Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Mul on väga hea meel tervitada siin vikerraadio stuudios kirjanik Indrek Hargla kelle sulest ilmus äsja mahuks kas jutukogu kolmevaimukivi. Tere, indrek, tervist. Sellest kolmevaimukivist tahakski rääkida ligemale pooled nendest juttudest või üle poole on varem ajakirjanduses ilmunud, aga seal on ka täiesti uut ja värsket materjali ja üleüldse on jutukogudega, nii et võib küll eraldi neid lugusid lugeda, aga hoopis teine tunne tekib ikkagi, kui kõik on ühtede kaante vahel koos. Aga alustaks palju kaugemalt. Alustaks sellest, et sa tuled värskelt Hiinast ja see oli ju ka kirjandusreis. Jah, tõepoolest, mul oli see võimalus esindada Eestit Euroopas Baliidu Hiina teisel rahvusvahelisel kirjandus festivalil, mis toimus kahes linnas Shanghais, sutschausa, mõlemad on Eesti mõistes sellised hiid Mägapolised, eks ole, Shanghais elab 24 miljonit inimest ja Suitšous, millest vaevalt keegi kuulnudki on, 10 miljonit ainult? Jah. Aga see oli jah, ütlemata põnev üritus, kus Cisco kokku üheksast Euroopa Liidu riigist olid kirjanikud, noh, kõik kokku käivad kõik Euroopa Liidu riigid sealt läbi. Ja siis koos Hiina kirjanikega olid esinemised mitmel pool raamatupoodides ja mida siis ka seal üle kanti. Televisioonis ja kusagil internet, isem. Ja kuidas siis vastuvõtt oli või kuidas sulle see publik tundus, kas nad soovimata olla üleolev, pean ikkagi lihtsalt küsima, et kas nad said aru ka, millega tegu. No kindlasti jah, tähendab kui käia Hiina raamatupoodides, siis tõlkekirjandust on ju tohutult palju, raamatupoed on täis meile tuttavaid autoreid, keda ka eesti keelde on tõlgitud rohkesti ja eks muidugi jah, kindlasti tõlkes mõningad sellised eurooplaste naljaviskamise kipuvad kaduma minema, aga enamasti oli seal ikkagi siis kirjandushuviline publik ja ja mõni üksik Euroopa autor oli ka, on ka hiina keeles välja antud. Hiina publiku küsimused erinevad küll mõnes mõttes sellest, mida siin meie mail tavaliselt publik küsib, et väga palju küsitakse kirjanikega selliseid praktilisi näpunäiteid, et nagu nagu õpetusi, kuidas midagi kirjutada, kuidas teie kirjutada ja kuidas te alustate raamatu kirjutamist. Ja kuna see kirjutamisprotsess üldse peaks käima, aga ei, muidu on raamatupoodides üpris kodune tunne. Kõik on täpselt samamoodi nagu Eestis. See tähendab, et mikrofonid ei tööta, kipuvad ikka streikima. See taustamüra natukene häirib seal, mis on ja aga ei, muidu oli ütlemata ütlemata mõnus ja põnev ürituse. Aga kas sa said ka midagi teada Hiina ulmekirjandusest ja selle hetkeseisust? Konkreetselt ulmele, seal ei olnud ühtegi ühtegi sessiooni otseselt pühendatuda. Ulme tuli küll, jah, mõnda mõndapidi ta jutuks tuli. Üks hiina kirjanik, kellega mul oli koos üks esinemine, oli tõlkinud inglisekeelset ulmekirjandust. Aga jah, väga palju ulmes Ta ei olnud välja arvatud see, kui ma pidin seal enda tegemistest ja asjadest rääkima. Yous raamatupoes, kus meil oli esinemine, koguneb näiteks selle linna ulmeklubi kord nädalas, kus siis kõik loevad peamiselt välismaalased, kes seal elavad, sotsioon, linn, kus valmistatakse 40 protsenti maailma televiisoritesest, nagu seal kuulda oli. Aga et sealsamas raamatupoes ja siis kord nädalas saavad kokku kohalikud olla fännid, kes loevad ühe raamatu läbi nädalase, siis siis vahetavad seal muljeid. Ja seal oli muidugi ka ja ulmekirjandust tuli palju nähtaval. Põhjus, miks ma seda küsisin, ongi selles, et ma arvan, et erinevate eesti lugejate jaoks oled sa üsna erinev kirjanik mõne lugeja jaoks oled sa kindlasti eelkõige krimikirjanik või isegi ajakirjanik, aga on kindlasti palju neid, kes teavad sind ulmekirjanikuna ja ka sinu värske kogumik kolmevaimukivi on ju ulme juttude kogumik, nagu sa ise raamatu sissejuhatuses ütled. Nojah, ma pean ikkagi ulmekirjandust enda selliseks põhiliseks tegevusalaks. Aga eks Eestis on nii nagu mitmel pool mujalgi, et see kriminulli žanr on laiemalt levinud ja laiemalt tuntud ja olme on mingis mõttes nišš. Ulmefänne on igal pool vähem kui, kui kriminulli kirjanik, aga ma olen jah alati kirjutanud mingisuguses žanris, et ma ei ole päris sellist noh, ütleme vaba, vaba žanri või ütleme siis sellist peavoolukirjandust kirjutanud, et enamasti on ta siis mingisuguses konkreetses kas ulme alamžanris või või konkreetselt ajalooline kriminaalromaan. Aga see on huvitav, et sa niimoodi ütled, sest et mulle endale meeldiks mõelda, et eelkõige hea kirjandusel, hea kirjandus ja alles teises järjekorras tuleb see, millisesse žanrissse kuulub. Miks sina oled sellel positsioonil siis et et nii-öelda tuleb žanrissse kirjutada, žanr on pigem mingi abistav raam või selgroog või, või on siin äkki midagi sellist, et sa leiad, et kui sina ei teeks eesti ulmet, siis kes veel teeksin? Oh aineid, tegijaid on ju palju, aga eks ta on nagu muusikaski, et et kui sa hakkad mingisugust bändi tegema, siis sa ikkagi ju leiad mingisuguse vormi, mille sisse sa seda asja teed. Et see on jah, mõnes mõttes mõnes mõttes selline natukene abistav abistav raam. Aga see on ka huvitav endale, ma ei kujuta hästi ette, et ma hakkan lihtsalt midagi kirjutama, et vaatan, mis siis nagu välja tuleb, et et mingisugune žanriline selline mõte on, on ikkagi varem peas tavaliselt. Et noh, näiteks siin kogumikus on mitmed jutud, mis on kirjutatud just sellise spetsiaalse teadmisega, et sellest tuleb ütleme, et siis Eesti eestiaineline etnoõuduspala või tuleb natuke tehnoloogilise või tuleb alternatiivajaloolisem. Et väga-väga noh, niimoodi ujuma ei maksa selle selle žanriga minna. Üks raamat või üks jutt, üks tekstiühik on täpselt see, mis ta on üks raamat ja sellega ei saa liiga palju asju tahta, et saab tahta vähe asju. Aga jah, ei no loomulikult ükski asi ei ole, kui ta ei ole kirjandusena. Silte jalaga kuigi palju juurde, kui on ikka kehvasti kirjutatud, siis on kehvasti kirjutatud ja mis žanrit sa seal tahad teha, see ei loe midagi. Vahel võibki minna asi äraspidiseks, et kui žanron Ligiga täpselt defineeritud, siis ei olegi enam mõtet raamatut lugeda, sest et defineeringuga juba öeldakse kõik ära, mis seal huvitavat võib olla. Aga ega siin eessõnas kohe loetled, et millisteks ulme Olamsoonriteks jagunevad kogumikus olevaid jutud ja neid on päris palju. Alternatiivajalugu etnoõudus, fantasy-kriminull, aurupump ja võib-olla veel midagi. Nagu sa siin ise ütled. Seda on päris palju, päris kirju valik tegelikult. See oligi jah, selle kogumiku puhul üks selline esimene mõte teeks sellise hästi mitmekülgse asja, et seal on tekste, mis on siin viimase paari aasta jooksul kirjutatud viimase mõne aasta jooksul ja ja siis on ka päris uued jutud, mida vist on kusagil seal 60 protsendi ringis. Et, et kuna kõik kokku panna, tekibki selline hästi selline kaskaad, selline žanrite mitmekesisus, et nii on ka endal huvitavam. Aga sa oled selles mõttes ka veel huvitav autor, et sa mitte ainult ei kirjuta erinevates žanrites, siis sisulises stiili mõttes, vaid sa oled kirjutanud romaane, novelle, aitäh. Millest me siin praegu räägime, samuti näidendeid, stsenaariume, sa oled ainult Ta vist luulest kõrvale läinud ühes intervjuus, mis oli viis aastat tagasi Kuku raadios saates Kukul külas, ütlesid sa Jüri aarmale, et ainsad korrad, kus luulet kirjutada, siis kui mõni sinu tegelane kas luulet loeb või luulet kirjutab, muidu sa ise sellesse valdkonda ei tükiks. Jah, võimalik, et ma midagi sellist olen öelnud, aga ei, mul ei ole nagu sellist, ütleme siis luuleandi või ambitsiooni ja. Ei maksa maksa hakata tegelema asjadega, mida sa tead, et sul ei ole seda nagu antud. Et vahest jah, tekstidesse on vaja mingisuguseid salmikesi või laule, et eks siis tuleb kuidagi Vonnistada, aga mõned laulusõnad ma olen ka kirjutanud, aga aga luule ei ole jah see minu minu mängumaa nii-öelda. Aga muuseas, on olnud veel äärmiselt mitmekülgne näidendis stsenaariumid ja selle kõrvalromaanid, novellid, jutud, noh, need on ikka üsna erinevad. No ütleme, jahetanud telestsenaariumid, need ma olen üheselt ühemõtteliselt nagu maha jätnud. Nagu ikka halvad harjumused tuleb, tuleb endast lahti raputada ja maha jätta, nendega ma enam ei, ei tegele dramaturgia üldiselt tema olgu-olgu ta siis lavadramaturgia või, või kinematograafiline dramaturgia. On üks hea harjutus muidugi kirjanikule, ta õpetab nii mõndagi. Ja arendab kahtlemata kirjanikku. Aga üldisemas plaanis nad on ikkagi natukene liiga erinevad. Mul on suurem ambitsioon ikkagi raamatute ja proosa osas, kui, kui stsenaariumite kirjutamisel ja selle pärast ma olengi otsustanud tänavu enam sellise asjaga ma ei tegele. Ja kirjutan rohkem raamatuid. Raamatuga on selge, et nii nagu sa tahad, siin ta tuleb, niimoodi ta ilmub. Jääb sellisena alati olema, kuhugi ära ei kao, eks ole, televisiooniga on, on teine lugu. Kirjuta, mis sa tahad, aga välja tuleb midagi muud ja paari aasta pärast ei mäleta, ei tea seda enam keegi. Aga raamatute kirjutamisest rääkides siis, mis seal saanud Apteeker Melchiori sarjast, kas, kas sellega on nüüd ühel pool? Ei sugugi mitte Melchior on ju veel noormees minu mäletamist mööda mingi 55 ringis. Ja tema, see, ütleme seal portfoolio siis nagu see kuritegude lahendamise portfoolio ei ole veel kuigi muljetavaldavad. Et tal nagu teiste raamatute detektiivide hulka asja oleks mingisugune viis, kuus mõrtsukat või mis ta on kinni püüdnud, et seda on ikka selgelt liiga vähe ja ei, loomulikult see sari läheb edasi. Ma ei ole kunagi teistpidi mõelnudki, et siin praegu vahepeal lihtsalt ilmusid paar teist raamatut, teemine Melchior ilmus aasta aega tagasi. Ja ma praegu vaikselt-vaikselt tegelen sarja järgmise osaga see aastase ilmselt veel ei ilmu, aga aga küllap järgmine aasta. Mitte et ma tahaksin hakata trükkima mingitesse detailidesse, mida see ilmselgelt ei taha ega tohigi lugejaga lugeda, aga mul on meeles, et kunagi mõne aasta eest saab veel ähvardasid Melchiori maha lüüa ja võib-olla võtta sarja fookusesse hoopis tema. Poja nojah, eks kirjanikud võivad igasuguseid asju öelda, et mingisugused mõtted, mis peast läbi käivad, ei no praegu on praegu on ta veel ikkagi täiesti elus. Ja jätkab tegutsemist Tallinna linnas, vana Melchior ja minu teada ka selle järgmise raamatu lõpus peaks ta elus olema. Neid Apteeker Melchiori lugusid on tõlgitud ja avaldatud päris mitmes võõrkeeles ja ja eks ta vist olete ise ju käinud oma tõlkeid esitlemas ka teistes maades. Kuidas see vastuvõtt on olnud ja kas see on kuidagi sind kirjanikuna mõjutanud ka? Kirjanikud ongi vist selline rahvas, keda keda paljud asjad mõjutavad ja seda on endal. Raske võib olla niimoodi mõõta ja järele katsuda aga mõnes mõttes kindlasti. Melchiori lugejaid on kõige rohkem Prantsusmaal ja Soomes, et seal peaksid ka need järgmised tõlked ilmuma. Üsna pea. Mis sulle tundub, kuidas need raamatud seal vastu võeti või kuidas, kas neis nähti äkki midagi sellist, mis tundus selle ootamatu või midagi sellist, mis võib-olla eesti lugeja jaoks on teisejärguline, aga mis välislugeja jaoks põnev, kas seal on äkki mingi eksootiline võlu või või lihtsalt mingi ootamatu detail ja ma arvan, et, Võib-olla võib-olla Melchiori vastuvõtt Prantsusmaa Prantsusmaal, suur maa, seal tohutult palju raamatuid. Prantslased on üpriski vastuvõtlikud, et lugeda raamat tõlgitud tekste, eks ole, ütleme, et nii palju, kui ma olen siit-sealt festivali talt kuulnud, siis ega ingliskeelne lugeja ei võta väga tõlgitud teksti omaksed tema lihtsalt tema emakeeles on seda kirjandust nii tohutult palju. Ja viimane tendents on see, et ainult tähendaks inglisekeelne kriminulli lugeja loeb hea meelega siis seda, mis on moes, on siis Norlik noa ehk siis skandinaavia keeltest tõlgitud moodsat kriminulli. Aga, aga muudes keeltest ega ta ei ole harjunud lugema, eriti prantslastega seda muret justkui ei ole, Raslased loevad hea meelega tõlgitud kirjandust ja küllap rist Melchior mingis mõttes on tõesti selline eksootiline neile. Et ikkagi nagu see põhjamaa ja natuke ta läheb, siis võib-olla see skandinaavia kriminulli populaarsus on, on mõjutanud, et ka siis üks Eesti autor seal mingisugust tähelepanu saab. Prantsusmaal küsitakse tegelikult teistsuguseid küsimusi küll. Kui, kui Eestis või Soomes. Mõnikord küsitakse selliseid väga täpseid ja, ja põnevaid ajaloolisi küsimusi, mida Eestis kunagi ei küsita, et Eestis küsitakse alati, et kui palju arhiivis töötajana Prantsusmaal seda nagu keegi ei küsi, et on selge, et, et kirjanik peab tööd tegema. Aga mõnikord jah, väga põnevaid, selliseid üksik asjalisi ajaloolisi küsimusi küsitakse seal. No aga räägime siis äkki siiski veel sinu värskest teosest? Siin on tõesti neid jutte päris palju, väga erineva lähenemisega. Aga ma siiski hakkasin seda raamatut, kus oli kokku üle 400 lehekülje lugedes märkama mingeid ühisjooni, mingid teemad korduvad, mingid vaatenurgad on sarnased, tekib täitsa sellise. Indrek Hargla maailmatunne. Noh, küllap ta peabki nii olema, aga noh, see on asi, mis jah, ei ole, ei ole kirjanikule kohane hakata, eks ole, seda kuidagi lahti seletama või see ongi nagu see käsitluste eesmärk, eks ole, et vaadata, kas käsitluste ja kriitika eesmärk sellele raamatule mingisuguseid ühisjooni leida või tõlgendada või seletada või nimetada, et kuna nad on üpriski pika aja peale kirjutatud Need lood, siis mul ei tule nagu meelde, et mul endal oleks olnud mingi selline kontseptuaalne idee, et, et kõik lood Peaksid temaatiliselt mingisugust punkti või mingisugust teemat või valdkonda puudutama. Mitte nagu mingisugune progeplaat, eks ole, mis on kõike, kõik õnne temaatiliselt seoses. Et aga küllap jah, ega väga laialivalguva temaatikaga need tekstid vist ei ole. Et noh, tänapäeva ulmes, mis on ikkagi põhiline teema, on, on digitaalne areng kuhu meie maailm läheb selle suure digitaalse elektroonika on pealt, et võib-olla see on seal kunagist modi ridade vahel selline küsimus, kogu aeg üleval. Mulle tundus teise olulise teemana seal kogu see nii-öelda Eesti teema, selline natuke etnoõudus, natuke rahvaluulest pärit motiivid, ajaloolised vihjed. Nojah, et kui eesti kirjanik kirjutab ulmet, siis võiks olla mingisugune eestipärasus sees, et me ei ole mõtet kõiki ulmejutte viia kuhugi välismaale välismaa tegelastega, et eestlane võiks sellist Eesti ulmet kirjutada ja kui me mõtleme, kas üldse Eestis on mingisugune oma ulme allharu või mis eestipärane ulme on, siis eks ta siin niimoodi paarikümne aasta jooksul olen kujunenud jah, et just selline folkloor, sest ainest Me leiame võib-olla Eestile ainuomase ulme alamžanri ja meie rahvaluule võimaldab või noh, on on abiks väga inspireeriv igasuguste fantasy või õudusjuttude kirjutamisel. Mis muidugi, see oli meil kohe küsima, et kas Eesti rahva ennemuistsed jutud on seal öökapiraamat. Antud hetkel praegu tõepoolest on, kapi mul küll ei ole, aga sellest on võib-olla jah põhjust rohkem siis sügise poole rääkida. Kusjuures ma loen seda raamatut praegu jah ja loen niimoodi väga metoodiliselt ja teen isegi väljakirjutusi ja ma tean, et minu teada mitmed ulmekirjanikud teevad veel seda praegu. Aga sellest ja ost sügise poole põhjust rääkida. Aga ma hakkasin veel mõtlema fantaasia ja reaalsuse sidemete peale, sa käid selle kõigega hästi sujuvalt ümber, sa kasutad mingeid tuttavaid, maamärke, tuttavaid käsitlusi, järgmises lauses pöörad selle kõik pea peale, noh seal on väga palju sellist alternatiivajaloolist või siis sellist, kus meile harjumuspärase maailma sisse tuuakse midagi ootamatut, üleloomulikku võõrast ja tundmatut. No küllap see ongi jah, ulmekirjanduse meetod, eks ole. Ulmekirjanikud, minu meelest on see ülesanne püüda lugejale kogu aeg pakkuda midagi uut ja teda üllatada. Aga mitte ta peanud, ka päris sassi ajada, nii et ta üldse midagi aru ei saa. Siin on jah, võib-olla tõesti mõned sellised tekstikusse, eesti lugeja tunneb ära mitmed talle olulised teemad, tegelased, vihjed, aga kirjaniku fantaasia, siis pöörab nad kuidagi seal omavahel sassi ja, ja mängib nendega. Ulme ongi ju küsimus, et mis siis, kui mis juhtub, kui meie areng toimub niimoodi või mis siis, kui oleks kunagi juhtunud niimoodi sellised mõttemängud? Kirjaniku ülesanne on, kui ta lugejale võimalusi luua tema peas mingisuguseid ettekujutusi ja soodustada või edendada kaasa aidata igasuguste mõttemängude tekkimisele, aga just võimaluste pakkumine on, on minu meelest ulme siukse. Põhiline mille pärast inimesed loevad ulmet. Kui me rääkisime sellest, et võib-olla sa oled nõus kuulajale mingi katkendi ette lugema, et anda näide, me oleme päris palju rääkinud, aga see jutt jääb vastasel juhul liiga teoreetiliseks. Ma loen siis äkki ühe katkendi sellisest tekstist, mille nimi on naiste Aini viimased sõnad. See on alternatiivajalooline jutt, see tähendab, et ajalugu on selles läinud hästi teistpidi, kui kui meie teame või mäletame ja konkreetselt on siin praegu siis juttu sellisest kuulsast eestlasest nagu Gustav Naan kellega selles ajaloos on, on läinud teistpidi ja nimelt on ta nüüd jõudnud Berliini kus ta kohtub kahe kuulsa ulmekirjanikuna, ainult et selles maailmas on nad siis üks on teadlane ja teine on Saksamaa kuningriigi teadusminister, kui ma ei eksi. Gustav Naan rääkis, et ta on pärit kaugest Siberist ja lõpetas parasjagu Leningradi ülikoolis füüsikateaduskonda, kui algas sõda. Ta ei hakanud salgama. Noorest saadik oli ta olnud veendunud kommunist ja ta armastas Stalinit, kes tema meelest oli maha jäänud ja lagastatud Venemaal viinud läbi tehnoloogilise revolutsiooni ja teinud selles sõjalise ülijõu. Kui esimesed infod välja ilmusid, moodustati Moskva armee kindralstaabi juures teaduslik komisjon, mis pidi neid uurima hakkama. Naan, kes oli vabatahtlikult astunud sõjaväkke, sattus samuti sinna komisjoni tegi seal kiiret karjääri. Kuigi kaugele uurimisega muidugi jõutud, sest enne sekkusid infod. Iphone rünnak ja kõik, mis Moskvas seejärel toimuma hakkas, muutis tugevalt Naani maailmanägemist. See oli peaaegu religioosne kogemus olevat pöördunud infousku. Teda oli alati köitnud Suurus vägevus, progress, tehnoloogia teadvuse ülimuslikkuse. Ja kui ta nägi infode tulejõudu, siis mõistis ta, kui tühised on Moskva ja Leningradi metrood lendavate taldrikute kõrval. Kremli jaoks olid need vaenlased, kus ta plaanile olid issanda inglid, keda ta kummardas. Ta oli näinud ilmutust nagu Saulus Damaskuse teel. Ja nüüd pidi ta teenib oma uut issandat. Sinu juttudes on alati huumor mingisuguse protestiga, sageli vägivalla või ütleme, kõige üldisemas mõttes lihalikkusega seotud ja praegu seda lõiku kuulates. Mul ei jäänud märkamata, et mingi kummalise kõverpeegli kaudu kirjeldad sa tegelikult ju Gustav Nani psühholoogilist profiili väga täpselt. Nojah, ma ei ole ilmselt esimene, kes seda teeb, et siin mõned aastad tagasi oli ju Draamateatris näidend Enn Vetemaa ja Erki Aule näitemäng, mis, mis ilmselt on seda minu käsitlust Gustav Nanist mõjutanud siin tekstis, et noh, paraku juba kirjanikud on sellised, et nad lasevad ennast teistest mõjutada. Aga nojah, mis puutub kõverpeeglisse, siis, kui see selline huumor On, on seal orgaaniline selles tekstis, eks ole, kui ta on nagu situatsioonist välja kasvanud siis, siis on ta lubatud nii-öelda, et ega ma ei poolda väga sellist ulme ja komöödiažanri segamist, et ulme on nagu tõsine asi. Samal ajal oled sa ise ka väga naljakaid asju, kirjutan, ma pean silmas printsi ja Koulu raamat. Jah, no French ja Koulu, see ongi selline selline spetsiaalne žanr, eks ole, et ta on rahmeldama koomiline fantasy pluss kelmiromaan, mingisugune selline selline segu, aga ütleme, et selline tõsine zhanriulme, et seda väga naljakaks ei maksa toppida. Kui sa enne ütlesid, et ulme oluline eesmärk on pakkuda mõtlemiseks võimalusi, alternatiive, siis see tegelikult peaks vähemalt minu ettekujutluses tähendama ju ka seda, et ulme võib-olla või isegi on kohustatud olema, aga ühiskondlik, mõnel juhul isegi poliitiline. Kusjuures seda küsiti, küsiti näiteks Hiinas, meil oligi, üks sessioon oligi pühendatud selle peale kus olid kaks Euroopa kirjaniku kaks hiina kirjaniku, et kas kirjandusel on mingisugune sotsiaalne vastutus kanda ja kummalisel kombel või siis mitte kummalisel kombel Euroopa autoreid mina ja iiri kirjanike häving, Arbet, leidsime, et pigem mitte. Aga Hiina kirjanikke leidsid, kirjandusel peab ikkagi olema sotsiaalne vastutus ja mingi selline instrumendi roll ühiskonnas. Et eks selle üle võib ju mõtiskleda jah, miks see, miks see nii on. Et. Ma isegi ei mõelnud sotsiaalse vastutuse peale, aga ma mõtlesin selle peale, et kirjandus võib vahel olla väga ägedalt poleemiline ja ja, aga ma tean, et sina küll oled ka öelnud, et ega ei maksa ilukirjandusest alati seda kirjanikku otsida. Aga noh, ega sellest ei pääsegi. Kirjanik on seal tahes tahtmata olemas. Nojah, eks ta niimoodi on, et noh, ma üldiselt mõtlen niimoodi, et kirjanik on rohkem mingisugune kanale, sa kirjutad sellest, mis, mis sinu juurde tuleb ja sinu enda isik ei olegi seal ju juures nii tähtis ja ütleme läbi läbi ulme on käsitletud ja mitmeid olulisi ühiskondlikke teemasid, poliitilisi teemasid ja eelkõige just tulevikku vaadates, et kuhupoole meie, meie ühiskond võib kanduda, kui praegu leiavad aset sellised tehnoloogilised muudatused, sellised sotsioloogilised muudatused ja kuhu see võib nagu välja viia? Filipp, käi tikuma juba 70.-te aastate teostes on, on tänapäeva ühiskonna mingisuguseid sõlmprobleeme üsnagi täpselt ette ennustanud tegelikult ehkki jah, ulme ei ole olnud võib-olla sellist ennustamise funktsiooni, pigem hoiatamise funktsioone. Aga küüniliselt võiks ju küsida, mis kasu sellest on alles tagantjärele. Nojah, maailm ongi küüniline tõepoolest noh, niimoodi ta on, aga samas, eks ole, mida, mida üks inimene saabki rohkem teha, eks ole kui, kui kirjutada ja, ja pakkuda inimestele võimalust mõelda nendel teemadel. Selle põhjal, kas ma ütlen seda väga valesti ja ma ei mõtle seda absoluutselt mitte üleolevalt, vaid täie lugupidamisega, et sina näed ennast meelelahutajana pigem. Noh, võib alati küsida, mis on meelelahutus ja, ja mis ei ole meelelahutused. Kirjandus on üks kunstiliik, et kust kust algab see või kus lõpp meelelahutus ja kust algab kunst, et ma ei ole nagu väga selle peale kunagi otseselt mõelnud, et minule mõjub igasugune hea kunst meelelahutusena seda ma mõtlesin. Et noh, see on, ütleme niimoodi, et kunst, kirjandus, muusika, maalikunst see on selline vaimu toitev, regastav asi, mis ongi meelelahutus. Minu meelt ei lahuta ütlema, et selline primitiivne madala kvaliteetne asi, mis, millel võib-olla ainult selline kunsti pretensioon, aga, aga sisulist väärtust mitte kw asi. Kui asjal on sisuline väärtus siis ei olegi võib-olla tähtis ja kas me nimetame seda kunstiks või millekski muuks. Ei meelelahutuseks, aga noh, ulme on olnud ka kogu aeg selline seikluslik iseloomujoon, et ta ei ole nagu eesti keeles kasutatakse mõnikord sellist sõna nagu süvakirjandus mis vihm justkui nagu viitaks sellele, et see peaks olema igav. Et ükski kirjandus ei tohi olla väga väga igav ja ja et ma üritan, üritan jah kirjutada nii, et neid lugusid oleks nagu põnev lugeda, et neis oleks üllatusi, ootamatuid pöördeid ja vähem sellist. Seda, mida peetakse igavaks kirjanduseks. Sa ütled oma kolmevaimukivi eessõnas lausa seda, et pead ulmet, kirjanduse eliit liigaks, kas sa oled nõus seda natukene? Seletama jah, seda ma julgen, julgen nagu välja öelda küll, et see on asi, millega kindlasti paljud inimesed ei ole nõus, aga aga noh, niimoodi ma mõtlen, et sellist asja nagu, nagu on see peavoolu kirjandus, kus inimesed kirjutavad enda elust või sellest, mida nad enda ümber näevad või, või tihtipeale ka ainult iseendast, oma mõtetest. Et sellest minu jaoks hästi teostatud ulme on alati nagu klass kõrgemal, sest seal peab kirjanik midagi välja mõtlema, mida keegi teine ei ole välja mõeldud. Sa pead leidma inimesi puudutavaid huvitavaid seoseid asjadest, mida ei ole olemas, sa pead konstrueerima mõttemänge esitama küsimusi mida tavaliselt Kirjanduses ei esitata ja sul peab olema ikkagi väga tugev oma nägu ja oma hääl panna inimene ette kujutama asju, mida tema ümber ei ole. Niimoodi sind kuulates tekib ka tunne, et ulmekirjanduse kirjutamiseks peab autor ennast palju põhjalikumalt ette valmistama ja sa oled ka oma tööprotsessi kirjeldades rääkinud sellest, et sa kirjutad paksud kaustikud täis ja minu küsimus on, et kas sa siis joonistab messiga. Kas ma joonistan, noh, küllap ma joonistaksingi oskaksin, aga, aga, aga seni ei ole seda veel juhtunud. Selline eeltöö on eriti romaanide puhul minu meelest oluline, et. Ma ei visanud romaani ette nii nagu mõnikord nagu õpetatakse või soovitatakse, et sa lausa peatükkide kaupa peaksid romaani ette lahti kirjutama, see tähendab seda, et sa peaksid romaani enne selle sündimist oma peas valmis kirjutama, et sellesse ma ei, ei usu. Aga just sa esitad endale nagu küsimusi, sa kirjeldad endale natukene tegelasi, avad seal sündmustiku lisanud asju, otsid seoseid, seosed on kirjanduses võib-olla kõige tähtsamad asjad, et sa ei kuhjaks teksti kokku, mõisteid, tegelasi, teemasid, vihjeid, mida sa ei kasuta. Sa peaksid kõik selle ära kasutama, kõik nad nagu seoses vanema siis tekst töötab paremini. Ja, ja noh, eks see ole individuaalne, et minul on aeglane mõtlemine väike mälumahte vana protsessor, siis ma kasutangi sellist paberi ja pliiatsi abi. Aga kas seda ei tule, et mingi materjal jääb üle, et on, on põnev küll, aga noh, ei mahu selle loo sisse. No kahjuks on vist Hargla selline kirjanik, kes kes ikkagi selle sisse topib sinna, isegi kui seda sinna väga vaja ei ole. Eks jah, paljuski tuleb tihtipeale loobuda süda kõvaks teha ja mõelda, et okei, et sa nädal aega uurisid küll seda asja, aga tegelikult sul vaja läheb sellest ainult kahte-kolme lõiku. Melchior koolides, ma ei ole alati suutnud seda ebaolulist materjali lihtsalt välja. Aga samas noh, mul mingisugune põhjus on olnud endal selle jaoks või õigustus, et kui ma kirjutasin näiteks ja Pirita kägistajat siis ma panin sinna raamatusse sisse üpris palju Birgitiinide ordu ajaloost, seda just sel põhjusel, et ma ei leidnud eesti keelest mitte midagi selle kohta. Meil on küll selle Pirita kloostri varemete kohta palju kirjutatud, aga selle ordu ja nende inimeste, kes seal müüride vahel elasid, nende nende vaimuelust ka filosoofiast ei ei ole suurt midagi kirjutatud, nii et noh, sellepärast ma lihtsalt otsustasin selle ladustada sinna selle üleliigse teksti mahu. Aga aga noh, samas jällegi eks krimi nullis on ka kirjanikul see kohustuseta lugeja tähelepanu kõrvale juhtida natukene nendelt sõlmküsimustele ja hajutada nii-öelda tähelegi. Onu mulle tundub, et see sinu krimiautoriks olek on mõjutanud ka sinu ulmejutte. Kui ma mõtlen sinu varasemate ulmeromaanide või lugude peale siis natuke teistmoodi üles ehitatud, siin kolmevaimukivis esindatud lood, vähemasti need lood, mida ma ei olnud varem ajakirjandusest lugenud tundusid olevat rohkem nagu intriigi või pinge peale üles ehitatud, mis võib-olla meenutab veidikene krimiloo struktuuri. Küllap jah, see suur ütleme selline kriminulli struktuur, ta on universaalne struktuur, mida saab kasutada mitmesugustes muudes žanrites, noh ütleme kasvõi näiteks Harry Potteri raamatud olemuslikult annad kõik kriminullivõtmes kirjutatud. Et siin on mul üks jutt, Berghomsii Astra, mis ongi selline. Ulmekriminull otsitakse mõrtsukat, aga kosmoselaevas ja kriminulli. Selline meetod toodika ongi ju seesama asi, mis ma ütlesin, et sa paned sinna teksti mitmeid tegelasi, mitmeid teemasid ja sa pead lõpuks kõik siis kokku sõlmama sinnasse ühte lahendused. Et midagi väga kaotsi ei läheks. Et selles mõttes ta on kirjanikule selline hea harjutus, et sa kasutad nagu kõik ära ja kõik asjad on sul lahenduses omandavad siis mingisuguse tähtsuse, noh, see on selline tehniline küsimus, võib olla. No sa oled kirjutanud seda Apteeker Melchiori sarja Friends kuulu oli Kassari ja kunagi oled sa nagu poolenisti öelnud, et võib-olla ka raudrästiku aeg, mis on juba iseenesest sari kolmest loost koosnev raamat, et, et võib olla ka see saab järje. Kas sulle meeldib selline sarjalisusse reaalsus? No seda maailmas tihtipeale tehakse jahiraudrästiku ajaga. Ma olen praegu seisukohal, et seda rohkem ei, ei tule mitmel põhjusel. Minu jaoks on ta lõpetatud tekst. Tähendab seal on kolm lugu, mis on nagu temaatiliselt seotud oma omavahel ja ja minu meelest ta nagu oma selle et ta nagu ammendab ennast sellega, et praegu nagu ei tunne sellist inspiratsiooni seda edasi kirjutada, ma tahan kirjutada lõpuni süvahaavasarja, mis pidi olema kaks romaani on ilmunud ja kolmas on, on, on praegu ainult visanditest. Seda küsitakse päris tihti. Raudrästiku aega ka küsinud, nähakse, et jah, ta oli. Ta oli kõige müüdu ilukirjanduslik teos viisi üle meil eelmine aasta või mis ta ilmus Eestis, et seda küsitakse päris tihti selle kohta, aga ma enamasti vastan jah, et praegu ei ole. Ei ole kavatsust seda nagu jätkata, ta sai sellise ilusa loogilise punkti. Ja kui seda maailma veel puudutada, siis tuleks seal võib-olla jätta mingi 100 aasta kas kaks sadama vahele äkki nendesamade tegelastega sama universumit ja ma ei, ma ei tunne praegu ja nagu soovi jätkata. Aga mis sinult järgmisena ilmumas on? Noh, vaat üks asi, kui nüüd asjad kujunevad nii nagu nagu, nagu ma loodan, siis võib-olla sügise poole, eks antoloogia, mida me siin põgusalt puudutasime, aga sellest saab rääkida jah siis kui, kui ta on olemas niimoodi füüsilisel kujul see oleks siis ulme antoloogia. Ja järgmine romaan ongi siis tõenäoliselt üks kahes kas Melchior või süvahaava, kolmas osa. Praegu on suvi praegu Eesti kirjanikud ei tegele kirjandusega, praegu tehakse suviseid aiatöid ja muid asju, mida suvel eestlased teevad. Aga võib-olla jah, mingisuguseid visandeid saab siin teha, uue Melchioriga on muidugi see asi, et on ettevalmistamisel ka Melchiori mängufilmistsenaariumid, nii et ma ei saa ennast nagu kahe erineva loo vahel nagu väga hakkida. Tuleb ühele asjale keskenduda. Aga ma soovingi sulle siis ilusat suve ja jõudu kõigiks nendeks tegemisteks, mis juba igaüks kõlab ausalt öeldes Narheraklaslikult eraldi võttes. Mind hämmastab sinu tohutu võimekus. Aitäh sulle selle jutuajamise eest kirjanik Indrek Hargla. Mina olen Peeter Helme ning loetud ja kirjutatud on taas eetris kahe nädala pärast. Kuulmiseni.