Käeline hommik. Aeglaselt-aeglaselt avab põhjamaine talvepäev oma silmad. Sellest alates, kui tema silmade ümber tukslema hakkab. Ei möödu hetkeni, mil ta oma rasked laud täielikult avab. Mitte tund tunni järel. Ei hommiku käsitamatus perspektiivis möödub ajajärk ajajärgu järel. Maailm maailma järel otsekui pimeda nägemused tõelisust tõelisuse järel. Ja siis ei ole neid enam päev koidab. Nii kaugele on talvine päev oma hommikust. Tema hommik on iseenesest kaugel, esimene kuma silmapiiril ja nõrk valgusakna taga on nagu kaks eri maailma kaks ookeani. Ja kui juba hommik on nii kaugel sellest ajast, mil valgeks hakkab minema, kui kaugel peab siis olema veel õhtu? Päevaajad, hommikupoolik, lõuna õhtupoolik on nagu maad, kuhu me kavatseme minna, kui suureks sirgume. Õhtu on niisama kaugel kui surm kellest abielupaari noorim poeg ei le, teada sai. Surm, kes võtab emadelt nende väikesed lapsed ja lased nad pastorid vallavanema aeda maha matta. Surm, kust keegi tagasi ei tule, nagu vana-ema muinasjutt tudes. Surm, kes tuleb küll, aga sulle, kui sa nii vanaks oled saanud, et jälle lapseks jääd. Kas peale väikeste laste ei sure siis keegi? Miks ta seda küsis? Sellepärast, et eilegi iis tema isa väikese lapse, kes ära suri, asundusse isa riistakastiga, seljas pastori ja vallavanema juurde Mahamata. Pastor kaevad vallavanema aeda Kuu ja laulab. Kas ma ükskord jälle väikeseks lapseks muutun? Küsis seitsmeaastane poiss. Ja haigena voodis lamades vastas väsinult tema ema, kes oli lauludele kummalisi laule jutustanud talle võõrastest maadest. Kui vanaks saadakse, siis jäädakse jälle nagu väikeseks lapseks ja surrakse ära? Küsis poiss. Tema rinnus katkes otsekui keel. Üks neist peentest lapsepõlvekeeltest, mis katkevad juba enne, kui sa oled veel taibanudki, et nad helisevad. Ja seegi ei helise enam iialgi. Sellest ajast peale on ta vaid mälestus uskumatutest päevadest. Me kõik sureme. Veidi hiljem tegi poiss sellest jälle juttu. Seekord oma vanaemaga. Ma tean ühtegi iialgi sure. Või nii poisipõnn, ütles vanaema, pöörates pea ära, nagu tal oli kombeks, kui ta kellelegi otsa vaatas ja saates talle pilgu mööda omannina. No kes see siis on? See on mu isa, vastas poiss. Ja ometi polnud ta sugugi kindel, et ta selles järsku ei eksi. Sest ikka veel vaatas ta vanaemale küsivalt otsa. Ei, tena sureb ära, ütles Vanaid halastamatult, peaaegu kahjurõõmsalt läbi nina pisut nohisedes. Siis tõusis poisilt trots ja ta küsis. Vanaema, kas kolm võib ära surra? Onu ütles Vanaid nähtavasti arvates, ent pois kavatseb koerust tegema hakata. Vanaema, aga must pada mis surnud, surnud lapsuke, vastas vanaema. Ei, ütles poiss, nad ei ole surnud. Kui ma hommikul ärkan, ajavad nad teineteisega tihtilugu juttu. Sellega oli ta õigupoolest välja lobisenud saladuse, mida peale tema keegi ei teadnud. Hommikuti ühel neist päeva ajab kummalistest perioodidest võtsid majariistad endale nimelt teise kuju ja muutusid inimesteks. Hommikuti, kui ta enne kõiki teisi ärkas, kuulis ta neid omavahel juttu ajavat. Nii tähendusrikaste sõnade ja nii pühaliku rahuga, nagu see sobib üksnes majariistadele. Polnudki juhus, ta esimesena oli nimetanud kulpi, sest kulp on mingi parimasse liiki kuuluv maja, riist, mida tarvitatakse ainult vahel harva, eriti lihasupi puhul ja mis seepärast puhtaks küürituna sageli nädalate viisi seinal ripub. Kui ta aga sealt maha võetakse, teeb ta pajast tähtsat tööd. Seepärast tundis poiss kulbi vastu erilist aukartust ja võrdles teda üksnes vallavanema kaasaga. Ent must pada, kelle suu oli sageli täis ja kel põhja suli vahel rohkesti paksu, kuna altpoolt oli ta alati tahmane, polnud keegi muu kui Uutyreutismili vallavanem. Kell oli suus alati nii palju närimistubakat oli, ilmneb temas podises ja üsna kindel oli, tal oli kõhus tuli, tema naise ülesandeks oli teda segada, et ta pidulikel juhtumitel üle ei keeks. Ja nõnda oli kõigi majariistadega. Pimedas muutusid nad inimesteks, mõned tähtsateks, teised lihtsateks. Noad olid näotu talumehed, kes talle hirmu peale ajasid tassi taga prisked tütarlapsed, kelle põlvedel olid roosid ja kes oma roosidega poisid araks tegid. Päevavalgel hoidustel söömaaegadel nende isikute külge puutumast hoidus neile isegi pilku heitmast, et nad temast ei näeks, mis ta nende seikluste kohta kõik teada. Öösiti oli ta tähtsad tegelased, moodustades otsekui terve vallapäeval aga väsinud ja loiu saamatud nagu arad külalised, kes tõmbavad nina ega julgenud liigutada tedagi. Teadis nii palju nende ööelust, oli tal kahju, et nad päeva ajal abitud olid. Kuid üks neist olid kõrgemal päevast ööst kõrgemal pimeduse, vabadusest, kõrgemalpäevasest abitusest. Ta jättis kõik teised oma varju ja tema kõrval olid need vaid väärtusetu rämps. Ent seest oli taga hoolikalt kirstu põhja peidetud. Ja lapsed said teda näha ainult siis, kui tähtsaid külalisi tuli jõuluajal ja esimesel suvepäeval. Aga puudutada ei tohtinud teda kunagi. Nii kallis oli ta. See oli ema koogitaldrik, mille ta vuti lõikesimeri vallavanema naiselt kingituseks oli saanud. Mida see koogitaldrik siis õigupoolest tähendas? Ta oli maailma ilusaim taldrik. Taldrikul oli pilt, mis kujutas kaunist maja, mille ees oli õitsev põõsas maja juurde viis tasane teerada, mida ümbritsevad haljas rohi ja naeratavad põõsad kes seisab sellel siledal teel sinises kleidis ja valge kübaraga lill peos ja päike südames. Poiss teadis külge, see on. Aga ta polnud sellest kellelegi rääkinud. See oli vallavanema tütar Ei tüür kes sügisel sõitis lõunasse ja tuleb kevadel jälle tagasi. Justkui lind. Ja majapõõsa taga seon üürimaja kuskil kaugel maal. Kord tuleb aeg, mil nunny ei ole enam väike poiss, kes magab vanaema juures. Ta istus vanaema sängi serval kududes sooja bensolit oma kinga jaoks ja vaikis viivu. Kuid siis ei suut Pluta end enam tagasi hoida. Ma tean ikkagi ühte asja, ütles ta, käskis varrastel sülle vajuda ja vaatas vanaemale otsa. Ma tean ühte asja, kes iialgi iialgi ära ei sure. Mis on, need ei sure iialgi, kinnitas poiss. Mis asi see siis on, armas laps? Seda ei ütle ma eluilmaski. Jällegi äärest lõnga kaks korda oma vasaku käe nimetissõrme ümber ja tegi seejärel järgmise silmuse. Võis ju olla, et ta vahel mõne oma saladuse kogemata välja lobises kuid üks oli kõrgemal elust ja surmast kõrgemal pimeduse vabadusest ja päevasest abitusest. Mitte keegi ei pea seda kunagi teada saama ilusa koogitaldriku saladust. Miski ei tekita inimese hinges nii suurt pettumust kui ärkamine. Eriti hommikul vara, kui teised magavad. Alles ärkvel olles selgub inimesele unenägude üleolek tõelisusest. Paljudel öödel nägi abielupaari noorim poeg unes viitkümmend üüri krooni. Isegi kaht krooni. Ärgates kaotas nad kõik. Ta sõi kausist, lihasuppi ja rasvast liha, see oli nii rasvane. Trasva nired nõrgusid tal mööda peopesi. Ta sõi lõpmatu suurest koogitaldrikust, pakse jõulukoogi viilukaid, mis olid nii paksud, et ta noppis neist terveid, inimese silmasuuruse, rosinaid. Selline oli kasu, mida inimhing saab unenägudest. Aga kuidas ta ka ei püüdnud, ei läinud tal korda uuesti uinuda, et jälle neid maiuspalasid unes näha. Või neid münte, mida ta peos oli hoidnud ja mis alati olid hõbedast samuti nagu raha, mida tema isa vallavanemale koha eest maksis. Selle raha eest ta oli unes kavatsenud osta endale rosinaid ja küpsiseid, samuti noa ja nööri. Ärgates oli ta hirmus näljane ja tundis unes nähtu järele samasugust iha nagu koer ilusa kondi järele. Kuid tal oli kõvasti keelatud kedagi äratada ja leiba küsida. Isa oli ähvardanud teda siis kuuri pastor püüdmine tuli oina ja selle venna juurde kinni siduda, kes alalõpmata läbi Pukslesid. See mõte oli poisile väga ebameeldiv, sest ühtki looma ei kartnud ta nii kui seda oinast. Pastor küüdmin tülit. Vahel võttis too inimeste peale tige uinas kätte ning hakkas poissi isegi unes taga ajama ja poiss põgenes tema eest ühest unenäost teise tundes kohutavat hirmusele koledat disees. Kes olgugi et isal oli selles oinas palju usku, oli oma jõleduses niisama üleloomulik nagu lihasupp ja jõulukookuma headuses. Järelikult unised unenägudes hädaohte. Et unustada, kui tühi ta kõht on, hakkas ta kuulama majariistu, kes kapis riiulil oma tavalist öist laata pidasid. Millest majariistad siis rääkisid? Väikeselt poisil ei ole kuigi kerge täiskasvanute jutust taipu saada. Nad rääkisid nagu külarahvas kunagi, kusjuures igaüks püüdis midagi ütelda, et tedagi tähele pandaks. Nurisesid valla vaeste Raukkade pärast, kes tule jumal appi, vallale koormaks, kurtsid murelikult noorte tüdrukute lodevad kommete ja üldse noorsootungi ülemaalt linna minna. Raskete aegade kõrge vilja sinna ja uue ussi ületes paelus asemel hammastes on asunud. Kulp avaldas arvamust, et see kõik on tingitud vähesest lauluharrastusest. Pani lihtsalt imestama, kuivõrd täiskasvanud olid majariistad omajutu poolest. Kõige rohkem ei katkestanud poissi mitte jutt iseenesest vaid kogemused, teadmised ja sõnavara, mida see kätkes. Kaugete kohtade nimed, naise võtmised ja meheleminek, kuid teistes valdades kunstipäraselt tehtud luuletused, matkakirjeldused, vanasõnad, linnauudised. Vahel läksid nende arvamused ka lahku. Keegi väitis, et kiriku orel ei olevat küllalt hea. Teine ütles, et järv tuli, kaupmees olevat halvem kui viidi kaupmees. Mõnedel oli vallaslapsi, teised olid rahva iseseisvuse vastu. Oli neidki, kes ütlesid selge sõnaga, et kõige õigem oleks täita pada hobusesõnnikuga. Mõned tahtsid luuletada nõnda. Puhmise armid on meil Jeesus, kes meil kõik nii hästi seab Ohmis õnn, et tema sülle võime panna oma pea. Teised aga tahtsid luuletada nõnda siira rõõmsa pomsa Bransa piira Limsa Viira, Kiira Simson Rumsa rämpsu, Kiira Timzanyyra. Oh, kas akna taga ei ole ometi juba Hahetama löönud? Äärmiselt ettevaatlikult vaates tuulesängi otsa, et pimeduses varitsevad kodukäijad, teda ei märkaks. Mida lähemale hommik ludistada, raskemaks läks majariistadele endast tarkust puistata. Ja ühtlasi hakkas poisilt kõrvu kostma teisi hääli. Lambad all, laudas hakkasid üles tõusma ja pärast magamist oma asju õiendama ning tegid veidi müra. Mõned neist ronisid esijalgadega, sõime eilsest õhtust sinna jäänud heina, Pepri nuhkida ja puskisid sarvedega tõke lati või kaeblesid veidike. Sedamööda kuidas lambad magamast tõusid, kasvas poisil lootus. Kuid kõigist hommikustes aja märkidest oli isa norskamine kõige kindlam. Kõigi enne umbes sel ajal poiss ärkas, kostis hommikuti väädernoriin pikkade-pikkade sügavalt, sügavalt tulevate tõmmetega. Õigupoolest polnudki need veel hommikused, vaid alles öised hääled. Seal norskamist polnud midagi ühist maailmaga, milles me elame ja ärkvel oleme. See oli nagu mingi imelik retk mööda kallakaid radu, kestes loendamatuid tunde ja kulgedes läbi mitmesuguste olemasoluvormide isegi nende väehulkade sõjavankrid, tal ei ole midagi ühist selle maailmavankritega. Veel vähem on selle norskamise maailmamaastikel sarnasus. Meie maastikega. End hommiku edenedes minetas norskamine oma kõla musikaalsed, rinna tuunid, hääbusid ja ta siirdus vähaavolku kuu kurgust ninna ja suhu, koguni huultele, muutudes puhkemiseks vahel ainult järsuks puhiks. Peatselt saabutakse sihtkohta hobused, puristasid rõõmustasid, et nad on elusalt ja tervelt läbi tundmatute radade kõlavate kauguste jõudnud. Kodune maastik avanes silma ees. Teiste hingamine ei olnud kaugeltki nii suurejooneline ning laiahaardeline ja seal puudusid aja märgid näiteks vanaema hingamine, kes oleks võinud tulla mõttele, et siin poisi kõrval magab elav inimene ta hingas nii tasa, liigutas end nii harva tundide viisi võis arvata, et tal ei olegi enam elu sees. Aga kui poiss tema kohale kummardus ja õige hoolega kuulates, siis võis juhtuda, et ta leidis tema juurest. Elumer võis ette tulla, et vanaema oma sinakate huultega vähekese Puhkis. Ent vanaemale, kus muudki kui ta kaua aega otsekui elutuna oli lamanud, tuli tal jälle elu sisse. Nagu väikesed mullid tõusevad lehkava sooja pinnale pikkade vaheaegade järel kerkides punasest põhja savist. See eluavaldus imelikku pominana Sossistamisena tülitamisena teisest maailmast pärit olevate inetud eksalmidena. Sest ka temal oli oma maailm, mida teistel oli raske mõista. Palvete psalmide ja nende pikkade igavate laulude maailm mida poisi isani kangesti vihkas. Halastaja ning armulise jumala helde isa ja põrgu koleduste maailm. Ja selle maailma kohta ei andnud kunagi mingit sele, justkui mitte arvestada teist, veelgi arusaamatum psalmi, mida ta rinnapõhjast vastuseksimises kellelgi teisel, kes psalmidest, igavese elu ja muu selletaolise kohta nii palju teadis. Ei võinud misjonitööks nii vähegi tahtmist olla kui tema vanaema. Seepärast jäi see ema ilm poisile ikka endiselt niisama kaugeks ja arusaamatuks kui isa norskamist tema ilmgi. Sellest hoolimata, et vanaema oli juba algusest peale teda õpetanud magama jääma tolle maailmakeel huultel. Neist sõnadest ei saanud ta mingit käsitust tolle maailma, veel vähem, aga seal esinevate abstraktsete kujude kohta. Ja see võõras psalmide maailm, mis unes vanaema huultele ilmus, äratas temas samasugust kartust, nagu läbi soo, voolab oja oma sogase ning halvamaigulisi mürgitatud veega. Omatarnade jubedate karvaste veetaimedega omad putukatega. Isa ja ema voodi vastas, magasid kolm vanemat õde-venda. Helgi vend peatsis ja aastasse Lilia jalutsis. Missugusest maailmast olid pärit helgi unes rääkimine aasta soolile nutmine ja hammaste tiristamine, keel, millel polnud sõnu ega tähendust mitte midagi peale rumala ägeduse. NUT, millega midagi kaasneb, Pole ühtki pisarat, üksnes lühike torkav valu ilma hoiatamata, ilma tagajärgedeta, otsekui oleks läbi tema keha ühest maailmast teise mingi kohutav sõnum saadetud. Ükski neist maailmast, sest ükski neist häältest ei allunud päeva seadustele ega olnud tajutav selle maailma meeltega kus viibis tema ema. Neil talvehommikuid, mil kedagi ei olnud kodus ja kõik olid kaugel, igaüks oma unes. Mil teiste maailmade imedest kubisevad varjud, lasusid suvekoja väikesel kambris magasta või oli ärkvel. Kas tema oigeid, mida isa norskamine ikka ja jälle mattis, tähendasid, etaan ärkvel või oli unustusele isegi tema unemaailmas keelatud oma tervendavat kätt tema peale panna. Suur oli poisi igatsus päeva järele, kui ta seal üksinda valvas ümbritsetuna noist võõrastest maailmadest, kes ei teadnud sedagi, et ta on olemas. Aga veelgi suurem oli tema igatsus ema embuse järele. Jah, pidi olema hulka aega enne seda, kui talvise päeva silma lautukslema hakkasid. Et poiss ise viibis kaugel oma unemaailmas. Ütlemata magus kesköine uni hoidis tema keha veel kõvasti oma kütkes kuid viimaks hakkas tema kõrvu kostma, et keegi hüüab. Esmalt koostisse nii kaugelt ja ta ei pööranud sellele mingit tähelepanu. See puutunud temasse nagu uudist teisest maakonnast. Kuid vähehaaval tuli hüüdmine lähemale. Lähenesid oigeid ja soigumine. Veidikese aja pärast näis, nagu oleksid nad jõudnud juba suundusse. Ent nad ei jäänud peatuma. Nad tulid ikka lähemale ja lähemale kuni ta avastas, et nad olid jõudnud juba siia otse nende kambrisse. Nad tulid ema voodist. Poiss oli täiesti ärkvel. Ta lamas üksinda vanaema sängis. Kambris põles rasvaküünal ja vanaema poogutesse Cohnardes isa ema voodis aina koogutes ja kohmerdas. Voodiserval istus isa ja hoidis emal käest kinni. Lapsed teises sängis olid sulgkotti üle pea tõmmanud, kuid vahetevahel kiikasid selle alt silmad pärani. Ent nad ei julgenud üksteisele otsa vaadata ja teesklesid, nagu magaksid. Täna öösel on emal väga raske. Oigamine muutub üha valjemaks. La kaeblikumaks tagaariud kisendab temasse koondunud kogu maailma valupoiss oli kavatsenud tõusta ja küsida, kuid nüüd poeta selle asemel sügavamale sulgkoti alla. Siis lakkab ema karjumast. Vanaema hakkab pliidi juurest tulega võitlema. See on tema lõputu võitlus. Mitme enim ja keskel on ta pidanud võitluste tuld teha ja vett keema ajada. Möödub natuke aega. Poisi teadvus hakkab jälle kahanema. Vanaema ja isa sosistavad, hääled kaovad, asundusse, kahuvad teise maakonda suure kolina ja mürina ka läheb isa kuskil kaugel majas redelist alla. Vest Külooti, Deutsch, Mary või mõne veelgi kaugemale kirikutrepist paneb luugi jälle kinni, eemaldub aga niipea, kui ta luugianis järel suleb, hakkab ema uuesti karjuma veelgi hädalisemalt kui varem. Ja taas tundub poisile nagu haaraks külmkapp tema südame oma teravate küünte vahel. Millest see tuleb, et need, kes on sulle kõige armsamad, peavad kannatama kõige rängemini ja et sa ei saa nende heaks midagi teha? Tahtmatult tuleb poisile mõte, et kõiges halvas, mis emaga juhtub, on süüdi isa. Ta magab ju alati ema juures, näib, et ema kuulub temale ja ta valitseb ema üle. Muide, tosid aju olegi nähtavasti puhas, sest täna öösel on ta emamaast, on nii tähelepanelik, hoiab tal käest kinni, mida ta muidu kunagi ei tee ja kihutab keset ööd asunduse, nagu oleks tal hirm. Miski ei ole nii muutlik ja kindlusetu kui armastav süda. Ja ometi on ta ainus paik maailmas, kust võib leida kaastunnet. Kuid uni on tugevam kui armastava südame kõige õilsemat tunded. Keset tema kannatusi hakkab valgust tuhmuma. Veekatlasahin kaugeneb, tule praksumine, vanaema, raugalikud toimetused, tema süütamised ja psalmide pomisemine. Kõik seguneb ühte ja haihtub põgusas poolunes, kus ei ole enam teravaid okkaid ega küüsi. Kannatustega valu. Mõnusana nagu elumägi haldjate juures immitseb südaööni unisust taas poisi kehasse. Nii sulinina, nii raskena nagu sajad liivaterad pudeneb tema teadvus unemaailma. Kuni unustus on ta uuesti täielikult oma võimusesse haaranud.