Ja nüüd on mul hea meel öelda tere hommikust kolleeg Tõnu karjatele, kes ilmselt on küll tänaste sündmuste tulipunktis Tallinnas Toompeal, tere hommikust, Tõnu. Tere hommikust. Ma saan aru selle sündmuse ja sündmuste tulipunktis on tohutult palju rahvast ja ma arvan, et selline rahvahulk jääb saatma kõiki neid sündmuseid, mis siin täna Tallinnas toimub. Tahtsingi just öelda, et kas sinu kohale jõudmine võttis hommikul tunduvalt kauem aega, kui sa olid kavatsenud, et pidid ikkagi trügima oma makiga inimeste hulgast läbi. Ja, ja tõesti on nagu väga palju rahast, et ma ei oleks osanud arvata, et pean nagu tõepoolest nagu peaaegu et küünarnukkidega teed tegema, endale siia kuberneri aeda pääseda. Ja no praegu praegu ma jõudsingi mitte kaugemale kui sellest väravast üks, 100 meetrit, et ma arvan, et need inimesed, kes on ennem siia juba tulnud nad on tulnud väga vara hommikul, et need nii-öelda paremad kohad kõik sisse võtta. No meil sinuga on niisugune plaan, et minuti pärast hakkab kõik see tänase päeva pidulik algus ametlikult peale, kui mitteametlikult täiesti maakodudes on võib-olla tunde kestnud, seda me ei tea. Aga sina jääd sinna Toompeale vähemalt paariks tunniks ja vahendad vikerraadiokuulajatele, kes mingil põhjusel ei saa ise Toompeal või mõnes muus punktis olla või ka televiisorit vaadata seda, mis seal kõike juhtuma hakkab. Nii see plaan on, jah, ja nüüd kohe-kohe siis on oodata Ta piduliku lipu heiskamist koos hümniga seal juba keegi lipuvarda juures asjatav. Ja, ja siis peaks ka sõna võtma riigikogu esimees. Kui lipp on heisatud, nii et siin kava on päris pikk ja. Ja palju õnne vabariigi aastapäeva puhul meile kõigile. Pidupäevatervituseks on sõna riigikogu esimehel Eiki Nestorilt. Tere hommikust, minu armas Eesti. Palju õnne sulle iseseisvaks riigiks saamise 100. aastapäeval. Ja palju õnne soovivad sulle ka need tuhanded inimesed, kes on tulnud siia Toompeale sinu auks lippu heiskama. Ja need, kes elavad tänasele ühisele hommikule kaasa oma kodus. Aga ka need, kes täna lihtsalt rohkem sinu peale mõtlevad. Kallis, Eesti. Sa oled meie jaoks midagi suurt ja seletamatut. Sa oled midagi niivõrd loomulikku ja omast, et mõistuse abil lahti rääkida ei saagi. Aga tunnetest tahaks ma rääkida küll. Kallis Eesti, sa oled kui austus ema ja isa vastu, kes on meid hoidnud ja kasvatanud. Sa oled silmapilkne soov kaitsta oma kaasat, lapsi ja lapselapsi siis kui neid ähvardab oht. Sa oled suur ja pühalik saladus, mida me hoidsime põues salajas vaenlase eest. Sa oled laul, mida me laulame. Sa oled tants, mida me tantsime. Sa oled aabits ja rehkendus. Oled meri ja kadakad, sood ja rabad, jaanipäev ja jõulud. Aga sa oled ka suur soov, et sul ei läheks mitte ainult paremini, vaid et sul läheks kõige paremini. Ja neid tundeid sinu vastu on meil rohkem, kui keegi oskaks kokku lugeda. Austatud Eestimaa päästekomitee ja maapäeva liikmed, kes pühendusid 100 aastat tagasi Eesti vabariigi loomisele. Ma lihtsalt olen kohustatud teile aru andma sellest, et Eesti iseseisvus on täna kaitstud paremini kui kunagi varem. Sest meil on sõbrad ja liitlased. Meie inimeste sissetulekud pole mitte kunagi olnud nii kõrgel tasemel kui praegu. Seejuures on meie seas ka inimesi, kellel on muresid rohkem, kui nad kanda jõuavad ja neid tuleb rohkem aidata. Me oleme vabad siit minema ja siia tulema, ütlema ja arvama. Eesti on osa avatud maailmast, sest ilma selleta meil pole õhku, mida hingata. Ka selles avatud maailmas jääb Eesti meile ainsaks kohaks, kus saame korraga mõelda ja rääkida samas keeles, tundes end vaba ja väärikana. Teie loodud iseseisvusmanifest kõigile Eestimaa rahvastele elab. Ja nii on ja nii jääb. Sest teisiti ei saa. Olgu tänane päev meie kõigi rõõmupäev, kes me Eesti vabariigi vabariiki austame ja armastame. Elagu Eesti. Tervituskõnega esineb Tallinna reaalkooli abiturient Mathias Kübar. Kallid kaasmaalased. Ära saab Eesti vabariik 100 aastaseks. Mida tähendab 100 aastat Eestile? See on märk sellest, et midagi oleme teinud õigesti. Ennekõike peaksime aga meeles pidama neid, kes meie riigi sünni juures olid. Oleme tänu võlgu Eestit üles ehitanud poliitikutele maapäeva saadikutele, päästekomitee liikmetele. Tänu nende otsustavale tegutsemisele saame täna juubelit tähistada. Oleme tänu võlgu ka neile, kes olid valmis ohverdama oma elu vabadussõjas võideldes ja kõikidele nendele inimestele, kes kunagi oma usku ja rahvustunnet ei kaotanud ning eestlasel surra ei lasknud. Mina, kes ma olen sündinud vabas Eestis ei ole näinud okupatsiooni ega sõda. Olen selle identiteedi kandja, mis meie esivanemad lõid. Igal põlvkonnal on tähtis roll meie saavutuste ja kultuuriväärtuste edasikandmisel. Kõigil on võimalik võtta eeskuju eelnevatest põlvedest ning olla ise eeskujuks järgnevatele. Meie tänased noored, peaksime joonduma nende koolipoiste, teiste seas ka minu koolivendade järgi, kes püssi käes vabaduse eest võitlusse läksid. Kas nende otsuste motiiviks oli naiivsus või kohusetunne? Seda me ei tea. Aga nende vapruse tulemusena seisame me täna siin. Nad elasid mitte ainult endale, vaid ka teistele järeltulijatele, sõpradele, perele, riigile. Vaat sellised olid minu koolivennad. Kuidas aga minna vastu järgnevale 100-le aastale? Sellele küsimusele vastates peaks iga inimene endalt küsima, kuidas tema näeb oma rolli järgneva 100 aasta jooksul. Mina olen väga õnnelik, et sündisin ja kasvasin Eestis. Siin on olnud mõnus elada, õppida ja sporti teha. Olen väga tänulik eestile reaalkoolile. Meie põlvkonnal on nii palju erinevaid võimalusi, mida minu vanaisal, rääkimata vanavanaisast ei olnud meisse panustatud palju. Nüüd on meie võimalus ja aeg anda midagi Eestile tagasi mitte pelgalt kohusetundest, vaid tänuks. Kõige tähtsam on minu arvates eestlase parandamine oma lastele ja lastelastele. See viib Eestit edasi ja aitab riigil püsida veel sajandeid. 100 on meie jaoks alles algus. Nii nagu meie saime vaba eesti paranduseks eelmistel põlvedel on tänaste noorte ülesanne anda see veelgi parem on edasi oma järglastele. Kallid kaasmaalased, ilusat juubelipäeva, mõnusat juubeliaastat. Palju õnne meile. Palju õnne, Eesti vabariik. Droonipilte, mida mina siin Tallinna raadiomajas vaatan teleekraani vahendusel, näitab täiesti uskumatut suurt rahvahulka. Tõnu, kuidas meeleolud Toompeal on? Meeleolu on, ütleme, et üle siin esimesed, kes vara vara on tulnud kohale, on hakanud juba liikuma nende laulude ajal, aga samas on kõik jälgivad kõnesid ja laulavad kaasa. Ja ei ole näha ühtegi mossis nägu vähemalt. Ja muidugi neid ekraan, suuri ekraane on pandud ka folgi teeb peale ja siia kolme kohta ka siia lossiplatsile. Nii et sellest keegi ilma ei jää, kui nüüd päris siia kuberneri aeda ei pääse, aga kuberneri aias ja siin lähedal peaks sündmus sõit toimuma siis vähemalt poole üheksani välja, et kui siin on kõnet, peetode laulud lauldud, siis järgneb veel tantsupidu, mida rahvatantsugrupid korraldavad. No praegu just saatis mulle Saaremaa mees meeli, et mina lugesin siin oma ilmateadet ja vehklesin 20 kraadiga, et Mustjalas pidavat praegu olema külma 23 ja pool kraadi. Kuidas tundub sulle seal Toompeal pasunad hüüavad, järelikult on ikkagi veidi alla 12 10 miinuskraadi. No nagu praegu just siin lauldi tuisku ega tormi eesti rind ei karda. Ja kui ma hommikul välja läksin, siis näitas minu õhutermomeeter miinus üheksat. Nii et suhteliselt pehme, ikkagi see tänane ilm pole üldse nii väga hull. Ja pildis tõesti kõik, kogu see ilu, mis Eestimaa talvega kaasas käib, on olemas meeste tumedatele, Montlitel sellised õrnad lumehelbed, kuidas kaasalaulmisega? Kuidas kaasalaulmisega eesti rahval on, ma näen, et on vist laululehti natukene ka ikkagi laiali jagatud, et sõnadega hakkama saada. No ikka on neid laululehti siin inimestel käes, aga vähemalt hümni ajal ma ei näinud küll, et keegi kellelgi seda niimoodi järge ajaks, et kõik vaatasid üles lippu ja laulsid südamest ja peast kõike kaasa. Ma arvan, Tõnu, et me kuulame nüüd veel ühe loo sellist isamaalist muusikat ja äkki sa siis teed sellise väikese kiirintervjuu mõne inimesega, kes täna hommikul Toompeale tulnud Robinsoni ohvri jääme siis ootama. Aga seniks inspee.