Poiss tõmbas jämedalt raudkonksu, millega uks kinni, käis kõvasti enda poole ja tundis, kuidas külm metallkinda külge kleepub. Uks jooksis pisut liigagi kergesti kolinal lahti. D ja samal hetkel lajatas päikesel ning lume helendav lagendik lausa tajutava valu ja iluga poisile näkku. Ainsa käeliigutusega oli ta eemaldanud kate hunnitult maalilt. Nüüd seisis ta selle ees kohmetu ja pime. Hetkeks pigistas ta laud lausa mustaks piluks ja avas siis pikkamööda uuesti. Temaiis lamas veebruarikuu Vaikneid külm ja päiksepaisteline hommikupoolik. Aeglaselt tõstis ta käe silmile ja vaatas lumerohelistesse metsadesse keerduvale teele. Tee peal oli mummulised autojäljed ja triibulise Trei. Jäljed hingasid luulelist hõngu, tükati maha pudenenud heina, Pepred ja rõhutasid realismi, külmunud hobusepabulad. Kõik oli nagu olema peab. Poisile meeldis niisugustel päevadel maalt, et vaadata. See lõi uljas erutava tundeelust. Mida veel, oh kui palju niis ja mis täis on teab mis põnevust. Tee oli poisile sama, mis piss toanurgas, temast pole võib-olla pauku tehtud, aga ometi undas peidus, kastasid hommikut ja seiklused, maru tigedad tiigritega. Vaata ainult korraks seda püssi, mis kõik selles peidus pole. Ja kanasõnnik kune lävelaud 43 numbrisse saapa all on kindel stardipaik. Tahad tõukad ja olete eel laia maailma nagu vanades lauludes lauldakse. Ja alati oli põnev oodata. Misty toob. Selle tunde pärast astus poiss iga kord pärast kanade söötmist ja enne kojusõiduks hobuse lahtisidumist uksele, et teed vaadata. Ta oli oma 1000 alluva nokkajate tassinud pudruportsjonid, vaadanud üle pesakastid ja sikutanud karjalauda kaevust kohale joogivee. Nüüd siis veel tee vaatamine. Ta seisab lävepakul käsisemaforina punakaspruuni kõrvik mütsimann ja sihib metsa vahel kokku jooksvaid rei jälgi. Tahab juba selga pöörata, kui märkab tee peal tumedad punkti. Punkt liigutab end rütmiliselt ja iga liigutuse juures käib temast välja kaks peenikest tuletikku. Mis imevärk see on? Jääb poiss lävele tunnistama. Tegelikult ei ole seal mingit imevärki. See tume täpp metsa vahel, see olen mina, magnetofon näpus ja kaks jalga kanala poole astumas. Puhinaga hoolega sammuda, et Hando Runnel lit kätte saada. Pean ju teile praegu kude oma tubaseid toimetusi toimetate jutustama tollest poisist seal käsisemaforina päikese pärast silmil. Miks? Sellepärast, et amet on niisugune ja et poiss on viks noormees mitmes suhtes samasugune nagu kõik 25 aastased noormehed aga mitmes teises suhtes jälle ainulaadne, täiesti erisugune inimene. Teist temasugust ei ole seniajani teada ühestki viiest maailmajaost. Sellepärast soo, nüüd siis peale laigu kohal pöörata ümber karjalauda nurga, siis näete kanalat, seal on tõsine vibalik noormees, see ongi Hando. Niiviisi õpetati mind keskuses. Tere jõudu. Kas külm kanadele liiga ei tee? Ei Kanada kuumaverelised olevused, nendele ei tee küll midagi, aga teile mulle ka, sest ikka põhjamaa inimene ei tohi külma karata. No mitu korda päevaste siia sõidetavatele Kaks korda hommikul õhtul. Talvisel ajal on saanud teada niimoodi, suvel tuleb käia kolm korda pikem. Millal te siis hommikul esimest korda tulete? Kella seinapaiku. Mitu korda te selle aja jooksul siis olete ilma juba jõudnud kiruda? Ei tea, kui ilus ilm siis on saanud ainult kiita, võib-olla juba mitu korda. Poiss paneb kanala ukse haaki. Ta nagu kataks puskindliku talve pildi kinni, kuni ta selle homme jälle avastab uues variandis. Või avastab keegi teine, kes selle ostab. Niisugune talvepilt on eraomandiks, mille eest ostja maksab tubli tüki ehedalt armastust maha ja looduse vastu. Vilunud liigutusega tõmbab nooruk hobusele rauad suhu, veab heinas üleme jala naela kokku ning viskab siis osavasti reke. Niisuguseid asju oskab ainult põline maamees Kätrai koorile toetamata, hüppab ta sõiduriista keskele ja jääb ohjad peos aru pidama, kuidas tollele kõrvik mütsis linnamehele kanala nurgal märku anda. Et aeg on sõitma hakata. Vaatad neid tillukesi metsasid mäekkisi käkeerukesi nagu kipsi kuju. Kipsi kuju käis minu kohta. Sätin end kindlalt Tree nurka ja Me kihutame jalaste vidinal ühe hoo ja paari hirnatusega Kiira Käära neli kilomeetrit noormehe koju. Mis seal näha oli? See tähendab noormehe kodus? Küsib uudishimulik kuule. Seal oli heledast puust raamaturiiul päevavalgusest televiisori ekraan, soojade triipudega, kodused põrandariided. Ja alustuseks olil pentsikuvõitu küsimus. Olete te põline maamees ja läbi ja läbi läbi ja lõhki, nagu öeldakse. Siin sündinud ja kasvanud. Ja kohalik elanik väikeste hüpetega siia. Koolipõlves Amblasse Talva Jaani paides. Kaua sellest kooliajast nüüd mööda on siis? No mitu aastat, 56. aastal lõppes juba keskkoolipõlv On see nüüd siis lõpp või on Velmastamis? EPavel kutsus natuke, need on tegemist seal mitmendal kursusel tepite, neljandal agronoomiat seal siis mittestatsionaarselt kaugelt sead. Kuidas läheb? Väga kehvasti, kui nii-öelda teised, kellel koos alustasin, on juba lõpetanud. Seda ametit ma peangi. Kanalasken, et oleks vaba aega rohkem. Maamees elab maal tükk aega. Siin on inimesi vähe ja siis, kui läheb linna, vaatab. Täna on palju inimesi, siis just see inimeste nägemine on vast juba omaettenihke. Ja hea tunne tekib. Võib-olla linnamehel on linnamees, kes on harjunud juba selle summaga, siis. Maale ja seal 10000 mitukümmend 1000 lauljat tema koos nendega laulab ja siis tekib selline tunne, et vat mina üksi suudan nii võimast häält, need võib-olla siis maamehel ka läheb. Linna näeb nii palju inimesi, juba siis tekib teatud tunne. Et vaat kui palju meid siiski on. No seda tunnet, värskete muljete ja uute kohtumiste inimeste vajadust, seda on vist kõigepealt tarvis inimesel, kes ise kirjutab ja loob Loomulikult sest üksinduses vastu ei saa midagi luua. Millal te oma esimesed värsid kirjutasite? Kõige esimesed, võib-olla juba teises-kolmandas klassis kodusest idüllilist. Aga siis oli pikk paus ja võib-olla siis keskkooli lõpuklassis. Ütelge, millest see tuleb, et nii hilja, tõite oma värsid avalikkuse ette see oli vist alles mõni kuu tagasi, kui saadi teada, et Hando Runnel on niisugune mees, kes kirjutab huvitavaid luuletusi. Niimoodi võib olla seletatav enesearmastus ei ole lihtsalt soovi ennast ennast väga kehvasti näidata ja alles siis, kui juba ise leiad, et midagi midagi ehk on, siis mis oli ka mindud nõu küsima asjatundjate käest. Suvitaja see on juba mitmes hommik, mil ma ärkan kella viie paiku. Kõik on veel nii unes, kas maiku laudu nagu rasked pommid. Aga miski nagu sunnib tõusma kukelaulutunnil, nagu oleks aega vähe? Aega vähe? Aega vähe. Äkki justkui pistab pähe ja ma lähen ruttu-ruttu, hüppan hommikusse. Maantel siledal, kui põrand vanker karjamaale põrab. Lüpsivankris istub piiga villas, mis sa enam viidad, pistan, jooks, jõuan järele, kalpsan sõidult vankri pärale. Piin, kui värske vaadiõlu vahutab lüpsik vaevu viimseid piisku, mahutab mina hoogsalt kaasa rügal lehma kukla lõhkus sügan kaela patsutanud paik. No teine asi, mis teie värssides on looduse kõrval seal tüse huumor, selle järgi peaks küll arvama, et töö läheb teil hästi, sest inimene, kes alati heas tujus, on peal kuremaaelu ja tööga rahul. Ja alati vastu ei olegi näha. On. On ka selliseid, vastupidi, see aasta on ka halb tuju, kuid võib-olla inimene jänesetoetuseks siis leiab huumori ja see aetakse halvast toast välja. Sel vististi sügisel kartulivõtmise. Vahest vees ja kui te nüüd lõpetate epa ja teist saab agronoom, kas te tulete siia kolhoosi tagasi? Kindlasti tuleb ametisse saanud on mujale, sest meil on tugev kaader. Ja kui minna ametisse kuhugi tööle, siis mitte sellepärast, et seal oma oma palka silmas pidada. Et amet on aus ja meeli nagu laulusalm ütleb, veris aasta jooksul mitu majandid läbi käia ka maal on ikkagi selline asi, mis vajab kõigepealt tundmaõppimist ja kindlasti tuleb vis ühegi maa peal töötada kauem maal nagu inimene. Et temaga peab olema kaua koos ja teda ei võta jätta. Üks külamees. Need olid tohutud käed. Nad jõudsid koormaid kanda. Ei jäänud hätta, need käed. 1000 tööd võidi neile anda. Olid orjanud mõisat ja talu. Ligi 60 oli käes. Kui ühiseksaid, kõik talud. Need olid targad, käed. Nad tundsid põlde ja loomi. Nad teadsid, kui vihma toob päev siis jooksvavin vaevas sooli. Kui kiusas viinapoolik siis nutsid need üksikud käed. Et elu on pagana poolik. Kuid need olid töömehe käed. Nad hoidsid elust kinni. Need olid tohutud, käed. Kirstu, kaasmahtus vaevu kinni. Ma küsisin, millal te kirjutasite oma esimese värsi. Kas te mäletate, millal te ajasite oma esimese vao, sest kui me nüüd räägime kui agronoom Runnelist, siis peame vist selle tähisega panema. Paavo ajamine nagu ma mäletan, ei olnudki mul nii väga meeldiv töö poisikesepõlves tulla, teised minuealised olid ammu oma vao ajanud. Isalast lasin mina, vanem vend oli hakkaja ja tema tegi ris. Tema ja siis teile jäid ainult järgmised, siis keskuses öeldi, et juhatuse liige mis ajast peale tööle? Aastapäevad tagasi juhatuse uue juhatuse valimine 24 aastaselt Sisvee. Matemaatiliselt liit laadal. Sinisinisel hommikul heli heledal hommikul sõitsin varakult väljale laiali. Kodukamarat kummulgeldva. Auravad päikeses värsked vaod lõputud lõputud on need. Nooruses juba neid algasin. Kogu elu on aga läinud eluaeg olen kündmas käinud. Siiski lõppedell, peod. Siin nad on kõige savide Sõmerd. Siin nad on kõik need kruusad ja kõmerd. Pae põndakut, liivasus. Kas mu jalad neid vähe on porinud? Kas mu sõrmed neis vähe on sorinud? Mulla lõhki on imetuttav. Viidi mind ära, kui arvati sinna, kus kaugelt paigad. Kodumullale, siia ma tagasi kinnisilmi ässi kaudu jõuan. Jõuan sumedal sügisel. Jõuan ehk hilisel hommikul. Aga ma tagasi tulen. Värsket vagu siis jälle küllal, kodukamarat jälle katsun. Surun mullasse soonikat, sõrmed, kodumulasse karedad kämblat. Ööpäev hiljem noormees on hommikust korda kanalasse talle ööbinud punase kampsuni krae valla ja hakkab oma esimese satsi toimetusi lõpetama. On jäänud veel v järelkäija. Nooruk sirutab selga ja pihib käega üle sooja otsaesise. Jälle tunneta kummaliste õndsat tunnet südame ümber. See imelik tunne jälitab teda hommikust saadik algesse märkamatult varahommikul, kui kuu kumendas lume kohal. Puhas nagu äsjamunetud muna ja tema raputas linnamehel tundma nadid kohvi ja sõitsid siia tema tööle linnamees, et bussi peale minna. Kui ta uksel seistes vaatas, kuidas kõrvit müts metsavahelisel teel väikeseks mustaks punktiks pisenes, mille algaks peenikest tuletikku edasi-tagasi tiksusid, liigutas see tunne nagu laps valusasti südame all. Nüüd piinas ta tunne järjest tugevamini. Pagan, see on mõtesta keset kanalat seistes, käsi ikka veel hajameelselt otsesest pühkimas. Ehmatab noormees lõpetab ja vaatab, kuidas madala lennulaega kodulind pesalt lendu rabeleb. Meeletu käraga ülistab ning reklaamib oma pingutuste vilja oma tähtsat loomingut. Kalamastaks. Järsku sädeleb nooruki unisevõitu nägu täis heasüdamlik piltliku naeru ja ta ütleb paljust enese etel. Kanays Pöörane, maitsetu taktitu kära oma teo puhul see nakatab mõnikord inimestki Kanaismi. Näiteks noort inimest, kes suurte sõnade saatel tuleb maale ja poole aasta pärast vaikselt kaob. Nooruk võtab ämbri ja lippoplektooma imelikku tunnet ei ole, ei ole. Südame ümber oli tiirutanud kartus Kanaismi pärast. Ta oli eile seisnud ootamatute ja natuke isegi naljakate küsimustega silm silma vastu ning täna oli too mees magnetofoniga linna läinud. Tema mõtted ja luuletused kaasas. Kanaismi ei võinud seal olla, mõtleb nooruk rahulikult, tõmmates jämedast metallkonksust ust enda poole. Nagu avaks ta Hunitut maali, mis lahkab vastu lume ja päikese Helenduse. Kui su mõtted sätivad päevade kaupa metsade vaikuses ja töömeeste nöökiva vestluse ajal ei ole nendes Kanaismi