Kas lamp? Ja märjaks. Tõuse üles. Ja läheme ära. Kauem siia ja me jääda ei saa. Aga? Mis kadusid kaela? Ükskord tagasi. Küüsi. Lae. Mis kadusid ka ära? Ükskord tagasi teisi keeli. Tere hommikust, kell on 12 minutit, 10 läbi. On pühapäev, 21. detsember ja me oleme ühte jalga pidi juba jõuludes. Aga koos vana aastaga kaovad sageli ka asjad, millega me oleme harjunud, need vahetatakse lihtsalt uute vastu välja ja nii juhtus sel nädalal ka Tartu Ülikooli naistekliinikuga, mis on aegade algusest seisnud Tartus Toomemäel. Aga nüüd enam mitte. Täna on stuudios Tartu ülikooli naistekliiniku juhataja professor Helle Karro. Mina olen Margit Kilumets ja helipuldis on Liivi Salumäe. Tere hommikust, Helle. Tere hommikust ja kaunist pühapäeva kõigile. No see lugu oli inspireeritud teie kliiniku ja saatmispeost ja ma jälgisin teid ja vaatasin, et kas tuleb pisar. See sellel peol laulis teie väike selline mitteprofessionaalne koor, sedasama laul, aga millised meeleolud siis kliiniku personali hulgas praegu on, kas te olete kurvad või pigem on see pisukene kergendus, et te saate uutesse parimatesse ruumidesse, kuidas seda kirjeldada? Ma arvan, vastandlikud tunded on kõige õigem sõna, et aga kurb ja nagu rõõm, käivad alati koos, et ühest küljest on selline kurb ja nostalgia, ma arvan, see jõuab alles kohale, kui ma äkki saan aru, et nüüd esmaspäeva hommikul ma ei lähe enam sinna, vaid et ma lähen Puusepa kaheksa aga loomulikult ka rõõm, sellepärast et uus maja on ju väga kena ja kui ma seal ringi kõnnin, mõtlen, oi, mis võimalused meil siin on ja kuidas me patsientidel on parem ja nii, et see ongi, see ongi vastandlikud vale oleks öelda ainult kurvastame ja et ma ei taha üldse minna, aga muidugi meil on väga kahju oma majas, Toomemäel. Kuidas reede õhtu teil seal kulges? Arstide ringkondades teatakse Tartu ülikooli naistekliiniku seltskonda kui sellist väga hästi pidu pidada oskavad seltskonda. Ma arvan, meil on hästi ühtehoidev meeskond, kes, kes oskab teha tööd hästi koos ja ka pidutseda koos, et sellised jõulupeo traditsioonid on väga pikaaegsed, et mina olen tartus nüüd olnud, varsti saab 11 aastat, aga need biotraditsioonid olid juba enne enne seda väga tugevat ja alati väga täpselt välja mõeldud, et millises stiilis ja milline pidu. Ja no reedel me selline erakordne pidu, kui võrrelda pidu ja ärasaatmine, nii et, et see oli nagu koos, nii ütleme siis pidu ja pidu ja matusevist on natuke liialdatult öeldud ja selles mõttes ka erakordne, tavaliselt me oleme otsinud peoruume, kus seda pidada, aga seekord tekkis mõte, et miks mitte teha seda oma vanas majas, patsiendid olid ka kostümeeritud ja patsiendid olid juba üle kallinevad kõik, nii et juba tegelikult eelmise nädala alguses, teisipäevast juba kogu erakorraline abi toimus juba uues majas ja ja kolimine lõppeski veel reede, reede hommikuga, nii et patsiente juba neljapäeva kolmapäevast saadik ei olnud ega meie majas. Oli teil stiilipidu või, või mismoodi? No tavaliselt alati on mingi väike sõnum, seekord olid tragikoomiliselt pidulik, et selleks, et oleks võimalik ka midagi väikest, sellist väikest filmi äkki või midagi natuke teistmoodi, et see lihtsalt ei oleks ainult see, et sa paned ennast pidulikult riidesse ja ja nagu ma ka naersime, igale võimalik valitava stiil, et kes on tragi ja kes on koomiline ja kes on pidulik ja traagiline, nii et et nii see oligi, tegeleksid lesed ja pruudid, kõndisid? Jah Ta oli neid, kes nägid välja nagu rikas lesk matustel ja, ja, ja liikusid ringi kaks pruuti. Ja mitmeid erinevaid kostüüme, liikusid ringi ka mõned sellised, nagu oleks aegade algusest ämmaemandat meie majas, rattikesed peas ja põlled ees. Nii et väga mitmekesine. No kui öeldakse naistekliinik, siis tekib tunne, et enamus kollektiivist on naised. Et kas saab väga lõbus olla, kui on nagu tantsupidu ja viimane pidu ja, ja ma kujutan ette, et vähemalt 50 protsenti või isegi rohkem on naisterahvaid, kes väga tahaksid tantsida, ka mehi on lihtsalt vähem. No tegelikult ma arvan, et oleks lõbus ka siis, kui olekski ainult meie seltskond koos, et meil on ka seda kogemust, kus me oleme tantsinud lihtsalt kõik koos ka ilma selleta, et meil ei ole, on ainult mõned mehed, kes on, kes on meie seltskonnas, aga üldiselt on ka meie traditsioon, et need peod on koos oma pereliikmetega. Nii et see on ja võiks, nagu ma ütlesingi, et seal peol ei olnud mitte ainult naistekliiniku töötajad, vaid ka nii-öelda naistekliiniku pikaajalised sõbrad ja toetajad, kes ongi elukaaslased, abikaasad, partnerid. Mis seda toomemäelt ära kolimist siis tegelikult põhjustas? No eks ikka see, et kogu selline suundumus meditsiinis, et tegelikult ju ma saan väga hästi aru, et ei ole mõistlik pidada eraldiseisvat naistekliinikut, sellepärast et me vajame kõiki tugisüsteemi, vajame teisi erialasid. Et tegelikult selline edukas tervishoid see ju seisneb koostöös ja mitmete erinevate erialade vahel ja selline aktiivmeditsiin nagu noh, muidugi peaks olema ühe katuse all, nii, see on ju igal poole, et sest, et see komplitseerikaat, kui oli vaja patsienti konsulteerida, pidime kas teda sõidutama või konsultanti sõidutama või või kutsuma kirurgimajas, kui me vajasime teist abi või teist spetsialisti ja samamoodi meie arstid sõitsid Maarjamõisa näiteks sinna opereerima või konsulteerima. Et loomulikult on see palju, ütleme siis kulutulusam ja efektiivsem teha seda ühise katuse all. Mis sellest ajaloolisest majast edasi saab? Jah, maja on tõesti ajalooline ja, ja ajalugu on ikka väga pikk, sellepärast et selles majas on naistekliinik olnud 1843.-st aastast. Et ma ei tea isegi mul ei tule praegu pähe, et kas on keegigi olnud kliinikes nii kaua toiminud sellises samas vajas, et see on nagu uskumatu võtted missale seinte ja katuse katuse all on olnud. Aga jah, nüüd on see hetk, kus ära kolida ja mis teha. Aga mis tuleb sellest majast ära, selle manitsin vastama. Vaata, ma tean küll maja müüdud Tartu ülikoolile ja sinna tuleb sotsiaalteaduskond ja mul on selle üle siiralt hea meel. Ma pean ütlema, et ma tegelikult väga muretsesin kogu aeg Jabakasse jutti uue maja ehitamine, et et kes on see kosilane ja kes ostab meie ja ma mõtlesingi, et väga halb oleks see, kui see maja müüdaks mingi mingiks ma ei oska öelda kortermajaks või midagi selliseks, mis piiraks ligipääsu Toomemäel, et, et mul on, mul on tõesti südamest hea meel, et see on ülikoolimaja, et mul on tunne, et sinna majja saab minna vaatama ja seda külastama, kui vaja. Te elate tegelikult Tallinnas, olete jälle üks nende inimeste pikas reas, kes elab ühes linnas ja käib tööl teises linnas. Tartus tööl käimine ei ole väga lihtne. Miks te seda teete? Jah, ma olen selline ebatraditsiooniline tavaliselt inimesed käivad ju Tallinnasse tööle, et ma selles mõttes olen niisugune nagu vastupidi, nagu vastupidi suunas, et kui, kui selline mass liigub mööda Tartu maanteed. Jah, see otsus sündis nüüd juba peaaegu 11 aastat tagasi ja ja sellel hetkel oli vaja minna sinna õppetooli, hakata asja arendama, tekkinud väike vaakum, suurte kõhklustega ja raske südamega, nagu tegin selle otsuse ja ma mõtlesin, et see on selline ajutine, et ma lähen natukeseks ajaks sinna niiviisi, et võib-olla siis kolm-neli aastat, aga ajutised asjad on kõige püsivamad ja ma pean ütlema, et mu süda on nüüd küll seal. Aga mis tunne ongi, te sõidate Tallinnast Tartu poole ja vastupidi? Ma ei oskagi selle tunde kohta öelda, ma olen harjunud nüüd selle sõiduga, see tekib juba nii, et sa oled nagu automaatile piloot, et juba kurve tead ette ja mis tuleb ja eks ma mõtlen omi mõtteid selle tee peal, nii et, et see nii hull ei ole minu jaoks enam olen harjunud selle liiklusega Tartu maanteel. Aga perekond neelas selle alla selle teie. Jah, ilmselt küll, kuna ei ole väikseid lapsi, siis saab seda teha ja et minu abikaasa on toetav olnud, et me rääkisime selle läbi omavahel ja et on aeg-ajalt ta küll ütleb nukrusega ma nii tahaksin, et sai, Peaks sinna sõitma, et sa oleksid kodus, aga samas ta ei ole mitte iialgi, see ei ole selline ütlemine, mis tähendaks seda, et lõpeta oma töötamine nüüd Tartus, et pigem on ta olnud ikkagi nagu nagu, nagu toetav ja ma ütleksin, et ega tegelikult kui mõniga küsib, et kuidas on võimalik niimoodi nagu elada pereelu, siis mõtlesin, distantsid on ju inimeste vahel võivad olla, elades samas linnas ja samas majas päevad ringi ega lähedus ei ole, ei ole sellest, mitu kilomeetrit su vahel on. Et ma arvan, et, et see on pigem tugevdanud meie suhet kui, kui vastupidiselt. Ja nüüd jõulude ajal te ometi saate pisut pikemalt kodus, jah, ma nüüd lähen paariks päevaks tööle ja siis mul tuleb puhkus, nii et ma ei lähe ennem uut aastat, nii et selles mõttes, et nüüd ootangi süda saab natuke pikemalt järjest kodus olla. Tee nii töötate nii selles naistekliinikus kui ka Tartu Ülikoolis õppejõuna. Ega ma ei eksi? Ei eksi, see ongi selline, et nagu ma istun kahe tooli peale, et ühest küljest Tartu Ülikooli naistekliinik, mis tähendab, et see tööandja on Tartu ülikool ja olen professor seal ja, ja selles osas jääb suuresti siis õpetamine, üliõpilaste õpetamine ja teadustöö ja teisest küljest olen siis sihtasutus Tartu Ülikooli kliinikumi naistekliiniku juhataja, mis tähendabki siis ravitööd haiglas. Kumb teile hetkel südamelähedasem on, kumba tooli peal te parema meelega istute, kui ei peaks kahe tooli peal korraga istuma? Ma ei oskagi öelda, et ega kuna ma olen need enda jaoks nüüd nii sidunud, et ma ei oskagi enam nagu vahet öelda, et ma arvan, mõlemad on tähtsad, ma ei kujuta ette ainult teaduste õpetamist, kui oleks seda ravitöö pool, nii et, et mõlemad on tähtsad. Ma läksin alguses peamiselt kui ülikooli kohapeale, nii et, et see on nagu see põhiline olnud algusest peale. Ja kui ma nagu mõtlen, siis mul tõesti südames on kogu aeg selline, ka teaduste õpetamine on olnud need, mis mul on. Tegelikult ma olen mõelnud, et mulle meeldivad. Te olete ise günekoloogina kaitsnud kraadi, te olete teaduste doktor ja sellest eelnevast jutust ma lugesin välja selle, et et teadustöös oli tekkinud väike vaakum, et, et mis selle selle teadustööga seal ülikooli günekoloogia siis juhtus, et miks neid kraadi kaitsjaid viimastel aastatel nii vähe on olnud? Raske? Ütelda, vahel tekivad mingid ajakulud, et, et keegi lõpetama töö professor Cross oli pikka aega olnud ja siis, kui temma pensioneerus ja sealhulgas imelikus Eestist ära ja ja siis vahel tekib, et see tundus ka võib-olla mitte nii üldse ma mõtlen, et mitte ainult nüüd meie kliinikus, aga muidu ka võib-olla see teaduste või mitte nii nii tähtis ja mitte nii populaarne ja ja eks Nõukogude ajal tuli kaitsta ka vene keeles ja kuskil mujal ja mitte Tartu Ülikoolis, nii et ja, ja kui tekib mingi vaakum, siis see tekib, et ei ole. Ühel hetkel, kui tekib selline vahe sisse, siis on väga raske, nii et selles mõttes see alustamine oli, oli väga rasked. Isegi teagi, kui ma kõike oleks ette teadnud, et siis oleks otsustanud minna, aga samas see oli väljakutse ja ma olen sattunud igale poole, siis muudatuste aeg, ma hakkasin just mõtlema täna hommikuga, sõitsin siia, et igal pool, kus lähen, siis hakkab just selline muudatuste periood, et ega rahu perioodil ei olegi olnud. Te olete põhjustanud lausa kliiniku ära kolida. Ja et tegelikult Ma alustasin ka siis, kui muutus kogu struktuur, ehk et tegelikult, kui ma sinna läksin, siis sama aasta lõpust juba tekkiski, moodustus kliinikum ehk et kogu struktuur muutus. Aga milleks? Seletage nüüd lihtsale raadiokuulajale ja minule ka, et, et milleks seda teaduskraadi ühele arstile üldse tarvis on või milleks seda Eestile tarvis on, et meil oleks kraadiga naistearstid? Mina arvan, et seda vägagi vaja, ma ei ütleks, et kõik peavad olema kraadiga, aga ma arvan, et neid võiks rohkem olla, sellepärast ka teaduse tegemine ei ole teadus teaduse pärast, et teha midagi lihtsalt, mis ei ole tähtsad. Aga see on ikkagi see võime osata mõtelda ja analüüsida toimuvat, sest kuidas me siis saame edasi liikuda või kuidas me saame teha planeeringuid, et me peame teadma, mis olukord on meil ja et see teadus võib olla see, et me analüüsime mingit olukorda või tervise olukorda, situatsiooni, kavandada paremini, mida me ette võtame, mis toimiks Eestisse võib-olla midagi muud, mis on, lülitub ülemaailmses teadvusesse, kus me anname panuse avastades midagi, mis on seotud haigusega, selle raviga, geenidega, millega iganes. Nii et neid väljakutseid teaduses on väga palju ja tegelikult ju ikkagi tänapäeva meditsiin, mida me siis mida me siis viljaleeme on ikkagi tõenduspõhine meditsiin, mis tegelikult ju tuginebki nendele nii-öelda teadusel tulemustele. Te töötate IGA PÄEV naiste keskel, kellel on tervisega probleemid. Ja oleks üsna rumal minust, kui ma täna hommikul ei küsiks teie käest, et milline on eesti naiste tervis praegu aastal 2008, kui seal lõppemas. Ega tegelikult lihtsalt üldsõnaliselt ongi väga raske öelda. Aga võrreldes millegagi, võrreldes näiteks Eesti naiste tervise ka 10 aastat tagasi Parem kindlasti ma ikkagi julgeks ütelda, et varem, et tegelikult sellega ongi niimoodi, et on teatud tervisehädad, mis tulevad rohkem esile ja teatud võib-olla mis, mis, mis paranevad, nii et nii ja naa, tegelikult terve tervisekäitumine mõjutab ju ka väga palju seda ja ja kuidas pöördutakse arsti juurde ja ennetamine näiteks, kui me räägime ka vähist, kui emakakaelavähk või rinnale ka võimalusi on tegelikult ka rohkem tegelikult oma tervise eest võib-olla hoolitseda. Et ma ei ütleks, et Eesti naise tervis oleks halvemaks läinud. Aga ja no mina nüüd naistearstina näen nagu just seda poolt, aga loomulikult, et tihtipeale võib-olla naine ununeb ka ära näiteks, et ega südamehaiguste kontekstis räägitakse põhiliselt mehest, aga tegelikult sama oluline naisele naine südamehaigused, et see on väga tõsine probleem, millest võib-olla sageli mõeldakse, et see ei puuduta naist ja naise puhul sageli arvatakse, et naise südamehädad on rohkem tingitud sellistest emotsioonidest ja närvisüsteemis kui tegelikult täiesti nii, et et selles mõttes, et tervis kui, nagu terviklik, et mitmed erinevad aspektid mitte nüüd ainult et günekoloogia või vaid kõik, eks ole, sest see on oluline. No väga palju räägitakse viimasel ajal sellest, et mitte ainult Eestis, aga, aga igal pool maailmas üha vähem paare saavad lapsi loomulikul teel, nii et nad ei vaja mingit meditsiinilist sekkumist, et kuidas te seda arstina kommenteerite, mis siis tegelikult toimub? No kui vaadata nüüd ka viljatuse esinemissiis, ma ütleksin, et ega ta ei ole Eestis suurem olulisel määral kui, kui mujal. Me oleme stend, naiste terviseuuringut, siis esinemissagedus levimus, naer on üsnagi sarnane, on siiski arenenud riikidega. Et kuigi noh, oleks võinud kartad, võib-olla ongi veelgi suurem siin Eestis tingituna raseduse katkestamisest ja sugulase Telegist haigustest, millest iganes, aga, aga seda suuski mitte. Ei no ma arvan, et eks seda tingib nii, et inimesed lükkavad esimese lapse saamist hilisemasse ikka. Sest viljakus paraku ikkagi vanusega viljakusevõime langeb. Ja seda ongi arvatud, et kui, kui muidu naised on järjest paremas vormis ja näevad head välja ja vahel on raske öelda, kui vanainimesega tegemist on, et on, on sportlikult heas vormis füüsiliselt heas vormis, näevad kenad välja, siis paraku munasari toimib ikka omamoodi ja see bioloogiline kell tiksub vaatamata sellele, kui hea välja nähakse, et see üldine füüsiline vorm on küll väga tähtis, aga see ei mõjuta nii palju munasarjatalitust. Mitte nii palju, kui, kui tahaks või võiks mõelda. Ja, ja sellega see võib olla üks põhjus. Et sa võid küll välja näha nagu madonna, aga see ei tähenda, et sa peaksid oma esimesed lapsed saama 40 pluss aastased. Aitäh, aga muidugi selleks, et esimesed lapsed saadakse ka hiljem, ega see alati ei ole, et ma arvan, et seda on ülekohtuselt, on, on naisi materdatud Eestis, sest tavapärane suhtumine on ju see eriti võib-olla ka siis meespoliitikute poolt. Et naised on laisad ja naised ei viitsi ja naised tahavad elada mugavat elu ja nad ei viitsi lapsi sünnitada, siis ma arvan, et see ei ole kaugeltki tõsi ja ega alati see, kui seal lükatud hilisemates või 40.-tesse aastatesse või ei ole 40.-ks aastaks last, et selle põhjuseid võib olla mitmeid näiteks ka meie naiste terviseuuring näitas seda, et see üks valdav põhjus võib olla ka see, et ei ole partnerid, sobivad kellega last muretseda või on probleemid. Kui tõesti ei õnnestunud last saada mis iganes, siis see oleks, põhjus, on. Aga kui kõik on hästi ja inimesel ei ole väga suurt karjääri ambitsiooni ja tal on tema suur elu armastus olemas, siis mis oleks see kõige õigem aeg oma esimese lapse sünnitamiseks, et kõik kuulavad, kõrvad kikki sellega? Nõelal ütleb, et ikkagi aeg. No tegelikult, kui me mõtleme, siis suhteliselt on ikkagi sünnitatud suhteliselt noorelt võrreldes teiste arenenud Euroopa riikidega, et umbes 10 aastat tagasi oli esimese lapse keskmine vanus 22 eluaastat, praegu on see keskmine vanus kuskil 27, mis ei olegi see ma arvan, see on täiesti normaalne vanus tegelikult, et saada oma esimest last. Nii et see võiks olla sellistes, ma arvan, seal hilistes kahekümnendates. Meil endal on lapsi, meil peres kasvab üks poeg. Kuidas nüüd läheneda? Tei teil professionaal otseselt kehavälisele viljastamisele. Ma ma olen viimasel ajal teinud väga palju intervjuusid arstidega ja suhtumised on väga erinevad ja nimesid nimetamata. Ma olen kuulnud ka sellist suhtumist, et, et ütles mulle üks väga tunnustatud arstid, tema kolleegid on lahkunud sellelt ametipostilt järjest sellepärast et maailm tegelikult ei tea, mismoodi need kehaväliselt viljastatud lapsed, mismoodi nad tulevikus edasi elavad, et sellised kaugesse tulevikku lükatud uuringud on tegelikult veel tegemata. Kuidas te täiesti isiklikult sellesse suhtute? Aitäh. Ma arvan, et mina suhtun isiklikult positiivselt sellesse võimalusse, aga ma arvan, et seda ei tohi üle tähtsustada. Kindlasti ei ole kehaväline viljastamine see, mis lahendaks näiteks iibeprobleemi, kindlasti mitte, see on hoopiski kuskil mujal ja ei lahenda pereprobleeme. Kui globaalses mõttes, et see on alati selline filosofeerimine ja spekuleerima globaalselt mõteldes mõelda, et maailmas on lapsi küllatakse ja ta on riike, kus lapsed on tänaval ja nendes keegi hoolitsed, siis me võime öelda, et see polegi tähtis, et hoolitseme nende laste eest, kes on olemas. Aga me peame mõtlema ka üksikisiku tasandile, et see aita kedagi ja kui sul on, kui on olemas võimalus aidata tegelikult siis ma arvan, et see on väga tähtis aidata ja ma arvan, väga paljud on saanud õnnelikuks laste vanemateks tänu just kehavälise viljastamise võimalusele. Aga nagu kõigi asjadega, ega sellega ei tohi ka minna nii öelda äriks või ei, see, see ongi see piirid, et kus maani sekkuda ja kus ma tema tihtipeale ka üliõpilastega praktikumis arutan, et no mis te arvate, et kus maani on õigus sekkuda see vanuse küsimus, vaata, see võib tekkida siin, et kas et kas tegelikult siis, kui naise loomulik lapsi saada lõpeb, ütleme siis 50.-ks eluaastaks. Et siis pärast seda oleks eetiline õige sekkuda, no Eestis seadus ütlebki, et see seda ei saa, saakski nagu teha, mis Eesti seadus siis ütleb? See ongi kuni 50, eks ole, tähendab, kuni 51, aga me ju teame, et on neid näiteid maailmas, kus 67 aastane on saanud lapse või, või siis sealt 50 aastane. Ma arvan, et kuskil jookseb üks piir, kust ei peaks enam sekkuma. Ja ma arvan, et see ongi väga erinev ja kui me mõtleme tegelikult, et kõige võib-olla noh, kuidas efektiivsem ja tulusam on see sekkumine nooremal naisel, mis iganes põhjus võib olla, see võib olla mehaanile põhjus, et muna ja munajuhad on ära opereeritud või nad ei ole läbitavad ja selline see takistab seda ajama saama. Me lihtsalt ei aidata, et miks siis mitte aidata või mõni muu põhjus mingi kaasa antud haigusega, kõik ei ole see, mida inimene saaks ise midagi ära hoida või teha ka mis on seotud meile kaasa antud geenidega või mingi muu soodumusega mingiks haiguseks, mis, mis häirib kogu sellist viljakusevõimet ja munasarjade talitlust, et siis ma arvan, et on väga õigegi sekkuda, et miks peaks sellepärast jääma siis lastetuks, kui me saame aidata. Aga ma arvan, saaks olla tööriist selles mõttes, et seda ma võib-olla ei leia õigeks. Et, et ma arvan, et mis iganes, et kui ma nüüd saan 50, et siis või sinna lähedale, et, et siis peaks selle peale kulutama ja toetama ja lapsi saama. Ja ma arvan, et siin peaks ka võib-olla. Ma ei tohiks jääda nagu kajama see egoism, et see vahele pole ka see egoism lapse saamisele, et selle väikse lapse saamine ei ole ju probleem, aga me peame alati mõtlema, et lapsed tuleb suureks kasvatada, lapsed saavad toetust. Ja et lapsi tuleb toetada, kui nad koolis käivad ja pärast seda vaat et kui see laps saada. Ma ei tea pärast viiekümnendat eluaastat, siis tuleb ka mõtelda see, et kalla päält 60-ni, siis tuleb oma teismelise lapsega probleeme lahendada ja ja, ja mõelda, et kas ma saan olla toeks oma lapselastele ja perekonnale, nii et ma arvan, et siit jooksebki sealt see piir, et keegi meist ei ole ju surematu. Hiljuti just oli ajalehes pilt, ma arvan, et see oli üle seitsmekümneaastasest India paarist, kes kes olid saanud ka sellel teel lapse ja nemad väitsid, et neid on terve elu Norritud või kuidagi, nagu ühiskond on, on neid mõnitanud sellepärast et neil ei ole järeltulijaid ja nüüd lõpuks otse õnn nende õuele tulnud, aga, aga lihtsalt kui sa kõrvalt vaatad, seda, siis tundub ikka ikka ikka pisut selline võigas. Jah, ma arvan. Teatud hetkedel tuleb leppida teatud paratamatusega, et ega, ega kõike meditsiin ei ole kõikvõimas ja, ja kõiki ei saa, eks ole ju aidata. Ja, ja kui see on tõesti juba vanus on sinna juurde tulnud, siis tuleb lihtsalt leida teised väljakutsed elus ja minugi poolest võtta endale lapsed kasvatada perre miks mitte? No teie olete ka see arst, kes alati naerab loosungi ja mikrofoni, kui kusagil hakatakse kõnelema abordist ja ja ma arvan, et nüüd kikitavad kõrval ehk need, kes, kes teiega ajakirjanduse vahendusel on sõnasõdasid, pidanud, mis seisus see abordi keelustamise või lubamise eest võitlemine siis praegu Eesti ühiskonnas on? Raske isegi öelda, et ma arvan, et ega midagi seadusandliku piires ei ole midagi muutunud ja ma loodan, et ei, ei muutu ka. Aga lihtsalt praegu on tekkinud asjad käivad niimoodi, et praegu on tekkinud uus periood, kus on, kus on taas teema nagu tõstatunud ja, ja vahepeal üsna teravalt oli, oli ajalehtedes niiviisi, nii et päevast päeva juba võib-olla isegi hakkas tüütama selles mõttes minu meelest väga rumal on see, nagu seda on jagatud ja silte riputatud, et abordipooldajad, abordivastased, ma arvan, et keegi ei ole abordipooldaja ja ma kujutan ette, Need, keda mina sinna hulka siis lugedes, et keda siis lugeda, et me oleksime nagu abordi pooldajad. Et siis tegelikult me pooldame ainult valikuvõimalust ja me peame silmas teisi meetodeid, millega porte vähendada. Ma arvan, et selleks, et abort on vähe Eestis, oleme me teinud palju rohkem ära kui need, kes lihtsalt on selle vastased. Et tegelikult eesmärk või niisama, ega meie tahaksime. Me mõte on ju ka selles, et tegelikult keegi peaks valima raseduse katkestamist. No tõesti tahaks siiralt, et keegi ei peaks seda otsust tegema. Ja ma arvan, Valen ka öelda, et, et seda tehakse väga kergekäeliselt ka neid, aga see on väga üksikud ikkagi tänapäeval, need, kes, kes on nagu suhtuvad sellesse üsna hoolimatult, et oma patsientide hulgast ma ikka tean seda küll, et see on inimese jaoks väga-väga raske valik, mida ta põeb ja mida ta üle elab. Et ta tunneb ennast sellise ebaõnnestunud na ta, ta põeb, seda, ta peab sellist valikut tegema, et see ei olegi üldse mitte kerge otsus. Sellepärast ma arvan, ei pea seda tegema veel raskemaks või, ja, ja siin on sama küsimus, et ega rasedus saab alguse kahest poolest enamis, kiki räägi meestest siinjuures ega partneritest räägitakse ju naisest, kes teeb. Ta on sageli sunnitud seda avalikult tegema. Kui see valik on kinni ainult sellest, et, et see partner on kas ebausaldusväärne või või mingil põhjusel tema ei soovi last, et kas, kas ta ka sellisel juhul annate naisele nagu õiguse, et ta võib ikkagi raseduse katkestamise kasuks otsustada, kui tema on täiesti terve? Ja, ja see ongi naise otsus ju tegelikult ja ma arvangi, et arstina see nõustamise eetilisus ongi see, et ega ega üldreeglina ei tohiks kallutada inimest, inimpeab selle otsusevõime aidata. Ta mõtelda ei või rääkida, kui ta, me võime rääkida poolt ja vastu. Me peame rääkima kindlasti kõigest selle protseduuriga seonduvas riskidest siinjuures aga ma püüan alati vältida seda, et ma kallutaksin inimese otsust vahel kaasa aidata, ta mõtleks läbi või ma mõnikord olengi öelnud, et minge siis koju ja võtke kaks lehte paberit ja pange ühe pealkirja kõik, mis on poolte teise peale vastu. Mõelge, kas on nii hull, kui kui te jätaksite selle raseduse sünnitaksid. Vastupidi, mis on siis see kõik, mis takistab, et kaalub enda jaoks läbi, et inimene peab ise selle läbi kaaluma, et ta pärast ei süüdistaks kedagi. Vahel inimene ootab, et keegi teine teeks selle otsuse, ütleks, et te olete liiga vanad last saada või te olete liiga haige. Aga see otsustab ikka sündima muust, iseasi on see, kui tõesti on tegemist mingi terviserikkega, mingi haiguse, kaks oled, siis on kindlasti vaja sellist arstlikku nõuannet selle selle koha pealt, aga muidu noh, teatud raseduse kestuse ning seal, mis on kuni 11 nädalat, et see on naise, valiti otsus. Te ütlesite, et oma patsientide pealt olete näinud, et asjad on nii või naa, et te olete nendega rääkinud. Kas tänapäeva kiires maailmas on arstil aega oma patsientidega? Mina küll püüan rääkida, ma arvan, et see sõna jõud on väga suur ja tegelikult see raviefekt on ikka oluliselt väiksem, kui sa inimest ei nõusta, ei räägi sellepärast, et ja kuidas ma muidu oskaksingi mingit nõu anda, kui ma ei võtaks aega inimesega rääkida nii vähe või palju, kui see võimalik on, ma ikka püüan kuulata ja rääkida. Kui teil on kaks ametit, väga palju ühiskondlikke kohustusi ja teil on pere Tallinnas ja teil on patsiendid, et et kuidas te selle kõigega hakkama saate, kas te olete õppinud oma aega väga hästi planeerima või olete te selline tavaline keskmine Eesti pereema, kes jookseb kogu aeg, kes kuivatab, noh, minu selline stampväljend on, need kuivatab juukseid. Ta katuseluugist, ega ei ole kodus fööni haarata, siis seda ma ei ole tõepoolest teinud, et mul on aega fööni haarata. Seda ei ole, ei ma ikkagi planeerin, kuigi eks ma, eks ma aeg-ajalt ka jooksen kinni, olen tohutus ajahädas, aga ma olen ikka kuidagi suutnud oma asju planeerida. Ja võib-olla see kahe linna vahet sõitmine ongi mind rohkem õpetanud asju planeerima ehk jätkama võib-olla pigem Tallinnas olles vedasin rohkem nii-öelda tööd koju, et mida ma tegin siis nüüd tõepoolest, et, et ma Tartus töötan pikad päevad ja hilisõhtuni ööni, et see ongi peamiselt nagu töö, et siis ma nagu selle võrra üliharva vahel asi, millega, mis on vaja nagu valmis teha või mingi, et üldiselt ma ikkagi väldin seda, et, et, et me ei tee tööd nädala lõpus, et siis ma küll pühendun oma lähedastele inimestele. Kui Helle Karro sõidab Tallinna ja Tartu vahet, siis ta kuulab sageli muusikat, kui ta ei kuula vikerraadiot ja, ja üks tema suurtest lemmikutest on Portugali fadolaulja Mooritsa. Kell on nüüd 10 ja 42 minutit, jutusaate stuudios on täna hommikul ajakirjanik Margit Kilumets, naistearst Helle Karro. Me kõnelesime sellest, et Tallinna ja Tartu vahet sõites kuulate palju raadet, aga mis mitte raadiot, aga muusikat. Aga mis on arstivõimalused ennast lõdvestada, ennast lõõgastada? Olete te näiteks suur reisija? Ja reisil ma käin küll hea meelega, et sellised just veidikene seiklust, et ma olen nagu natukene adrenaliini reisi peal vaja ja põnevust, et näha maid, mida pole näinud ja näha midagi põnevat ja ma olen väga suur loodusearmastaja, nii et mul viimasel ajal minu nagunii siuksed. Lemmikud reisid on need, kus ma võin sellises olla sellises tihedas looduses kohata põnevaid linde ja loomi. Kas te pildistate neid, kas te jäädvustate neid kuidagi või peate päevikut või on see lihtsalt nagu selline reis reisi ajal ja siis on disketti täis pilte ja see unustatakse ja minnakse järgmisele reisile. Ei üldiselt ma ikka üritan neid vaadata ja tavaliselt ma või pildistame loomi ja linde ja ma püüan ikka identifitseerida, lindudega on tunduvalt raskem, et siis ka pärast vaadata raamatust ja püüda uurida kohapeal, et mis linnuga tegemist on, et et see on selline ka põnev osa sellest reisist. Kas te olete vahel kahetsenud, et õppisid ja meditsiini ja olete mõelnud, et oleksite võinud õppida näiteks Fotograafiat loodusteadust, midagi mul kõige arstiteadus on ka loodusteadus, ma saan aru. Seda ma ei ole mõelnud ja ma ei ole kunagi kahetsenud, et sest et minu jaoks oli valikute tegemine väga lihtne, ma teadsin väga varakult, et ma tahan arstiks saada, et ma isegi ei mäleta, millal see oli tükk aega enne keskkooli minekut, nii et kui mõned kõhklesid, et mida õppima minna, siis minu jaoks oli otsus tehtud. Ma mõtlesin, tõsi ka keeli taga kirjandust, aga, aga, aga see on nagu see oli selline rohkem nagu uitmõte, mis oli sellise taga. Tegelikult olen kogu aeg tahtnud arstiks saada. Kas te mõtlesite ka siis juba selle peale, et arsti elukutse juurde käib see, et patsiendid võivad talle öösel helistada ja ta peab aeg-ajalt minema magama mõtetega, et mis sellest inimesest hommikuks on saanud, et selline lakkamatu pidev vastutustunne, mille eest ei ole mitte kusagile pääsu? Ja ma tegelikult arvestasin sellega, ma teadsin seda, minu vanaisa Jüri kaupmees oli väga tuntud arst, kes oli ka sünnitusabi andis ja, ja Kose vallas Harjumaal ja ta oli ka selline väga armastatud arst ja keda kutsuti välja, nii et ma olin neid lugusid kuulnud temast küll, nii et selles mõttes, et see ei olnud nii, et ma üldse ei teadnud, mis, mis see endaga kaasa toob. Vaene räsitud vanaemaga. Kes ütles, et oh isver küll, et oleks ometi mul selline rahulik mees, kes kodus Kohe oleks võtta, kui vaja, puit teha viivat neid jutte ma ei mäleta, tegin, ma arvan, et minu vanaema memme oli temale väga suureks toeks, kes et igatepidi, et ei tule üldse meelde, et ma oleks mingeid selliseid jutte kuulnud. Aga kui te enda sisse vaatate, siis millal oli viimane kord, kui te mõne patsiendi pärast tõesti öösel magada ei saanud ja väga muretsesid, et on see niisugune niisugune valdav arsti elukutse juurde kuulub see, see lakkamatu mure või olete te osanud ennast kuidagi sellest vabastada juba? Jaamast ikka see ei ole nii, et sa muretsed öö läbisi võib-olla mõnes situatsioonis ja praegu ma ka ei ole nii aktiivses ütleme nii aktiivsest öösel nii aktiivses valvetöös, et siis oli seda võib-olla veel veel rohkemgi. Selles mõttes, aga aeg-ajalt ikka ikka muretsen, aga ma arvan, et ma olen omandanud mingi oskuse täiesti spontaanselt ennast välja lülitada. Et ka kui vaja, on tööst ja, ja kõigest, et hetkel, sellepärast et ega selline sellest ei ole nagu abi. Et sa pead mõtetega asja juures olema siis kui sa saad midagi teha ja muuta. Me iga kord ei ole võimalik minna pikale reisile Namiibiasse või Borneo saarele, et mõnikord peab oma sellise stressi ja tüütuks muutunud argipäevaga ka siinsamas Eestimaa pinnal hakkama saama. Aga ma ei arvagi, et selleks peaks minema ilmtingimata alati reisile, et tegelikult on ju väga häid võimalusi välja lülitada ka kodus olles, minul on küll selleks mitmeid eri võimalusi, kuulan huviga. Siin on ju ka võimalik minna loodusesse väga jalutava vett, mis on väga tore. Ja, ja teiseks, mulle meeldib aiatööd teha nii, et ma olen täitsa oma üllatuseks leiduva kire aias, nii et, et see on väga maandav tegevus, kui eriti kui nüüd praegu ei ole midagi teha, aga aga kevadel-suvel siin nii väga tore, sõidan Tartust Tallinnasse, siis mõtlen juba minema, kiirsti hakkan tegema ja toimetama. Tallinnas on aed, siis aed on jah, nüüd isegi võib-olla õigem oleks öelda, et mitte Tallinnas, sest et tegelikult Harjumaas on, see on hoopiski Viimsi vallas Püünsi külas. Aga nii, et see ei ole Tallinn. Aga kuidas koer teie pikki lahusoleku päevi üle elab mehest, me oleme juba rääkinud. Kino teha saab hakkama, aga loomadel on väga raske selgeks teha seda, et teil ei ole nädalas viis päeva ilmselt ta koer saab aru täpselt, et tullakse ja minnakse. Mis seal ikka, tunneb rõõmu veel rohkem. Nüüd tulevad. Pikad pühad ja, ja me juba kõnelesime sellest, et teil algab puhkus. Kuidas teie peres jõulupühade ajal ollakse, kas te käite külas, kas te teete kodus palju süüa? Räägime nüüd niisuguse inimese juttu ka, öeldakse, et kui arst on seltskonnas ja teine arst juhtub seal ka olema räägivad kahe minuti pärast päritoniidist ja ultraheli. Suundadest jätame need inimestele kuulajatele, et arstidega saab ka muust rääkida, jõulupühad on minu jaoks perekesksed ja ma pean tunnistama, et mul selles mõttes on selline konservatiivne, vanamoodne inimene, et kui paljud ilmselt tahavad jõuludeks ära sõita, et ollagi ära, siis ma tegelikult ei taha olla jõulude ajal ära temaga oma reisil ma olen jõuludeks tagasi tulnud ja, või, või siis pigem pärast läinud, et et mulle kuidagi meeldib selline nostalgiline, et olla perega koos ja ja traditsioon on olnud, et ma ka selleks jõuludeks sõidan oma ema juurde ja ja olen koos oma õe perega ja pere, nii et jõululaupäeva seal ja edasi juba kodus, et ma pean tunnistama, et ma see aasta pole eriti mingeid plaane pidanudki selleks pühade ajaks, kuna naistekliinikut kolimine on võtnud kõik minu mõte. Nii et eks ma siis nüüd spontaanselt vaatan, mis ülejäänud päevadega teeme. Lohutage siis neid inimesi kellel on ka kiire olnud ennem jõule, kes ei ole jõudnud väga palju kingitusi osta, et öelge, et teil on ka veel osad kingid ostmata. Aitäh mul seekord on isegi praktiliselt kõik kingid veel ostmata, kuna mul tõepoolest ei olnud mitte hetkegi aega, et ega ma loodan, et ma ikkagi ei jõua selle veel teha, et mõned päevadel jäänud. Kui te sõidate ema juurde ja õe pere tulebki ema juurde, kas emal on siis mõni niisugune leivanumber, mõni niisugune jõulutoit või, või midagi, mida, mida alati pakutakse, mida kõik silm särama? No üks on piparkoogid sellepärast et minu kui ema ja õde sa, ma olen ka ise seda teinud, aga nüüd ma tõesti ei ole viimasel ajal teinud, et nad teevad kõik algusest peale nii-öelda siirup, keedetakse tainast, tehakse piparkoogid ja need on suurepärased. Uskumatult hea, et see on niuke vana retsept ja vana traditsioon ja kõik seda küpsetatakse, terve suur hunnik neid häid krõbedaid piparkoogid. Et see on kindlasti üks selline ja ka sellised jõulusaiad. Jõulu esimesel pühal tavaliselt niisugune traditsiooniline jõulupraad, mida ema oskab hästi teha, vot see on nii, et ise teeme igasuguseid uusi toite ja moodsad toitega. Ema tehtud, selline seapraadi hapukapsad ja ahjukartulid maitseb küll väga hästi, et tuleb kuidagi teistmoodi välja. Ja ei oleks võib-olla ka pisut kummaline kude nõuaksite jõulu esimesel pühal, et vanaema teeks teile sushit. Ja just nimelt võibki olla selline traditsiooniline, miks mitte? Te lähete uuel aastal tööle ja, ja enam Toomemäele teil asja ei ole. Lähete puussepa tänavale ja, ja mismoodi te siis sellele ajale seal Toomemäel naistekliinikus veedetud ajale tagasi mõtlete? Suure soojusega tõesti ja, ja pean ütlema ka, et kui ma nagu mõtlen, siis natuke nagu nutt ka kurku ka mõtled, et tegelikult, et need on olnud nii ilusat aastat seal ja mul on, mul on väga hea meel, et ma sain selle võimalused tegelikult töötada ka selles majas, kuigi ma pean ütlema, ma ütlesin ka seda peol, et tegelikult ju midagi ei muutu, meie oleme olemas, me kõik, kes me töötame seal, et inimesed nii olemas, jätkame samamoodi. On ju maja, me võime ka nii mõelda, aga siiski seal oli oma teatud selline keskkondi aura ja see kõndimine sinna toomemäele, see ümbrus. Ja mulle tundus, et see oli väga tähtis ka tartlaste jaoks, sest et reedel toodi uskumatult palju küünlaid toomemäele, seal olid sellised suured sõõrid pandud ümber puude ja, ja siis, kui ma sõitsin sinna, tulin peole, siis ma tundsin, mõtlesin, et nüüd ma hakkan küll nutma, kui ma nägin kõiki neid küünlaid seal põlemas. Et see on nii, et mis, mis praegugi paneb hääle värisema. Nüüd on vist õige aeg anda peale puhkust, me lõpetame oma tänase saate ühe imeilusa lauluga, Leonard Goenilt. See on, see ongi vist viimane valitseja. Aitäh, Helle Karro saatesse tulemast, ilusaid jõulupühi teile kõigile, armsad kuulajad. Ja ilusat uut elu Tartu naistekliinikule ja, ja selle armsale kollektiivile, aitäh ja rahulikke jõulupühi kõigile. Vana teema küll see teos Salo A ja seepeale