Tere eetris on portaale, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Turvalisusega kaasneb omapärane probleeme. Nimelt kui keegi ei koge ühtegi kriitilist juhtumit ja kõike turvaline siis hakkab tunduma, et turvalisusega ei pea tegelema kuna turvalisusega pole ju probleeme. Häda te puudumine võib olla tõhusa ja nähtamatult turvalisuse vili või siis ohtude vähesus. Viimane aga ei tähenda ohtude puudumistegaga olukorra samasugusena jätkumist. Olgu näiteks varajane arvutiajastu, kui arvutid oli vähe ja veelgi vähematele tuli pähe kasutada olemasolevat kurja tegemiseks. Esimene arvutiviirus sündis samuti mitte kurjusest, vaid huvist leviva ja ennast paljundavad programmi vastu kusagil aastal 1971. Olukord hakkas ebameeldivaks muutuma kümmekond aastat hiljem koos arvutite arvukuse nende vahel andmeid edastatavate flopiketaste levikuga. Esialgsete arvutiviiruste kahju tegemise võime oli aga siiski tagasihoidlik ja levik aeglaselt piiratud. Arvutide turvalisusega tegeleti enamasti sarnaselt isiklikule hügieenile. Probleem paistis toona lihtsaia kontrollitavana. Näod tõmbusid tõsisemaks kui kasutajate mass ja viiruse tagajärgede raskus. Te muutusid kriitiliseks, seegi on turvalisusele iseloomulik. Enamasti reageeritakse tagajärgedele, sest preventsiooni paistab kasulik, kuna, kuna puudub draama, sest kõigile paistab, et turvalisus pole probleemiks. Tänaseks on aga olukord saavutanud hoopiski uue kvaliteedi. Eelmisel aastal hinnatakse küberkuritegevuse globaalseks kahjuks 600 miljardit USA dollarit ehk umbes 0,8 protsenti ülemaailmsest SKP-st. Kahju kõrval tasub mõelda kasule, mida taoline rahahunnik kurjategijatele tähendab. Sest ka nemad investeerivad raha oma tööriistad, esse, motivatsioonid, hoidvast kasumist rääkimata. Peaks erilist muret põhjustama viimase kolme aasta ehk umbes tuhandepäevases aset leidnud umbes kolmekümneprotsendiline küberkuritegevusest tuleneva kahju kasv ehk küberkuritegevuse tulusust suurenemine. Midagi peaks ju nüüd ette võtma. Isiklikust hügieenist on abi ainult suurusega probleemidele, sest sellest ei piisa suurtesse andmekogudesse tehtavate rünnakute ärahoidmiseks. Seda tüüpi õigusrikkumiste hinda mõõdetakse lisaks rahale, kodanike vabadust, heaolu ning demokraatiat riivavad kahjudena. Ja isegi riskina tervisele. Kui mõelda nutikate tervist jälgivate seadmete populaarsuse kasvule. Populaarsus, mis koi korreleerub nende turvalisuse paranemisega, pigem vastupidi. Olgu näiteks tiheda konkurentsiga turul tegutsev arendaja, kes teeb tükk aega kulutusi looduses, uus toode enne teisi turule paisata klientide piiratud rahast ja ajast oma osa üles korjata kulutades liiga palju aega vigade välja pookimisele. Võitled sisuliselt ajaga, millal ja kui kaua saad turult raha koguda. Vigade ja turvalisusega tegelemise motiivi urgitseb samal ajal teadmined. Veatud Iidee toodet ei ole olemas. Mõeldes. DT-põhiste toodetes sündimise tempole leiab vist juba pea igast kodust andmevahetuse võimekusega elektripirne koduseadmeid, sensoreid ja teisi asjade internetividinaid, mida ühendab ühtlaselt kirju andmeedastust. Serbia kontrolli vahendavate protokollide, Nirvana ning odav hind. Hinnakonkurentsi tõttu polegi lootust turvaaukudele piisavale järel hooldele seadmekasutusega. Ulatuses punastamata kasutajate lohakust ja mugavust. Arvutikuritegevuse kasvades suureks mureks muutub see aga poliitika teemaks. Kahjude tõrjumine ja heastamine vajavad ju seaduslikke raame ja poliitilist tahet. Aga kujuta nüüd ette, et poliitikud loovad. Seaduse, mis nõuab uutelt toodetelt enne müüki lubamist teatud tasemel küberturvalisuse Kvaliteeti paraku lõhnab taoline tegevus ju kellelegi vabadusele piiramise või huvide kahjustamise järele. Sega klassikaline poliitiline situatsioon. Soove võib-olla õilis, aga selle rakendumine saab olema mitmel põhjusel aeglane ja raske. Näiteks ei taha mõni suure eksportiva tootmisvõimsusega riik sellist seadust luua, et kaitsta omade konkurentsivõimet. Lisaks kaasneb eriti just suurte riikide seas teatud agressiivne huvi saboteerida teiste riikide elektroonilist keskkonda. Kuna huvi on vastastikune, luuakse IT seadmetesse varjatud turvaauke või otsitakse olemasolevatest ekspluateeritavaid vigu, mille parandamisest ei olda huvitatud. Pelk mõte taolisele võimalusele kasvatab paranoiat ja hirme. Viimasest ajast leiab ju mitmeid näiteid, milles Hiina, Venemaa ja USA tooteid vastastikku omal maal kasutamiseks piiratakse. Taoline olukord stimuleerib vigade parandamise asemel neid hoopiski juurde nuputama. Mis aga oleks kirjeldatu moraal? Ilmselt tõdemus, et moraalil ei olegi selles masinatele rajatud tehnilise kultuurivaldkonnas kohta.