Taas on lõpule jõudnud üks Eesti raamatuühingu poolt korraldatud laste- ja noortekirjandusvõistlus ja päris mitu korda oli saar mulle kinnitasite. Et tänavune on erakordne muidugi seda kinnitust olnud kuulda ka iga aasta iga aasta on miskipoolest erakordne, aga mis siis tänav õieti oli? Erakordne on ta selles mõttes, et Töid oli rohkem kui eelmistel aastatel, tähendab, vahel eelmisel kevadel see vast üks ei teegi erakordseks, aga ta oli erakordne selle poolest, et sisuliselt oli väga häid töid, nii et riiuli Moody hädas selles mõttes, et keda siis laureaadiks kuulutada ja keda mitte. Te lihtsalt valik oli väga suur, väga heade asjade hulgas. Ja võib-olla tõesti jäi isegi kõrvale mõni, mis väärinuks laureaaditiitlit. Aga me loodame neid kõiki siiski trükis avaldada, nii et varsti avaldamise avaldamisel trükis leidmise rõõm jääb ikkagi nendel noortel inimestel. Nii et ikkagi väga sisutihedad tööd olid. Avaldamist leiavad nad siis nii põhjanaelast kui ka kevades. Kevade on ajakiri, millest õieti pole seni veel kuulda olnudki, alles alles hakkab ta tulema. Kevade on jah, kas mai lõpus või juuni alguses noortele ja tähendab õpilasteni noortele määratud ajakiri, mis on siis puhtkirjanduslik läbi ja lõhki ja kus siis on ka laste loomingu leheküljed. Ja selle koostajagada koostaja on Lembit rattus. On kokkulepe, et ikka igas numbris on midagi ka noortelt autoritelt. Nii et on lootust, Need tööd siiski kõik jah, trükivalgust näevad. Millest põhiliselt seekord kirjutasid lapsed. Need lood olid proosapalad, kui luuletused hästi meie aega kajastavad. Väga palju oli juttu kodust, vanematest ja inimestevahelistes suhetes, siis oli juttu meie ümbrusest, meie loodusest, selle looduse reostatusest. Jaa jaa. Et see inimese suhetest loodusega siis väikesed lapsed, nagu ikka kirjutab, tahtsid oma loomadest, oma koertest, kassidest, ioni igivana ja läbi läbi aegade kõige populaarsem teema sest kirjutatakse ikka sellest, mida teatakse ja tuntakse. Ja palju oli luulet. Eriti luulevormis oli tugevaid asju ja misseri tiga. Rõõmu tegi veel et laureaatide hulgas oli poole Ta oli noormehed, sest noormehed tikuvad ikka muude huvialadega tegelema, aga siin oli noori, noori kirjamehi palju pooled. Nii et niisuguseid rõõmustanud asjad. Lastekirjanik Harri Jõgisalu kastele kas ka silma mõni selline kirjutaja, kes tundus ta kohe väga seda maad ja metsa ja loom armastab? Tõesti selliseid palumis just looduse nägemise poolest silmapaistvad ja ka suhtumises. Olivia Saar juba ütles siin nad kirjutavad oma kodustest loomadest. Võib-olla ümbruse looduse nägemine on praegu meil vanemate õpilaste juures selline valuline. Nähakse neid. Loodusrikutust ja reostatust, mis meil paljudes kohtades silma hakkab ja mis enamikule inimestele võib-olla hoopistükkis märkamata Ta iseenda ümber, aga ka kaugemal ümbruses, aga siin olid need noored autorid osanud neid asju selgelt ja oma seisukohtadega seal siis välja tuua ja seda nii luule kui ka proosatükkides, viimastes võib-olla isegi enam. Kas võib ka nii öelda, et näiteks mõnikord linna lapsed armastavad maast kirjutada, neil on mingid konkreetsed unistused seoses maa agaga maalapsed, võib-olla hoopistükkis linnaelust. Tundus siiski ikka, et lapsed tahavad maale saada. Ma olen kohanud seda, et näiteks ma tähendab kar ehk siis kus maalaps kirjutas niimoodi, et tema sealt sellest linna tüüpilisest majast läheb kusagil Põltsamaa kanti oma vanaisa juurde, kes on metsavahti, kellel on hobune ja ta läheb sellega sõitmine sinna tööle. Nii et maalaps tahab ka veel meil juba maale saada. Me oleme nii kaugele oma asjadega jõutud. Meil on üks laureaat Võrumaalt, kellelt on niisugune lugu, kus on juttu ühest keskkoolipoisist, kes on oma kodutalus väike pere, mis väike ikka juba pärast peremees ja kuidas ta loomade eest hoolitseb ja kuidas ta seal põldu harib ja ja ise ta on koolipoiss, nii et selles asi, niisugust väide noore tulevase peremehe portreed juba näha. Ja mis ma veel tahan Võrumaaga seoses öelda. Võrumaalt oli kirjutatud üsna mitmed luuletused ja proosapalad, kusjuures siin on isegi laureaatide hulka tulid need, kes murdetöödega silma paistsid, see on hästi teretulnud, see Võrumaa kant selles mõttes vajab, vajab niisugust kiitust, et nad murdes on kirjutanud vanemalt tööd ju vanavanemate tööd, nende tõekspidamisi, suhtumist looduses on terve rida lapsi osanud tähele panna ja sellest kirjutada. Võtke niisugune tähelepanu, väärne seik siin kõigis nendes lugudes, mis nii välja paistis ja kui kõik need tublid kirjutajad nüüd kuidagimoodi ritta panna, eks me ikka niisuguste võistluste puhul seda tegema peame. Siis missugused need kõige usinamad koolid üle terve eesti maalid, oi, neid oli väga palju ja üldse osavõtt oli selline Tallinnast võruni vähemalt Kirde-Eestini polnud keegi paika, kus poleks tulnud, aga täiesti esirinnas tükk maad teistest ees sammus viljandima. Nii et Viljandi esimene keskkool, Viljandi viies keskkool, Viljandi neljas keskkool, siis tuleks tõsta esile Tartu teise keskkooli, Kehtna keskkooli Jõgevat turveslemist, keskkooli värskat, krõotuse kooli siis Paide esimese keskkooli lõpist üheksaklassilist kooli Tallinna 20.-st keskkoolist tan laureaat, Toila põskkool esines väga-väga edukas kalt. Nii et väga-väga palju. Kuule, aga Viljandi on kohe üllatavad, sest Viljandist oli meil üheksa laureaati erinevatest koolidest, aga Viljandi tema kohta on see ikka ju palju, eks ole. Üheksa laureaati lausa ühest kandist kohale sõidab ja siis oli väga huvitav koot veel Pärnu sütevaka humanitaargümnaasium. Sealt saadeti meile käsikirjaline luuleraamat kolm autorit noormehed, kes kooli klassist olid koostanud käsikirjalise luureraamatu ja need noored mehed tulid ka laureaatideks, need on Indrek Koff, Kaupo Meijel ja Lauri tikerber. Et see raamat siis jäiga nagu sõelale. Nüüdseks on laureaadid jõudnud Vigri kohvikusse, kus siis väike keha kinnitusel ees ootamas. Saame tuttavaks ka mina, Marko julgus Värska keskkoolist, Eero Johannes Tallinna kahekümnendas keskkoolis. Toomas Aas Viljandi esimesest keskkoolist. Mina olin, nurm, on kübara, ma õpin Rakvere kolmandas keskkoolis. Miks te otsustasite võistlusest hakata osa võtma? No nagu eelmine aasta sai võetud ja laureaadiks tuldud ja otsustasin sellel aastal katsuda kuidagi see eelmine aasta ja kõik see, mis siis juhtus, andis innustust ja ema ei ole viimasel ajal eriti midagi kirjutanud vanu, saatsin luuletusi vaid see meile siin peas enne lõunasöögi saabumist kuidagi deklameerida oma luulet tõstest. Ma loeksin ühe endale kõige uuema luuletuse. Ma ei tea, kui hästi ta meeles on. Pealkirjadel ei ole eikuhugi kaopealse kui taim, mis tedagi sünnitanud looja, kui söed hõõgub tuha all Stalini Bail ja taimele annab see sooja ta lõputuks, põlluks on kurjuse riik ja kastmiseks sobib vaid veri. Kui lõpeks põld, siis ka häviks liik. Kui lõputu aegade Meri uputaks voogudes põllu- ja taime. Oh, kui palju ta lõppeks siis piil, mida eile ja täna veel saime tunda, siberis külmas ja siil. Oh, öelgi, mispärast küll igavest und see kurjuseriik veel ei puhka, mispärast küll mõnede seesmine sund viib taimele soojendustuhka? Ma mäletan, narkoseal oli eelmine aasta ka väga kriitiline luuletus. Ja see ongi vist see teema, millele sa kirjutad minule kaks poolt, ma olen selline nagu. Ühelt poolt humoristliku, teiselt poolt sülge tegelikult ikka luuletustest valdavalt on nagu see sülgem pool. Miks, ei tea, ei tea, ronib sellist viha, tekitab nagu kõik see, mis siin on olnud, lihtsalt see peab kuidagi välja poolskuma. Elu tundub sulle näitab ikka omas vingemat poolt nagu pisut rohkem kui jälgemat päris nii ei saaks öelda. Luules küll, jah, ma kirjutan vist rohkem kui selliseid tõsiseid, sama selleni tuleb vahepeal mõni humoristlikesel satiiriline lugu ka vahele. Nagu oleks midagi sellist ka mina armastan küllalt sageli vaadata asju hoopis teises seisukohalt, mitte sellest seisukohast nagu eestlased vaatavad, et selle pealkiri siis on uued jumalale on igalühel meie maa peal olemas üks jumal pjedestaalil seisab seal ja ta ei ole rumal, on aastaid käest hoidnud soni. Ps ei pageda ei alla roni, sest ta on kuju, pronks või kips. Ta meiega on terved päevad. Ta juhendusel teeme tööd ja tema targad silmad näevad, kuis veedame me armuööd. Ta meie elu kuldseks muutis, pean kummardama teda. No kuidas ta küll kõike suutis, et ellu viia seda Mason ainus jumal, keda mina teenin, mul väiksel vaesel õnnetumal on tohutu suur jumal leelil kirjutamisest, ma usun, sa. Ma pole mitte kunagi, vähemalt ikka püüan. Sina, väiksemad sõbrad, kust kaugelt teie olete? Teises keskkoolis, kolmandas klassis, ringi keskkoolis, kolmandas ta. Elva esimeses keskkoolis. Jõgeva esimeses keskhallist, viiendas käegi Meil oli koolis käekett ja siis siin me hakkasime kirjutama, mis tuli välja, tuli Tallinnasse tulla konkursile. Õpetaja ütles, et selle raamatu peal kirjeldasime, pidin kirjandit kirjutama. Õpetaja ütles, et jäätise pealkirjaga mõtleme siia, panin minu vanaisa. Pidime luuletuse kirjutama klassist õpetaja soovi, kes kirjutas siin juttu, nätsu elulugu? Ma ei tea, ise mõtlesin, et võiks kirjutada temaga väga palju huvitavaid seiklusi, aitäh. Sinu nätsuga, siis juhtus lätlasel Eestis paljudes kohtades leekide lauagi, keemia jäi seeliku külge kinni, käsklusi kas sa arvad, kuni kuni loeb seda lugu, siis äkki hakkab natuke mõtlema ka, et kas sellele, et sul on kõige õigem koht seal laua küljes kinni olla. Aga sina oled luuletuste kirjutaja tüdruk? Antsul, mõni peas ka kevadel on kuldsed sassi pikad valged juuksed põõsast välja, ussid avab aknad ukse. Vahepeal on roosad valged käestalli lasedambalged hääl kui mahe linnu viis kõigil mure kärevi kevadel kõigi meeltes praegu, eks ole. Vahest tuleb selline tuhin peale vahest leebe huvitava mõttena käeks, kõhessede paberile keeltele, näiteks kui õues näed midagi huvitavat, näiteks kevadel juhtusin tekki, huvid loomade taimede elus, eks ole niisugune loodus eelkõige. Jätku leivale tikri kohvikus on kõik noored kirjutajad, inimesed koos ja pikk päev selja taga kaugel tulnud olete Pärnus, tõste Pärnus, õpite humanitaargümnaasiumis. Minu nimi on Lauri. Kaugu sibublimraku. Teie olete kolmekesi koos kirjutajad koos, meil on seal ka on kokku pandud. Igal juhul kõik kolm saite laureaatideks. Ja mis teil siis sündis, luuletus õuke elust inimestest, emotsioonid, Imrakofoni olusad onu, vaimne isa, siis ta otsustab, et hea oleks, kui kolmoorlasi poissi nagu oluliselt koos näiteks. Laiemale publikule eesti keele õpetajal ikka saladusse pühendatud. Ta tahtis loomingut näha ja siis Iveco Office talle selle kaudu. Ja meie teadmata, aga oleks siis ei ole poole. Olete väga nördinud? Ei olegi, kas te ise olete kakelnud asjasse natuke, mismoodi suhtlemast? Nooruse valatsoniga vanaduses hea meenutada tasuks ja selle kogu pealkiri ja see sobib praegusesse miljöösse väga hästi, noh, seal on väga, annaks pealkiri pakkus välja kohvi õla jabur tee laudkond. Jutus Alice Imedemaal, hea pealkiri on juba poolteost väärt, eks ta ole amps, äkki kuulaks ka Mauri Kunnas endale hulletsemi, nimi on matusetalitus. Kui ma suren, siis tahaks ma näiteks mustakangasse ja minu käpale pandaks lilli õitsema. Ei ühtegi küünalt, ei ühtegi risti, vaid lilled, lilled, lilled. Tahaksin mu haud oleks väiksel nurmel, kus lendlevad liblikad. Kui ma suren, siis tahaks ma, et üldsegi kurvastaks, sest muidu mul kahju on lahkuda de juurest teisele poole teid. Kui ma suren, siis jutlust ma ei tahaks. Vaidlus loetaks seal luuletusi leinamuusika asemel, las oleks kitarr, mis tulla laseb, ilusaid noote mu kirstule, ärge visake kolm peotäit liiva, labida pealt, vaid kuulake linnulaulu, kui linde on, vaadake lilli, kui lilli on, siis minge koju ja mõelge teiega olen. Mõelge nüüd ainult lõbusaid mõtteid. Lõbutsege, sööge ja jooge mu terviseks, kuid mina magan nurmes ja lillede juuri näen nüüd taassündi. Ootama jään. Sai niisama väikse nukruse hooga, kirjutab Mets. Särav päike, üksik lendav lind. Puure kohinasse, kadunud on ilm, ujuvad pilved jõgede peal, mõningad inimesed liiguvad seal mägede otsas, kus tugevam tuul, karjunud mina lahti, huul Karingu säravam, päike tulemas. Äike. Ma karjun, karjun ning rahu ei saa. Karjun kõvasti, kõvasti laiu oma karjumist, keegi, kuula sõnade mühin tuuleks. Ma lähen särama, lahkun, jõudis pärale, kohkunud. Särav päike ja üksiklendav lind on kadunud, puud Jon, kadunud pill. Jätku leivale kost känki rahvas siin lauas kohata Mulgimaalt töö juurde panna keedetud Mulgimaa kes oli mulgi liku ägedusega kirjandusvõistlusest osavõtt ja kust kandist konkreetselt, kuigi ma pealinnas Kristi koik maarjaMänna kärgnega aris teatud ära Adri paletade proosa või luule kirjutanud tüdrukud proosa. Minagi luuletasid luuletusi. Millest need luuletused sul tulevad? Millest ikka, ma ei tea, kas nad tulevad lihtsalt tulevad paberile, millega ta kirjutas. Noorusest, armastusest, elust, teepervelt nopitud said need kollased kivililled. Masinad ei mahtunud, ehk siis istutasin oma aeda. Pikapeale lilli sai, rohkem ümbritsesid nöörina vaimset alles jäänud valget roosi. Mul oli kahjusest roosist. Kahi oli pimedam valuga. Murdsin kivi lilled, viisin nad tagasitee äärde möödakäijate sajatusi kuulama, aga valge roosi ess põlitan siiani sinna Maarja kirjutada sellest. Kõigest ei jõua kirjutada kogu aeg, mõtteid on küll, aga kirjutamist töö iseenesest see ei meeldi, eriti aega ei ole, aga muidu mõtteid on küll, aitäh teile, tüdrukud. Tere jätku leivale selle laua perele, kus kandis sina oled võrust, kuidas nimi? Lauri linnale. Mis sa siia raamatuühingu korraldatud võistlusele kirjutasin, ma kirjutasin võrukeelse luuletuse, minu vanaisa talo, moderis, piiriver kõnelema, seal ma tea. Ökoselges võro keeles töödelt Ennu leiba, seinu, oma vanavanemaid ja ka minu, arvasime Liina Elounestas. Vanaisa oma tala. Lubad veranda mu Welle'le jättis minu noorem veli Eesti elu edasi. Kas luuletusi kirjutas skeemi? Ma ei kirjuta neid peaaegu üldsegi, see oli meil koolis, on lihtsalt murdevõistlusel, siis on see tõesti tähti siia saata. Nii et ühe ainsa luuletusi kirjutasid elus ja kohe sattus võistlusele ja kohe sai auhinnatud ja nojah. Dialuuletustega. Vaeva, et neid küll enam kirjutada ei viitsi, rohkem nagu Jutasid. Ehk siis aastal pärast saame ka seda juttu kuulates, et selle lauri loodame head isu. Tänane raamatuühingut korraldatud kirjandusvõistluse laureaatide intervjueerimine käib niimoodi pidevalt. Head isu soovides, aga pole midagi parata, kui teie tiheda päeva kava sees on niisugune ainus vaba momenti. Kui te siin Vigri kohvikus lõunat seate kust kaugelt tulnud olete. Mina olen vilets, viiendast keskkoolist. Viljandis tsirkus kolist. Liina Raudla, Kairi Sepp. Mina olen varu omad Lepistu üheksaklassilises koolis seitsmendas klassis. Ta nimi on Anti Allas. Well Leppik, üheksaklassiline Kiievi, kuidas teist siis said kirjutajad, sa pead, ta ütles, et, et kirjutage võru keeles, kirjutasin väga mõttetu. Kui oli vaja ajast kui linnalapsed käisid Paale nalja ja kuidas ei ole harjunud maaeluga ja sellest kirjutasin. Kirjutasin kuldkalakesest luuletusi, saatsid võistlusele päris mitu tööd. Ei tõlkele, mõni oma luuletus ka peas, eks. Mõnuga ütles mitu kassi kehtile. Mulle on need väga kallid väiksed ärbekarve palunud. Teie ma siis vahepeal enda lõbuks kirjutasin, siis õpetaja kunagi ütles. Tooge kool, siis ma viisin kooline suureks. No meil oli niimoodi, et eesti keele õpetaja ütles, et kas kellelgi stiilselt nimelt lõhet, tsüklep, luuletusi, mina tegin hommik ja päev ja õhtu ja rahvas, teie olete. Mina olen Missos Lõuna-Eestist Karin lukksepp ja õpin 11. klassis Kambja koolist. Minu nimi on pigem tappa. Õpin kaheksandas klassis. Põlvama Krootuse koorist, ane kotis Ida-Virumaalt Toilast, onu Vahtra. Mul oli üks pikem juttest hulkuvast kastis. Nad on sellised isesugused, teistsugused kui teised loomad. Mis te arvate, kas jätkate käikeseda kirjutamis? Ma arvan küll, et jätka, histo on võimalus jääda iseenda ja oma mõtetega päris kahekesi, kui ma tunnen, et ma pean. Mitmes ülevabariigiline laste ja noortekirjandusvõistlus oli ja millal tuleb järgmine? Tähendab raamatuühingu võistlus sellisel kujul, nagu ta meil praegu on, oli kolmas, nii et me võime rääkida niitma siis traditsioonist. Tähendab, kolm kevaditi oleme missis raekoja saalis saanud oma laureaat teha autasustada raekoja väga lahkele pererahvale. Ja siis on toimunud siin pärast ekskursiooni, et lapsed on ka majaga tutvunud. Nii järgmine, ma loodan, kui midagi midagi erilist ei juhtu, vast siis ikkagi jälle järgmisel kevadel. Tahaks seda traditsiooni jätkata, sest et noh, ta on läinud niisuguses tõusvas joones nii osavõtjate hulga kui sisu poolest, järelikult see õigustab ennast. Ja kuna kuna lastekirjandusega ja laste oma loominguga no vahepeal nagu vähe tegeldi, siis siis on eriti selline, peame vajalikuks isegi. Ta peab nüüd hakkavad uuesti ilmuma kallaste almanahhi ja kuna nende luuletused ja lood ilmuvad ajakirjanduses, ma usun, et see ka rohkem aktiviseerib neid, nii et me leiame, et sellel on niisugune ka meie meie võistlusel niuke ergutav ja stimuleeriv mõju. Kindlasti on keegi, kes on siiamaani muudkui võtnud ja võtnud hoogu, aeg muudkui läheb ja võib-olla siis see hoo ja ka ootab seda, et millal te lahti moodi rohkem või vähem pidulikult selle välja kuulutate, sest kevadel on ja nagu öeldakse, tibude lugemine. Aga millal võiks sügisel saega olla, kuidas siis hakkate koolidesse teada andma, et raamatuhing kutsub üles järjekordsest kirjandusvõistlusest osa võtma? Kogemused näitavad, et ega väga pikka aega ei tohigi ette teada, Ta tahab, sest see ajavahe jääb siis pikaks. Me oleme teinud seda talvel. Jaanuaris on välja kuulutanud. Tahaksin nüüd raadio teil tõesti seda võimalust kasutada ja tänada kõiki meie rajoonides sekretäri, raamatuühingu, rajoonide sekretäre, kes on väga kenasti seal kaasa aidanud ja organiseerinud ja nende osa on siin kindlasti suur. Nii et see kohapealne niisugune noh, meelde tule tõsi, teatamine informeerimine on ainult nende kaudu ja selle tõttu ta on ka meil niimoodi korda läinud. Nii et ikkagi uue aasta alguses kohe me kuulutame uue, kõigile jõudu ja häid ideid. Aitäh.