Unustamatu. Edgarmann. Käesolev kaheosaline meenutus saade on pühendatud Eesti levimuusika suurkujule. Raimond Valgre laul, sinilind oli loodud veel rahulikus vabas Eestis. Lühikest aega enne saatuslikku ajaloosündmusi. Eli seltsi. Kui Ilo ameteis Sa. Särgu mõjutlusti menko. Mis eksin küll oma, kui ta Eestis? Pea kõigele oma lauludele kirjutas Valgre ise ka teeksid, võime vaid oletada, et enamasti ennetas muusikaline mõte sõnades väljendatud. Ent vajadus midagi südamest öelda tingis ka vastupidise viisi. Või tulid noodid ja sõnad käsikäes, laulab Voldemar Kuslap. Jalgne. Kokana. Küll oma. Käesoleva meenutas eesmärk on anda võimalikult lai ülevaade Raimond Valgre loomingust lasta kõlada tema lauludel. Seepärast piirduge üksnes viidetega tema eluloole, millest saaks ju palju jutustada. Raimond Valgre sündis seitsmendal oktoobril 1913 Riisiperes. Kuni 34. eluaastani oli ta perekonnanimi diisel. 22. aprillil 1937 võttis perekond tõenäoliselt tema algatusel eestipärase nime. Isa Johannes diiselelukutselt. Kingsepp oli pärit Järvamaalt Estna vallast, mis 1939. aastal muudeti külaks ema neiupõlves. Linda Elizabeth. Kommusaar oli pärit Virumaalt vao vallast, millest 1950. aastal sai praegune küla. Mõnes varasemas väljaandes on Raimond Valgre sünnikohaks ekslikult märgitud rap bla. Ent kuna vanemad polnud veel ametlikult abielus, pidas ema targemaks minna sünnitama õe juurde Riisiperre, et vastsündinu ei peaks kandma toonast halvustavat nimetust. Tüdruku laps. Raplas elas perekond aadressil Tallinna maantee üheksa. Kahekorruseline maja on heas korras, seal asub praegu teek helilooja ja dirigent Ülo Raudmäe, kelle isa oli Raplas. Kooli juhataja mäletab koolilaste peoõhtut, kuhu ema oli viinud Raymondi tütarlapsena, mis tõi talle auhinna parima kostüümi eest. Ema ja poeg hoidsid üksteis väga emalt, päris viimane ka meeldiva välimuse. Raimond sai kolm aastat hiljem õe Eevi ja viis aastat noorima venna Ennu isa hoolt ei jätkunud aga perele kauaks. Ta proovis pidada paides saapakauplust, kuid äri ei võtnud vedu, mis tõid mured ka sõpruse alkoholiga, viisid isa lõpuks perest lahku. Ema koos mõlema poja ja tütrega puhkab Tallinna metsakalmistul. Raimond Valgre lõpetas 1931. aastal Tallinna riigi ühistehnikagümnaasiumi tollases kolme palli süsteemis rahuldava tunnistusega. Tema huvi oli tollal kandunud juba jäägitult muusikale. Kaitseväe ajateenistuse tegi ta läbi pioneerpataljonis. 1933. aastal kutsus viiuldaja sõber Artur Ranne ta mängima klaverit Tartu maanteel asunud väiksesse restorani Lootust Triosse. Siitpeale algas tema restorani muusikutee, mis viis läbi paljudel okaalide Tallinnas, Tartus, Pärnus. Ühtlasi kutsus ränne ta appi koostama lauluvihikut modernlööklaulud. Seda andis välja ärimees Rudolf Reismann ja kuni sulgemiseni 1940. aastal ilmus seal umbes 450 lööklaulu. Preismann polnud muusikas asjatundja, abilised valisid laulud, tegid tõlked ja osa neist ilmusid joonistad Tuina Valgre ilusas noodikirjas. Vahest innustas TÖÖ Valgret ka ise laule kirjutama. 1936. aastal koostas ta viimasel paaril aastal loodud tosinast laulust põimiku 15 minutit Tediga pühendatud sõbratarile Agnetha Signe ookessonile, keda hüüti teediks. Seon Valgre mahukaim töö loodud saksa popurrii tee eeskujul uhke sissejuhatuse laule ühendavate üleminekute ja piduliku lõpuga. Kirjutasin sellest üsna põhjalikult raamatus vaibunud viiside kaja. Siin võib öelda, et need inglise, saksa ja eestikeelsete tekstidega laulud on tasemelt väga ebaühtlased. Nende seas on aga kaks pärli, mida armastatakse tänapäevani. Need on. Ma loodan, et saan sellest üle ja veel viivuks jää. Viimasel oli ka saksakeelne tekst siin esimene Eesti raadio meeskvarteti teine Helgi Sallo esituses. Vaikseks. Ja järsku discaunis. Siis ei süüdista, vaid soovin. Eks. See. Jal peskoega doosi. Mainitud põimikust on aga tulnud veelgi laule. Kustas kikerpuu leidis laulust ei õnnelik või olla maa ilusa motiivi, millest arendas laulu Mul meeles veel kasutades selle vaheosaks materjalid teisest Valgre laulust meloodia. Nii äratas ta sellega uuele elule kaks Valgre laulu. Kuulake esimest Ivo linnalt teistaga, meenutagem põgusalt Anne Velliga tehtud salvestised. Ja jää Stove soojad muule aitamas. Mis tollele tulla kui seda kuule? Koostades 1988. aastal kogumikku Valgre lauludest leidsin Tedile pühendatud põimikust veel kolm suhteliselt viimistletud laulu. Kaks neist olid saksakeelse tekstiga ihki rüüstihh ja änkus. Esimese uue nimega kirjake koju eestindaja Terje Terasmaa varjunimeks eramaa. Teisest sai minu tõlkes suudlus kuuvalgel. Võtsin varjunimeks pähe torganud läti nime AGP. Nüüd loen eematusega internetist, et selle laulu teksti autor on lätlane Alfred skempe elu aastatki näidatud 1890 kuni 1967. Juhtub veel, oli seal üsna ladus aeglane valss, unelm mulle armastus on, kuid nähtavasti jäi tekst valgel viimistlemata ja ei läinud hästi muusikaga Kuu. Seegi sai uued sõnad Terje Terasmaalt pealkirjaga üksi. Kuulake pisut kõiki kolme on nad ju muudest Valgre lauludest vähem tuntud. Kirjakest koju laulab karavan suudlust kuuvalgel Anne-Liis Poll. Üksi kõlab eelist kriierilt. Ja ma. Mõtlen mees min. Lootku. Nukralt pra. Jaa. See oli põgus pilk Valgre mahukaimaks tööks jäänud põimikule 15 minutit teediga. Rootsi päritolu Agnetha Signe ookesson oli valgest viis aastat noorempõimiku valmimise ajal kaheksateistaastane. Ta lahkus Rootsi heliloojaga, tal enam mingit sidet polnud. Aastail 1934 kuni 37 ilmus eespool mainitud vihikus modernlööklaulud seitse Valgre laulu. Esimene oli tango Lond Alexandra autoriks märgitud kee diiseltagasihoidlikkusest kasutas Valgre saksa pärast varjunime. See oli siiski tema esimene trükki läinud laul. Olgu veel märgitud, et Artur Ranne andmeil soovis Valgre Preismann annaks modernlööklaulude sarjas välja tema laulude erinumbri. Selle jaoks oli tal loodud juba paras hulk laule. Need ei toonud talle aga midagi sisse, sest kohvikutes ja restoranides neid ei mängitud. Polnud ju nuut raadiost sootuks rääkimata. Seal mängiti peaasjalikult plaate, regulaarselt tantsumuusikat mänginud pori ja stroobeli. Orkestrile oli aga oma välismaine repertuaar. Et meil on praegu valikuks umbes 60 laulu, mis kahte saatesse kuidagi ei mahu, peame piirduma üksnes killuga, kes tega sellest varajasest loomingust mis siiski näitavad Valgre tulevast palet. Alustagem blond Aleksandra rast. Mart Sanderi esituses järgnevad tööd ja Helmi karavani esituses aastast 1934. Kooli. Elu ei. Ole. Sima kui käelised Sõidur. Soe. Ruum ja toit sinule. Kui sul valutab mõnikord süda ilmunud 1935. aastal laulab Mare Väljataga Siis sina ei keelu. Ja tundeline aeglane valss suudleminud esitaja Erich Krieger. Sul see Vals küünla Ja viiulga. Ma ei löö Ja vaiksed. 1936. aastal ilmus modernlööklauludes Valgre tango. Ah nii, rahutu mu süda aasta hiljem veel inglisVals saabunud aeg, et sul ütlen hääd ööd. Viimane on uus välja andeis ilmumata. See oli ka viimane enne sõda trükis ilmunud Valgre laul. Järgmine ilmus postuumselt 1953. aastal. See oli Saaremaa valss. Valgre laulude esimene kogumik ilmus aga alles 10 aastat pärast tema surma enne kui jõuame valge sõjaeelse loomingu tipuni kuulakem veel kaht laulu 1900 kolmekümnendaist aastaist. Esimene on veel seotud nõmmel elanud Tediga, sellele viitab ka alapealkiri nõmme linnas. Meenutagem, et 1940. aastani oli nõmme oma Tallinn, sealt ka rida selles laulus väikses linnas, kus kevadkuul õitsevad õunapuud, seal asub minu unelmate tänav. Teine tango pealkirjaga sa ütlesid mulle, päikene on pärit umbes samast ajast esimest laulu aktsiin Ivo Linna. Teine on kiigelaulu kuuikut üsnagi julges töötluses. Kolm suve 1939 kuni 40 mängis Valgre Pärnu rannasalongis. Tegelikult sai ta kahel viimasel suvel mängida ainult kaks nädalat. 1940 suleti lokaal niinimetatud juunipöörde tõttu. Järgmisel aastal sega sadanud sõda. Pole täpselt teada, kuidas tutus Valgre prantsuse saksa päritolu neiu alis fuajeega, kelle isa oli töötanud Moskvas prantsuse saatkonnas, jäi aga bolševike võimuletulekul kadunuks. Eestlannast ema asus koos kahe tütrega Pärnusse, kus pidas Mere puiesteel praegugi heas korras olevat pansioni moone repo. Aliis oli 1939. aasta kevadel lõpetanud Pärnu Saksa Gümnaasiumi. Õppis Tallinnas kunstikoolis ja mängis klaverit. Esialgu arvati, et fuajeed asusid 1939. aastal ümber Saksamaale. Edaspidi oli ta suhe Valgrega katkenud. Tegelikult lahkus ta alles 1944. aasta suure põgenemisega. Saksa okupatsiooni ajal töötas Alifjee Pärnu Ülejõe lipsoni apteegis ja abiellus 1944. aasta mais apteekri poja Hillar lib soniga. Viimaselt sain kirja teel teada, et nad said üle Saksamaa ja Inglismaa lõpuks Torontosse. Aliis olevat seal oma meelt lahutanud akordionimänguga. Ta suri vähktõppe 30. detsembril 1983. Valgre lahkumisest oli siis möödunud pea täpselt 34 aastat. 1939. aastal olid noored alatasa koos. Näeme neid rannas tehtud fotodel peent nende suhe oli tähendusrikkam tavalisest rannaromaanist. Aliis fuajee kirjutas inglisekeelsed sõnad Valgre laulule muinaslugu muusikas, mille Valgre saatis 1939. aastal inglise ajakirja Melody Maker lööklauluvõistlusele. Seal jäi see aga tähelepanuta. Kui kuulata tahate Vighowanes Jani ja Tiit Pauluse esitust, siis ei mõista, miks Briti nii head laulu ei märganud. Minu kõrvadele on see Valgre muusika parim esitus, siin on ideaalselt paigas iga noot, iga paus, iga hingetõmme, iga nüansike kokku sünnib muusika, mis oli ju valge suurim armastus mis kavatses Valgre ka järgmisel aastal samal võistlusel enne proovida ja selles kirjutas alis fuajee inglisekeelsed sõnad ka laulule Snow Leiks lumehelbed. Kuid Eestile langen raske Nõukogude kämmal. Laul jäi saatmata ja sai Otto Rootsilt uue teksti pealkirjaga õige valik. Tekstis oli juba aimata nõukoguliku laulu elemente, nagu armastada neidu, võiks Virka ja head kuulakem karavani rahulikku esitust. Süüvida hinda ainult õigesti tööle kõige neelu saadu juulis Pirita ja, ja et ma võiksin armastada. Kindlasti pahandab mõni kuulaja, et laul ei saa kuulata lõpuni. Sel juhul saaksin aga tutvustada vähem kui poolt Valgre loomingust ja et see on mulle ühtviisi armas. Ei seondama teha ise seda nii-öelda õiget valikut. Et üht või teist laule tervikuna kuulata, peaksite kirjutama raadio soovisaadetesse kus just ülearu tihti Valgre laule ei küsita. Umbes samasse aega 1930.-te aastate lõpu või järgmise kümnendi algusse kuulub taas üks Valgre laul. Ilus oma lihtsuses ja nimetus igatsuses ei tea. Vastuseta jäänud küsimus. Saad kummaline tunnene. Kand tuttavana. Nates esmakordselt võõre. Kui varemgi seal käinud? Ja eile kui me tutvuse all ka täpselt sama tunne valda Miks su silmadesse? Päikselennust, mis, Sammud untsu. Rõõmustan nüüd, et palusin kunagi heli vahingud ja Sven Kullerkupu salvestada see kaunis laul, milles nüüd on Eesti Raadio fonoteegis tervelt 10 esitust. Näib, et Valgre sõjaeelsele loomingule võib tõmmata kriipsu alla lauluga. Kas mäletad veel taas ilus laul, mille salvestas Arved Haug Emil Laansoo ansambliga. Nende kahe sõprus Valgrega sündis sõja päevil. Nende juurde me peagi jõuame. Mõnest kaunist hetkest mälestus. Terveks eluks. Tõusest. Kuid suunel siin teie aimagi, sa. Andesta, et küsin sinu. Olgu, see kas sa mäletad, kas mäletad, kas suhteliselt hästi võimul Veni kõrus luuleva ja ütlema, et ma sind armastan. Kas. Kas mersu nõnda hästi kui puud? Kas veeres nõnda hästi? Puutusin Valgre ka esmakordselt kokku siis, kui ta tuli kolmandat korda Pärnusse mängima, seekord esmakordselt orkestrijuhina. Ta tuli Tartust, kus ta oli parajasti mänginud, kaasas neli sealset pillimeest, kes mängisid klaverit. Trompetit, Altia tenorsaksofoni. Viiuldaja, kes mängis ka kontrabassi, tuli Tallinnast trumm ja esimene altsaksofon olid Pärnus juba ootamas. Tartlastel olid kaasas ameerika väljaannete trükitud noodid, neist me hakkasimegi mängima. Esialgu nõudis koosmäng igal hommikul proove, kuni valmis tantsurepertuaar mõneks tunniks. Et mänguaeg oli väga pikk, mängisime ka peast. Ma olin sellega koolipoiste pundist harjunud. Rütmigrupi moodustasid konter, vaest trumm ja kitarr, mida mängis Valgre. Ent kuna laval oli kaks klaverit, mängis ta ka teist klaverit. See kõlas väga hästi. Pidime mängima ka nii-öelda kuulamismuusikat kella viie tee ajal ja saatma kabareenumbreid. Saime kiiresti sõpradeks, kuulasime koos džässiplaate kõigest sellest olen kirjutanud raamatus, omad viisid võõras vees, siin pole aega seda korrata. Nädala pärast ootas meid ja kogu Eestit suur vapustus, esimene küüditamine. See päästis lahti tunnete segu meeleheitest, vihast ja hirmust, mida paljud püüdsid uputada alkoholi. Seda oli näha ka rannasalongis. Purjetasid ka pillimehed, ent mitte Valgre. Orkestrijuhina kutsus teisigi korrale. Märkimisväärne seik on need Valgre palvel. Tutvustasin teda oma klassivenna õele, Liivi loosmele. Neid oli pärast seda tihti koos näha. Olen kindel, et üks laul, mida edaspidi kuuleme, sai inspiratsiooni liivist. Kui sõda ühel kaunil päikeselisel pühapäeval puhkes, suleti kohe rannasalongi ja teised lõbustuskohad. Parvet oodates keelitasime Valgret jääma Pärnusse ja ootama, kuni asjad selguvad. Ootas tema eas mehi, mobilisatsioon. Ta jäi kindlaks, et sõidab koju Tallinna, et ema mitte tema pärast muretsema ei peaks. Jäänuks ta Pärnusse, võinuks edaspidine elu hoopis teisiti minna. Kuid see on ainult oleks. Tallinnas sai ta veel mängida Pirita bussijaamas, kuid seal puhkenud kaklusesse sekkus sõjaväepatrull. Valgre võeti kinni ja saadeti mobilisatsiooni ka Venemaale. Et palju eestlasi oli punaarmee ridadest juba üle jooksnud, ei saadetud mobiliseeritud väeosadesse, vaid koondati niinimetatud tööpataljonidesse, mis sisuliselt olid vangilaagrid. Tuhandeid suri seal nälga ja haigustesse elu ja surma vahel. Vaakus ka Valgre virelenud Kotlase tööpataljonis lossinud laevu Arhangelski sadamas satustadzebarculi 249.-sse laskurdiviisi kus ta suunati 900 seitsmeteistkümnendasse polku. Seal juhatas ta 10 liikmelist ansamblit mängides ise akordioni. Esineti koguni Moskva Raadios. Tol perioodil valmisid laulud Sebarkul ja kaugel sealpool võimsaid uraale, mida laulis Voldemar valge. Oma ala. See eestlaste arv. MT seisis 550 kilomeetri pikkune jalgsiretk Velikije Luki alla, kus Valgre oli küll ainult viis päeva ja mitte otserindel, sai aga ometi teada, mis on kauglaske suurtükivägi. Pärast tulerist seid saadeti polk Toropetsi, kus valge kirjutas Tartu marsi, mille on salvestanud tramm. Üks aga, mis oma sõjaka teksti pärast just sageli ei kõla. Ja. Kes on seal me? Eestis. Ära. Aga aga see Oli. Me elame. Eestis ja mis ta Tantsude. Selle uhke marsiga lõpeb esimene saade Raimond Valgre lauludest. Veel on heliloojal ees sõjapäevi tagasi jõudmine kodumaale raske kohanemine rahuajaga. See ei meenutanud enam kuidagi kauneid päikeseküllaseid noorusaastaid. Kodulinn oli varemeis, kõike tuli alustada, otsast, sõlmida kokku katkenud elurõngad.