu pealkirja ei ole, pealegi no põhimõtteliselt ei pane, sest enamasti need rikkamad ei tea, ma ütleks sulle miskit tähtsat, aga sõnu pole kõik kohati siis täis. Ja ma ei ütle miskit, sest kõiki ainult näid, sõna pole nähtud. Ja see, et sulle öelda miskit tähtsat seda Ööba maha käis, mulle lihtsalt näis. Mündid read hakkasid nagu äkki peas ringi käima, siis tuli ülejäänud ka enamasti jäävad. Kas sa üldse armastad rohkem kirjutada inimestevahelistest suhetest mingitest kindlatest meeleoludest, nende puhul? Aga eks nende inimestevaheline suhtlemine? Ta on niivõrd olulised ja need on kogu aeg päevakorras ka kokku puutunud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma tunnen kuidagi muidugi rohkem aru saama. Kui keerulised inimesed siiski on. Aeg-ajalt tunneb küll ikka nii lihtne, kes fotodele mõne inimesega kokku ja vaatoritu, no et tegelikult on hoopis teistsugune, kui ta näis. Ma olen päris pideval segamini. Polegi sihukest aeglast oleksid tasakaalus või normaalses seisund. Aga mulle tundub, kuigi ma sind kole vähe tunnenet, kui sa mõne luuletuse kirjutad, siis tuleb jälle mingi hingeline selgus mõneks ajaks, eks ole, saju elad ennast selles luuletuses välja ongi nii, et mulle just need luuletused on sellised nagu viisid oma meeleolude välja elamiseks mingi luuletuse luuletuse vannis kirjutan, mis mulle endale natuke üldiselt meeldib. No siis ongi, tegi teatavaks ajaks olukord natuke seelikut. On seal endagi inimestevahelistest suhetest kuningas, taoline kõrgus, kuhu te ometi jääte, kus päiksega loojub? Miks see niiviisi minema lähete, enesekuningriigist, milleks tahad ustavaid alamaid üksinda jätta? Meil pole ju kelleltki armuvalud, on, meil pole kelleltki õnnistust saada. Ärge võtke mentiimsidki valgust. Suurime mõtest, armulist rüüd. Me tunneme eneses surmavat süüd. Me oleme solvanud enesekuningat. Ahti Maiest, tulge kord veel. Mõistke mind hukka. Siis on jälle oma äratahk inimestevahelistest suhetest ja viimasel aru sest et ega ta nüüd Est mingitest poliitilistest päeva sees nüüd ei ole, enam ei. Selge puhtalt ikka jälle inimestevahelised suhted, laulda siuksed, suhted Eveni Mul on just poliitikast täpselt just vastastiklaenguid kõlanud Gorbatšovi lõik, sõbrad valesti on kõik tööd, tehke igas linnas, perestroika olgu hinnas. Eesti rahvas võtab omaks. Nonii mutt, teeme tümaks. Lootus tellitasid mõned kiidulaulud pikalt kõne Gorbatšovi võimul lai, tema väärib pikka paid. Rahvas ärkab. Kas see näib, kogu liit on alla käinud igas külas linnas järjest tõusvad kauba hinnad. Mis seal imestada, ütle mulle olla kena, mis ei ole defitsiit, kuhu kaovad asjad siit. Nüüd ei aita idele, kus sul näedest välja pärast välja ehitab, ainult ime. Eesti endale ternin kogu suurel kodumaal kuulus on Savisaar pikas Balti inimtees, elutahe, kees sees, Stalin, Hitler ühel nõul kokku võtsid oma jõud, orjastasid rahvaid, ma ei, nüüd on näha, mis siis sai stagnamehed Moskvas, kartsid, avalduse teele, saatsid väärisedes, ähvardasid, hirmsamad, mitte teadsid, kuid on lootust ikka veel säilinud rahvas, maaja Gehl. Aga missugused elu nähtused siin sisel kirjutama panevad? Loodusnähtused armastad igasugust loodust või ainult niisugust pilti, ilusat loodust? Ei no mulle ka just igasugune lootus ei meeldinud näiteks kuskil tehaste õnnes. Luuletus saab sellest ka kirjutada, mina loots nats ei karda, ma armastan siukseid. Kun jube kole kliimad ja äike meeldib mulle väga. Mina ei tarvita, üks on neljandas klassis tehtud, see on niisugune utoopia, natukene. Esimest korda sajab tänav, lumi, maa on valge ja läbi suvi, kuid sulaks ruttu ja kui otu ning polegi lund, mis nägin ma und. Ei, see ei olnudki unis tõesti päris lumi siis trepist alla tõkesin metsa poole ruut, seal oli lund, kuid see sulas ka jälgima tühjade kätega. Ja nüüd kodu. Lonkisin jalaga Fory sonkisi. Nii kurb on mu meel koduteel, järsku tuli päike välja, jälle rõõmus on mu meel, küll on tujukas sügisene ilm, kord sajab lund, kord naer, päiksesilm, neljandas klassis küll kirjutatud, aga ma kujutan ette, et väga armas uurida lugeda aeg-ajalt majja. Ma olen kirjanik ja selleni kutsumast. No ei avaldaks siis ei tunne, et seal on mingi oma väga võluv rütm olemas ja et sa nii vahvasti maalisid seal selle pildi, jah, mõnikord on nii, et et mõned hiilgavad mõtted, mis tulevad noorest peast peale vaatadki vanemaks saades nagu ei tulegi, niisuguseid mõtteid või sinu puhul nii ei ole. Ega vist ei ole, mulle endale ei meeldinud väikestest kalle saiad, hoianic hoia ikka. Õpetaja Ene liivastele Te ütlesite ennist, et keegi neist ei kirjuta sunni peale, et siis kahekümnendas keskkoolis ei olegi niisugust kommet lapsi sundida kirjutama ja noh, natuke muidugi on vist ka ette nähtud, pisut kirjutab igaüks, aga see tore seltskond, kes meil siin täna koos nemad kirjutavad ikka pisut rohkem ja päris omal vabal tahtel. Nii nagu neid lapsi ikka on siin kooliseinte vahel olla, eks seda sundkirjutamist on ikka see paratamatult kuulub koolielu juurde, aga rohkem kirjutajaid on kindlasti kui ühes tavalises läbilõikekeskkoolis. Neid on alati olnud mu meelest siin koolis ja, ja on praegu ka ja see on tore ja ja see peabki nii olema mu meelest. Mille poolest see lend nüüd praegune erineb oma eelkäijatest? Raske öelda, eks aeg jätab igale lennule oma pitseri, sest et paar aastat tagasi lõpetanud lennud tundsid veel, et noh, kõik ütleme näiteks poliitilise, siis kõik oli keelatud ja see oli huvitav nende jaoks praegu on kõik lubatud praktiliselt ja see tõmbab tagasi praegu väga noored kirjutajad ja ütleme, niisugune keskkooliealine, noor inimene, kes kirjutab ja kes natukene mõtleb. Seen tahab süüvida tõepoolest kõrgtasemelisi kunst. Ma ütleksin, et noh, niisugust mõistmist on küllalt palju praegustes õpilastes. Arusaamatusi tuleb alati, see on koolielus, tavaline aga avalat olekut ja natukene niisugust pinge alt vabanemist. Kuulge ma ei tea, kuidas nad ise tunnevad seda. On küll ikka palju, palju vabam karotoiga iga erinevuse või ebastandardse käitumise eest turja kohe. Viibik ühte-teist teha muidugi mitte kõik. Muidugi oleneb õpetajatestega, mõni õpetaja täiesti vanade mallide juures, aga enamasti siiski ei ole. Õnneks Ingrit ja Kristine, teil polnud praegu ühtegi luuletust seal tagataskus, aga kirjutatud ja neid küll. Milles teie kirjutate, kirjutan ka rohkem moodi inimestevahelistes suhetes. Päris tihti ei kirjuta niimoodi mai siis, kui, kui tahtmine tuleb peale seal niimoodi. Mõnikord ja vahest juhtub selline lugu ka, et tahaks väga midagi kirjutada, aga lihtsalt ei ole aega. Ja siis pärast hakkad niimoodi mõtlema, et mida ma siis tahtsin jaa. Ja ei tulegi, nagu meedleja jääbki paberile panemata. Need on kurvad hetked, on küll. Mina kirjutan sellest, mis pähe tuleb. Looduspilte filosoofilised mõtisklused, nii noor ka alles sõbra võimalustesse juhtub, tähendab, hakkab, tulevad igasugused laused, sõnad mõtted meelde. Ja, ja siis siis vist käen siis ühel hetkel lihtsalt niisugune tunnetaksin. Parem olla siin meie ees laual on üks väga ilus trükis, kirjastus Eesti Raamat on selle välja andnud ja see on Tallinna 20. keskkooli kirjanduslik almanahh number üks. Siin on sees kõik kuulsad eelkäijad. Ja teil on kõigil endil ka see Almale olemas, mis ma oskan öelda. Täitsa heal tasemel on minu arvates päris heasoovlikult suhtutama. Suurtesse kuulsetes eelkäijatest tüdrukud on hea on lugeda siis, et noh, et tuttavad nimed nagu teada, kes mida on kirjutanud. Mulle meeldisid luuletused tõeliseltmeelsed proosas suvaline illustratsiooni mulle ka väga meeldis. Kes on kunstnik, Aime Meos, tolleaegne abiturient. Nii et igatepidi teie kooli oma rahva omaloominguline kogumik käite läbi ka vilistustega. On teil nende hulgas sõpru, tuttavaid tuttavaid on? Aeg-ajalt ikka saame kokku ja siis räägime paar sõna, sõbralikku juttu, aga päris sõpradeks, kui saan põhimõtteliselt enam-vähem sõpru. Kui palju nüüd selle koolielu sees ja kogu selles sigines saginas ja oma õppimistega tööde ja kohustuste kõrval jääb aega üldse kirjutamiseks ega ei taha jääda just need kõige paremad hetked veel pea värske oleks. Pärast kooli Need kuluvad muudeks töödeks tegemisteks õppimiseks. Siis kui tahaks kirjutada, see aeg kulub õppimiseks. Ei jää, ikka aeglane. Aga ometi te kirjutate, kuidas sina, Priit näiteks seda kuldset keskteed oled endale üritanud leida, ma kirjutan, oma asjad on põhimõtteliselt noh, niimoodi, et nad ei võta suurt aega, Marklikum taskus, sky bussis panen kirja, eriti ei ole aega nende jaoks eraldi aega võtta. Bussis saad rahulikult kirja panna, häirisin bussis ja. Mind ei häiri sellepärast et mul on need mõtted tavaliselt valmis. Seal bussis hakkan kirjutama, seal saab lihtsalt istuda. Ja brutokirja üleandmisest ära. Küll nii ei ole, ma lihtsalt vajan vaikust ja rahu ja omaette olemist. Ei küll ei saa midagi kirjutada, tavatses aega. Rahulikku paika, et ikka saaks tähelepolügoon. Tähele pandud matemaatika tunnistatud eriti ja tuues väljaandjaid ootel, trotsi täis ei võinud, kirjutab minu meelest on nii, et võib kihutada igal pool, kui midagi pähe Pole kaarinalt ka tükk aega enam luurest kuulnud Ingrit nüüd kaarinal luuletust valida, ka teinekord päris hea sõbralt nõu küsida ja mulle tundub, et te olete päris kursis ka üksteise kirjutamistega lahtica. Vähemalt sel määral, kui te tunnete, et et võib sõbrale või sõbrannale näidata ja ja hea tõugu kruvida. Tundub, et elamist lood küll. Kolmekesi, mis me siin ühes klassis tulen? Üsna hästi näidata. Muidugi mitte kõik, vähemalt mina küll mitte kõik, kõik ei peagi. Üldiselt saame läbi sellel tasemel kastile. Kritiseerime küll, kui midagi ei meeldi. Laame lihtsalt, ütleme, mis meeldis rohkem. Magaarina kuulame, mis sa meile laed, Sa ei näegi, kuidas päev jälle õhtuks. Üks maailm saab otsa, saab vaka. Siis sirutan tänase kobavat käetma loojangu poole ning olemast lakad. Aga ei, sina oled see hääl sinu sees, empiirilist levima hakkab. Ja seda enam ei tea, mis sa teed? Sina, seadus vaid lükkab sind takka. Sina, Priit, loed meile ka veel midagi, sellel luuletused ei ole peolt enamasti mul ei ole pealgi. Kõik kõnnib kadumise teed, kas ka need, kes seda ei tunnista? Kõik kõnnib kadumise teed ka see, kes tunnistab, ka see, eks teeb, et tema jääb. See, kes ainult teeb, et teab, et laev. Kuid tegelikult tõde, tunnistan. Ka tema kõnnib kadumise teed. Ta kiiremini veel põleb läbi kui see, kes tunnistab, tundmata sellest häbi, et kõnnib kadumise teed. Et kõik kõnnib kadumise teed. Õpetaja Ene liivaste on vist päris tore olla nende laste õpetaja. Ta on täiesti eriline tunne minu meelest raskete aasta jooksul näed, mis vadi inimene vaimselt kasvab, kasvõi näiteks Priidu luuletusi praegu hoolds vaja olnud neid asju lugenud. Võrreldes kevadega, minu meelest on ta tohutu sammu edasi astunud. Ta tõesti rõõm on niisuguste inimestega suhelda.