Aga nüüd on Vikerhommikusse tänane viimane külaline, isegi kuidagi kahju hakkab, et see hommik on nii kiiresti kulgenud. Tere hommikust, näitleja, armas inimene. Andrus Vaarik. Tere hommikust. Andrus on tulnud Ameerikast äsja-äsja, mistõttu peaaegu oleks see intervjuu meil ära jäänud, sest öö ja päev on sul siiamaale vahetuses, eks ju. On jah, see oli nii lühike sööst üle ookeani ja kiiresti tagasi ja ma saan aru ainult selle järgi, et näe, valge on, vist on päev, nüüd. Aga sa käisid sellepärast, et Eesti vabariigil on sünnipäev. Jaan Vashingtoni eesti selts arvas kaljukindlalt, et Ivan Orav kaunistaks nende suurt juubeli galat ja ja New Yorgi Eesti Maja arvas ka, et ma peaksin täna seal olema, tegelikult aga aga ootamatult. Mu õhtuks ERMi külla ja siis ma ütlesin, et ma ei tule New Yorki, aga New York ütles ikka, et neil on väga magavat vaja, siis ma olin, kolmapäeval oli Noravaks lihtsalt lihtsalt ilma mingi pidulikku sündmused, lihtsalt orav rääkis huvilistele tund aega. Sa oled aja jooksul või aastate jooksul päris palju olnud vist vabariigi aastapäeva paiku just väliseestlaste juures. Ütle, mis nende suhtumist Eesti vabariigi sünnipäeva iseloomustab või kuidas, kuidas on natuke teistmoodi, kui, kui Eestis endas. Ma ei oska. See on väga erinev inimeseti. Aga. Ja seal on see nagu erilise tähendusega paljude jaoks, seal on see kutsumus ja võib-olla ka tegelikult nende olemise tuum. Meie siin oleme IGA PÄEV eestlased, eks ja võtame seda iseenesestmõistetavana, aga, aga seal, Ameerikas kui ma saabusin Washingtoni sisse väga-väga tumedanahaline passikontroll, küsis, et kuhu ma lähen ja mõtlesin, et ma lähen pidustustele, mis on meie riigi 100. juubeli puhul siin Ameerikas toimuvad ja ja et ma olen eestlane ja ta küsis, et kas Eestis on palju Ameerikas, mõtlesin ja väga palju. Washingtonis eriti ta küsis, kui palju, kas miljon. Meid on kodus miljon. Palju ei ole, aste, soovis mulle õnne ja ja, ja, ja hoiatas ja hoiatas, et olge ettevaatlik Putiniga. Olge ettevaatlik, ma sain teda hoiatada vastu ka ja teie trumpiga, olge ka ettevaatlik. Naeris laginal. Kusjuures passikontrolliga käivate väga huvitavad jutud ma lihtsalt hästi kiiresti räägin, kuna mina olin Ameerikas kolm nädalat tagasi. Ta oli näituse avamisel Raw rahvusgaleriis ja siis küsis minu käest passikontroll, et kuhu te lähete ja ma ütlesin, et vot me läheme sinna, selline kunstnik. Kas see on väga vana kunstnik, mõtlesin ja et mõned sajandid vanem kui Ameerika riik. Noh, selle peale passikontroll ausalt öeldes täiesti nakatas ja sügava lugupidamisega vaatas mind kui inimest väga vana kunstniku arhailise kunstniku kodumaalt, kelle näitus on rahvusgaleriisse üles pandud, nii et sain ennast nagu ka kuidagi tunda uhkelt. Ja, ja kui ma järgmine päev sitav, oli vaadatud juba järgmine päev, ma läksin National galerii sinna ist pildingusse, kus on moodne kunst ja ja siis üks selline kohalik Ameerika Eha Komissarov lahkelt tutvustas mulle, mis siin majas vaatamisväärset on ja, ja paksule audiogiidi lõbuks. Ma mõtlesin, et mu inglise keel on nii vilets, et sellest pole suurt tolku. Ta küsis, et kus ma olen, mõtlesin Euroopast ja kust ja. Eestist ja Eesti Eestist ehtate eestist. Michel Sittowi siin kõrvalmajas Eesti kuskil näinud, milline eesti kunstnik te olete Eestist siis on, mul on üle vaadatud juba, sest siis ma sain rohke eestlane olla jälle see nende vaimustus sitav, on tõesti niimoodi. Ta on nii armas ja nii nii suurejooneline, see, kuidas ta eksponeeritud on. Oli uhke eestlane olla. No ei, tore, aga need üritused siis Eesti vabariigi 100. sünnipäeva puhul. Kas sinna tuleb rohkem kokku selline vanem eestlaskond, kes räägivad sellist toredat, üsna puhast, mina olen aru saanud, et seal kaugel on see eesti keel kuidagi eriti ilusasti alles hoitud, peaaegu ilma aktsendita. Ivan Orava klassivendi ja õdesid ikkagi kahjuks hakkab väga väheks jääma ja midagi ei ole teha ja, ja kui New Yorgis ja ka mujal Ameerikas, kus ma varem eestlastega kohtusin, kui kuskil üheksakümnendatel andsid äkki väga kummalist tooni kogu sellele publikule sellised õnneotsijad, et kodumaalt segastel aegadel lahkunud pätid ja prostituudid võib-olla, kui niimoodi liialdada, siis nüüd Eestlaskond need üksikud, mõned vanad tammed veel, kes püsti on ja siis väga palju lihtsalt edukaid professionaale, kes on mitte tunud teostama mingit kahtlast ebamäärast Ameerika stream'i, vaid vaid kes ajavad oma asju, kes on edukad läbi löönud. No väga palju, kui ametnike lihtsalt. Ja, ja see on selline, noh, nad on, eestlased, aga tunnevad ennast Ameerikas väga hästi. No mis see orava fenomen on, Ma sa oled kindlasti püüdnud aru saada, et miks nad seda, miks nad seda oravat sinna oma juubelile tingimata tahavad, nad ei taha, Vaarikut on ju, nad tahavad oravat. Nad tahavad oravat ja see orava fenomen on. Jutt aga ta on ellu kutsutud muidugi algselt mõist põikasin siin politseipargis orava isa Kivirähkiga kokku, kes tütrepojaga. Seepärast talle andamit maksma iga kord, kui sa kuskil oravate printsuda, selge, olgu, kõik on õiglane. Ja ja ta ärkas ellu ju sellisel. Sellise hüsteerilise marurahvusluse Pilajana või, või see oli väga irooniline kuju tol ajal kõige lollim eestlane põhimõtteliselt, kelle põhipostulaat on see, et kui sa eestlane, tapa ära ennast, eks ja aga ta on aja jooksul nagu kärna ärni istunud, natukene muutunud pehmemaks kui kuigi praegusel sellisel radikaalsel Parempoolsuse vohamisele oleks ta jälle omal kohal, tegelikult aga aga. Aga noh, täna ei ole vist õige päev sellest rääkida, aga muidugi. Ta on selles mõttes universaalne kangelane, et teda saab võtta igatpidi ja ja minu suhe olevasse on üks, aga igalühel on oma orav, ma arvan ja ma püüan seda tihtipeale esitada. Et keegi ei pettuks ja keegi ei solvuks, ta kaotab mingid teravad nurgad, võib-olla. Aga, aga üldiselt ma tean, mis seltskonnas ma oravat teen ja Kivirähk kuni aastakümnete jooksul kirjutanud nii palju teksti, et ma saan alati teha sellise valiku ja panna kokku sellise orava täna õhtuks. Kelle ma arvan sobivat just sellele seltskonnale, ma tulin lennukilt maha ja ma olin lubanud, et et ma loo koolis aktusel teenga Ivan Oravat. Nii et mind võeti kohe auto peale, ma pakkisin kohvri lahti ja, ja lobolis nakatasin ka ühe kõne ja see oli hästi tore vajav. Selles mõttes, et pärast kooli direktor Ants Rebane viis mu tagasi koju ja rääkisime selle põgus aja tee peal. Tal on seitse last, neist kolm on lõpetanud cum laude ülikooli ilma ühegi õppelaenult. Ja. Ma mul oli nagu selle mehe üle nii kohutavalt hea meel päev enne vabariigi juubelit. Ja et mingi tõestus selles, et sellest, et et Eestimaal on võimalik olla. Õnnelik. No tõesti sellest, et kõik, mis on raha eest, on saadud, on odavalt saadud. Kuidagi Kiie, kes tema kehastas minu jaoks eile seda, kuhu me oleme nüüd aastal 2018 jõudnud. Ma ütlen, haridus haridus on kõige tähtsam, õpetajate palgad on tõusnud hakanud, peaksid tõusma veel ma ei tea, kolmekordseks sinna läheksid parimatest parimad, et sest ma olen täiesti veendunud selles, et kui me saame targemaks noh, loogiline on. Me saame rikkamaks ka ja kui ka ei saa rikkamaks, me ei pane vaesust tähele. Noh meil on muid kaif, nii palju ilm täis, kui me saame targaks, minusugune mats suudab vaimustada. Ma ei tea. Tõesti Washingtoni National galeriis sellest. Meie kunstnik Michel Sittowi on seal aukohal äkki sellises kohas, et ma ei saa aru mitte ainult selle Fenomeni elangu otsusest vaid ma saan aru ka, kui hea kunstniku Michel Sittowi, minusugune mats, siis kui selliseid matse suudab Eesti Waba riik inimesteks kasvatada, siis. Siis me oleme hästi kõik. Siis me oleme Kungla rahvas kuldsel halvasti. No näed, ma sain oma neljanda isamaalise kõne veel, panin kolmel inimesel palunud täna hommikuks ette valmistada nad kenasti kõik mõtlesid välja, lugesid linke sinna tulid ja esitasid selle spontaanselt, ma ei hakanud üldse segama. Aga lõpetuseks, Andrus, me leppisime kokku tõesti ukse taga, viis minutit enne intervjuud, et me lõpetame selle tänase Vikerhommiku kumbki oma looga sellest, millal on Eesti Meile olnud kuidagi eriti kallis ja ma võin oma loo lühidalt sulle ära rääkida inspiratsiooniks ja, ja kui sul tuleb ka mõni lugu meelde, siis oleks vahva. Minu lugu viib mind aastasse võimeid või teid aastasse 2004, kui ma esimest korda käisin Afganistanis ja käisin seal tegemas dokumentaalfilmi koos Ivar Heinmaa ja siis veel kahe vahva mehega. Leino jaa jaa, seaküla Simsoni ka. Ja ega need kolm nädalat seal ei olnud kuigi kerged, ma tean, et isa võttis ikka neid südametablette kogu aeg, kui ma seal olin, pärast tunnistas üles ja, ja oli ikka päris palju pingeid ka, sellepärast et poisid muudkui sööstsid kaamerat seljas igale poole filmima ja mina teadsin ja nägin, kui palju on seal ilma jalgadeta inimesi, kes kõik on miinide otsa astunud ja kõik see vaesus ja mustus ja, ja see kõik oli päris õudne ja siis saime me oma filmivõtted tehtud ja hakkasime kodu poole sõitma ja sõitsime läbi Moskva ja, ja kogu aeg oli kohutavalt palav, 40 kraadi ja ma olin lõpuks need sellised, et Afganistani sobivad mingeid halakid sellest ära võtnud, sest ega seal ei saanud siis ju eurooplase moodi riides käia, eks. Ja ma olin ära püüdnud unustada ka selle, et ma olen lihtsalt Ivar Hein mase helimees, kes jookseb, see kott seljas kogu aeg, sest seal noh, kõik võtsid mind nii. Ja mingi tühine ajakirjanik ei, kus sa sellega ja kui siis see rong jõudis üle Eesti piiri ja olid esimesed kuidagi hoopis teistmoodi metsad ja hoopis teistmoodi taevas sinine ja tohutult ilus. Kõrge päike ja puhas õhk, ma tõesti pistsin pea sealt rongiaknast välja, lihtsalt nuusutasin. See, see, see on uskumatult soe tunne jõuda niimoodi kodumaale ja aru saada, kui kallis ta sulle tegelikult on. Ma võib-olla ei oska seda praegu nii otse sõnadesse panna, kas see tunne, see lõhn on mul siiamaani meeles? Ma pean selle loo ära rääkima. Me tegime kunagi Merle Karusooga tükis kured läinud, kurjad ilmad, mis põhines eestlaste elulugudel ja nad ise saatsin Tartu kirjandusmuuseumile need ja üks naine, kes oli kaheksateistkümneaastaselt saadetud Siberisse. Kersti Kreismann esitas tema teksti ja Tartus oli etendus, kus festivali etenduses paljud kriitikud olid saalis ja olid ka mitmed inimesed, kes olid andnud oma elu Lott meie käsutusse. Ja siis see naine tõusis eluajal püsti, tänas väga etenduse eest ja ütles, et aga te olete väga kummalise valiku teinud sellest, mida ma kirjutasin, et teie etendusest ei tule üldse välja, kui õnnelikult Siberis olime. Ja ma tean seda valikut, ma olin kaevus assistent, ma tean, mis sealt välja jäi komsomoli kontseptualism, tema õigus ja. Ta oli kaheksateistaastane. Ta pildistati Siberisse. Ta ütles, et seal laevalael, millega mööda mingit Siberi jõgede, ta viidi sinna külla, kus ta pidi oma elu lõpuni ilmselt elama. Tants käis ummikust õhtuni akordion lõugas. Ta armus blond ilusasse eesti poissi. Nad jõudsid kohale, nad abiellusid sellises peldikulaadses laud putkas, mis oli perekonnaseisuamet ainsas sitsikleidis, mille ta oli kodust kaasa võtnud. Ta sünnitas kaks poega ja hakkas elama. Ja see naine kehastab, minnakse Eestit. Ta keeldus olemast õnnetu. Minu üks elu ja mingid nõukogude võim ei ütle mulle, et see on ebaõnnestunud. Ei. Ja noh, naised on targemad kui mehed, ka nad mõtlevad teise loogika nii-öelda liigi säilimise seisukohalt ja ja, ja see naine kehastab minu jaoks Eestit ja selle peale peaks mõtlema. Mitte muidugi noorus on alati noh, ütleme plussmärgiga, et aga ei, sellest hoolimata tuleb võtta endale mõistlik taustsüsteem ja vaadata, kus me praegu oleme. Ja äkki on meil eestlastel võimalik aastal 2018. Võtta see sõna õnn vaadata, mis mind õnnelikuks teeb. Teha väike korrektuur? Ei poolda. Äkki on võimalik nimetada oma elu õnneks? Aitäh Andrus Vaarik, ilusat õnneliku Eestit ja aastapäeva meile kõigile.