Algavas keskeprogrammis riigita rahvas tuleb juttu Jagnoobidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marieli. Meie siin Eestimaal teame Tadžikistanis elavatest diagnoobides küll üsna vähe. Ja kui palju me Tadžikistani sky teame. Jagnoobidest teatakse tõepoolest väga vähe, esiteks on tegemist väga väikese rahvaga, teiseks rahvaga, kes jah, elab riigis, millest me ka riigina suurt midagi ei tea. Paraku on ju nii, et väike rahvas satub uudistesse või väike rahvas teadvustatakse endale ikka ainult siis, kui selle rahvaga on seotud mingid väga negatiivsed sündmused. Kuna viimastel aastatel selle rahvaga negatiivsed sündmused seotud ei ole, siis uudistesse nad ei satu. Ja pole siis jah, mingi ime, et nendest ilmselt väga vähe teatakse. Kui palju siis neid on? See Jagnoobida Armgi on täna täpselt teadmata, räägitakse 15-st kuni 25-st 1000-st diagnoobist aga siinjuures tuleb rõhutada, et vaid mõni 1000 nendest räägib Jagnoobi keelt. Jagnoomid elavad täna Tadžikistanis väga mitmes erinevas piirkonnas. Jagnoobide põline asuala on olnud Jagnoobi jõe org täpsemalt selle Jagnovi jõe ülemjooksuorg umbes 100 kilomeetri kaugusel Dušanbest põhja pool aga 20. sajandil Oniagnobe korduvalt küüditatud. Ja seetõttu täna seal Jagnoob jõe orus elab vaid väga väike osa Jagnoobidest. Enamus Jagnoobe elab hoopis põhja poolt safaroboodi piirkonnas. See on siis piirkond, mis on tadžikistani piiriala ja noh, täna siis elavad valdavalt selliste poolkõrbed täpiasteppide piirkondades kui traditsiooniliselt on nad elanud kõrgmäestikualadel. Kuigi nad on elanud jõe orus, see jõeorg seal tähendab seda kõige madalamad selle oru piirkonnad asuvad enam kui kahe ja poole kilomeetri kõrgusel merepinnast. Aga inimeste kõrgemad elupaigad seal orus asuvad lausa nelja ja poole kilomeetri kõrgusel merepinnast. Ja et see traditsiooniline elupaik on olnud kõrgmäestikus, aga täna jah, siis valdav enamus elab hoopis mujal. Ja kui me räägime siin numbritest, et neid on 15 kuni 25000 siis seal ajaloolises piirkonnas Saliagnov jõe orus elab neid vaid umbes 350 aga näiteks safaroboli piirkonnas elab neid 7000, mõningatel andmetel isegi 10000 või rohkem. Ja üksjagu Jagnoobe elab täna ka Tadžikistani pealinna dušanbee ümbruses. Dušanbee ümbrusesse rändas osa Jagnoobe juba seitsmeteistkümnendal sajandil, aga osa siis sattus sinna elama 20. sajandi keeruliste sündmuste ajal. Meile siin võib küll tunduda, et Jagnovi jõe orus on aeg seisma jäänud. Noh, meie mõistes on nende jaoks tõesti aeg seisma jäänud, aga neil ei ole seda teistsugust aega mitte kunagi olnudki. See Jagnovi jõeorg on nii vard isoleeritud piirkond, et sajandit vältel seal elanud inimestel puudusid igasugused kontaktid välismaailmale. Sinna oli ülimalt raske tulla, sealt oli ülimalt raske ära minna, ka tänasel päeval ei lähe sinna piirkonda korralikke teid. Ka tänasel päeval ei ole Jagnovi jõe orus elektrit, nii et elatakse tõesti nagu palju-palju sajandeid ajas tagasi. Ja sellest hoolimata on inimesi, kes tahavad seal elada, kes tahavad elada ilma igasuguse meie mõistes tänapäevased tsivilisatsioonid. Samas, kes elavad seal täiel määral vabalt, nad ei sõltu mitte kellestki ja mõistagi neist ei sõltu ka mitte midagi. Aga osade inimeste jaoks vabadus, mis seal on, on tõepoolest nii tõeline, et kaalub üles need tsivilisatsiooni hüved. Ja seal on siis naturaalmajandust. Jah, ka tänasel päeval võime me rääkida diagnoos jõe orust kui naturaalmajanduslikus piirkonnast. Väga vähesel määral toimub väikest kaubavahetust ka välismaailmaga ja nii huvitav, kui see ka ei ole, mägedes kasvatatakse isegi otra, kasvatatakse isegi teatavaid nisusort, kasvatatakse mitmesuguseid meile tundmatuid hernesorte ja peetakse natukene loomi ja selle sealse elu igapäevane mõte ongi toidu hankimine kõige elementaarsem hinge sees hoidmine. Aga ju pakub siis sellinegi elu inimestele teatavat rõõmu. Loodus on seal kahtlemata fantastiline selles mõttes, et meie jaoks siin vägagi eksootiline. Kui ma olen vaadanud pilte Jagnovi jõe orust siis need näed, need kõrguste vahed, need pillid on tõepoolest sellised, et hingematvalt ja ma kujutan ette, et seal kohapeal olles on see on see vaatepilt veel tunduvalt emotsionaalsem. Võib arvata, et sellises paigas puudub täielikult arstiabi. Ei mingisugust arstiabi, ei mingisugust kooliharidust, mitte mingisugust, tsivilisatsioon, ei mingit posti, mitte midagi. Et see väga vähene ühendus, mis seal muu maailmaga on, toimub helikopteritega. Aga see helikopteriühendus on ka siiski vägagi harv. Kuna Jagnovi orus kool ei ole, siis on sealne rahvas suures osas kirjaoskamatu. Jah, selles piirkonnas küll ja see on üks põhjus, miks noori sellesse diagnoosi jõe orus sisuliselt ela. Et ikkagi inimesed, kellel on koolis käivad lapsed, ei saa sinna elama asuda, sest seal ei ole võimalik haridust saada. Ja kõik suhtlevad siis omavahel Jagnoobi keeles. Suhtlevad omavahel Jagnoobi keeles, kusjuures öeldakse, et osa sealsetest diagnoobidest on täiesti ükskeelsed, et nad ei ei oska tadžiki keelt. Kuigi tänane Jagnovi keel on väga valdavas enamuses tadžiki keel, umbes 60 protsenti diagnoobi keele tänasel päeval kasutatavatest sõnadest on pärit tadžiki keelest kasutataksegi otseselt Tadžikikeelseid sõnu. Diagnoosid on siis järjekordne Iraani rahvast, kellest me oma saates räägime. Tekkinud üksjagu paljudest Iraani rahvastest ja Jagnovi siis k on indoeurooplased kuuluvad Iraani rahvaste hulka, täpsemalt on siis nende keeli Iraani keelte idarühma kirdeharusse kuuluv keel ja lähim suguluskeel on siis Osseidi keel. Ossettidest hiljuti rääkisime, aga tuntud keeltest on siis suhteliselt lähedane ka pustu ehk afgaani keelt tadžikid piirkonna suur rahvas, Oniagnoomidele sugulased, mitte väga kaugelt sugulased, aga mitte ka väga lähedased sugulased. Tadžikid on siis samuti Indo-Euroopa rahvas, kes räägib iraani keelte hulka kuuluvat keelt. Ainult selle vahega, et tadžiki keel kuulub iraani keelte läänerühma edelaharusse. Nii et üks siis idarühma kirdeharusse kuuluv keel ja, ja teine siis läänerühma edelaharusse kuuluge. Aga jahiagnovi keeles tänasel päeval on väga valdavalt sõnad pärid. Ta kikikeelest umbes kolmandik sõnu on siis tõepoolest nagu Jagnovi keelele selles mõttes omased, et nad on pärit mingist vanemast ajast diagnoobi esivanemate keeltest või siis Jagnoobide lähisugulusrahvaste keeltest. Umbes viis protsenti sõnadest on pärit türgi keeltest ja umbes kaks protsenti sõnadest on pärit vene keeles. Ja sellest, milline on seda tšikki keele, mõjuiagnoobi keelele, annab võib-olla hea ülevaate see, millisena Jagnovi keelsed numbrid ja klubikeeles on olemas numbrid ainult ühest 10-ni, suuremad numbrid, kui 10 on kõik üle võetud tadžiki keelest. Nii et vot sellisel tasemel on siis Jagnoobi keel. Noh, kui me arvestame seda ülimat isoleeritust, seda meie mõistes väga maha jäänud eluviisi misse Jagnoomidel sajandite jooksul oli siis ega siin ei ole midagi imestada, et nad ei tundnudki suuremaid numbreid kui 10. Ma ei tahaks mitte kuidagi siin Jagnove halvustada, ajalugu lihtsalt on olnud nende jaoks selline, nagu ta on olnud ja ja lihtsalt tõesti tänu nendele eluviisidele seal isoleeritult kujuneski välja see, et ka kultuuri ja teadmiste vahetus naaberpiirkondadega puudus. Diagnoobidel ei olnud mitte ainult kirjakeelt ja klubid 20. sajandi esimestel aastakümnetel Ki veel ei kasutanud isegi enamikke tööriistu, mis naaberrahvastel olid ammu tuttavad. Ja nii siis jah, kas diagnoosi keel oli selline, kus oli vähe sõnu? Need sõnad puudutasid kõige olulisemaid eluvaldkondi ja kõikvõimalikes vähegi kaugemates valdkondades, mis igapäevaselt ei olnud olulised, lihtsalt sõnad puudusid. Neil diagnovid, kes elavad teistes piirkondades käivad koolis ja õpivad tadžiki keeles. Jah, selles põhjapoolses piirkonnas, safarowoodi piirkonnas, kus suhteliselt palju Jagnoob, elab selles piirkonnas siin veel mõned aastad tagasi teises ja kolmandas klassis näiteks oli võimalik Jagnovi lastelt võtta ka ja klubi keele tunde. Aga kuna see Jagnovi keele õpetamise rahastamine, õpetajate rahastamine, õpikute tegemise rahastamine ja muu selline case nagu mingi eraldi süsteemi kaudu mitte nagu põhihariduse andmine, tadžikikeelse hariduse andmine siis nende rahaliste vahendite nappuse tõttu 2006. ja 2007. aastal Ena diagnoobi keelt teises ja kolmandas klassis ei õpetatud. Kuidas see seis nüüd käesoleval õppeaastal on, on mulle teadmata. Samas positiivne on see, et Tadžiki keskvõim ei tee takistusi diagnobi keele õpetamiseks. Muidugi, teisest küljest neid õpetajaid on seal vaja ju väga vähe ja, ja neid trükimaterjali on seal vaja vähe. Et kui ta kiki keskvalitsusel oleks suurem tahtmine, ta kindlasti saaks hakkama selle Jagnovi keele õpetamisega, seal ta kindlasti leiaks need vahendid. Käsiagnovi keeles ilmub ka mõni ajaleht. Ei ilmu mingisuguseid ajalehti, ei ilmu mingisuguseid raamatuid, kuigi Jagnovi keeles on tadžiki raadiojaamad isegi luuletusi lasknud eetrisse ja, ja selliseid lühijutte. Aga see ei ole nüüd mitte mõeldud, jooksed ja Noobitsel oma keelt kuuleksid vaid ikkagi rohkem nagu sellise teatava eksootika sissetoomine mis tähendab seda, et tänapäeval isegi järelikult inimesi, kes Jagnoobi keeles luuletavad seda enam, et 90.-test aastatest alates on Jagnovi keelel olemas oma kirjakeel. Jagnovi kirjakeelega on see huvitav lugu, et diagnovi haritlased kasutavad siis Jagnovi keele jaoks täna valdavalt ladina tähestiku ladina tähestikku, kus on siis sisse toodud teatav rida täiendavaid tähemärke. Aga Jagnoobi keele edasiandmiseks on üheksakümnendatel aastatel kasutatud ka Kirylizzad, täpsemalt seda variantigi rilisest, mida kasutati tadžiki keel. Diagnoosid ise väidavad, et kunagi on Jagnovi keelt edasi antud ka modifitseeritud araabia tähestikus. Nüüd ametlikult Jagnoobige, et enne 20. sajandi üheksakümnendad aastad üldse kirjalikult edasi antud. Aga Jagnoobi jah, siis haritlased osa neid väidavad, et kunagi tegelikult kasutasid diagnovi araabia kirja, kuidas see nüüd tegelikult on raske öelda, sest ega mingisuguseid selliseid diagnoosikeelseid tekste, mille kohta saab öelda, et neil on kindlasti diagnovi keeles selliseid tekste tegelikult ei ole. Kuidas tadžikid Jagnobidesse suhtuvad? Nii nagu keskvalitsus, suhtuvadka tadžikid diagnoobidesse suhteliselt hästi. Põhjus selleks on siis asja olused, Jagnoobe peetakse ametlikult kunagise tuntud softi rahva järeltulijate, eks sokid on siis rahvas, kes elasid tänapäeva Tadžikistani lääneosas tänapäeva Usbekistani, ida ja lõunaosas, kes elasid isegi tänapäeva Kõrgõstani lääneosas. Ja see oli Iraani rahvas, kellel oli üksjagu korralikultuur oma aja kohta ja kellel näiteks kuuendast sajandist enne Kristust kuni kaheksanda sajandi keskpaigani peale Kristuse sündi olid oma riigikesed ja, ja sellesse softi rahvasse. Paljud iraani rahvad suhtuvad erilise lugupidamisega ja nüüd diagnoosid on selle softi rahva ainsad järeltulijad selle softi rahva ajaloolisel asualal. Ja tänu sellele Iraani rahvad suhtuvad ajaloolistes oktidesse lugupidamisega. Tänu sellele suhtutakse siis üldiselt kahiagnoobidesse lugupidamisega. Nii et me näeme, et kui väikestes asjades on mingitesse rahvastesse suhtumine kinni et see suhtumine ei tulene mitte diagnoosida kuidagi erilisest käitumisest või erilistest kommetest, vaid tuleneb puhtalt sellest, et neid peetakse softi rahva järeltulijaks diagnoosida endi seas ringleb selline müüt, et nad ei ole mitte võib-olla softi rahva järeltulijad. Aga et nad on hoopis kunagise kuulsa Makedoonia väejuhi Aleksander suure sõjaväest maha jäänud sõdurite järeltulijad, nii et selline mütsis ja ringleb Jagnoobide seas, aga ametlikult siis väidetakse, et see on siiski ainult puhas müüt ja, ja tegelikkusega sellel mingisugust pistmist ei ole. Kui rääkida Jagnoobida esivanematest sokkidest, siis tegemist oli omal ajal üsna sellise võimsa rahvaga. Ja softid olid kunagi aktiivsed kaupmehed, muuhulgas aktiivsed kaupmehed kuulsal siiditeel, mis piirkonda läbis ja, ja sokid olid siis selles piirkonnas põhiline rahvas, kes üldse siiditeel garamoonidega kaupu vedasid. Peale selle Soktidel olid oma riigikesed, lõid Soktid naaberpiirkondades kolooniaid. Muuhulgas näiteks loodi kolooniaid ka tänapäeval odava Hiina territooriumil. Täpsemalt siis selles piirkonnas, kus tänapäeval elavad uiguurid ja Soktide keel oli nii laialdaselt kasutusel, et üsna suurel alal Kesk-Aasias oli softi keel seitsmendal sajandil peale Kristuse sündi kasutusele omamoodi Lingo frangana. Ehk siis mitmed erinevad rahvad kasutasid softi keelt omavahelise suhtlemiskeelena softid. Tõepoolest olid uhke ajalooga rahvas kuni selleni, et 772. aastal purustasid araablased sokid ja sokid olid sunnitud põgenema ja osa Sokte põgenes kõrgmägedesse. Osa nendest põgenikest sattus elama diagnoobi jõe oru piirkonda. Nüüd tänasel päeval on väga raske öelda, kas need diagnoobida esivanemad, kes põgenesid diagnoobi õe oru piirkonda kas nad läksid sinna tarkusest ja kavalusest. Ma mõtlen selles mõttes tarkusest kavalusest, saades aru, et sinna piirkonda ei tulda neile järgi. Või läksid nad sinna piirkonda siiski selles mõttes sunnitult. Et see oli ainus tee, kuhu põgenedes üldse minna oli. Selle kohta ei ole midagi sellist teada, mida me võiksime siin kaljukindlalt väita. Aga nii või teisiti see diagnoosida. Esivanemate otsus tänase päeva kontekstis oli igal juhul väga tark otsus. Diagnoosid on täna ainus rahvas, kes nendesse optide riikide kunagises piirkonnas saavad öelda. Nemad on softile järeltulijad. Nüüd hilisematel sajanditel elasid diagnoobid muust maailmast täiesti isoleeritud. Jagnoobide tegemistest ei teata tänu sellele sisuliselt mitte midagi sest diagnoobidel endal ei olnud ülestähendusi. Jagnoobide naabrid ei puutunud nendega seal Jagnoobjo Eurus kokku. Nii et diagnoobide tegemistest paljude sajandite vältel ei tea mitte midagi. Aga teisest küljest diagnoobid nende paljude sajandite vältel elasid, vaban, elasid iseseisvalt, neist ei sõltunud küll mitte midagi, aga ka nemad ei olnud teistest sõltuvad. Ja alles seitsmeteistkümnendal sajandil saame me Jagnoobide kohta jälle rääkida millestki teadaolevast ja seitsmeteistkümnendal sajandil siis osa Jagnoobe emigreerus, osa Jagnoobe läks sealt Jagnoobi orust minema, Nad asusid elama var sobi piirkonda Varssavi piirkonda on siis kaasaegse dušanbee linna üsna vahetus naabruses ja see oli piirkond, mis oli asustatud Tadžikidega. Ja ilmselt see Jagnovi rahvas oli seal Jagnov jõe orus tasapisi kasvanud. Ilmselt oli see org neile kitsaks jäänud. Ja muidugi selles orus oli ülimalt vähe viljakat maad. Ja, ja tõepoolest seetõttu siis seitsmeteistkümnendal sajandil osa Jagnobe emigreerus ja läksid elama Varssavi piirkonda toob tänapäeval seal marsabi piirkonnas on vähe, kui 10 Jagnobi küla dušanbee lähiümbruses elab diagnoos üksjagu, aga vot konkreetses selles piirkonnas, kus siis juba mitmed sajandid tagasi elama asuti, seal elab neid väga vähe ja külad on väga väikesed, külad on hästi väikesed ja võiks öelda niieses Varssavi piirkonnas külad on ikkagi väga nagu tadžikipärased või selles mõttes, et seal me diagnoobi kultuuriJagnoobi keele kasutamist ei kohta. Kuna see on ikkagi üldiselt selline Tadžikidega asustatud piirkond, siis ka need diagnoosid on seal muutunud nagu sisuliselt adžikideks, kuigi osa neist väidetavalt räägib isegi selles Arsabi piirkonnas ka omavahel jätkuvalt diagnoobi keelt. Paljude sajandite jooksul diagnovi jõe naaberalad olid erinevate vallutajate poolt vallutatud, seal oli erinevaid valitsejaid. Kõik see selles mõttes diagnoosida orgu ei puudutanud. 1870. aastal vallutas diagnoobide piirkonna Tsaari-Venemaa aga Tsaari-Vene võim jäi piirkonnas siiski ainult nimeliseks. Mingisugust sisulist võimu seal ei olnud ja Jagnoobide asuala seal Jagnobi jõe orus pluss välismaailmaga reaalsesse kontakti alles 20. sajandi kolmekümnendatel aastatel. 1929. aastal oli loodud Tadžiki NSV. Ja 1900 kolmekümnendatel aastatel algas aasta Tadžiki NSV-s kollektiviseerimine ja Se kollektiviseerimine püüti siis läbi viia võimalikult paljudes riigi piirkondades ja muuhulgas mindi siis seda kollektiseerimist peale suruma. Ka Jagnoobidele ja Jagnoobida juures loodi siis lausa kaks suuremat kolhoosi. Aga Jagnoobida jaoks oli kollektiivmajapidamine kolhooside süsteemis ikkagi niivõrd võõras nähtus, et nad mitte ainult seetõttu, et nad ei tahtnud seal selles süsteemis osaleda, nad ka ei osanud seal nii-öelda osaleda ja seetõttu kogu 30.-te aastate jooksul diagnoosida asuala kolhoosid. Mingisugust tulemit ei andnud. Need, kolhoosid Ingitsesid sõna otseses mõttes. Ja kuna osa Jagnobe hakkas nendele kolhoosidele ka aktiivset vastu, siis kolmekümnendatel aastatel osa Ahiagnoobega esimest korda ajaloo jooksul piirkonnast küüditati. Nii et võib öelda, et see Jagnoobida ehk kokkupuude välismaailmaga oli algusest peale kohe väga negatiivne. Neile suruti peale kombeid, mis olid nendest väga kaugel ja samas hakati neid kohe ka väevõimuga oma Elamispaikadest minema kihutama. Vahepealsetel aastatel siis selliseid olulisi küüditamisi piirkonnas ei toimunud, aga 59.-st aastast alates oli piirkonnas jälle aeg-ajalt inimeste sunniviisilise ära viimisi. Kuni siis 1970. aastal oli väga tõsine küüditamine 70.-le 71. aastal küüditati sisuliselt kõik Jagnovid, kes Jagnoobi jõe orus elasid. Küüditamise olid siis ametlikult sellised huvitavad põhjused. Esiteks anda sealse piirkonna inimestele elu, mis vastab kaasaja standarditele ehk siis nii-öelda anda neile tsivilisatsiooni hüvesid. Ja teine põhjus oli asjaolus, et Tadžiki NSV vajas töökäsipuuviljaistandustest ja miks just 70. aasta põhjus imelihtne. 1970. aastal möödus 100 aastat Vladimir Iljitš Lenini sünnist ja Tadžiki NSV oli selleks puhuks võtnud omale eriti kõrged eesmärgid kõikvõimalikes majandusharudes. Aga kuna Puuvill oli ikkagi Tadžiki NSV traditsiooniline nende eliit majandusharud, siis selles puuviljakasvatuses olid võetud eriti suured eesmärgid ja vot nende eesmärkide elluviimiseks siis oli iga töökäsi nii-öelda arvel ja püüti siis ka Jagnoobe suunata puuvilla istandustes. Kuid tegelikkuses oli siin veel ka mitmeid muid põhjuseid ja üheks põhjuseks oli asjaolu, kuni sellesama 1009 70. aastani seiagnovi jõe org elas ikkagi väga isoleeritud muust maailmast ja sellist sisulist reaalset nõukogude võimu igapäevaselt selles piirkonnas ei olnud. Ja ühel hetkel mitte ainult Tadžiki NSV keskvõimudele, aga ka Nõukogude Liidu keskvõimudele oli selline olukord täiesti vastunäidustatud, et Nõukogude liidus on piirkondi, kus meil sisulist võimu ei ole. Nii et diagnoobid taheti tõepoolest tuua elama võimude alla, mitte lasta neil seal omapäi isekeskis otsustada. Põhjuseks oli tol ajal ka see diagnoos, taheti ikkagi sulatada tšikide sisse, tol ajal seda keegi niimoodi positiivselt ei arvestanud, et diagnoosid on kunagise kuulsusrikka rahva järeltulijad. Diagnoobidesse võiks kuidagi teisiti suhtuda, seda arvesse ei võetud ja, ja idee oli jah, siis sulatada rahvad kokku, see on põhjus, miks ei küüditatud ju tol ajal mitte ainult diagnoobe küüditati ka mitmeid Pamiiri rahvaid, veelgi enam, isegi osa mägedes elanud ta Chice olid küüditamise ohvreid, ka neid toodi kõrgmägedest alla. Ilmselt üsna paljud meist on kuulnud omaaegseid jutte Nõukogude ajal, kus Kesk-Aasiast pärit noormehi helikopteriga taga aeti ja neid lausa võrkudega püüti. Selleks, et need sõjaväkke tuua, aga diagnoobidega see 1970. aasta küüditamine paljuski just nimelt niimoodi välja nägi. Kui esialgu püüdsid ametivõimud mõnes Jagnoobi külas inimesi nii-öelda lihtsalt ära rääkida ja väideti siis sealsetele diagnoobidele, et teadaolevalt on tulemas lähiajal mägedest tohutud lume laviinid, mis pühivad tõesti oma teelt kõike, teil lihtsalt ei ole võimalik siia elama jääda. Aga Jagnovid, kes oli neid lumelaviin oma elu jooksul küll ja küll näinud, nad paljud ei uskunud või siis, kui nad uskusid, nad arvasid, et nad saavad nende lumelaviini taga hakkama ja seetõttu väga üksikud pered läksid juttudega kaasa ja nõustusid vabatahtlikult oma elamispiirkondadest lahkuma. Ja, ja kui oli näha heaga, ei ole võimalik diagnoos ümber asustada, siis algas tõeline jaht diagnoobidele ja osa Jagnoobe, kes seal mägedevahelises orus ringi jooksid. Neid püüti tõepoolest võrkudega ja on väidetud, et selle helikopteritest võrkudega püüdmise käigus osa Jagnobe hukkus ja mõnedel hinnangutel osa hukkus seetõttu, et lihtsalt hirmust ütlesid inimeste südamed üles. Helikopter oli nende jaoks täiesti maailmaime ja, ja noh, see võrguga püüdmine, see oli ka täiesti ennekuulmatu, selline asi nende jaoks. Nii et jah, juba selle püüdmise käigus siis osa hukkus nüüd osa Ahiagnoobia, kes väga aktiivselt ikkagi vastu hakkas küünitamisele osa neljagnovia lasti lihtsalt kohapeal maha. Aga jah, selline võrguga püüdmine nagu metsloomadel 20. sajandi teisel poolel, noh, see on, see on ikka jube asi küll ja kui meie siin võib-olla oleme harjunud, et küüditamised, et see on ikkagi selline Stalini režiimi tegevus, siis jah, tuleb paraku välja, et et ka Brežnevi võimu ajal ei puudunud NSV Liidus küüditamised. Ja kui inimene võrguga kinni püüti, siis ei saanud ta ju enam endaga midagi kaasa võtta. Jah, kes võrguga kinni püüti, need ei saanud tõepoolest midagi kaasa võtta. Aga nüüd need inimesed, kes siis lõppude lõpuks ikkagi sellele jõu survel vabatahtlikud allusid, need inimesed said kaasa võtta, aga nad said kaasa võtta väga elementaarsed asjad, sest esiteks helikopterite kandevõime on piiratud, ruum helikopteritega on piiratud ja sealt mägedevahelistelt aladelt viidigi Jagnoobid ära helikopteritega. Nii et nad said kaasa võtta väga vähe isiklikke asju sisuliselt pidid alustama uuest kohast nullist. Noh, on ilmselge diagnoosida sellised traditsioonilised, kasvõi majapidamisvahendid, mida nad kasutasid, kindlasti erinesid üksjagu sellest, mida nii-öelda tsiviliseeritud maailm oli harjunud kasutama ja, ja uutes piirkondades läks Jagnoobidel kindlasti raskeks ka kohale kõige elementaarsemad vahenditega, mida nad igapäevases elus pidid kasutame. Jagnovid asustati ümber piirkondadesse, mis ei olnud eriti elamiskõlbulikud. Ta tasustati ümber Tadžikistani põhjaosasse poolkõrbete stepipiirkonda, kus oli väga suur puudus puhtast joogiveest kus ei olnud neile ette valmistatud ka eluasemeid. Selles piirkonnas oli aastaid üleval telklinnak. Seal mägedes oli diagnoomid harjunud täiesti teistsugust elutingimustega, kui seal lausk maas kuivas piirkonnas. Kusjuures Jagnoobidel ei olnud ka uues piirkonnas kasutada elektrit. Nii et jutt sellest, et diagnoobidele selle ümber asustamisega elamisväärsed tingimused oli noh, täiesti absurd, tegelikkuses Jagnoobida elutingimused mitte kuidagi ei paranenud. Ja selles mõttes läksid need tingimused hoopis halvemaks, diagnoobe sunnid käima kellaajast, kellaajani tööl, aga head Nuubid ei olnud sellise eluviisiga mitte kuidagi harjunud. Jagnoomid olid teinud tööd siis, kui neil oli seda vaja. See töö, mida neil seal kästi teha, oli neile täiesti tundmatu. Nii et on öeldud, et mitte mingisugust efekti tegelikult diagnoosida ümberasustamine majanduslikult ei andnud. Sest Jagnoobe tuli välja õpetada. Aga need inimesed olid siiski igas mõttes teisest ajastust ja nad ei suutnud lihtsalt omandada neid oskuseid. Veelgi enam nendest õpetajatest, kes oleks pidanud diagnoos, õpetaja oli tõsine puudus. Ja seetõttu oligi lugu selline, et isegi 70.-te aastate lõpus siis juba pea 10 aastat pärast seda aega Kuiagnoobid olid sinna piirkonda asustatud. Jagnoobide roll uue piirkonna majanduselus oli väga väike, nad tegelikult suures osas ka nendes kolhoosidest sovhoosidest ei teinud suurt mitte midagi ja mingil hetkel isegi loobuti nende tagaajamisest ja tööle sundimises, sest sellel ei olnud lihtsalt tulemust. Ja nüüd rääkida sellest küüditamisest, Sis küüditamise tulemused olid selles mõttes väga rängad, et peas 700 Jagnoobi aasta jooksul peale küüditamist suri. Osaiagnoobe püüdis salaja uutest piirkondadest oma põlistele asualadele tagasi pöörduda ja need salaja tagasi pöördunud, siis 1978. aastal püüti jälle kinni ja, ja 45 perekonda viidi uuesti helikopteritega tagasi. Kolhoosidesse sovhoosidesse 24 maha jäänud perekonda pidi ära viidama 1009 79. aastal aga 79.-ks aastaks, mingil põhjusel olid kohalikud võimumehed siis ringi otsustanud ja enam sellist küüditamist siis läbi ei viidud, nii et need 24 perekonda said siis jääda koha peale. Ka ilmselt see ringi otsustamine oli tingitud suuresti ka sellest nähti, et diagnoobid seal kolhoosidest sovhoosidest on pigem nagu koormaks kaelas. Töö jaoks neist väga kasu ei ole. Ja ilmselt see oli see peamine põhjus, miks ei hakatud neid seal enam sunniviisiliselt ümber asustama. Kuidas Jagnoobid ise on nendesse küüditamistesse suhtunud? Diagnooside suhtumine sellesse küüditamist seal huvitav Jagnoobida arvates ei olnud selle küüditamise taga aitäh nõukogude keskvõimud isegi mitte Tadžiki NSV keskvõimud või diagnoosida arvates olid selle küüditamise taga kohalikud juhid, kohalike piirkondade juhid, kolhooside sovhooside juhid, niietiagnoomid üldiselt nõukogude võimule seda küüditamist eriti ette heidab, veelgi enam paljude diagnoosida jaoks, noh, nõukogude võim oli selles mõttes kuidagi positiivne, et üldiselt nõukogude võim ei seganud neil oma elu elamast ja see nõukogude võim ennast nagu noh, väga nii-öelda tunda ei andnud. Nüüd 1983. aastal sai diagnovid ametliku loa tagasi pöörduda Jagnoobi jõe orgu. Ent paraku 1009 80 kolmandaks aastaks oli olukord selline, kus väga vähese diagnoobid pöördusid oma kunagistele aladele tagasi. Ja nii ongi siis tekkinud olukord, kus käesoleva tõesti seal diagnobi jõe orus ainult umbes 350 Jagnovia elav. Nii võib öelda, et see 70.-te aastate küüditamine lõhkus ikkagi väga tugevasti diagnoobi ühiskonda võttis ära neilt traditsioonilised eluviisid. Need, kes tagasi pöördusid, olid valdavalt vanad inimesed. Nii et on räägitud isegi sellest, et seal kusagil 1985. aastal elas Jagnovi jõe orus diagnovia rohkem kui tänasel päeval. Lihtsalt need paljud vanemad inimesed, kes olid tagasi pöördunud, on tänaseks päevaks ära surnud ja noori oli seal väga vähe. Ja, ja seetõttu on ilmne, et kui sinna inimesi juurde ei tule, siis diagnoosi rahvastik sel Jagnobye orus pidevalt lähenev diagnoosi ise ütlevad, et põhimõtteliselt on võimalik nende rahvastel päästa. Aga selleks on vaja teha kahte asja. Selleks on vaja rajada sinna piirkonda vähemasti üks korralik magistraaltee, mis ühendaks diagnoosi jõe orgu välismaailmaga ja selleks on vaja viia piirkonda elekter, kusjuures öeldakse, et tee on märkimisväärselt oluliselt kui elektrit. Aga noh, kui juba tee on ehitatud, et siis tuleks sinna viia ka elekter. Et kui seal oleks tee elekter, siis osa diagnoobi, haritlasi, vanemaid inimesi, arvab, et siis ka osa nooriagnovia pöörduks piirkonda tagasi. Sest tänasel päeval on selline olukord, kus osa Jagnoobia, kes põhja, Tadžikistanis elab, seal tasandikel elab. Nad ei ole rahul olemasolevate elutingimustega. Aga samas nad ei suuda tagasi pöörduda, aga esivanemate maale. Sest noh, seal ei oota neid ka mitte kui midagi. Kui jõuliselt diagnovid oma õiguste eest seisavad? Genoomid ei seisa tegelikult eriti jõuliselt oma õiguste eest ja põhjus selleks on väga lihtne. Tadžikistani keskvõim ei tee täna reaalselt mitte midagi Jagnoobida vastu. Veelgi enam. Kui 1991. aastal Tadžikistan iseseisvus, siis kogu iseseisvusaja on Tadžikistani võimud suhtunud diagnovidesse positiivselt ja püüdnud teataval määral Jagnoobide noh, eluolu parandamisele, kultuuri säilitamisele isegi kaasa aidata. Mingil hetkel võeti isegi vastu otsused, püütakse taastada neid Jagnoobi külasid, mis diagnoobi jõe orus kunagi olid. Kui toimus küüditamine, siis peale seda küüditamist diagnoobi Ülad hävitati. Ja, ja nüüd siis Tadžiki keskvõim on jah püüdnud ja mitte ainult püüdnud, vaid tegelikult ongi taastanud mõningaid külasid, diagnoos jõe orus ja aidanud selles mõttes Jagnoobidel oma traditsioonilistes asupaikadesse tagasi pöörduda. Kuigi teisest küljest Tadžikistani keskvõim ka täna propageerib seda, et nüüd kõrgmäestikus väga kõrgetes piirkondades elavad inimesed tuleksid elama madalamatele aladele, läheks elama lauskmaale. Aga Jagnoobide puhul Jagnoobean ju väga vähe diagnooside puhul jah, on siis isegi kaasa aidatud. Ja tänu sellele, et Tadžiki keskvõim ei tee mitte midagi Jagnoobida vastu tänu sellele Jagnoobid ka ei ole kuidagi Tadžikistani keskvõimule mingiks ohuks. Ja klubid elavad rahumeelselt. Kes tahab, läheb elama Jagnoob jõe orgu, kes tahab, elab lauskmaal. Jah, ja globi jõe orus elavate diagnooside puhul on huvitav see, et suuresti on tagasi pöördud traditsiooniliste eluviiside juurde. Need eluviisid tähendavad muu hulgas seda, et tööd on vägagi selgelt jaotatud meeste ja naistetöödeks. Põlluharimisega tegelevad üksnes mehed selle vähese karja kasvatamisega, mis seal tegelevad naised talvisel ajal. Jahil käivad eranditult mehed ka täna, 21. sajandil. Diagnoobid, kes Jagnovioja orus elavad kasutavad siis jätkuvad traditsiooniliste ööde jaotumist. Ja klubid on enamuses moslemid. Jahiagnoomid üldiselt on moslemid, täpsemalt siis on nad sunniidid, aga Jagnoobide seas üksjagu palju on selliseid, kes kummardavad ka mingeid iidseid usundeid, islamieelseid usundeid ja, ja mis veelgi kummalisem on ka selliseid diagnoose, kes ühest küljest on nagu islami usku, aga teisest küljest mingites nüanssides siiski järgivad oma esivanemate islamieelseid põhimõtteid. Ta kahtlemata selline suuna järgimine islami põhimõtetega on väga tõsises vastuolus. Ehk me ei saa nende inimeste puhul rääkida väga tõsistest islamiusulistest. Aga jah, ka need islamieelsed kombed on siis seal küllaltki tugevasti au sees. Jagnoobida Jakse usk on võib-olla olnud selline tegur, mis on neile nagu toonud just juba pikemat aega seda välist kultuuri ja sealhulgas tadžiki keelt. Sest et paljud islamiraamatud on piirkonnas olnud tadžiki või pärsiakeelsed. Pärsia keel on tadžiki keelele ülimalt lähedane keel ja vahel peetakse tadžiki ja pärsia keelt lausa üheks samaks keeleks. Ehk siis öeldakse, et Iraani põhirahvas ja tadžikid on tegelikult üks rahvas, mis poliitilistel põhjustel nagu jaotatud erinevateks osadeks. Nii või teisiti, Need, usu raamatuid, jah, need islamiraamatut paljud on olnud pärsia või tadžiki keeles ja nüüd siis islamiusuliste Jagnoobidele on see siis toonud tõepoolest tadžiki keelt lähemale öeldakse isegi seda, et kui diagnoosida seda islami usku ei oleks siis võib-olla, et nende pöördumine tadžiki keele poolel oleks võib-olla väiksem, kui, kui ta tänasel päeval on. Sest kui nad seal omavahel suhtlevad, mitte keegi ei keela neil kasutada igapäevases elus ju Jagnoobi keelt, seal ei ole televisiooni, raadiot, rääkimata mingitest arvutitest või internetist. Ehk siis nad ei puutu tegelikult igapäevaselt Tadžiki kellelegi üldse kokku ja peamine, mille abil nad puutuvad tassigi keelega kokku, on need islami raamatud, mis seal olemas on, mida muidugi suudavad lugeda suhteliselt vähesed inimesed minu teada ei ole Jagnoobi keeles. Tänase päevani me ei räägi loomulikult siin mitte koraanist, eks ole, aga isegi mingisuguseid lihtsamaid islami usuga seotud raamatut ei ole minu teada diagnovi keeles tänase päevani välja antud. Kuigi diagnovi keeles on natuke enam kui 15 aasta jooksul juba välja antud ka trükiseid väga vähesel määral, aga siiski on välja antud. Ja klubid on ka rahvas, kes on kantud Unesco ohustatud rahvaste nimekirja. Ja noh, paljude nende näitajate alusel tõepoolest diagnoobid igal juhul sinna nimekirja peaksid kuuluma. Aga on näitajaid, mille alusel võib olla Jagnoomid, on natukene paremas seisus kui paljud teised selle nimekirja rahvad. See on just see eraldatus, et seal Jagnovi jõe orus see eraldatus on nii suur, et see aita Piagnoobidel tegelikult oma keelt ja kultuuri säilitada. Diagnoositud kuuluvad ka esindamata rahvaste organisatsiooni. Kui nad jätkavad oma traditsioonilist eluviiside harrastamis, siis nad suudavad rahvana säilida veel üksjagu kaua aega. Seda eeskätt siis muidugi ikkagi seal Jagnobi jõe orus, muudes piirkondades, kus nad elavad kõrvuti tšikidega on need võimalused selgelt väiksemad. Nüüdse teede ja elektriviimine sinna Jagnobi jõe orgu on minu arvates üsna selline kahe otsaga asi. Et ühest küljest muidugi Teed aitaksid diagnoobidel suhelda muu maailmaga, aga teisest küljest, Te ei ole ju selline asi, mis oleks avatud ainult ühes suunas. Kui on diagnoos pidel tänu sellele teele võimalik paremat ühendust saada muu maailmaga, siis on muul maailmal ka paremad võimalused minna sinna Jagnobi jõe orgu. Ja ma kaldun arvama, et see ühel hetkel viib selleni, et Tadžikistan hakkavad sinna jaognoobi orgu ka järjest enam minema. Ühest küljest võib-olla lihtsalt reisima sinna aga teisest küljest ühel hetkel võib-olla ka elama. Ja, ja nihi jah, see teedevõrk võib-olla mõnes mõttes ohustaks diagnoobide kultuuri ja keele säilimist. Eks elektriga on sama lugu, et kui selles piirkonnas oleks elekter, kui selles piirkonnas oleks igas mõttes paremad elamistingimused, siis tuleks sinna ühel hetkel raadio, televisioon võib-olla internedki. Ja see kõik tähendaks seda, et diagnovid saaksid järjest enam osa mitte Jagnoobi keelsest meediast mitte Jagnovi keelsest meediast osasaamine tähendab aga seda diagnovi keele tähtsus, väheneb. Jaiagnobi keele tähtsuse pidev vähenemine nii väikese rahvakillu juures noh, paratamatult ühel hetkel viib selleni, et see Jagnoobi keel unustatakse sootuks või tõesti tema kasutajate arv muutub nii väikeseks, et me saame rääkida siin kui mingist hobist lihtsalt seda keelt kasutada. Nii et see tulevik on jah, selline üsna kahetine. Igal juhul mulle tundub, et sellest praegusest situatsioonist midagi väga negatiivset diagnoobidel nagu ei ole. Kui me oleme rääkinud paljudest riigita rahvastest, kelle elu täna on kurb ja, ja kelle tulevik on üsna tume siis mulle tundub, et vaatamata sellele diagnoosid elavad rasketes tingimustes eriti Saliagnoob jõe orus, et vaatamata sellele me Jagnoobide elu väga mustades värvides vaatlema ei pea. Te kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord oli juttu Tadžikistanis elavatest diagnoobidest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.