Eesti vabariik 100. Mida rohkem läheb täna kell õhtupoole, seda rohkem lähevad ka pilgud Tartu suunas ja sellepärast peaks olema arusaadav, miks minu lühikene sõnavõtt siin keskendub Tartule või keerleb Tartu ümber. Rahvusülikoolil on järgmisel aastal saja-aastane sünnipäev. Ja sel puhul on Tartu Ülikooli muuseumis fotonäitus, mille pealkiri on pane vaim valmis. Tartu Ülikooli 100 nägu. Näituse jaoks on kirjutatud tekste mille autorid on ülikooli õppejõud ja vilistlased. Ajakirja akadeemia avaldas oma tänavuses teises numbris 96 vastust küsimusele nendelt samadelt nimetatud inimestelt. Küsimusele, mida tähendab minu jaoks rahvusülikool? Ma valisin mõned nendest. Näiteks Marju Lepajõe, religiooniajaloolane ütleb, rahvusülikool tähendab minu jaoks emakeele püsimist kõigi aegade kiuste sest ülikool on Eesti rahva hing. Füüsik Peeter Saari ütleb. Minu jaoks on rahvusülikool eestikeelse kõrghariduse Eesti teaduskeele ja seeläbi ka eesti kultuurkeelteliigas püsimise garant. Majandusteadlane Urmas Varblane. Rahvusülikool on Eesti rahva kestlikkuse üks olulisemaid tagajaid. Keeleteadlane Mati Erelt ütleb niimoodi. Keele allakäik, nõndanimetatud köögi keelustamine algab ülikooli võõrkeelestumisest. Rahvusülikoolikeelsus aga on eeskujuks teistele õppeasutustele. Rahvusülikool on kõige olulisem asutus eesti haritlaskonna kasvatamisel ja rahvuslikest huvidest lähtuva maailmatasemel teaduse tegemisel. Filosoof Bruno Mölder ütleb niimoodi. Rahvusülikool on võimalus ja privileeg õppida ning õpetada emakeeles tegemata mööndusi õpetuse kvaliteedis ja sisus. Ja bioloog Toivo Maimets sõnastab oma arvamuse niimoodi. Rahvusülikool on võimalus oma eriala õpetada ja arendada ka eesti keeles. Herdrit meenutades mõtlemine on keelest sõltuv ja eestikeelne teadusmõte on kindlasti maailma varamu lahutamatu osa. Kui ma neid ja, ja veel mitut kümmet arvamust akadeemias lugesin, siis tuli mulle omale meelde kõne, mida ma pidasin möödunud aastal emakeelepäeval ühel konverentsil Tallinnas. Ja ma tunnistasin selles kõnes ja tunnistan siin ka, et olles töötanud viiel maal kokku umbes 17 aastat väljaspool Eestit on muidugi käinud ka minu peast läbi mõte, et kui jääks välja, jääks päriselt ära, ei läheks Eestisse tagasi. Ja nende magnetite hulgas, mis siiski tagasi on tõmmanud, mis on ju nii arusaadavad kõikidele esivanemate hauad, elus olevad sõbrad, sugulased, tuttavad, kogu sinu mälestuste ja tegelike kontaktide võrgustik ja nii edasi. On üks magnet alati olnud selge, vot see, mis jääb ka väljas puudu. See on keel emakeel. Ja ma väitsin, väidan, et emakeelest lahtiütlemine, sulandumine mis tahes muude keelde on tegelikult palju keerulisema, kui lihtsameelsed seiklejad esimesel hetkel arvavad paljude muude asjade seas. Tolles kõnes ütlesin ma ühte, mida ma tahan tingimata täna korrata. Praegusel ajal räägitakse väga palju vabadusest ja õigustest üksikute inimeste või riikide või ärigruppide või kelle tahes või mille tahes õigustest. Ja üsna harva räägitakse kohustustest, eriti riikide ja rahvaste puhul. Ja ma olen täiesti veendunud, et Eesti rahval on inimkonna ees ainult üksainuke ajalooline kohustus mida mitte keegi teine peale eestlaste ei saa täita. Ja see on inimkonna jaoks eesti keele alleshoidmine. Eestlaste ajalooline kohustus inimkonna ees, eesti keele alleshoidmine. Ülle Madise, meie õiguskantsler avaldas suurepärase särava artikli sellel juubelinädalal Postimehes mille kandev idee oli see. Eesti mõte on olla Eesti. Kui ma seda kohe tuhinal Facebookis jagasin, siis noppisin maa nimodi jagamise motoks siis enda jaoks välja ainult ühe lause, kordan seda siingi. Eestit tervikuna tuleb võtta isiklikult. Järelikult ka kõiki asju, mis Eestis toimub, võtke isiklikult. See ei ole niisugune karm kohustus, minu arvates on see üsna rõõmus, aga väga lihtne ja inimlik lähenemine väljast, kõik peaksid aru saama. Nii et ka siit Tallinnast, nagu te aru saate, võtan ma isiklikult peale eesti keele ja eesti saatusega Tartu Ülikooli. Aga üldiselt olge tublid, seal Tartus asjad lähevad hästi niikuinii, peaasi, kui olla isiklikult pühendunud. Aga siin on Ka.