Päeva pinge öises ajus varjud tühjas kodumajas akna silma tuhmub läik, vana kella raske käik. See idee nüüd vaid varjud kodumajas. Piinav pinge öises ajas. Kadus kodu hoidev. Sulgus nähtamatu ring. Tere tulemast meie stuudiosse, kirjanik Olivia Saar. See luuletus pealkirjaga kodule on teie kirjutatud ja seni veel ilmumata. Terve tänane saade on pühendatud teile ja teie loomingule. Ja küllap vist nii on kujunenud, et see teie kirjaniku, mina on ikka rohkem kõikide nende loomeaastate jooksul luuletustes ennast leidnud. Nii ta vist on jah, sest et proosat on ainult paar raamatut, aga luuleraamatuid on pisut rohkem ja koduteema vast on jah, minu luuletustes põhiteema ja noh, siin selle luuletusega on seotud muidugi minu lapsepõlvekodu Sydney kodu, meenutused ja mälestused. Kas te saite oma lapsepõlvekodust selle tunde enesega kaasa tulevaseks eluks, et peaks vist kirjutama, aga ma? Ma ei oska seda öelda, sest et see minu aeg lapsepõlveaeg oli väga ma ütleksin, murelik ja selle murelikud noodid, võib-olla on ka selles uues raamatus sees murelik, sellepärast et minu kodukandist viidi ära kaugele väga paljud pered ja minu sõbrad, minu mängukaaslased. Ja see, see niisugune hirm ja kartus ja, ja kuidagi niisugune süngus jäi lapse hinge, nii et need hilisemad lapsepõlveaastad on seotud just selle raske ajaga. Aga sealt kodust on mul ka väga helgeid mälestusi, kus asub minu kodu, asub Mäetagusel, see on Virumaal praeguses palju räägitud Kirde-Eestis. Ja selle koha nimi ongi seotud selle Mäedukese mäega. Seeemmedukese mägi algas kuskil seal põldude vahel ja lõkkes seal metsküla metsades. See oli minu lapsepõlve mängumaa ja marjamaa ja lillenokkimise maa. Aga sõja ajal langetati seal puudi, hakati kaevama kaitsekraavi, nii et selle mäe ilu on rikutud nagu minu kodukandi ilu üldse. Aga lapsepõlvest on väga helged need mälestused, mis on ikka koduga lähemalt seotud. Näiteks ma mäletan seda, et. Meil oli väga tore pasunakoor Mäetagusel. Seda juhatas minu vend ja seal oli palju traditsioone. Üks niisugune traditsioon oli selline, et kevadel, maikuu esimesel pühapäeval koguneti Mäetaguse mäele ja siis varahommikul päikesetõusuaeg tervitati kevade saabumist. Minu arvates on see imeilus traditsioon. Ja peale selle see pasunakoor mängis muidugi kõikidel tähtpäevadel kõikidel sündmustel. Siis ma mäletan, et väga agar oli seltsitegevusperenaiste selts, seda perenaiste seltsi juhtis tükk aega minu emadelisel esinaine. Seal korraldati kokakursusi, seal korraldati näitusi, kudumist ja no ühesõnaga igasugust kodukultuuriga seonduvat oli seal nii, et lapsed siis jooksid ja vaatasid seal kõrval ja elu tundus väga nisukene noh, väga sisukas ja mitmekülgne. Ja siis ma mäletan veel nihukesi toredaid hetki, kus isa pühapäeva hommikuti, kui ema toitu tegi, viis mind põldude äärde vilja vaatama, mina tookord ei saanud aru, et miks neid põlde vaadatakse, mis seal viljas näha on, aga alles hiljem ma taipasin, et see oli nagu isa mõtiskles oma tööle ja ja nagu rõõm ja murelik, mis nendes pühapäevastes käikudes väljendus, et see oli nagu arupidamine iseenda ja oma tööga, lapsepõlv oli, seisis hirmu ja armu ja rõõmuaeg on nii mõnigi luuletus veel seal lapsepõlvele pühendatud. Äkki kuuleksime siinkohal? Ema istutas Kuuse oma viimase puu ühe elu elava märgi. Kas suudame juuri ajada oma tahte ja tarmu järgi, kas suudame kaua veel hingata, kui õhus on tuhka ja tahma? Kas oskame niimoodi elada? Et endale kõike ei kahma? Ema istutas Kuuse oma viimase puu et endast midagi anda. Kõigile väsinud maailma elavaile jääb elu hoidmine kanda. Ema on muidugi see, kes teiega kogu elu on kaasas käinud ja võib-olla tasakesi kaudselt ka kõik teie luuleread üle vaadanud, aga minu arvates on nii, et kodumuudavad ikkagi koduseks inimesed. Ja need on kõige lähemad ema, isa ja teised lähedased inimesed. Ja kui kaovad need lähedased, siis kaob kodust ka see kodusoojuse kudu hõng ja kodulemist omane ka see, et kui ta meil olemas on siis me eriti nooruses tormame tuiskama, sealt läbi, märkamata, noh, mida see kodumile tähendab. Aga me teda kaotamas oleme juba kaotanud. Vaat siis me saame aru, et see kodu on ikkagi maailmas koos nende inimestega see turvapaik, see kindlus, kus sa muredega võid minna, sest rõõmudega võib ka suures maailmas klindi taga muredega vast ikkagi ainult kodukatuse all. Ja noh, kuna need toonid on siin nüüd nisukesed kurva külalised, need ongi siis seotud nagu selle minu lapsepõlvekodu kadumisega, kuna kadusid sealt inimesed, siis kaotasime ka selle kodu. Nii kurb kui see ei ole ja see muidugi väljendub siis nüüd nendes ridades ühel ilusal päeval tuli oli sealt lapsepõlvekodust lahkuda ja minna suurde maailma, mismoodi see kõik siis välja juhus oli see, et ma sattusin pärast instituuti tööle ajakirja toimetusse, instituut oli pedagoogiline instituut. Ja kuna see toimetus oli lasteajakirja toimetus, pioneer hiljem tuli ka täheke juurde siis minu arvates see õhkkond juba mõjus niiviisi, et sa hakkasid kirjutama ja pealegi olid seal kõik kirjutajad inimesed ees. Et ma usun, et see oli selle tööle sattumise selle paiga ja selle tööga seotud. Aga noh, ma arvan, et eks me koolipõlves oleme kõik mingil määral kirjutanud ja ja noh, see on vast niisugune laste sule proovinud, seda, teda on kõik teinud ja tegin ka muidugi mina. Aga jah, töö, vastan see põhjus. Kas see periood teie elust tagantjärgi mõelda, kus, nagu tekkisid sellised soodsad tingimused üldse kirjutama hakkamiseks ja eneseväljendamiseks ja oli see teie elurõõmus periood, missugune meeleolu, seda kvalitses ma pean ütlema seda, et mulle väga meeldis minu tööl. Tähendab Ma kui ma sinna tööle läksin, ma olin natukene natukene kartlik ja võib-olla isegi mitte rõõmust, sest et ma valmistusin ikkagi õpetajaks minema ja tahtsin ka kogu hingest olla õpetaja ja ajakirjaniku töö oli minu jaoks ebamäärane, ta oli võõras ja kauge lihtsalt, aga kui ma sinna siis juba sisse elasin, siis mulle väga see töö meeldis, et ta oli seotud ikkagi lastega, sellepärast et noh, ta oli peaaegu sama, mida ma mida ma soovida oskasin. Ja ma julgen öelda, et kui ta meeldis, et siis ta oli rõõmus, sest mul oli seal väga toredaid kolleege noh, väga suur osa lastekirjanikke on ju kõik kolleegid olnud ja seal töötanud ja ja need olid ilusad ajad, vaatamata sellele, et aeg ise oli surutud ja aga vast lasteajakirjanduses oli siiski see eelis, et, et me saime olla need, kes me tahtsime olla ja me saime lastele pakkuda seda, mida lapsed ootasid kõige muu kõrval. Muidugi ja sellesse perioodi kuuluvad luuletuskogud. Tere, tere tedretähnid. Ja see on esimene kure sukad ja see on väikestele pesukaru pesupäev ja ka väiksematele lastele varsakabjad ja lilledest loodusest ikka see aeg ja siis tulid suveajal metsarajal ja päike jookseb kaasa. Pisut hiljem, mis värvi on kodu ka ikka sellel ajal. Pisikesed pildid, imeilus raamat, 79. aastal välja tulnud, väga ilusad illustratsioonid, Jaan Tammsaarelt ja laulvad liivad 85. aastal ja naeru lahkuda ka maailm 86.. Olite ikka veel ajakirjas, oli nõel ja need olid siis niisugused raamatud, mida lapsed on kindla peale kui mitte kõiki, siis üsna paljusid neist lugenud ja võib-olla ka nende luuletuste saatel magama jäänud, õhtuti mine sa sedagi teha. Aga kui kuuleksime nüüd siia vahele jälle midagi sellest luuletus kogust misseni ikka veel kannatlikult ilmumist ootab. Me lapsed sageli meilt küsivad, miks liivast kandsid, pole püsivad. Miks tuiskab tuul neist üle ühe hooga? Ja pühib unistused ühes lossi looga? Nii küsivad jälle losse, loovad uut meremärga liiva lisaks toovad ning kuigi vesi mängulinnad neelab, kes imet lootmast inimlapsi keelab. Selle luuletuskogu pealkiri saab olema, praegu on ta tule tee, nimiluuletus on siin ka olemas. Ma ei tea, kas jääb sellepärast, et see on natukene kurb luuletuskogu, sellepärast et ta seisab ja ootab trükkimist. Aga vast ikkagi seesama nimi ja ma mõtlen, sedapuhku on see luulekogu mõeldud teise arvasite. Kaheksas klass näiteks ma arvan, et jah, nagu see eelmine peegeldused, et see oli kuskil seal. Seitsmes kaheksas, üheksas klass, kui te läksite tööle eesti raamatuühingusse, siis sai teie põhitööks võimalikult palju eesti lastekirjanikke, nende loomingut jõuaks võimalikult igasse Eestimaa paiku. Lisaks omakorda kutsusite üles lapsi kirjutama, on ju tuntud teada Eesti raamatuühingu korraldada iga-aastased noorte kirjandusvõistlused üle terve Eestimaa. Päris ilus töö maht ja selle kõrval jäi ikka aega ka ise edasi kirjutada võib-olla vähem kui varem, sest varem lihtsalt see töö nagu tingisid kirjutamist. Nüüd mul on jah, minu ülesandeks raamatuühingus leida inimesi, kirjanikke, Kunstnike, iga eluala inimesi, et nad läheksid kohtuma siis lugejatega maakondades ja linnades. Ja ma pean oma rõõmuks ütlema, et, et ma olen neidki inimesi leidnud ja neid on väga kenasti vastu võetud. Ja üldse ma pean selle töökoha kiituseks ütlema, et. Ma olen kohtunud väga meeldivate inimestega maakondades, kes teevad väga ilusat tööd ja kellele tänu on raamat ja kirjandus tänapäevalgi, kus meil neid muresid on küllaltki nii südamelähedased just tänu nendele inimestele kohapeal. Ja siis on nad huvitunud olnud ka kirjanduslikest kavadest, tähendab luule või proosa, kas siis ühest kirjanikust või, või mitmest kokku ja tänu jällegi väga vastutulelik näitlejatele on neid kavasid olemas, nad on neid koostanud ja nendega on käidud siis rajoonides. Nii et see on niisugune kontakti töö ja ja kui need asjad nii korda lähevad, siis see teeb suurt rõõmu ja eriti kui veel oodatakse ja kutsutud tahaks kedagi. Nii kui lausa nimepidi, siis muidugi ma püüan, püüan selle kuidagi kokkuleppele jõuda. Ja teine külg, nagu te ütlesite, on siis laste loomingu, kuidas öelda, edendamine. No see on meil tõesti õnnestunud juba traditsiooniline ja rõõmu teeb see, et väga agarasti võetakse osa väga ilusaid asju. Ja neid luuletusi ja proosapalu me saame nüüd ka avaldada. Nad on põhjanaelast. Ja nüüd õnneks tuli päevavalgele ka kevade, mida suvel sai lubatud, et hakkab ilmuma, ta jäi hiljaks selle trükiga. Nii et ka seal on juba esimesed luuletused, siis ta hakkab pidevalt neid avaldama. Nii et need noored autorid ja lapsed näevad oma luuletusi trükisõnas, mis on minu arvates väga oluline. Ja kui ma see aasta küsisin, et kas me nüüd jälle teeme, et kolm aastat on olnud, et hakkab ära tüütama, siis öeldi, et oigus sellega kindlasti. Sest et esimene etapp maakonnad teevad oma kohalikud võistlused ja pidulikud autasustamisel ja siis on see ülelinnaline või ülevabariigiline, niiet paistab, et see on siiski vajalik ja aids, seega meeldib lastele igal juhul, kas selle pärast peab jätkama, et ma usun, et on uusi tahtjaid lihtsalt juurde tekkinud. Aga need raamatuühingus töötamise aastatel on teil ilmunud ka raamat, peegeldused, peegeldused on luulekogu suurematele? See näitab, et jah, tõepoolest seda muud kirjanduslikku tegevust on päris palju olnud. Aga vist on ka nii olnud, et mida aasta edasi, seda suuremat kirjastamisraskused on Eestimaal ja need on väga tõsised raskused, sellepärast lastele peaaegu nüüd midagi ilmu ja see helistanud ajakirjanduses ka läbi vilksatanud lapsed vaevalt seda teavad, et toimetatud ja valmis on 200 käsikirja. No seal on originaalide tõlked koos, mis oleks ilmumiseks sobilikud, et seisavad ja ootavad oma aega. Aga nad on seisnud seal juba kaks aastat ja kolm aastat ja, ja kaua nad veel seisavad, seda ei tea keegi. Sest, et ei ole isegi praegu jah, inimest, kes seda asja nagu enda peale võtaks ja trükikodade probleemid on omaette probleem. Niisugune kurb ja lootusetu tunne on selles mõttes, et et see on tehtud, aga, aga lasteni see ei ole jõudmas. Kuulame siis vähemalt läbi raadio midagi taaskord sellest, mis on looja poolt valmis saanud, aga ilmumisjärge alles, tähendab see on siis luuletus kogust. Tule tee vana maalivalgus. Taevas nagu vanal maalil eretavalt valus Sõlme läinult jalus. Harutan neid hapraid lõimi olematut algust. Üksiolemisse hoovab vana maalivalgust. Öine aeg näid ajatu. Taevas maani tume. Kostab tornikellahääl. Saladuslik kume. Ajast vana tornikell rahus märku annab. Tühjalt tunni tulutult elus. Maa kannab vaena torni, kelle häält ootajad hinges pelgus. Löögi kõmas avaneb olemise selgus. Huvige. Öise rongi Huyge nagu varjulend võõrast ronge saatmas, üksi leian end. Lõika valgusjuga sihisirgel teel. Kas ka viimast rongi jõuan saata veel reisirongi Huyge nagu äralend. Parem vaikimisse unustada end. Udusulg õhtutaevaeha kumas lendab üksik lind. Tiiva alla haarab mere taeva varjabriini. Linnupehmest tiiva löögist põsel tunnen tuult. Unistuse udusule leian tühjalt puul. No mis öelda nende luuletuste kohta, mida me nüüd üsna mitu järjest kuulsime, siin lööd ka lapsepõlvekodu välja või? Kuskil siis väga ridade vahelt võib-olla vast see üldine meeleolu või, aga tegelikult jah, nüüd ma kirjutasin hoopis piss Lätimaal, aga noh, meeleolu vast ikkagi on jah, seesama, mis selles raamatus on olemas, nii et ühine niisugune tonaalsus on sellel raamatus nii kodu- kui sellel teisel tsüklil seda ei saa nimetada, aga noh vast jah, raamatu meeleolule vastav. Nojah, eks see kodu on ikkagi inimesel kaasas igal pool ja, ja noh, ka hilisematel aegadel on ju teisi kodusid mitte ainult üks lapsepõlvekodu. Nii et, et minu arvates jah, inimesel võib neid kodusid rohkem olla. Ainult et jälje ikkagi jätab niisuguse sügavama ja ikkagi see päris esimene ja päris õige ja see vanemate kodu Luuleraamatute sekka on tulnud paar proosaraamat ka. Kuidas see tunne tekkis, et nüüd ma ikkagi kirjutan juttu? Üks raamat on pisikeste lasteraamat, levilöria jänes Jass. Ja teine on pealkirjaga mängitud mängud, pisut suurematele ja mängitud mängud koosneb nagu kahest osast. Esimene on see osa minu lapsepõlvest, need lood on seotud koduga. Ja teine osa on siis minu poja lapsepõlvest. Tähendab ma püüdsin selles raamatus anda minu kui sõjaaja laps elu, mis tundus mulle tohutult rikkam kui minu poja, kes on nüüd rahuajal kasvanud linnapoisi elu. Nimelt mis pärast kuigi oli sõjaaeg, kuigi oli tõesti, me istusime seal pampude ja kui kotid otsas, oodates, et mis, mis meiega homme juhtub. Aga minu arvates minu lapsepõlv oli sellepärast rikkam, et meil olid loomad. Meil oli oma töö, me olime nagu tähendab juba seesama, et ma pidin kellegist hoolitsema loomade eest ja oli nii loomulik ja tavapärane. Ja selle tõttu mulle tundub, et ma sain sealt naguniisugust, töökogemust ja loomade eest hoolitsemise vajadust. Aga ma mäletan, minuse, poekesed linnamüüride vahel kasvas. Tema suurim unistus oli saada koera. Ta kleepis kõikuma, seinad koerte pilte täis. Vaata seda koera ei saanud, sest et noh, kes selle koeraga siis oleks kõndinud või, või hoolitsenud. Vot selle raamatu mõte oligi nagu kokkuseadmisel see, et näidata siis seda kuigi minu vaese ajaga siiski rikka aja rikkust ja siis selle praeguse rahu lapse nisukest linna, lapse natuke Niukest surutud ja mitte soovide täitumise aega. Teie praegune kodu on Lasnamäel, Te, olete sealgi kodunenud. Lasnamäe kohta teate, minul hakkab, kui ma nüüd seda Lasnamägi niiviisi mõtlen ja sinna lähen. Mulle hakkab juba väga-väga vastu üks asi nimelt see, et küll teda kirutaks ajakirjanduses ja raadios ja lehes ja tähendab igal pool ikkagi nähakse tema halbu külgi. Mulje jääb niisugune tunne, et see on umbes nii, kui inimene on küürakas, et me iga päev tuletame meelde, et kuule, sul on küür seljas, see küürakas sellest ei parane. Vot nii on Lasnamäe ega ka. Ega see ei aita. Ja pealegi on mul niisugune kogemus, ma käisin koolis kuuekümnendas koolis Lasnamäel. Ja õpetaja ütles, et üks õpetaja, kellega ma juttu ajasin, tema juurde tuli väike tüdruk ütles õpetaja, mina julgegi kellelegi öelda, et ma Lasnamäel elanud. Et mul on juba häbi, sest Lasnamäest räägitakse nii halvasti. Ja siis oli mul niisugune juhtum, et minu väike pojapoeg tuli minu juurde külla, läks õue liivakasti mängima, laps oli murdu väljas. Ma mängisin üksinda liivakastis nurgas, kuigi ta on väga seltsiv poiss, aga ma vahetasin ikkade, mängis üksinda. Läks tükk aega mööda, ta tuli tormates hüüdes minu juurde, ütles vanaema vanaema, ma leidsin ühe Eestile. See oli nii suur leidmisrõõm, nii et näete, isegi Lasnamäel leidis, lõime olla, loodame, tulevikus tuleb rohkem. Küllap see Lasnamäe ka üha rohkem koduks ja koduseks. Eks lõpuks ole inimeste kätes ka see, et see, kus nad elavad just nimelt tasapisi igimuuta soojemaks ja hubasemaks ja kuulane. Taas ühe luuletuse teie ilmumata kogust. Kui kuivab kaev? Kui kuivab kaev siis allikalt too vett. Kui kuivab allikas. Siis on Semme lepet. Nii igipüsiv allikate vetes ülikas kahelda võib selles, mille väärtus ülim. Suureks väärtuseks teie elus, Olivia Saar teie kui inimese elus ja teie kui kirjaniku elus on olnud Saaremaa, on küll, jah, tänu väga headele sõpradele. Tänu Albert uus tuldile on mul olnud väga-väga palju aastaid olnud võimalus Saaremaal. Et niimoodi liikuda ja puhata ja isegi kirjutada. Ja ma julgen öelda, et jah, Saaremaa null selle kodupaiga kõrval väga niimoodi südamesse läinud. Ja ma olen saanud olla üksikul saarel, millest ustunud, kirjutab oma romaanis Tuulte tallermaa, seal Vahase saar. See on imekaunis saar, ma olen sealt ka luuletusi kirjutanud, siis on mul oma kodugi olnud ajutine Saaremaal. Väga kaunis looduslikus paigas, kus oli lahe Käärja, kuhu kevaditi tulid luiged. Ja Saaremaal on mul tõesti ka väga palju sõpru, nii et need sidemed Saaremaaga on olnud tõesti väga tihedad ja väga pikaajalised. Ja ma loodan, et need kestavad ikka edasi ja Saaremaalt jälle siia päris koju tulla. Ja päriskodust ennast hetkeks selle lapsepõlvele tagasi mõelda sinna, kust kõik tegelikult algas, siis ma leian, et teile on elus päris palju õnn naeratanud. Te olete saanud teha seda tööd, mis teile on meeldinud, see töö jätkub, elu läheb edasi. No võib-olla seda iseloomustab ka üks küll varem ilmunud luuletust, mille pealkiri on usk. Oli õu, kus väravast ukseni vis kummeli nuppudes muru. Oli aida taga üks salapaik täis klaasikildude puru. Seal siine kild näitas sinist puud sinist kuketoobri troonil. Üks teine kild andi silmale rõõmsa roosa tokkroositooni, nende värvisin klaasiga lapsi, eas pilvi taevas ja lemmiklelu. Ja uskusin.