Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Suve hakul, kui koolis käijad mõtlesid rohkem saabuvale vaheajale asus Prantsusmaa arutlema koolides mobiiltelefonide keelustamise teemat. Ühele osale avalikkusest polnud see uudis, kuna president Emmanuel Macron käsitles antud Prantsusmaa tulevikku käsitlevatel valimisdebatidega. Nutitelefonidest on kujunenud modernse ühiskonna liikmetele midagi kehaosalaadset, millest loobumine paistab olema sama traumeeriv kui käes ilmajäämine. Telefonist õigemini selle andmete tekitamise, hoidmise ja vahetamise funktsioonidest on tekkinud inimesele funktsionaalne liides muutes nad märkamatult küburgideks. Nutitelefon toetab ja asendab mälu võimaldab näha ja kuulda kaugete maade taha ja efekt, mida vahest kõige vähem märgatakse siis Taskuseade muudab mitmele inimesele olulised olekud ja nende saavutamise odavaks ning hõlpsamini saavutatavaks. Näiteks sotsiaalsete kontaktide loomine ja hoidmine ning kujunenud süsteemis iseenda peegeldamine koos pelgalt piltide ja jutuhinnaga selles oma koha arendamine eneses, suhestamine maailmaga, inimese arengu subpidev kaaslane, aga ilmselt langeb kooliajaga kokku tormilise arengu periood. Areng ise ei tähenda tingimata muutust paremuse poole kuigi üheskoos peaks ju individuaalsed vead terviku ratsionaalsuse kasvades muutuma väheoluliseks müraks. Tõenäoliselt sobis taoline ootusega aeglasema piiratuma ja kustuva mäluajastuga. Tänases ajas märgatakse varasemast erinevaid ja varasema kogemuse puudusel kontrolli alt väljuvaid probleeme. Taolisele osutas hiljutises raamatus ajakirjanik, fotograaf puistur sisust saab aimu pealkirjast, mis kõlab tõlkes umbes nii selfi ehk kuidas meist said sedavõrd enesekesksed ja mida see meiega teeb. Fotograafi ei tee murelikuks, et igaühe enesepildistamine röövib leiva. Tähelepaneliku silmaga inimest sundis muret jagama tajutud risk lääneliku elukorralduse edu aluseks oleva konkureeriva individualismi üle ekspluateerimine ja selle viljana nartsissismi kasvamine uueks normiks. Häda ei kasva tingimata edevusest endast, vaid konfliktist tegelikkusega. Sest kui igaüks püüab jätta endast mingit muljet, toob ta ohvriks asjade tegelikku seisu ehk tõve. Taolise hoiaku kujunemisel. Avalikuks normiks muutub aga elamine keerulisemaks ja kallimaks ning tõenäoliselt sunnib veelgi rohkem kasvatama luiskamise metsa. Olgu näiteks kasvavad lubadused seoses toodete turuletoomisega. Tihe konkurents sunnib kiirustama ja üha enam jõuab tarbijateni suurte lubadustega kaunistatud kuid kasutamise käigus ebameeldivate üllatustega tooteid ja teenuseid. Kuid kardetavalt trumpab seda häda, kasvav kunstliku renomee kasvatamise vajadus, mis on samal ajal omaniku tegelikkusega suurenemas konfliktis. Ja see omakorda mõjub psüühikale enamasti halbade tagajärgedega. Valides populatsiooni, sellest aga suurema riskikandjaid, jõutakse enamasti kooliealise demograaf juurde. Pole siis ime, miks täiskasvanud, enamasti lapsevanematest valijad nägid Macroni ettepanekust lihtsat lahendust tõsisele probleemile. Võimalik, et selleski võib märgata kasvava pinnapealsuse kultuuri vilju milles seni kodudele langenud probleemid üllatavate raskusastmelt senist võimekust ja lahendused Telegeeritakse. Poliitilisele eikellegimaale teostama asudes saab kritiseerida ühtlasi end tegijatest kõrgemale upitada püüdes. Elame-näeme, ja tõenäoliselt näeme erinevaid nutitelefoni piiramise ühiskondlike püüruseid meilgi. Küsimus pole eesmärgid õigustamises, vaid uudsete tehnoloogiate ja inimese senise olemise põimumisest sündiva keerukuse üllatavalt lihtsates juhtimispürgimusteks. Seetõttu jääb uuelt kooli aastalt soovida, et tänastes õppijates kasvatatakse tuleviku jaoks sobivat leidlikkust.