Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab selle hooaja viimane saade ja see on sobiv hetk, et heita pilk kirjandusele nii nagu ta paistab meile 2018. aasta suve alguses ehk siis vaadata, mis on tänavuse aasta jooksul kirjanduses toimunud. Mida on eesti kirjanikud kirjutanud, mida on eesti keelde tõlgitud, mis sellest silma torkab ja muidugi mis sellest sobib suviseks lugemiseks. Ja sel puhul on minu tänased vestluskaaslased Postimehe kirjandustoimetaja Alvar Loog, tere telemeetria ja Eesti rahvusringhäälingu kultuuriportaali vastutav toimetaja Valner Valme tere Valner. Tere, Peeter. Tere Eesti. Ja suur tänu kohe Rahva raamatule. Nad varustasid meid viimase poole aasta edetabelitega alustamegi sellest, et heidame väikese pilgu sellele, millised on olnud rahvaraamatu igakuised esikümned. Ma isegi printisin need endale välja ja selleks, et kuidagi visuaalselt ka mõjuks, tõmbasin ringi ümber kõigile nendele raamatutele, mis mahuvad enam-vähem mõiste eesti ilukirjanduse alla. Ja kui nüüd neid tabeleid vaadata, siis panen tähele, et eesti ilukirjandus figureerib nendes edetabelites niimoodi umbes keskmiselt ühe kolmandiku ulatuses aga jaanuari kuni maikuu koondedetabel 10-st raamatust koosnev siis on siin suisa viis eesti ilukirjandusteost lisaks veel neli Eesti autorite raamatuid, nii et koondedetabelisse mahub kirjandusest ainult sisse. Palju õnne talle, Dan Brown ja tema teos päritolu niimoodi vaadates ei lähe justkui eesti kirjandusel üldse halvasti. Loomulikult ei kajastus edetabeli müügiarve ega seda, kui palju raamatuid laenutatakse raamatukogudest. Ehk siis me ei saa päriselt selle edetabeli kaudu teada, mida inimesed ikkagi kõik loevad kuid midagi ometi näitab. Kui nüüd teie ka seda sama edetabelit neid edetabeleid uurisite, siis kas siin oli mingeid üllatusi, positiivseid või negatiivseid? No minu jaoks üllatus on see, et troonib tor Ingvar Villido seda nime ma kuulsin esimest korda teosega emotsioonid, inimkonna suurim sõltuvus. Ilmselt on tegu siin süvapsühholoogiaga, kuhu ma ei ole veel ulatunud kaevuma ja samuti see, et ikkagi endiselt sellised kokanduslikud teosed on ka pjedestaalil, kuigi retseptid on ju netist kättesaadavad. Aga siin jah, tordiraamat on teine. Aga üldiselt nagu sa ütlesid palju eesti ilukirjandust ja see on rõõmustav, et siin on Vahur Afanasjev, Leelo Tungal, Tõnu Õnnepalu ja nii edasi, on on kõik populaarsed. Jah, Õnnepalu on ilukirjanik selle viimase teosega muidugi mööndustega, et noh, tegelikult see läheb vist rohkem esseistika alla, aga eks see on niisugune normaalne balanss, ma arvan, et eesti kirjandus praegu tema õnn ja õnnetus on see, et teda on hästi palju ja seetõttu ta on ka tõenäoliselt väga killustunud nii oma oma reklaaminduses kui ka lugeja suutlikkuses teoseid osta ja lugeda, et ilmub palju ja neid raamatuid, mida siis oleks lugenud juba kriitiliselt suur hulk eestlasi, mis ka siis tekitaks mingisuguse sellise kirjandussalongiteema kuskil neid teoseid on tegelikult ikkagi väga vähe, et ja see kajastub nendes samades tabelites, et eks me oleme kõik otsapidi veel 80.-te poisid, me mäletame, kui vähe kirjandust ikka näiteks siis ilmus eriti kaheksakümnete esimesel poolel, eriti luules ja need, kes, kes luulet lugesid, olid üldiselt lugenud ühtesid ja samu raamatuid, mis omakorda tähendas ka raamatut, vananesid oluliselt aeglasemalt. Reaalsus, periood nii-öelda oli, oli oluliselt pikem. Praegu meil ilmub ju, ma ei tea, luulekogusid vist on peaaegu 100 aasta peale. Et see on väga suur ime, kui keegi neist paariks nädalaks suudab edetabelisse jääda. No luuletusi ei ole siin üheski ei iga kuu ega siis poolaasta edetabelis mitte ühtegi. Ja ilukirjandusteostest on jällegi poole aasta lõikes kogu aeg edetabelis sees olnud Vahur Afanasjevi, Serafirma ja Bogdan. Nii et tõesti raamatuid ilmub palju, aga neid, mida kõik loeksid, on üha vähem. Afanasjevi romaani püsimine on muidugi ääretult meeldiv üllatus, ma ütleks, suur üllatus, aga sedavõrd meeldivam tegu on ju väga mahuka asjaga ja ikkagi teosega, millel on päris selge pretensioon sellise vanakooli eepilise, ajaloolise ja samal ajal väga psühholoogilise suurromaani suunas, et, et see on tegelikult see žanr, mis on olnud väga nõrgalt esindatud juba pikka aega eesti kirjanduses, nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt oma nõrgalt esindatud olnud, et siin on võib-olla siin Ene Mihkelsoni ja, ja Nikolai batuurini romaanid, aga üldiselt midagi sellist on väga vähe tehtud. Ja Afanasjev nüüd kõik need preemiad ära korjas, eelmisel aastal tundub, et üsna üsna põhjendatult ja et ka tal lugejat sinna taha on tulnud, et veel pool aastat nüüd veel hiljem või tegelikult peaaegu aasta hiljem ta ilmus vist ju eelmise suve lõpus lõpuks et peaaegu aasta aega hiljem ta suudab veel niivõrd palju inimesi köita, et inimesed mitte ainult raamatukogude uks ei kuluta, vaid ka reaalselt seda teost ostavad ja tõenäoliselt siis ka loevad. Tegu on ju kuskil, kui ma õieti mäletan 600 Lehese romaaniga. See on muidugi väga positiivne tendents. See on tore raamat ja, aga minu arust see ütleme siis põlvkonnaüleste suurromaanide tendents on pigem nagu eelmise aasta teisest poolest tulnudki tagasi sellepärast et Rein raud, Eva Koff, Olle Lauli, kõik nad on tulnud nüüd ütleme viimase aasta Ta sees ikkagi sellist mahukatermaanidega, mille puhul on tehtud aastaid tööd, mis hõlmavad siis tegevust läbi aastakümnete ja põlvkondade. Mõnikord on sellistel puhkudel tunnet, et kirjanik on ühtäkki otsustanud või on tähtaeg kukkunud, on kuidagi, järsku lõppevad need romaanid mõnikord. Et selles mõttes, aga see tendents ise on rõõmustav, jah. Võimsad romaanid tulevad tagasi. See on muidugi tõesti tore trend ja ma arvan, et see on ka midagi, mida võib öelda kõigile neile, kes kunagi rahvast hirmutasid, Harry Potteriga. Et Harry Potteri fenomenist nii palju aega möödas, et need lapsed, kes toona lugesid Harry Potteri raamatuid, ei karda nüüd paksemaid nii-öelda päriselt täiskasvanutele mõeldud raamatuid. Jah, ja need apokalüptilised tulevikuvisioonid, mida siin umbes aastatuhande vahetusest alates on väga jõuliselt kirjandusele esitatud, et justkui see selline interneti ja twitteri ajastu soosib järjest lühemaid tekste, inimeste suutlikkus nii-öelda üldse pikem pikemat asja, lugeda oma oma elus sinna aega ja tähelepanu eraldada, et justkui järjest kahaneb, siis Afanasjev on küll väga jõuliselt praegu tegelikult Eestis tõestama vastupidist ja ma loodan, et see on ka julgustuseks kõigile teistele, et suure romaaniga ei või võita mitte ainult kirjanduspreemiaid, vaid ka endale ikkagi lugejate tähelepanu ja miks mitte ka imetlust ja armastust. Eks me nüüd saame näha, milliseks selle romaani koht, et eesti kirjandusloos laiemalt kujuneb, ilmselt on lähiajal tulemas ka tõlked teistesse keeltesse. Et selle romaani nii-öelda tee ei ole veel läbi. Ja tõlkidele isegi täitsa plaanis ja tasapisi valmistatakse neid asju juba ette, seda tean ma küll öelda. Aga kui sa mainisid sotsiaalmeedia mõju, siis see on ikkagi kirjandusele olemas ja see on ikkagi ka näha nende raamatute pealt, et mida me raamatupoodides praegu näeme. Näiteks tänavu ilmus ju Janar alalt oma rahva lood, mis on ju tõesti selline Facebooki kirjandus siis siia kõrvale, ma nimetaksin veel ära Kivisildniku kirjastatud Urmo Jaanimäe televisiooni mõju. Pealkiri on väga tabav, võib öelda, mis sisaldab ka kohati väga tekste, mille puhul isegi tekibki see küsimus, et ilma konteksti tarit ilma läikestada Facebookis kommenteerivad seda kõike teadma. Ta jääb see kõik kuidagi poolikuks. Ja selles mõttes on ju tõesti selline interneti mõju kirjandusele tulnud eesti kirjandusse ikkagi ja see ei ole tingimata halb. Needsamad Janar Alatekstid on väga lõbusad ja väga head kommentaarid nüüdiselule ja toimivad ju nii näiteks hommikusöögi kõrvale Facebookist lugedes kui ka eraldi raamat kokkuvõetuna. Naljakas on see, et need sotsiaalmeediakirjanikud ja Sa pead ikkagi ei lepi selle nii uue meediaformaadiga, vaid nad tahavad ikkagi tulla kaante vahele paberile ikkagi traditsioonilisse formaati ja ilmselt on ka ma neid numbreid praegu ei oska öelda, aga see e-raamat ikka ei ole eriti läbi löönud siin, kui oli see ütleme, turunduslik buum sellele siis ilmselt korraks numbrid tõusid, aga ma tean ka tuttavate kirjastajate kaudu, et ikkagi paberraamat on see, mis müüb. Ma arvan, et siin on ka terve hulk erinevaid põhjuseid. Osalt on tõesti kuidagi vahva ju, et Eestis jätkuvalt leidub inimesi, kes ihalevad selle tiitli kirjanik järele ja selleks, et Eestis ennast selle tiitli kehtida, peab sul olema trükitud raamat, see lihtsalt on nii, see on kuidagi kultuuriline põhjus. Aga miks e-raamat läbi ei ole löönud? Siin on muidugi maksuküsimus ja turu väiksust need kõik kokku ja ja ilmselt ikkagi see ka, et isegi kui inimesed ei ole suured raamatufännid, siis on ikka ju päris vahva näiteks sünnipäevaks kellelegi see Keiti Vilmsi paksude sametkaantega teos kinkides on juba kas või esimene tore. Nojah, nagu Kivasel kunagi ütlesin saates, et et raamat vähemalt paranoia kirjastuse kontekstis on ka kunstiteos ja see on selline kunstiteos, mida igaüks saab endale odava hinna tõttu ka hankida. Et see on selline demokraatlik lahendus. No mina näiteks ise kirjandust ei kirjuta õnneks veel, aga ma olen saanud tuttavate kirjutajate käest sellist tagasisidet siis tähendab nende enda kirjutamis ja teksti avaldamise protsesside kohta, et et internet on omal moel hakanud just ka Facebooki keskkond on omal moel hakanud ikkagi toimima sellise eelretsenseerimise keskkonnana. Et kui kui me meenutame, siis nõukogude ajal oligi põhimõtteliselt kõik ilukirjandusteosed jõuliselt retsenseeritud ühtepidi tsenseeritud, vajadusel kui seda oli ja ikkagi eelretsenseeritud, et need asjad, mida avaldati, neil oli mingisugune kvaliteedipitser juba ainuüksi seeläbi küljes ja eks muidugi palju kvaliteetset jäi ka seetõttu muidugi ilmumata lihtsalt kuna oli võib-olla ideoloogiliselt natuke ebakorrektne, aga alates siis uue vabariigi algusajast, kui tsensuur ära kadus, siis tegelikult otsapidi ka eelkõige majanduslikel põhjustel, kodus ka kirjastuste juures eelretsenseerimine ära, et paljud autorid kat eritens, luulas toimetavad oma kogusid, ise annavad käsikirjad üle võib-olla keegi paneb veel mingisugused tähe vead või puuduvad komad kuhugi paika ja siis sa lähed läheb eetrisse ja nii-öelda otse lugejate kätte ja ajalukku ja seetõttu satub sinna, nagu me kõik teame, väga palju, võib-olla tekste, mis tingimata ei oleks pidanud paberile sattuma, aga ma olen aru saanud, et et kuna Facebook tõesti viib inimesi kokku ja viib ka tekste inimesteni, siis väga paljud kirjutajad on hakanud ikkagi esimese asjana postitama oma oma seinale neid ja siis vastavalt sellele vastukajale, mis nad siis oma sõpradelt ja mõnikord ka nii-öelda mittetuttavatelt, kes neid seal jälgivad vastavalt sellele vastukajale siis ka otsustavad kas tekstiga mingil moel edasi töötada või see üldse kõrvale jätta ja mitte seda avaldama hakata. Et sellisel moel on, on ka internetinagu, ma arvan, positiivne mõju. Näitab ka mingis mõttes enesekindluse puudus, ma ütleksin jah, aga kõrval. Pilk Ma arvan, on oluline, ma, ma usun, et tegelikult ühel või teisel moel vajavad kõik toimetajat. Mulle iseenesest see mõte ka täitsa meeldib, et inimesed nii-öelda testivad lugejaskonda kui objektiivne või subjektiivne see on, ega seda ei saagi kunagi teada ja lõppude lõpuks kirjandust ei saagi väga objektiivsete parameetrite järgi mõõta. Aga iseenesest selline tagasiside saamine ei tee üldse halba. Aga nüüd me hakkasimegi rääkima juba sellistest natuke nagu trendidest, mis kirjanduses on ja kui tulla korraks tagasi sellesama rahvaraamatuedetabeli juurde ja ma enne küsisin, mis silma jäi, kas oli mingeid üllatusi, siis mõned hea meelega korraks vastaks ise ka küsimusele, et mind nimelt üllatas see, et ma ei näe siin tabelis peaaegu mitte midagi sellest, mida ma olen ise pidanud viimase aja eesti kirjanduse juhtivateks trendideks. Ma ei näe siin näiteks ulme ja fantaasiakirjandust, ma ei näe siin krimiromaan ja kuigi nüüd on hakatud kirjutama ja ma ei näe siin ajaloolisi romaane Serafirma ja Bogdan võib-olla natuke läheb sinna, aga, aga tegelikult on viimase aasta jooksul kirjutatud päris palju sellist tõsist ja ambitsioonikat ajalookirjandust. Et see vist ikkagi näitab seda, et selleks, et edetabelisse saada ei saa mingit žanri asja teha, tuleb ikkagi katsuda saada ühendust massidega, olgu selleks siis kasvõi sellise raamatu nagu Eesti 100 torti kaudu. Ma ei tea, näiteks sel aastal ei ole Harglal oma Melchiori sarjast nüüd raamatut ilmunud, aga tema eelmised teosed on kõik tabelis tipus olnud ka aastaste tähendab aasta lõikes müügitabeli tipus ja see vastab ju ideaalse zhanri kirjandusele tunnustele veel topelt on ajalooline ja ta on krimi Nende tabelite põhjal muidugi üldistuste tegemine on omal moel tänamatu tegevus, sest noh, mingil määral on ju ikka tegu jääme väga veepealse osaga selle väga pisikese veepealse osaga. Et seal all toimub ikkagi palju ja ma arvan, et ka nende konkreetsete müüginumbrid, mis vahe seal ütleme esikümnel ja järgmisel 10-l ei ole tingimata üldse eriti suur, seal on komakohad võib-olla ainult. Ja see on loomulikult, kõik on õige, mis sa ütled, et loomulikult see on jäämäe veepealne osa, teine asi, mida neid raamatute läbimüügi edetabelit vaadates tuleb tõesti alati arvestada, on see, kui suur on valik raamatupoes ja mis omakorda tähendab seda, et iga nimetuse müügihulk vaid tegelikult üsna väike olla, selleks ei pea müüma mingisuguseid muinasjutulise koguseid, et edetabelisse jõuda. Minu meelest on kirjandus jõudnud meedias palju au väärsemale positsioonile, kui ta oli võib-olla paari aasta eest näiteks selline näide, et üheks võib-olla viimast uude kirjandussündmuseks on kujunenud nii esoteeriline asi nagu armeenia munga luuletõlked Peeter Volkonskil, ehk siis Nareki Grigori nutulaulud, mida on tehtud juba mingi neli trükkida siin päris esikümnes kuskil ei ole, aga esitlus tõi Kirjanike Liidu musta laega saali publikurekord, nii et inimesed ei mahtunud sisse, osad olid koridoris pedeni välja, kuni selleni välja, et hiljuti oli Delfis uudised, Peeter Volkonski esitas seda raamatut Armeenias. Selline asi jõuab üldse Delfisse. Ja et palju tähelepanu meedias ja lugejate seas saab teos, mis kirjutati 1000 aastat tagasi munga poolt, otse jumalale. Noh, see on minu arust üks fenomen ja ja meedia õnneks korjab ka selliseid asju üles. Eks siin muidugi mängib Peeter Volkonski isik rolli, sest kasvõi seesama uudis, et ta esitas seda tõlget ka Armeenias täiesti mööda, on ilmselt ei läinud sealt see, millele taheti Kultuuriministeeriumi poolt vastavat asja edastava pressiteatega öelda, nimetada, et kultuuriminister, kes Armeeniasse Tsee jäi üldse välja kõigile, läks korda ainult see, mida Peeter Volkonski teeb. Aga iseenesest on see muidugi tore, olgu see siis tema isikuga seotud või mitte, see ikkagi näitab seda, et ta on ajakirjandusel mingi valmisolek ka selliseid teemasid, mis automaatselt justkui ei peaks masse kõnetama, ometigi lugejatele söödavaks teha. Aga see on ju ka ikkagi selline tehnoloogiline areng selles mõttes, et kui kümmekond aastat tagasi või ütleme, viis-kuus aastat tagasi oli üsna keeruline kirjandusele ajakirjanduses tähelepanu juhtida, leheruum kahanes igal pool, muudkui kurdeti, et lugejaid jääb vähemaks. Samal ajal ei olnud meie uudisteportaalid ilmselgelt tol hetkel veel nii nüansseeritult üles ehitatud nagu tänapäeval. Ja mulle tundub, et tänapäeval tõesti, onju inimestel ka valmisolek näiteks kas või rahvusringhäälingu uudisteportaalis klikkida siis mitte ainult Eesti ja välisuudiste peale, vaid vaadata ka, mis toimub kultuuri osas ja erinevalt siin mõnest, kes on kurtnud selle üle, et Facebook internet täis saab, siis tegelikult ju ei saa, vaid vaid vastupidi, interneti kaudu on tõesti võimalik näiteks ka kirjandusest palju rohkem rääkida kui ainult ajalehepaberkülgedel, kuigi siin halver, ma pean sind kiitma ja Postimees ka, et Postimehel on siiski jätkuvalt valmisolek esitada kirjandust nii suures mahus. Paberpill. Noh, see soov meil on, aga nähes samal ajal toimetajana, millised on nende kirjanduslugude nii-öelda klikid veebikeskkonnas, siis ma võin öelda, et nad ei ole tegelikult nii suured, kui mina ise sooviks või ammugi mitte väljaandja sooviks. Kirjandus ei ole ülemäära seksikas teema tegelikult eesti kultuuriturul vähemalt selle järgi otsustades filmi ja teatriga kuidagi konkureeriga filmiga, iseäranis. Valner, kuidas sulle ERR-i portaalist vaadetes tundub, kas sama pilt teater ja film on seksikad ja kirjandus kuskil? Ma kahjuks pean ütlema, et kõigest mõlemad on surmauudised. Et kui ka kultuuritegelane sureb, isegi kui ta nimi on tundmata, siis küll lükatakse peale, et kes on, kui on tuntud nimi, siis seda enam ja teiseks muidugi preemiat, kes mida võitis, no nendega ei võistle, ütleme sellised sisulisemat lood, ka tavauudised, arvustused, aga mis on ikkagi minu jaoks, on rõõmustav, on see, et kui vaatan kultuuriportaali lugude top kümmet, siis tihti on seal 10-st neli, on näiteks arvustused, nii et need ikkagi loetakse. Inimesi huvitab, mida eriti kui veel tuntud kriitikud millegi kohta arvavad. Iseenesest see on jah, huvitav, et ikka niimoodi sellise rütmiga nagu iga viie aasta tagant tekib ju eesti kirjandus seltskonnas ikka ja jälle arutelu selle üle, mis mõte on kriitikal ja kuidas seda teha. Aga samal ajal me näeme, et kõigele vaatamata vaatamata sellele, et justkui peaks olema võimalik ühe veel mitte läbi loetud raamatu kohta omal käel internetist palju infot kokku saada, inimesed siiski vist usaldavad kirjutatud arvustusi. No ja tihti on kurdetud, et ei ole piisavalt, aga tegelikult kui võtta see kõigepealt, millest algul jutt, Ta oli see väljaannete arv siis ega ongi palju tahta, et ütleme, kõigis võib olla umbes 10., võimalikus kanalis ilmub arvustus, hea, kui ühes neist ilmub iga raamatu kohta arvustuse, siis on, on midagigi tagasi tulnud. Aga mis puudutab põhjalikkust, siis siin on muidugi erinev lasteaia ega mõni võibki olla mulje, kõik ei pea olema teaduslikud või poolteaduslikud analüüsid. Et selles mõttes, et minu arust on kultuurimeedia olukord Eestis praegu täiesti mitmekesine ja rahuldav, et ega kõik ei jõua nagunii kunagi lugeda. Peab lugema raamatuid ka mitte ainult tagasisidet. No see mind isegi natuke üllatus, kes seal praegu arvasid, et võib-olla, kui vaadata kogu Eesti kultuuriajakirjandust, siis iga teose kohta siiski kuskilt mingi arvustuse leiab mõju küll, julgen kahelda, selles Eestis ilmub ikkagi aastas nii palju ilukirjandust. Kindlasti juurest täitnud. Ma olen, pidasin, ma ikkagi arvestan neid, mida tasub arvestada, et ma päris sellist Noh, see kõlab kehvalt, aga külahullude amatöörlik praegu silmas ei pidanudki, ma mõtlen ikkagi ilukirjandust, mida tasub arvustada. Aga mida, nagu puudu, kui rääkides meediast, mis on puudu, noh, meedia on alati süüdi, aga mõnikord on, on puudu ka kirjanduspildis. Minu arust ei ole meil praegu peaaegu üldse head noortekirjandust. Lastekirjanduse seis on ülihea, Piret raud on üle ilma kuulus ja leelo tungal ja Andrus Kivirähu ja aga sellist, mis kõnetaks, ütleme kilist teismelisi, varastes kahekümnendates, sellist popkultuuri tundvat kirjaniku meil praegu ei ole, vähemalt kes kõnetaks enam-vähem kõiki noori, mitte võib-olla gooti metal huvilisi või mingeid, väga kitsalt nishi, mida võib-olla antakse ka kuskil välja 200, sest iraažis Läti sant läinud ja see tuli nüüd jää siukse kehvapoolse tõlkega. Aga noortekirjandus on minu jaoks ikkagi, ma loeks isegi, ega noh, kõik me jääme poisteks mingil määral ja loeks isegi noortekirjandust, aga ja teine asi on see, et kui me räägime sellistest põlvkondadeülest romaanidest, siis see on tore tendents küll. Samas on jällegi puudu moodne romaan, nii nagu meil on head sarjad, moodne aeg ja, ja 20. sajandi romaan ja meil ei ole eriti nagu sellist, et romaani kirjanikuga suhestuks praeguse hetkega ja suudaks seda võimalikult aktuaalselt ka esitada. Ehk siis romaan, mis hõlmab nii tänapäeva inimeste hingeelu kui ka siis seda popkultuuri, mis aga äkki see noorteromaanide puudumine tuleneb sellest, et neid tõlgitakse üsna usinalt. Ja seda küll õnneks jah. Aga noh, ikkagi oma eesti asja tahaks ka. Aga kuulame vahepeal muusikat ja esimese loo valisid valvur sinu selleks on Peep Shop, Boys'i Eesti, mister Estonia. Miks see lugu just? Ma olin mõni õhtu tagasi Vanemuises muusikalietendusel ja nägin Lauri Saatpalult laval seal ja ja kuna see, mis sealt lavalt kostus, mitte nüüd Saatpalu panus või mitte, teiste solistide orkestri oma, vaid see teos ise oli, oli sihuke kehvake. Paratamatult mõtlesin, et kuidagi see kontrast selle teose ja, ja Saatpalu eneseloomepotentsiaali vahel oli minu jaoks kuidagi karju, ma mõtlesin, et miks inimene, kes millekski palju rohkemaks suuteline teeb kaasa kuskil, kus tal tegelikult nagu kus ta ei peaks kaasa tegema ja siis mul tulid üheksakümnendad meelde tema bänd pois, mis mulle muusikaliselt eriti ei meeldinud, aga aga mille mitmete lugude sõnad olid, olid väga hea kirjandusliku väärtusega. Ja siis ma valisin sealt ja selle loo eesti mister Estonia. No kuulame siis Kaunilt. Laga valge lae kaitse vahel, et korda saaks või, ja memm Gutke värava lahti teeb seal teevahed rooma, ah sa raisk need kaks naist avar, dekoltee nabani, miks kakk? Ma ju ma. Muu ja peab talulilt. Laga tuli, ta kaitseb valge laev meelbeedeebee vaatwellinna L1. Lets seal Roomas, meil ka tüvi läbi, olen pilv, olen nutt, kuru, nänni unis, uus. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud stuudios on Postimehe kirjandustoimetaja Alvar Loog ning Eesti rahvusringhäälingu kultuuriportaali vastutav toimetaja Valner Valme. Mina olen saatejuht Peeter Helme ja et tegu on hooaja viimase saatega, siis heidame pilgu sellele, mis on 2018. aasta esimeses pooles juba ilmunud, mis eesti kirjandustest praegu toimub ja loodetavasti jõuame selleni, et jagada mõningaid suve lugemissoovitusi. Aga Valner Valme rääkisime sellest, et mis kõik meil puudu on, et mida, et meil ei ole häid noortekaid. Meil ei ole häid tänapäeva kujutavaid romaane, aga samal ajal Alvar, sina nüüd saate jaoks valmistusite peamiselt värsket luulet lugedes ja nagu ma siit laua pealt juba näen, seda paistab meil küll lademetes olevat. Jah, luulet ilmub palju. Ühtepidi on see muidugi alati hea noh, nagu me teame, kas kvantiteet ise nüüd tingimata just nagu kvaliteeti sünnita, aga eks igal kirjutajal ole lõpuks kuskil ilmselt mingid oma oma lugejad ja, ja igal tekstil ole ole mingisugune funktsioon ja sageli võib-olla selle teksti selleks õigeks mudel lugejaks või ainsaks lugejaks jääb tema autor ise, aga eks ta täidab ka siis mingit funktsiooni. Aga selle aasta võib-olla selline ajalooline luule sündmus, ma julgeks praegu juba nii suuresõnaliselt väljendada, on kirjastuse paljasjalg tegevus. Ma ei ole lõplikult näpu sellele peale saanud plaanis ka lehe tarbeks pikem lugu teha sealsete eestvedajatega, nimelt siis Eesti vabariigi 100.-ks sünnipäevaks. Kui keegi veel kuulnud ei ole, siis selline asi on käimas sel aastal. Kõik asjad, mida vähegi võimalik, üritatakse sellega seostada. Ja paljasjalg on siis kirjastus, kes vabariigi suure sünnipäeva puhul on otsustanud välja anda sümboolselt 100 luulekogu. Sinna võivad kandideerida oma tekstidega kõik inimesed, eestlased, tekstid peavad eestikeelsed olema ja soovitatavalt luulevormis, aga sellest, kui ma aru saan, võetakse vastu ka lühiproosat ja mõnega nendest kogudest. Mul on olnud võimalus raamatukogude vahendusel tutvuda, nad korralikult küljendatud, tundub, et ka toimetatud ja nende kolme nelja puhul, mis mina lugenud olen, on siis tegu selliste korralike harrastus luuletajatega, kellel on täiesti sõnavara olemas arusaam luulekunstivormist enamasti see vorm on klassikaline silp, rõhuline luuletus. Aga nad on jah, suhteliselt isikupäratut, tähendab, teemade ring püsib ikka nelke, klassikaline, natuke loodus, löörikat, et natuke luuletusi emale ja vanaemale natukene koolimälestusi, natukene elutarkust, aga selline. See on huvitav ettevõtmine iseenesest, et kui nüüd aasta lõpuks kõik need 100 kogu on on ära ilmunud, siis ilmselt vääriks kui just mitte laiade lugeja hulkade siis kindlasti kirjandusteadlaste tähelepanu, et väga suur hulk luulet saab nüüd nii-öelda sahtlist paberile, kas see on hea või halb. Kas me peaksime rõõmustama või nutma Eesti metsade saatuse üle, kes siis nii-öelda raamatuteks saavad kandma kehva või keskpärast luulet, et see nüüd on, on iseküsimus. Aga nendes kogudes, et ma ei tahaks praegu eraldi kedagi esile tõsta, aga kuna sa palusid, et ma midagigi soovitaks, siis ma käiks kiiresti mõned sel aastal ilmunud kogud läbi pakkumata võib olla väga sihukest põhjalikku kirjanduslikku analüüsi, aga seostades neid või püüdes seostada siis alanud suvega. Suvel tuleb ikka suvistel teemadel rääkida ja noh, üks kogu on külmas jaanuaris ilmunud tätoveerimata inimene. Luuletaja EFS-i järjekordne kogu FS on järjepanu kogust kogusse liikunud oma luulestiiliga järjest edasi ja mingil määral ka oma oma luulemina natukene ringi mänginud. See uus kogu on võib-olla on hoolimata sellest, et ta on suhteliselt õhuke. Mul on minu maitse jaoks natukene liiga eklektiline. Luulemina ei püsi seal väga hästi koos, aga siin on väga tugevaid, väga huvitavaid ja väga tsiteerimisväärseid tekste ja ja näiteks üks mis. Ma piirdus kahe värsireaga, mis ma arvan, siia siia praegu sobib oleks siis selline. Hoiatan ette, et see sisaldab ühte sõna, mis võib olla riigiraadioeetris, ei sobi, aga et see kõlab nii, ükski suvi pole tulnud tagasi, kõik nad on läinud perse. Ja suveteemadel ma võtaks järgmisena ette mõne nädala eest alles trükikojast tulnud kogu nimega kuld Ööblane, selle autoriks on Indrek Hirv üliproduktiivne Tartu poeet, kes on kuskil viimasel 10-l aastal ka saanud oma loomingus minu meelest täiesti uue hingamise. Ta kirjutab sama hästi kui vanasti, kui mitte paremini, aga lihtsalt täiesti teises poeetilises registris ja tema uuest kogust ma loeksin ühe natuke Pikema teksti millega siis mina kui ka vananev mees siinkohal Indrekuga kaasa mõtlen ja tunnen. Tekst on selline. Tuul, mu vana sõber, kergemeelne hulgus, Sovimised suveõhtutel tüdrukutest möödudes vaikselt ja madalalt, surub neil seelikud jalgade vahele, silitab tärkavaid tuharaid ja rindu voolitud kujudeks igaveseks vormideks õhtuse uitaja mälus. Sellised vanema mehe suveõhtut. Ma arvan, Indrekul on, see on see päris tabavalt õnnestunud kokku võtta. Siis siit edasi ma läheks oma vana sõbra Villem Valme kogu juurde, kes on juhtumisi üle laua istuva Valner valve noorem vend, me oleme kõik Viljandi Paalalinna poisid ja mul on suur rõõm näha, et Villem on jõudnud oma teise koguni ja veel suurem rõõm, see on tegelikult oluliselt teistsugune kui tema esimene, mis ilmus, kui ma ei eksi, vähemalt 15 aasta eest ja mille nimi oli, kui ma ei eksi, Artur tõhu unenägu, mis oli selline natuke sürrealistlik ja mänguline ja mingil määral nii-öelda iseloomustas läbi kirjanduse minu jaoks väga hästi seda Villemit, keda ma ka eraelus olen tundnud. Uus kogu, mille nimi on aknast, ei ole tegelikult väga selle pealkirjale vastav vägase sõime Kaknastan tekstina pärineb Villemi vana ja loomingust ja seal on veel kannab sellist sürrealistliku tunnetust, aga see uus kogu on, on minu jaoks ootamatult selline isiklik ja tüüne, suhteliselt mittemänguline ja üsnagi psühholoogiline. Et siin on väga palju tekste, mida ma olen suure rõõmuga korduvalt lugenud ja näiteks üks, mille ma kiiresti siin hea meelega ette loeks, on siis see, mis räägib elu keskpunkti jõudmiseks. Minu arust väga huvitav teema iseenesest. Tekstis on selline. Kõigele vaatamata on korraks rohu aknaraamidest ruutristide moodustav valgus nihkub mööda elutoa seinu, köögipoole lõunatuul katuse plekkidele, hääled alt, tänavalt annavad vormi toas viibivale vaikusele. Sa istud, midagi juba tehtud, midagi nähtud, kedagi rõõmustatud, kurvastatud, kuhugi jõutud ja kuhugi ei jõuagi. Võib-olla selline ongi ühe elu keskpunkt pärast kella nelja õhtul, viiendal aprillil 2014. Ja selle elu kesk Punkti teemaga resoneerub kaasa üks luuletusse. Villemi raamatuga peaaegu samal ajal samalt kirjastuselt ilmunud Kalju Kruusa kogus 10 kükki. Ma loeks ka selle kiiresti, et autor on, siis on siis Kalju Kruusa ja tõhusa nimi on kuld, oli kaldeli? Ai tillukene Vellekene kunagi ei tea, millal elu on pooleli, millal kahe kolmandikule, millal viimase veerandini, millal 99 protsendini näoli maali külili, selili, pikali siruli. See on ka siuksesse elu kuldsesse keskpäeva jõudnud meeste jaoks, nagu me siin ümber laua kõik olema ilmselt ilmselt oluline temaatika mõelda, et mis numbripealse seier siis parasjagu on. Kaljul on see minu meelest õnnestunud hästi kokku võtta. Kalju kogunema heidaks sama asja ette, mida, mida hästi natuke genega effessi leidsin, kaljul heidaks veel rohkem, et et raamat on, on hea. Aga minu maitse jaoks natuke lubamatult eklektiline, et siukest, et ikkagi selgelt luulemina siin ei, ei ole. Luuletekstid kõlavad väga mehiselt ja väga morbiidselt. Aga tegelikult muidugi ma tean ise ka, et see, mis sa, Alvar praegu tutvustasid ette lugesid ja soovitasid, on vaid üks väike osa tänavu aasta esimesel viiel-kuuel kuul ilmunud luuletustest, tegelikult häid luuletusi on ju veel teistelgi autoritelt, aga aga eks igaüks peab oma leidma, kõigist tõesti ei jõua rääkida. Aga Valner, sina selleks saateks ette valmistades, heitsid pilgu tõlkekirjandusele ja Sa ütlesid ka enne saate algust, kui me siin omavahel arutasime, et kohati on sul tunne, et 2018. kirjandusaasta ei ole veel päriselt alanudki ja Pean sinuga selles mõttes nõustuma, et kuigi on ilmunud päris palju head lühiproosat nimetatakse siin veel ära siis Indrek Hargla kolmevaimukivi kõigile ulmesõpradele või näiteks ka saladuslik tsaar viie, mis on siis selle raamatusarja ulmesarja Viies osa, mis sedapuhku on jälle jutukogu, mõned sealt sarjast on teadupoolest olnud romaanid, mõned jutukogud või ka Jan kausi novellikogu enne kui unisusest saab reegel, siis tõsi on see, et ega mahukaid romaane väga ilmunud ei ole. Kui ma tõesti mõtlen tänavuse aasta romaani elamustele, siis eesti kirjandusest tuleb eelkõige pähe kirjastuse fantaasia Horpheuse raamatukogu sarjas number 33-na ilmunud Triinu meres ehk kuningate tagasitulek mis on autori teine romaan ja mis seal tõesti väga korralik, väga huvitav, väga-väga põnev ja väga veenev psühholoogiline romaan, lisaks sellele, et tegu on huvitava ulmeromaaniga, aga tundub vist tõesti nii, et selleks, et mahukat põnevat kaasahaaravat eestikeelset romaani lugeda. Kui heita pilk nendele, mis on ilmunud aastal 2018, siis tuleb vist eelkõige pöörata pilk tõlkekirjanduse poole. Tegelikult mis sel aastal oli sama asi, et pool aastat oli romaanide osas eestis suht vaikus ja siis tuli sügisel neid ridamisi. Ja ka tähelepanuväärseid teoseid sealhulgas aga mina olen alati jah muretsenud või siis rõõmustanud tõlkeromaanide ülem ja eelkõige siis moodne klassika ja tänapäevane kirjandus ja ma pean ütlema, et sellega on asjad endiselt Eestis suhteliselt hästi, kuigi tõlgete kvaliteedid muidugi kõiguvad alati. Aga teatud sarjad, moodne aeg, punane raamat, need hoiavad taset. Punane raamat on läinud viimasel ajal eriti seda teed, et vene moodsat kirjandust vahendada ja kuna sellised tõlkijad nagu Ilona Martson või Erle nõmm, siis on, on sellega ka õnnestutud ja siinkohal tooksin esile Vladimir Orlovi aldimängija Danilovi näiteks punase raamatusarjast, mille ongi tõlkinud Erle nõmm. Mis on siis mingis mõttes võib olla võrreldav Bulgakovi Meister ja Margarita, aga, või siis Ljudmilla Ulytskaja siiralt teie suurik Ilona martsoni tõlkes, kes vaimukas kah, selline elulooline muidugi pseudoelulooline romaan, mis jälgib siis ühe perekonna käekäiku läbi ütleme siis teise isamaasõjaaja kuni tänapäevani välja. Et on selliseid teoseid, mis täidab seda nišši, mis võib-olla Eesti oma kirjanikke puhul on natuke täitmata. Aga ma tooksin võib-olla mõned soovitused ka siis väliskirjandusest, et on ilmunud. Kas teost viimasel ajal Nigeeria kirjandusest ja eriti ma rõhutaks Jomandaan koosi adićje pool kollast päikest, mille on vahendanud Triinu Pakk Moodsa aja sarjas ja, ja see on ka ajalooliselt põnev teos. Ta räägib 60.-te sellest perioodist, kui peafra Waba riik suhteliselt ebaõnnestunult üritas Suur Nigeeriast eraldada ja milline vägivald kõige selle juures puhkes. Sellised teosed lisaks sellele, et see on meisterlik ilukirjandus, annavad natuke juurde maailma pildile üldisele maailmatunnetusele, suunaga tulevikku, on David Mitchelli luukellad, Krista Kaera väga heas tõlkes moodsa aja sarjast luukellad vaatab, see on võib-olla see raamatu teine ots läheb juba sinna postapokalüptilise aega, mida Alvar enne mainis. Et see on natuke hoiatusromaan sellest, kuhu me võime jõuda, kui me tarbime sama arutult edasi, nagu me seda teeme ja kõike seda plast- ja kilet enda ümber kuhjame ja mida me teeme praegu loodusega, seda nimetatud võib-olla natuke üheülbaliseks ulmeromaaniks ja paljud on noh, mis seal on alati fantastikaga flirtinud, paljud on sellest seetõttu mööda vaadanud, aga see on eelkõige ikkagi romaan, jah, sellest, kuhu me võime juba võib-olla 10 aasta pärast jõuda ja kes meistrina üldse jõuavad ja mida me parandame oma lastele, siis ma tooks kindlasti välja Galilgi branni. Noh, see ei ole nüüd niivõrd moodne kirjandus, aga ta on moodne araabia maailma kirjandus. See on siis süüria kirjanik, kes on pärast keda ei ole enam Lähis-Ida kirjandus, endine murtud tiivad, Üllar Petersoni tõlkes Tallinna Ülikooli kirjastusest seal on, no põhimõtteliselt on tegemist ju Romeo ja Julia loo modifikatsiooniga, aga seal on peaosaline minu jaoks keel. See, kuidas üldse on võimalik maailma kujutada. Siin saab üllatuda ikka ja jälle. Ja kui me juba keele juurde jõudsime, siis ma tegelikult läheks natuke ajas tagasi, minu arust see ilmus eelmise aasta lõpus. See on siis Lovecrafti ulme ja õudusjuttude kogumik, tulgu kutse. No pihtima nurisen kas endamisi või siis ka harvem avalikult selle üle, et eesti tõlkijate sõnavara kipub natuke kohtuma, ahtaks muutuma, siin tulebki pöörduda õudus- ja ulmekirjanduse poole, kus tõlkijad nagu Marek Laane või Maarja Kivistik kasutavad eesti keelt ikka kogusele pärandis ja pluss veel siis omalt poolt sõnavara juurde tootes, tulgu, kutsus, on kõik see Wiedemanni pärast, et seda toimunud keeleuuendus, see pluss on loodud siis selline paralleelmaailm Lovecrafti enda teostega, mis ju eeldab teatud oma keeleruumi loomist ja soovitan kõigile puhtalt keele naudingu poolest ka neile, kes muidu võib-olla ulme ja õuduskirjandust eriti ei loe. Siit sai nüüd küll terve hulga soovitusi, mis võib-olla mõnel laiemal lugejal täidavad kogu suve ära. Kuna nad on suhteliselt mahukaid raamatuid, siis ehk on, leidub aega. Ma soovitaks vähem Facebook'i rohkem raamatuid. Omalt poolt lisaksin lihtsalt ühe soovituse, isegi mitte nagu ühe raamatu tuna, vaid ütleme ühte raamatut näiteks tuues nimelt nüüd äsja ilmus Loomingu raamatukogus Moritz von Kotzebue baltisakslase 19. sajandil elanud mehe reisikiri teekond pärsiasse, nimelt Moritz von Kotzebue osales 1800 seitsmeteistkümnendal aastal vene keiserliku saatkonna noh nii-öelda retkes või ekspeditsioonist pärsiasse, mille eesmärgiks oli kinnitada kahe riigi vaheline igavene rahu ja hiljem kirjutas siis katsepuu saksa keeles oma mälestused, need on nüüd Agur Benno tõlkes ilmunud Loomingu raamatukogus ja Loomingu raamatukogud. Soovitan kahel põhjusel seal õhuke seda mõnus randa kaasa võtta ja neid müüakse ega lehekioskites ja nad on ehk siis igal pool kättesaadavaid ja nad on ka väga odavad. Sedasama Kotzebue reisikiri maksab viis eurot ja 50 senti. Jah, ka luulekogud on formaadilt küll, mitte tänapäeval enam maksumuselt sellised, mida saab igal pool kergesti kaasa võtta. Ja enda lõppsõna asemel ma kasutaks võimalust ja loeks veel ühe teksti, mis juba enne vihjatud kogude hulgast mulle on mulle kuidagi pähe kõlama jäänud viimastel nädalatel ja see pärineb siis taaskord Villem Valme kogust öömüük aknast ja vähemalt selle kui ma ei eksi, on tegu tankaga vist, aga see selleks selle esimene osa minu meelest sobib eriti hästi kirjandussaate niivõrd-kuivõrd lõppsõnaks tekst ise on siis selline. Sõnad ei paku varju millegi eest tühja prügiämbrit pole vaja välja viia. See kõlab lõbusalt ja veidike nihilistlikult ka peal siiski ütlema. Aga kui need nii-öelda lõppsõnade peale jutt läks, siis mina tänan teid mõlemat. Suur tänu, Alvar Loog, Suur tänu, Valner Valme siia saatesse tulemast rääkimast viimase poole aasta kirjandusest ja jagamast lugemissoovitusi Suveks. Neid soovitusi sai siia päris palju jagatud. Aga Valner, sinul on veel üks väike ülesanne, nimelt sina valisid selle saate teise muusikapala, milleks on skyymarki sihti, breikpuust, mis oleks täitsa uus lugu maist 2018, sajand instrumentaallugu. Miks see lugu ja mis värk sul instrumentaalmuusikat tagan, skimask, vabandust, aga see on üks saksa noor elektroonika produtsent ja kuna ma kuulan peamiselt elektroonikat, et siis valisin sellise loo ja kui sulle tavaliselt võetakse siin kaasa kas siis kirjanduslikku muusikat või muusikat, mis seostub kuidagi kirjandusega ja seal on tähtis tihti tekst siis minul see muusika kodus moodustab nagu sellise mingi baasteksti või sellise aluse ja siis ma tihti loen raamatut samal ajal, nii et kahtet sõnalist teksti ma ei saakski hästi jälgida. Tõttu sobib ka elektrooniline muusika suurepäraselt, nii et samas on see selline rütmika suvine lugu, nii et ehk sobib ka teistele inimestele aitäh, head muusika kuulamist, siis saate lõppu veel ja ilusat suve. Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme.