Kel leidub neid seitse ja 36 minutit, Ants Eskola on laulnud ja oma elutöö teinud meie elavate püha kohus on olnud meenutada ja veidi ka kahetseda, et liiga palju vahetuid käega katsutud vaid mälestusi 100 eest 100 aasta eest alles ei ole. Just nimelt neist erilisest päevist, millest neil päevil ka palju räägitud. Aga midagi on ja sellest tahamegi juttu teha. Õnneks on meil ka igati väärikas jutukaaslane, nüüd eetris. Küllo Arjakas, tere hommikust, Tallinna linnaarhiivi juhataja, ajaloolane. Tere hommikust. Kõikide raadiokuulajatele. Valisime välja kolm asja, millest tahaks rääkida, mis seal tõesti tänagi sama hästi kui käegakatsutavad. Jah, ega ju sellest 23.-st 24.-st veebruarist 1918 selliseid esemelisi piltlikult öeldes käega katsutavaid asju ju väga palju ei ole. Esimeseks teemaks võib-olla oleks siis üks foto, mis on säilinud, et see peaks olema ka ainukene fot, too, millel on jäädvustatud Eesti vabariigi sündi, teoreetiliselt võib olla ju eravalduses mõni taoline pilt, veel võimalus on õhkõrn, aga kui keegi selle leiaks kuskilt oma vanaema või vanaisa või vaarvanaema fotoalbumi vahelt, siis sellest võiks olla noh, vähemalt aasta sündmus, et mitte öelda viisaastakusündmus. Ja tõepoolest Eesti rahvusarhiivi filmiarhiivis on üks, too, see pärineb kunagisest sõjamuuseumist, mis oli 1940.-te aastateni Vene tänaval ja sellel fotol on siis kujutatud Pärnu sündmusi teatav rahvahulk, noh võib-olla isegi rahvamurd tänases mõistes Endla teatri ees. Ja sellel fotol on allkiri, et see on tehtud, siis allkiri kõlab järgnevalt. Eesti vabariik kuulutatakse Pärnus välja rahvamurd Endla teatri rõdu ees. Nüüd tõsi, kui seda pilti vaadata. Me peame silmas pidama ka toonast aega. Päev oli lühike, õhtu oli hämar ja vähemalt tundub, et see pilt on pigem tehtud õhtuhämaruses. Ja selle tõttu võib ka arvata. See pilt võib-olla on tehtud ka järgmisel päeval, 24. veebruaril, kui oli Pärnus üks suurem manifistatsioon ja samamoodi oli inimesi terve hulk, nimelt üheski mälestuses. Ma ei ole leidnud, et 23. veebruari õhtul oleks olnud Klamp Endla teatri rõdul sest ilma sellise suure tänases mõistes välklambi see pilt poleks ilmselt välja tulnud. Aga nagu öeldud, sellest selle filmi või foto allkiri viitab 23.-le ja ja noh, nagu vahetevahel ajaloolased ütlevad, et nii kaua kuni ei ole tõestatud vastupidist, siis nii kaua on võimalik seda fotot ikkagi esitleda kui 23. veebruaril tehtut. Ja paraku ei ole õnnestunud välja selgitada teada, et millal see foto, mis asjaoludel täpselt jõudis riigiarhiivi, nimelt ta jõudis läbi mitmete vaheastmete ja ilmselt siis sõja järel sõjamuuseumikogu kui ka natsionaliseeritud fotoateljeed pildid võeti üle toonasesse Eesti NSV pika nimega arhiivi ja ilmselt siis kuskil 50.-te aastate algul on ta arvele võetud tud ja viimati veel 2005 10 12 aastat tagasi. Kolleegid üritasid täpsustada, sest tegemist on niivõrd haruldase pildiga. Nagu öeldud, me ei tea, ta käib läbi raamatust raamatusse stateerituna 23.-sse veebruaris ei või teada, pead ei anna. Kas see pilt ei võiks olla ka üks reliikviaid, mis tuuakse näiteks kord üle viie aasta rahvat? Noh, see pilt on niivõrd väikene, eks ta tänase vaataja jaoks on muidugi häguse või suur edu ja, ja, ja noh, tuleb silmas pidada, et sellise pildi tegemine on iseenesest tõeline haruldus aastal 1900 kaheksateistpidi olema filmirolli. See eeldas, et sul on kemik, Kaale lahusteid, kinniteid, millega seda kõike ilmutada ja siis see pilt peab veel kõikidest ajalootormidest läbi tulema, ta on niivõrd väiksemõõtmeline ja, ja aga jah, teatava sündmusena vähemalt filmiarhiiv võiks teda küll välja panna, mõned ikka läheks vaatama. Ohtu vist võiks ju nii olla. Teiseks üks lipp. See on ka seotud ka jah, jällegi Pärnu sündmustega 23. veebruariga, 23. veebruaril, nagu teada, siis Pärnu kuue Pärnu Eesti pataljoni suur lipp poli Endla teatri rõdul ja see on see trikoloor, millele mälestustes viidatakse, 24. veebruaril keskpäeval oli siis pärnus suurem manifistatsioon, peeti kõnesid ja selle suurema ürituse eel siis tookordne üliõpilane Oskar Kask, kes hiljem oli pikka aega Pärnu linnapea kolmekümnendatel aastatel ja Aleksei Rodioonov, kes oli Endla teatrilavameister ja ka pikka aega ise Endlas mänginud. Nemad hõiskasid siis Endlale Endla liputorni sinimustvalge lipp, puu sellega juhtus ka muuseas väikene, selline tragikoomiline äpardus, aga inimesed osutasid sellele hiljem sümboolset tähelepanu. Nimelt see lipp kerkis poolde vardasse, jäi seal kinni, kaks meest võtsid puu alla ja nii-öelda teisel katsel õnnestus siis lipp heisata. Oleksandr Rodionova Belas muuseas, väga pika eluaja enam kui 92 aastat sündis 1877, suri 1969. Mees mäletas hästi tsaariaega ja mäletas kõiki järgnevaid aegu kuni nõukogude aja teise pooleni. Ja ka nüüd juba varsti 20 aastat tagasi 1999 ilmus üks artikkel ajakirjanduses, kust 1000 sellest veel mõnikümmend aastat varem ehk 1969 Pärnus ühte katusekambrisse asusid elama siis kaks Tallinna draamastuudio äsjast lõppema, aitäh, kes olid suunatud tööle Pärnu teatrisse selles katusekambris, Peeter Tedre tegi remondi, ta oli Pärnu teatriga seotud ja tema tutvus seal oma tulevase abikaasa Liis Tedrega ja tahtes korralikku remonti teha, siis seal pesuruumi tagant oli ta leidnud sarikate ja plekkkatuse vahelt paberisse mähitud paki ja selles pakis oli sinimustvalge lipp. Peeter Tedre viis selle koju. Jaa, jaa, tookord nii palju, kui sellest tipu vaatlemist oli, tegemist oli vanalit puuga ja sellest nöörides olid ka sõlmed sees mis on ka võrdlemisi tähelepanu väärne ja teada on, et Rodionova elas Pärnu aegadel 1900 kuuekümnendatel aastatel ilmselt selle soones ja võimalik, et ta tõepoolest oli selle lipu siis ilmselt sõja järel kas 40.-te lõpul suure tõenäosusega ka ära peitnud ja see lipp siis seisis seal mitukümmend aastat. Ja minule teadaolevalt slipp peaks praegu olema Peeter Tedre valduses ja 1999 tehtiga Kanutis väikene ekspertiis ja see ütles, et tegemist on käsitsi valmistatud lipp puuga kodustes oludes ja suhteliselt kiiresti tehtud lipuga, mis kõik võiks nagu kinnitada seda teooriat. Ja selle kanga vanus on vähemalt üle 50 aasta ja lipp on hästi säilinud, järelikult tunduda hoitud kuivas kohas, aga sellise esmasel ekspertiisiga ei jõua nii kaugele, et kas ta on nüüd 60 aastat vana lipp või 90 aastat vana lipp, kas ta tõepoolest oleks siis esimene riigilipp, mis oleks siis heisatud? Tuleb ka teed teema võib-olla edasi. Tegeleda salapära kui palju lippu ja ka foto ümber, aga kolmandaks eks manifest? No kahtlemata Eesti iseseisvuse väljakuulutamine on seotud manifesti ka ja tihtipeale on küsitud, et kus on selle manifesti originaal, mille peale ajaloolased ütlevad, et teinekord on lihtsatele küsimustele keerukas vastata. Ta tegelikult juba 1900 kolmekümnendatel aastatel hakati selle niinimetatud originaaleksemplariga tegelema. Manifest trükist ümberkirjutusmasinal 21. veebruaril ja sellest tehti ka mõned koopiad. Aga juba 30.-te lõpul ei suudetud ära klaarida, kes seal ümber trükkis ja mis nendest originaalide sai. Jutt on siis viiest originaaleksemplarist, millest esimene oleks nagu kõige paksem paber, mille olevat Juhan Kukk ajutise valitsuse rahaminister, kes oli ka iseseisvusmanifesti peamisi koostajaid et see oli tema kätte jäänud ja siis on antud, et kuhu need neli erinevat eksemplari masinakirja eksemplarid sattusid. Ja teine teooria või noh, teine teine küsimus on, et ka manifestid on ju tegelikult natukene erinevad. Nii see manifest, mis Pärnus ette loeti ja Pärnus trüki This Tallinnas trükiti ja mõnel pool mujal nendes on väikseid erinevusi ja selle tõttu on ka väga raske vastata, mida neist nüüd kõige õigemaks pidada. Võib-olla kõige suuremad erinevused on tegelikult dokumentide pealkirjadel Pärnus ette loetud manifest ja pärnus trükitud manifest. Selle pealkirjaks on siis manifest Eestimaa rahvastele aga Tallinnas ette loetud manifesti ja mis on ka mitmetes ümbert trükkides ilmunud. See on jällegi manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Samamoodi, Pärnu manifest on laotatud ühtse tekstina üle terve lehe. Tallinna manifest on kahes veerus. Tekstides on erinevusi kui lahku kirjutamine, suure ja väikese algustähe kasutatav tamine mõnede kirjamärkide osas. Isegi mõni sõna on kas kaduma läinud või mõni sõna on juurde tulnud ja ka mõned sõnavormid natukene erinevad. Nii et kui luubiga järg aiade võrdlusi teha ja siis erinevusi on, jällegi ei oska vastata, mis on originaal. Aga oma töö, need manifestid tegidki. Kära aitäh, Küllo Arjakas, tean, et te olete tänagi Pärnu poole teele asjaliku päeva teile.