Meie kirjandusel on alati valitsenud meestearvuline ülekaal. Ometi on just naised need, kes on kirjutanud kõige tunde ehtsamad ja oma ajast üle ulatuvad leheküljed meie kirjanduslukku. Lydia Koidula. Aga ka proosas on meil silmapaistvaid naiskirjanikke ja ei vaja kommentaare, kui ma ütlen, et täna on meie stuudios külaliseks Lilli Promet. Õigus küll piima sel ajal on ta oma lugejaid pisut unarusse jätnud ja kinosõprade seltsi läinud, sest alles hiljaaegu jooksis meie linal tütarlaps mustas. Ja praegu teeb Tallinna televisioonistuudio ettevalmistusi, et juubeliaastal ekraanile jõuaks lilli promiti stsenaariumi järgi kirjutatud telefilm pimendatud akende aegu. Aga tulevikuplaanidega on juba kord, nii et kõige paremini teavad mõistagi rääkida neist autorid ise. Niisiis, missugused on teie loomingulised plaanid ja kavatsused, seltsimees Promet? Plaanid on sageli suuremad kui tööjaks. Väikeste tööde ja igasuguste toimetuste pärast hukkuvad sageli ka suured plaanid, mis nõuavad aega ja keskendumist. Tahan siiski loota, et suudan sel aastal teostada kaks mahukat tööd ja mõlemad pakkuvad mulle endale suurt loomingurõõmu ja ausalt öeldes ka põnevust. Nimelt kirjutan ma praegu oma jutustuse pimedate akende ajal millest just oli juttu äsja selle ainel kahe seeriaealistele filmijutustus ilmus ajakirjas Looming juba mõni hea aasta tagasi. Ent mulle näib, et tema teema pole veel senini aegunud. Jutustus kajastab minu arust ülimalt ärevat aega eesti rahva elus saksa okupatsiooni viimast kuud, õieti viimaseid päevi Tallinnas eesti kirjanike kohta on öeldud, et nad on fantaasiavaesed. Mina kuulun just nende kirjanike hulka, kes lugusid omast peast välja mõtelda ei oska. Kirjutavad need otse elust maha. Või siis, et kasutan arhiiv allikaid. Nõnda ongi just see ka jutustusega pimedate akende ajal kus esineb tegelaskujusid isegi oma pärisnimedega ja sündmused ning inimsaatused vastavad ka tõsielule. Tänavu valmivad telefilmi režissööriks on Tõnis Kask ja operaatoriks Anton Mutt. Koostöö nendega on mulle väga huvitav. Tänavu ilmub mulga uusi jutustustekogu, kes levitab anekdoote. Niisugune intrigeeriv pealkiri on tal. See koosneb neljast pikemast jutustusest, kuhu kuulub ka too vaene õnnetu sarjatud tütarlaps mustas. Kuid see, mis on juba kaante vahel, see on juba kirjanikule minevik ja minu laual ootab pooleliolev romaan priima v, aga see on kaheinimese lugu kevadises Itaalias. Ma pole oma Itaalia-reisist üldsegi kirjutanud senimaani siis see on juba selgeks tehtud, et kirjanikud reisikirju kirjutada ei oska vähemalt enne, kui nad pole nuustakule ära käinud. Ja mina pole tõepoolest veel nuustakul käinud. Sellepärast ei jäänud mul muud nõu üle, kui kirjutada Itaalia Cohen. Ja ma julgustan ennast veel meie suurkirjaniku August Alle eeskujuga kes kirjutas Tarzani-lugusid, aga vaevalt küll, et ta džunglites ise oleks ära käinud ja et mu plaanid Nuhja ei läheks, tuleb vist küll kolm korda. Üle õla sülitada. Tuleksime nüüd oma teise traditsioonilise küsimuse juurde. Missugune sündmus viimastel aegadel on teid väga sügavasti kaasa haaranud? Nii kurbus, rõõm, ärevus, nördimus. Need tunded käivad meiega koos. Näiteks praegu ma tunnen suht rõõm algavast kevadest. Ma nägin juba krookused ja nartsisse. Ja samal ajal vapustavad mind nagu kõiki inimesi maailmas. Vietnami sündmused, samuti jagatavat suurt imestust Hiina sündmused. Ja mis mind siiski tohutult südant valutavalt nii kurvastas see on see Itaaliat tabanud loodusõnnetus. Mina nägin Itaaliat kevadisel aastaajal just apelsinipuud õitsesid. Kõik linnaväljakud olid ehitud ASA Lea puudega. Arno jõgi oli nii kuiv ja madal, et ta mulle mingit erilist muljet ei jätnud. Ja nüüd ma loen ajalehtedest, mis tegelikult sündis finances Arnolile kallaste voogan, nagu me lugesime 60 kilomeetri tunnikiirusega. Ja siis tormanud mööda Silence tänavaid. Üsna kohutav pilt, mida endale raske ette kujutada. Ja Ufitsi muuseumis, kus ma näen veel praegugi ennast seismas sai 1300 teost kannatada nende hulka niisuguste meistrit TÖÖD NAGU botitšelli Donotellalarendsele loto ja muidugi annab sellest veelgi masendava pildi Firenze linnapea ütelus, et üks päev tekitas finantsselle rohkem kahju kui kõik sõjad kokku. Ma mõtlen, et kuigi me elame siin Eestis siiski me elame kõikidele maailmasündmustele kaasa ei saa olla suletud karbis ja mõtelda ainult oma lokaalseid mõtteid ja olla oma lokaalsete sündmustega seotud. See, mis sünnib praegu maailmas. Me oleme selle kaasa ja tunnistajad ja meie süda peab valutama kõige pärast, mis inimkonnale kurvastust ja kahju toob, samuti rõõmustama kõige sellega, mis inimkonna kasvu toob. Ja nüüd meie viimane küsimus kuigi palutaks jutustada ühest väga huvitavast inimesest, kellede valiksite Ühte inimest on väga raske valida. Ja pealegi kirjanikule on kõik inimesed väga huvitavad, nii head kui halvad, nii sirged kui kõverad. Nii need inimesed, keda keda Niko loomingus kujutab, kui ka need inimesed, keda ta tõesti kirjaniku loomingus kohtab. Ainult täis positiivsed, käivad neile kõigile siiamaani täiesti üle jõu. Inimene on ju maailma nägu loov ja purustav, tark ja nõme, töökas, parasiteerib, humaanne inimvihkav, alistu ja võimuahne. Inimene on ju maailma ajalugu ja tema tänapäev. Ja inimese tundmaõppimine on siiski kähku teadus pahandagu. Keerulisem kui küberneetika. Isegi oma kõige lähemate inimeste tundmaõppimiseks kulub terve elu ja sageli ei tea, kes sinu kõrval käib. Olen viimasel ajal olnud oma Töölaua vang ja vähe inimestega kokku puutunud. Ometi mõtlen ma sageli veel tagantjärele ühele sõprusühingu naiskomisjoni poolt korraldatud kohtumisele ameeriklanna Juvist Kaufman. Igat ma mõtlen temale, aga just sellepärast, et ta oli esimene ameeriklanna, kellega olen senini isiklikult tutvunud, kellega me jagasime ühiste arvamuste platvormi. Meil mõlemil käivad pojad ülikoolis. Mary Kaufman jutustas, et Ameerika noorsugu pole veel kunagi teadust templisse nõnda agaralt kippunud kui viimastel aastatel. Ja need noored, kes ülikooli ära lõpetavad, asuvad uuesti otsast peale õppima, mõnes teises fakulteedis. Ülikool on veel nelja, see ainuke õlekõrs, mis päästab neid Vietnami sõttaminekust. Ma mõtlen nõnda, et inimesest kirjutada on lihtsam kui inimesest rääkida. Inimest taga rääkida on hoopiski rohkem kui inimesest rääkida. Ma võiksin minule esitatud küsimusele ehk nõnda vastata. Igal rahval on pead, mis teiste hulgast välja paistavad. Mõned ühe põlvkonna piirides, mõned põlvest põlve. Ma ei saaks kurta, et mul pole olnud õnne näha selliseid Ülitteiste ulatuvaid päid minu ajas ja ruumis. Neid on isegi palju. Võib-olla nimetada markantsemaid kujusid ja pikema mõtlemiseta tuleks kohe keelele näiteks mühist Kaageli juht, kelle kujutamiseks oleks minu sulg liiga nuttev. Juhan Smuul, kelle kõik taskud on head nalja täis siis paatoslike, efektne Panso ja tarkuse varaait, Johannes Semper. Aga ma ei tahaks ka naisi unustada. Sel ajal, kui meie seltsimees klaustasin Inglismaal viibis ja ka kuningannat külastas mõtlesin mina oma kodumaiseid mõtteid, et kui see minu teha oleks, annaksin ma raha pojale käsu valmistada münte. Näiteks Olga Lauristini ja Debora Vaarandi näopildiga. Need on meie rahva majasteetlikud naised. Oma elutöö ja loominguga on nad rahva sügava lugupidamise ja austuse ära teeninud.