Aga on armsaid hääli, keda vikerraadio kuulaja tunneb kas või une pealt ja üks neist on raadioajakirjanik. Mari Tarand, kuulame tema mõtteid Eesti iseseisvuse 100. aastapäeval. Eesti vabariik 100. Mina kõnelen leivast, leivast ja luulest, ilma milleta ma elada ei saa. Kas 100 või 200 aasta pärast, kuuldes lauset suure tüki sooja leiba kangastub inimesele kohe kujutlus külmast ja vaesusest, ahjusoojusest ja heldusest. Ja halli aja taga elanud luuletajast kes siiski teadis, et ükskord on Eesti riik. Rasketel sõjaaegadel kirjutas Betti Alver, lühipoeemi lehib kus sirbiga lõigatud vili ja inimeste valatud higi saavad kogu inimese elu ja töö võrdpildiks. Aga see luuletus on ka read. Kaunilt kumab elu kallas aga mure meelevallas inimkäed on abitud. Debora Vaarandi kirjutab Saaremaast, kus esivanemate hauad ja kivi Raunad, põllumäel, leib eha paistel, puhtal laual ja vanemate väsinud käed. See on lapsepõlve mälestus, koduigatsus. Aga me kõik oleme kuulnud leelo tungla sõnu laulus valgel laual rätiku all, palav leib. See leib ootab kojutulejaid tagasitulejaid, kes ei tule. Aga võib-olla nad tulevad ikkagi tulevad mingisugusel teisel viisil. Saatuse tahtel oli mul äkki tare ja tares ahi. Valgena suurena kogukana ja kõhukena vastu musti laetalasid valitses kogu seda ruumi. Ja kui me olime korstnaid parandanud ja ahju keerulise Siiblite Kriskade süsteemiga tuttavaks saanud, tekkis soov proovida ise leiba teha. Puudusid kogemused, oli ainult mingi mälestus, kuidas mamma leiba sõtkus. Kui ma olin väga pisike ja kuskil mälus on ka Gazpre talu koduleiva imeline imehea maitse. Meil ei olnud leiva mõhke talu aidast leidsime puunõu, mis suure küürimise ja väikese kõpitsemise järel sobis leivaasjaks. Siis näidumine, see juuretise tekitamine. See tee oli väga pikk. Missugune Anid ahju kuumus. Mõõtühikuks sai, Andrese kärutäis halge. Leivaahjupõrand tuli lehis vihaga puhtaks pühkida. Talu väikese, väga vähese pärandi hulgast leidsime ka leivalabida, aga leivalabidaga leivaahju viskamine on päris kunsttükk. Peremees õppis nõksu ära. Ja iga kord, kui me tegelesime selle keerulise ja pühatööga kumasid mul peas koolipõlves loetud read. Ta koldes ompu, tõmbab söed ja tuha ja kapsalehed labida laseb veekausis kirju, servalises uhab ta puhtaks. Sinisoonilised käed. See on Sütiste, aga nii nägelikult on see seda kirja pannud, et ma tõesti näen seda taludest nii tuttavat suurt savikaussi, teatud ornamendi ääristusega. Näen vana perenaise väsinud käsi. Näen oma käsi ja näen kätt, mis ulatab suure tüki sooja leiba. Rändajale. 40 aastat tagasi tõi poisike kaugemalt põlluservalt taskupõhjas mõned rukkipead. Isa abiga sängitati mulda ja oligi alguse saanud uus lugu. Sestsaadik on igal aastal ilma ühtki vahele jätmata olnud meil oma väike rukkipeenar. Rukkinurmek või rukkilapike ja üha uued poisid ja tüdrukud on saanud jälgida ja osa sellest, kuidas seemned mulda pannakse. Kuidas siis hilissügisel tekib terava tipuline punane, kas rukkioras edasi tuleb mõelda, kuidas rukis lume ajal talvitab ja kui ta kevadel haljendama lööb, kas siis pole aeda pääsenud mõni jänku või kitseke ja meie põldu ära söönud. Siis rukis õitseb, loob pead. Ja ühel augustipäeval võtab vanaisa aida räästa alt sirbi ja noored ja vanad lähevad koostööle ja saadakse kaks või kolm üsna pikka kõrrelist kopsakat rukkivihku. Kui terad on käsitsipeadest välja Kolgitud ja sobiva tuulega tuulatud, on nii mõnus neid läbi peo Sõristada. Ja kui siis vanaemal peaks veel jätkuma energiat ja jõudu leivategu uuesti üles. Ta läheb poejahu sekka ikka üks kamalutäis oma rukist. Appi tuleb sajanditagune suure vändaga kohviveski. Pärimus on edasi antud. Ma soovin, et meie rahval oleks alati leiba ja luulet.