Ma usun, et väga mitmetes ringkondades meenutatakse eilset õhtut arvustatakse teleprogrammi ja nõnda teeme ka meie täna siin Vikerhommikus. Meil on külas kultuurikriitik ja teatrisaate autor Meelis Oidsalu, tere hommikust. Tere hommikut, Meelis, mismoodi sinu eilne õhtu möödus? Ilmselt naelutatuna teleka ette? Ja ma olen enda peale väga pahane, sest tüüpilise eestlasena sõin üle nii et mul on siiamaani kõht veidikene kinni ja vallutab. Ma loodan, et kui ma olen nüüd kriitiline sind millestki suhteliselt, siis kuulaja annab ka andeks mullale. Ja eks andsid juba vihje, et sa tegelikult oleksid selle eilse kultuuriprogrammi suhtes või, või siis nii-öelda selle kontserdi osas veidi kriitiline. See algas ju kõik väga vahvasti, et see lavastuslik ettevõtte president enne oma kõnet hümni ajal oli naiskoori liige ja mitmehäälselt väga kenasti ja püüdlikult laulis hümni, et see oli ju suurepärane selline tore rahvalik võtta ja president sai ise ka oma hääle soojaks lauldes enne enne kõnepulti minekut. Aga see etendus ise? Jah, noh, ilmselt on see maitse küsimus, et kas see asjaolu, et kontsertetendus kui selline traditsioonilisel kujul üldse ära jäi, see filmiga asendati? Mõnda see häirib, mõnda mitte, aga mulle on kuskilt kõrva jäänud, et kui meil oli siin suur poleemika teater NO99 valiku üle, siis põhjendati seda muuhulgas ka sellega, et nemad suudaksid selle väga keeruka ruumilahenduse seal, Eesti Rahva Muuseumis kuidagi läbi lavastada orgaaniliselt. Et see filmi peale minek oli kindlasti lihtsamat teed minek ja selles mõttes natukene kindlasti pettumus lati alt läbi jooksmine, kas nüüd just seda ekse korraliku sellise filmi tegemine nii tõsisel ja, ja üldistust jõudu vajavale teemal, nagu on Eesti vabariigi 100 aastat on ka suur väljakutse. Aga. Jah, ma mõtlesin selle peale, et sellel rahval ilmselt seal Eesti Rahva Muuseumis võis olla üsna keeruline jälgida ekraanilt seda kõike püsti seistes, aga teisipidi ta oli jällegi hästi telepärane, et rahval kodus kindlasti oli palju mugavam seda jälgida, kui nüüd seal nendel piduliste kohal. Peale ja keegi siin Postimehes vist eile avaldas ka arvamust, et see videoga mõnes mõttes kaotas ära nagu distantsi seal kontserdil koha peal viibijate ja siis kodus teleri eesviibijate vahel, et nad mõlemad olid pandud võrdsesse olukorda. Mulle tundub pigem võrdsesse sellisesse ebamugavasse olukorda, sellepärast et juba see ainuüksi see fakt, et see kontsert oli nii-öelda salvestatud filmina võttis minu jaoks vähemalt sellise kohaloleku või kaasatuse tunde ära, et ma ei saanud seda tunnet, et ma olen hetkes seal ja naudin sedasama, mida, mida kohapealset siis nii-öelda laivis. Ma vaatasin ka mitmeid kommentaare, kes, mida siis ütles selle õhtuse etenduse või siis kontsertlavastuse kohta. No näiteks üks meelelahutusärimees Facebookis ütleb, et oli piinlik ja südamest piinlik, et ta pole ammu midagi nii halba amatöörliku näinud. Siis keegi kommenteeris seda, et et lapsed olid kodus hirmul, mõnel oli igav. Et ma ei tea, ja teisipidi täna hommikul kell seitse, kui me tegime intervjuu Toivo gaasikuga, kes kutsus inimesi siis minema täna lippudega pühapaikades hiitesse ja püha allika juurde. Talle väga meeldis see, et IT-teema oli sinna sisse toodud, eks ole see looduskaitse teema. Et jällegi siit ja sealt. Poolte arvamusi ja see film kindlasti ei olnud amatöörlik film ise algas ju väga no-teatrile vääriliselt sedasi poliitiliselt provokatiivsel näidata siis seda, kuidas muu teatrinäitaja koos laulukooriga on jäänud, et EKRE tõrvikurongkäigu sisse ummikusse, et ei saa kohale tulla, et, et minu arust on äge, et no teater ei lasknud pidulistel unustada, et riigipeaväljakul toimus samal ajal üks teine etendus, mille Mulle vähemalt tundub ajaloolise kummatatsioone me kuidagi poolhirmunult nagu maha salgame. Aga, aga edasi see, see, see kett käis natukene maha, et seal edasi läks kõik üsna selliselt rahulikult ja klišeelikult minu arust just seal ei olnud midagi hirmutavat kohati mindiga, liigse rahvuslikkuse teed, et see Lätti odava õlle kuuspakisurumine Kristian Jaak Petersoni, et see ei kandnud Maarust mingit sajaaastase vabariigi väärilist üldistusjõudu endas. Aga see metsaseen või see sees, kus siis üks hirmunud neiu, kes on vahetult enne seda sidunud lint puude ümber, põgeneb harvesterid ees, see oli ju suurepäraselt tehtud ja läks, ma arvan, korda nii nendele, kes tõsiselt Meie ehite pärast, niipalju kui need veel on, muret tunnevad, kui ka siis nendele, kes seda muret ennast natuke hüsteeriliseks peavad, et seda seeni oli võimalik ka mitmedki moodi võtta. Kohati tekkis ka küsimus, et huvitav, kui palju on seal lavastajad ja ja president kokku mänginud või siis et kohati tundus, et et needsamad sõnumid, mis on presidendi kõnes, olid ka siis selles lavastuses. Jah, ja üldse kuidagi, kui me nägime seda, kuidas see asi suubus lõpuks publikusse tagasi, kus ka president oli koos rahvaga ja kooriga seal laulmas. Ernesaksa Mu isamaa on, on minu, mu õnn ja rõõm, et et, et see oli ju väga hästi. Kokku lavastatud jällegi, et see kuidagi sujuvalt läks, nii see hümni laulmine, alguses kõne see kontsertvideo kui ka siis selle lõpp, et see oli väga hästi nii sisuliselt temaatiliselt nagu sa ütlesid, kui ka siis vormiliselt läbi lavastatud iseenesest. Kui kõnest veidi rääkida, siis mis märksõnad sulle endale olulised tundusid? Mulle meeldis see, et president tsiteeris oma eelkäijaid, ehk siis ta ei teinud, et sellest nii-öelda enda kõnet vaid esindas seal presidendi institutsiooni, mis meil on ka nüüd, eks ole, üsna üsna vana juba. Ja teiseks mulle meeldis see, Ta hoiak oli kuidagi ette vaatav ja ta julgustas mõnes mõttes jätta jätma maha seda viimast sadat aastat, mis on olnud ja seda ajalugu ja, ja võib-olla natukene ehitavamalt ja optimistlikumalt vaadata järgmisesse sajandisse. Jutt selist sellest avatud rahvuslusest, kaasinimese märkamisest, hoolimisest, perevägivalla märkamisest, et need, need on tegelikult ka juba sõnad ja väljendid, mõtted, mis on ka teistest kanalitest läbi käinud, et me näeme, et ta rõhub väga palju just sellele, et me 11 ei jätaks ja hooliksime. Jah, tal on juba kujunenud läbi nende erinevate kõnede, mis ta on pidanud väga selge, ideoloogiline, selline konservatiivne, mõõdukas, liberaalne telg, mille, mille ümber ta oma neid avaldusi tavaliselt ehitab. Ja minu arvates see ka, et ta mainis ajakirjanduse rolli ja vastutustundliku ajakirjandust ja kohalike omavalitsuste rolli aidata neid, kes hädas on mitte siis näiteks anda raha propaganda tegemiseks ja, ja siis öelda, et vaestel ei jagu Neile väidetele võib ainult alla kirjutada. Siis muidugi inimesed on, on ka kommenteerinud, et oleks oodanud sellist klassikalist tõesti kontserdiprogrammi selle kõne järel, et kuidas tundub, et, et kas, kas mõnes mõttes sellest traditsioonist võiks edaspidigi kas või lähtuda, et et sellele pidulikule päevale sobib kõne ja pidulik kontsert. Jah, ma hoiaks teda ka mingites raamides, pigem, sest et, et mis ta, mis ta muud on kui üks suur aktus meie kõigi jaoks ja ta võiks olla sedasi kuidagi välja kantud võib-olla veidi traditsioonilisemat, kui, kui me antud puhul seda nägime. Ja samas peab ikkagi ütlema, et ka selles videolavastuses olid ju muusikalises mõttes ka väga olulised märksõnad mainitud ERSO esituses kodumaine viis, Heino Eller siis, mis kindlasti võib-olla kõige paremini haakus ja oli rahvalik, oli aeg, läheb, aga õnn ei kao see lugu, mida siis ka rahvamuuseumis kaasa lauldi peaaegu karaoke näol. Sõnad olid ju ekraanil, nii et, et muusikalises mõttes ka ikkagi oli leitud üles pärleid noh, rääkimata siis Erkki-Sven tüürist või, või Arvo Pärdist. Ja kõik need muusikapalad ja kohtumised, mis seal teatri NO99 näitlejatel olid seal erinevate kultuuri kandjatega meie jaoks ikooniliste tegelastega, et need olid väga südamlikud ja selle repertuaariülema küll ei viriseks, aga see no 99 enda trupi kohalolu neil kohtumistel polnud nagu kuidagi sisuliselt motiveeritud mu jaoks, et mulle jäi mulje, et need trupi liikmena kuidagi üle nendes tubades, kus nad viibisid, et kohati oleks tahtnud, et nad ei Siiberdaks seal nii palju teiste inimeste ees, et oleks neid kultuuri kandjad endid rohkem tahtnud näha ja kuulda. Aga kuidas tundub selline mõtlikus ja teiselt poolt pidulikus ja rõõmus meel, et on muidugi olnud veel süngemaid lavastusi. Aga, aga kas sellel pidulikul päeval võiks nagu seda tujuga kuidagi? Üleval hoida võiks, võiks jälle, jälle mindi natuke liiga sellist morbiidset teed, et iga me kipume pidama oma vabariigi sünnipäeva, nagu iga sünnipäev oleks viimane. Et ei ole sadu sünnipäev on veel ees, vähem matusemeeleolu, rohkem peomeeleolu. Just. Tore aitäh nende lühikeste kommentaaride eest. Meelis Oidsalu.