Tahaks laulda täiest hingest, et saaks lahti liigsest pingest. Nii on Hando Runnel tahtnud. Eks me taha seda kõik ja küllap on pühapäeva õhtu selleks õige aeg. Võiksime algavale saatele alapealkirjaks panna luuletaja ja pühapäev või pühapäev sinus eneses. Ja mõelda kaasa, mis see pühapäev õieti on või mis ta olla võiks. Eeloleva tunni jooksul saame kuulata Hando Runneli mõtteid pühapäevast ja luulest. Saate jooksul lisanduvad luuletuste lugeja Mikk Mikiver ja lauljad, hinna Phelpa, Ike Volkov, Priit Pedajas ja Urmas Alender. Süda paisub, suurest pingest, tahaks laulda täiest hingest, tahaks laulda täiest hingest, et saaks lahti liigsest pingest. Tahaks laulda täiest hingest, ei saa lahti liigsest pingest, ei saa lahti liigsest pingest, ei saa laulda täiest hingest. Kui saaks laulda täiest hingest siis saaks lahti kasest pingest. Katkemine tuleb õhtul hilja siis, kui oled küllalt söönud. Kannatuse katkemist valli seisab keeli, mitte mingi asja pääle vaevalt vaimeileebi. Kannad käega, tule õhtul hilja kui oled küllalt söönud päeva mürgist vill ja kui kõik paha, mis on ühel päeval üldse alla. Nii veri ei väsi. Ja ma olen väga purjus. Palju kannatöödega kanistreid lakke meil nende pääle vaevad meile alles. Jäänud vaatama. Hilja jale päeva närvi ja alles on käinud, kes jäänud ellu. Luuletaja pühapäev kas see on siis luule kirjutamise ajal see luuleline tunne, kui peale tuleb või? Või on luuletaja pühapäev hoopis niisugune, kus ei sünni ühtki ilule. Kas mitte Marie Under ei olnud see, kes laulised mu südames on pühapäev. Ja see tähendab, et, et luule, nii nagu kõik kunstid Peavad südant täitma või täidavad mingi argipäevast erineva tundmusega ja me nimetame seda siis pühapäevatundeks pühapäevaks ja mida vanemaks inimene saab luuletaja, saab seda suurema ehmatusega ta võib märgata, et see pühapäeva tunne kui ta tegeleb luulega või kunstidega, hakkab hingest ära kaduma, inimene hakkab väsima või panetuma. Rõõmsat elevust, mis algajal oli kunagi kui nägi oma esmatrüki, seda enam ei ole. Ühesõnaga luuletaja võib oma luuletamise juures muutuda niisuguseks troosaliseks tööinimeseks, et sageli hakkab juba tundma, et mis on selles luules siis üldse pidulikku või pühalikku, see on ka väga argine. Ühesõnaga, et elus võib ka kõige püha päevalikumas elukutses võib argipäevastumine toimuda. Mina olen juba selles elujärgus, kus vahel kirjutades tunnen, et kas see üldse on veel nii luulepäris luule ülla luule tähenduses Riplandiselt värsiread. Ma mõtlesin, et luulest üldse te ju ikka veel naudingut saate teiste meeste luulet lugedes vehk. Ja see, see võime on veel nagu säilinud küll võiks öelda, et viimased viis aastat Olangima. Nautinud eriti eriti teiste inimeste luulate, ma olen tegelenud põhiliselt kahe autoriga. Olen natuke uurijana vaadanud Hendrik Adamsoni käsikirju kogu tema luule tarandit, mis on vähe välja antud ja samuti hiljuti surnud Tartu luuletaja Uku Masingu luulepärandit. Ja niimoodi teise luuletaja loomingusse sisse minnes. Sünnitus nagu uuesti. Nagu teine ja kolmas kord sündida. Ja iga iga uus avastus, iga iga uus lugemata luule, ilm Nende luuletajate värssidest välja kasvab. See see vapustab ja ja viib, viib teise olekusse täiesti. Ja kui siis ikkagi jälle oma asjade juurde tagasi tulla, oma luuleridade juurde tagasi tulla, siis ma olen tähele pannud et viimasel ajal. Ma naudin rohkem keelt ennast, justkui oma mõte ei olegi nii oluline, aga seegi sõnavara, mida eesti keel pakub, eesti keele murded pakuvad, vot see sõnavara iseenesest kõneleb midagi. Vahel on näiliselt mehhaaniline sõnade ritta panek. Nii, nii luuleline tegevused täidab südameni pühapäevatundega. Teatavasti on Hendrik Adamson Mulgimaalt pärit. Aga see on lõunaeesti keel, mida ta on kasutanud palju ja siis ma olen uurinud üldse natuke lõunaeesti keelt seoses võib-olla ka Jakob Hurda läheneva juubeliga olema natuke vaadanud lõunaeesti keelt, nimelt Jakob Hurt on üks esimesi joonud eesti luules ja keeleteaduses, kes on teadlikumalt lõunaeesti keelt uurinud ja kirjeldanud. Ma võiksin isegi paar majanduslikest luuletust või sõnarida ette lugeda, kuidas mind inspireerib. Värskes vikerkaares number kaks. Trükiti üks niisugune luuletus. Poldi müstifikatsiooni pealkirjaga Get Away. Ja see on mulgi murdes niukene sõnaloend. See luuletus on ammuse inspiratsiooni tulemus. Mingis vanas ajakirjas kirjeldati Mulgimaa keelt. Mulgid on laisad ja lühendavad kõik sõnad ära, näiteks õunapuu asemel ütleb Õunap ja Visnapuu asemel Visnap ja naine. Sain siis üheneskuse kummalise luuletuse. Sellest välja, mille esimene salm oleks. Selline, Äitsneb Õunap, Visnap, Sarap, Saarep, Toomet. Ja edasi läheb, Häidsneb Pihlap, Osnad, Künnap loidab, Kaalet. Äitsneb õunad. Õunapuu Äitsne bloidab lodjapuu. Äitzned Toomet Niineb künnad Kaale puu. Niisugused müstifikatsiooni sõnad on siis teatavasti siin Osnap ja Kaalep. See jääb kodudüheks kõigile. Osa puudjagale puuder Kaale puu külge. Ja siis sel suvel ma olin Räpina lähedal. See on Lõuna-Eesti teine keelepiirkond. See sealt läheb üle juba setu keele peale ja siis, no näiteks kui surnuaias kõndida pühapäeval kalmistupühal, siis võib lugeda kalmukividelt nimesid ja siis igas kihelkonnas igas Eestimaa nurgas on omad nimed. Omaette poeetika tuleb näiteks, ma loen ühe nime rea. Ja, ja see kõlab minu jaoks luulena. Need on Räpina piirkonna ja Lõuna-Eesti piirkonna nimed. Terask Narusk, Häides, Paabusk, Rämmask, Kimask, Ivask, Olesk. Ja sealt läheb edasi sama tüüpi sõnades teine salm. Asjade nimed, Kõvask, karask, parask, ürask, linask, harjusk, kolmas silma, üks Kanada hoopis niimodi kurask, mülask, volask, kolask, jurask, Logask, limusk, mälestus. See on niukene ürgmõnu. Et ka väike laps luuletab niimoodi, vahel paneb ilusa külalisi sõnu ritta ja tulebki luuletus välja. Ja kui nüüd jutt läks laste peale, siis oli sellesama suve lõpus kui juba maalt linna sai tulla, oli niisugune ilus hetk, kus jõudsime koju ja üks esimene raamat, mida lapsed hakkasid lehitsema, oli suveks laua peale jäänud luuletuskogu. Juhuslikult oli see minu kirjutatud lasteluuletuste raamat. Esimesel õhtul hakkasid nad seda lugema mitmekesi kordamööda valju häälega. Ja nad hakkasid parodeerima kõik riimsõnad käänasid nad hoopis teiseks ja ise nad naersid ja lõugasid ja mul hakkas lõbus, päris. Päris kummaline, kõhe tunne, hea ja kõhe. No vot, see oli üks, üks ilus elamus ja teisel õhtul oli umbes sama, aga, aga see oli nii-nii ilus ja lõbus keelemäng, et lõpuks ma liitusin ise ka selle kambaga ja siis me hakkasime luuletusi lugema mitut moodi. Eriti ikka lapsed, mina olin nagu juhendaja erineva rütmiga, erineva kiirusega erineva intonatsiooniga kord tigeda kort, räuskav akord, kortneskile täiesti parodeeriva tooniga ja, ja kogu see oma kirjutatud kunagi oma kirjutatud luule muuta siis niiskuseks neutraalseks asjaks mille omanikuna ma ennast ei toonudki. Ja koos lastega elasime läbi seda sõna mõnu. Ja siis võiks öelda, et see oli siis jällegi üks luuletaja, tõeline pühapäev, kui enesekriitiliselt öelda, siis ei oska võib-olla. See argipäeva rutiin kipub ka pühapäeva tungima, pühapäeval peaks olema natuke erinev. Natuke teise sisuga, kui on Äripäev ja tööpäev, just nimelt Äripäev. Et pühapäeva kandnud meil sageli liiga palju ärilist asja ja seda luulelist. Sügavamat tundust, tundmust on pühapäev, vähe. Võiks olla ka ühiskonnakriitiline ja öelda, et samad tendentsid on ju ka ühiskonnas üleni süvenenud. Kunagi tahtsin kirjutada ühte luuletust ei ole valmis saanud, pealkiri on olemas, ära vahetatud pühapäev ja kui sügavamalt mõtlema hakata, mida tähendab ära vaadatud pühapäev. Miks on üldse pühapäeval niisugune nimi, pühapäev? See päev peab sisaldama midagi püha sõna ise on midagi erilist, mingid asjad on maailmas pühad, mingid anud. Argised ja kui pühapäev tuleb ja läheb kindla rütmiga siin me harjume selle kindla rütmiga. Ja selle päeva peale koondub midagi haruldast, midagi erilist, midagi püha. Ja kui me võtame kätte ja ärilistel eesmärkidel hakkame purustama seda igavest rütmi, seda pühapäeva regulaarselt taastulemist ja ära minemast ja hakkame asendama ja kanname pühapäeva ainult puhkepäevade nimekirja ja võime pühapäeva kuulutada tööpäevaks. Ja ükskõik millal suvaliselt seda ürgset rütmi lõhkuda. Sellega me oleme hävitanud me midagi väga-väga igavest. Ja me oleme hävitanud ühe igavese termini püha pühaduse mõiste, oleme me pannud purunemise ohtu. Aga ükski inimlik suur tegu, ükski ükski kunst, ükski suurem inimlik tundmus ei saa läbi ilma selle mõistete sele tunnuseta. Nii et see on pühapäeva põhi, ei pea probleem. Tänapäeval me oleme liiga ära argistanud, liiga ära hävitanud. Ju me oleme siis pühapäeva endalegi märkamatult teinud tõesti ainult puhkepäeva tähendus. Et me oleme vabad ja puhkepäeva võidi võtta ükskõik mis nädalapäeval. Ja mina käsitlen seda nii masinal ise, maailmanähtusena. Masin on loodud tööks ja iga masin peab mingil ajal paranduses olema, remondis olema ja masin peab ka puhkama, muidu läheb liiga kuumaks, läheb katki. Ja kui inimest käsitada ka ainult tööriistana masinana millele peab ainult puhkust andma, selleks et ta taastas oma füüsilisi võimeid, sellest on vähe. Peab olema mingi hingelisus, suurem hingelisus asja juures inimese juures inimasja juurde. Ja vaat seda on teeninud, see väga-väga ürgne, väga vana. Püha taeva Rütma. Ja see on siis samas sõnas ju olemas kui jälle sõnade tähenduse juurde minna ja, ja keele juurde. Aga me oleme unustanud ära, mis püha õieti tähendas. Ma kardan ja et paljud kõnelevadki juba puhkepäev. Mul on kaks puhkepäeva. Nädalalõpp on puhkepäevad. 1000 venekeelse Voskressen ja see on midagi suuremat. No ta on niisama suur nagu meie pühapäev. Nii et ei ole ainult Osgresseni, tähendab veel ülestõusmist kas või surnust ülestõus. Nojah, aga vahel ma vaatan, on kahte moodi kalendreid, meie kalender algab esmaspäevaga, lõpeb pühapäevaga väga on ka niisugused kalendrid, mis algavad pühapäevaga, lõpevad laupäevaga. Kas sellel võiks ka olla mingi sisuline niisugune rituaalne tähendus? No kalendri ajalugu on omamoodi suur teema ja kalendrite kujunemine ja jagamine. Ma ei ole seda uurinud ega täpselt, ei tea, aga, aga lihtne. Pilk ristiusu ajalukku ja, ja usu lahkude ajalukku näitab. Nädala alguseks pühapäev või esmaspäev ja see on selle maailma loomise müüdi ka võib-olla ka seotud. Kas pühapäev on see esimene maailma loomise päev või on pühapäev see viimane maailma loomise päev, kus kuulutatakse, nüüd on maailm valmis ja, ja siis nüüd hingame ja vaatame, et kõik, mis on tehtud, on hästi tehtud. Võib-olla meil oleks vaja pühapäeva esimeseks päevaks, sest et ennast koguda niimodi vaimselt uueks looma minna. Ei tea võrdselt, kuidas traditsioon on välja kujunenud. Ma olen konservatiiv ja ma tunnen, et et inimese ülim kohus on säilitada seda vaimset väärtust, jaga ainelist väärtust, mis on selles kultuuripiirkonnas ammust ajast olemas. Sest me teame, et arenguõpetust me oleme nii palju õppinud käik, et areng on paratamatu. Ja kuulutada arendamine ja areng inimese ülimaks eeskavaks kõige peamiseks hooleks. See ei olegi vist õige, sest ma ütlen veel kord, et me oleme õppinud ja aru saanud, et areng arenemine on paratamatu. See tähendab, et isegi kui me kergelt takistama tame, areng toimub, tahtis meie tahtest sõltumata juba kui me vaatame kas või tehnilist arengut, ta läheb ja läheb ja läheb ja mis on siis inimesele vaimse olevuse üks oluline eesmärk? Üks üks suur ülesanne on tal olla. Kuidas nimetame olla konservatiiv ei ole alal hoidlane, ühesõnaga hoida olemasolevat, säilitada olemasolevat. Sest midagi liiga konserveerida niikuinii ei saa. Aga kui me kõik tormame ümber ehitama, purustama, uuendama see enam ei ole ka progress, see ei ole areng. See on katastroof. Nii et elu ongi huvitav, Ühendus olemasoleva säilitamisest, noh, ütleme seda mäluülesanne traditsioonide ülesanne. Ja teine on minemine tundmatusse. Teine üles edasiminek ja kõige tugevam ja kõige viljakam on on kultuuriolukord kui need kaks poolt, kaks inimlikku tegevust ja ülesanne on tasakaalus. Me võime tuua hiina näite, mida me küll vähe teame, aga noh, kasvõi anekdoodi tasemel ikka teame mida suur revolutsioonilisus teed, see hävitab ainult. Ikka lõpuks tullakse jälle ringiga sinna tagasi, et me peame oma ammusest minevast kinni pidama, sest see on ka püha. Pühitsesime pühapäeva. Pühitsesime pühapäeva pidada aega kalliks ja kasutage seda targasti. Sihukesed tõed, niuksed, hüüdlaused, võime siia riputada, aga jah, selle unustab vahepeal ära, aga kui mina olen nüüd nii vana inimene, et ma mäletan lapsepõlve kui, kui ka kõige kibedamal talude ajal pühitseti pühapäeva ja laupäeva õhtu. Vaat nüüd on niimoodi, et see vannipäev võib ju ka nihkuda. Aga kui see üks sauna kütmine oli, see oli rituaalne, see see puhtaks pesemine pärast töönädalat ja, ja võimalus hinge tagasi tõmmata. Et see üha kiirenev tempo, eks me ole ise ja sellega lihtsalt kaasa läinud nagu oravad rattas. Et pea pooled omavahel, noh, niisugune hetk, kus saab kõrvalt vaadata ja mõelda, et tormamine ei kõlba kuskile. Nii nagu mul oleks tuttav mees, kes ütleb, et kõige parem päev on see, kus me midagi teinud lase, neil seda ei tohi propageerida, aga jah, et ei teinud midagi, et siis ma sain mõne mõtte ära mõelda. Siukene. Ja põhjalik saunas käimine on ikkagi mitte ainult ihuharimine, see on huvitav, et lõpuks puhtas ihus saab ka puhtam hing olla. See on ära tunda. No ise ümbrust, võib-olla laste interpretatsioonis oli juttu, aga nüüd on nii, et ega luuletaja kirjutab luuletuse ja niipea, kui seal avaldatud ta ei ole tema oma, läheb rahva hulka ringlema ja igaüks loeb seda isemoodi ja kuidas ta kodus vaikselt teeb, siis noh, see on tema oma asi, aga kui näiteks meil nüüd raadioski loetakse ja jääks, loetakse vahel mõni nii uus mõte sinna sisse, et et noh, tuleb üllatuseks või kuidas bee luuletustega on olnud nende saatusele esitamiseks, ütles et kui nad just ei ole oma kodupubliku käes Minu tundmused on küll jah, keerulised väga harva, kui ette loetud oma luuletus tundub nii väga adekvaatselt. Valg mõttelähedane. Mõte ei ole see õige asi, mõte võib kõik säilida, aga et luuletus on kirjutatud vaikuses ja häälega ette loetud luuletus on juba midagi muud. Kui luuletus on ainult trükikirjas, siis vaikus säilib. Ja siis tekib luuletuse lugemiselt tavaliselt ikka mingi visioon, mingi nägemus ise kirjutades ma tunnen, et iga luuletuse puhul on oluline mingisugune suhe valgusallikaga. Näiteks ma võin mitme aasta pärast võtta oma vana luuletuse, kätte hakkan lugema, mul tuleb meelde kuidas mina luuletust tundnud või kirjutanud inimesena. Kustpoolt paistis valgus, oli see õhtune või hommikune valgus, kus pool olid varjud, see on minu jaoks luuletuses oluline. Ja sellepärast no näiteks, kui ma loen Underi luuletust, kus ta oma luuletusega mind viib mere äärde, Mul tekib kohe mingisugune kujutlusmerest. Kas seal mereranda on õhtune hommikune, kas ta on hämar või on ta kirgas. Ja ma oletan, et minu luuletust lugedes lugejal tekib ka mingisugune Kujutlus, et kus tema parajasti viibid, milline on see valgus, milline on, on päevaaeg. Milline on see linnaosa? Kas on sünge valgus või, või rõõmus valgus ja kui ma tean, et lugeja tabab enam-vähem sellesama hingelise olukorra, mis minul kirjutades seda valguse elamust läbi elades on olnud et siis ta on põhilise tabanud, aga kaljult häälega loetud luuletus tuleb meile sisse kõrvaga. Ja kõrva kaudu kuuldu, minul igal juhul ei tekita nii hõlpsasti seda võimet panna panna ennast maailmaruumis paigale. Aga huvitav oleks veel teada seda, et missugune lauludest tundub teile nagu kõige oma või täpsem vaat sellest saan valguse langemise nurgas. Nurka siis esitaja poolest või viisist tõepoolest on mõni, mis kohe ütleme taha, seda tulebki nii laulda. Ja see on huvitav, et mõned luuletused on saanud neli või viis meloodiad või viis varianti viisi varianti. Erinevad lauljad on teinud laulud. Ja iga viis on sobinud iga viis tundub adekvaatsem täiesti erinev lahendus. Ja ikka tundub õigena, kuigi ma ise ei oskaks neist viisi välja mõelda. Nii et laulu puhul on ikkagi väga oluline juba see viis ja, ja ettekandja. Ja seal sõna taandub väga-väga palju kaugemale. Täiesti uus ilm. Ma küsisin päris konkreetseks, võib-olla võiks mõne mõne võtta välja nendest, mis on kohe täitsa Noh, üks üks niisugune huvitaval ajal oli, mets on kõrge. Et see on kõrge mets, on kuri, väga lihtne poeetika ja, ja kui erinevaid variante viisis välja andis, siis väga huvitav on olnud viimasest raamatust viimane süüt või tsükkel elus maa. Kõige ulatuslikumalt neid viisistanud ühte esimest varjanti tegi koodidele Jaan koha. Ma ei tea, seda ma ei ole eriti kuulnud. Aga siis täiendatud variant, mis nüüd raamatus ilmus, see on inspireerinud ka teisi. Rein Rannap tegi sellest nihukese moodsama kantaadi moodi asja. Ja siis üksikuid luuletusi, sealt süüdist on, on väga paljud teinud väga-väga paljud lauljad ise viisistajad, Tepandi on teinud. Ja mõni naisterahvas on teinud igaüks veidi ise vaatenurga alt, aga paistab, et see teos iseenesest on, on väga palju inspireerinud. Ja mina kuulajana. Ei lähtu enam tekstist, vaid, vaid juba laulust, tervikust, et viis on seal ettekandmine on, on. Nagu nagu teisi plaanil, tugevam poolised ja, või noh, tähtsam pool või sugestiivse peal, eks ole. Aga küllap sõnad on andnud siis viisi tegijale ja lauljale jälle selle, selle tunde, mille peal ta saab, see ongi niisugused välja. Kunstielamu muus või ütleme, kollektiivse kunsti saladus, et üks ja teine ja kolmas komponent liituvad ja sünnib midagi uut ühe laulu näitena, mis tänase teemaga natuke kokku sobib, kui paneme pealkirjaks luuletaja pühapäeval Ike Volkovi lauldud laul Kukerpillide saatel tänama, luuletan läbi öö. Luuletus on ehitatud sellele üles, et see on väga tähtis töö. Alguses ütleb, see on mehine töö, luuletuse lõpupoole annab alla, ütleb, et see polegi töö. Ja ühesõnaga, et see on ikkagi pühapäev ja kerge asi. Onu oma luule, ta on läbi. See oli meeniive töö. Töö siin. Seinamaaga ja mullud. Nii ei tasa Ena. Luuletan üksinda läbi. See on nii lihtne sepale kid. Lihtsalt luuleta. Sina aga sa tagnast. Väsiks maailm vaid kama. Ma loen näiteks kahekõne ja see jälle raamistab sedasama juttu. Seal on kaks tegelast, ego ja alter segu, alter ego tähendab eesti keeles minu, teine mina, et üks mina ja teenimine üks mina luuletamine kaebleb, teine lohutab. Esimene on siis ego, kes värsse loeb, see väärib tasu, kes värsse loob siis ees kasu, nii nagu see, kes võõraid veerib. Sest aeg su töö kõiku Suurpeerib. Alter ego, tee tööd küll tuleb tasu, kord tuleb kättemaks, kõik au ja häbi võlatavad kinni plaks ja plaks. Muidugi luuletajal võib olla mitmeid arvamusi, kuidas tema luulet lugema peaksin, muidugi on, eelkõige on kirjutatud mustvalgele ja vaikseks lugemiseks, aga aga on juba kord selline komme et on kuulajaid kestnud, soovivad, et luuletusi valjusti ette loetaks ja On lugejaid, kes kes tahavad neid valjusti ette lugeda. Ja siin ei ole kirjanikul suurt midagi tähenda oma loomingu andnud nende kätte, kes, kes taga kas vaikselt või valjuhäälselt käivad ümber nii nagu heaks arvavad. Muidugi luule ei ole argijutu jätk, nii nagu, või pikendus, nii nagu revolver ei ole käejätk või pikendus, ükskõik kui, kui loomulik ta professionaalil endale tundeks. Ta on ikkagi midagi, midagi teistsugust, noh, ei ole nii päris loomulik. Ja ja selle tõttu on ka võimalik lugeda väga-väga erinevalt. Autoril jääb alati see võimalused, et mitte kuulata. Ja teiseks see teadmine, et see ei kao kuskile, see, mis must-valgel on ja mida ikka ja jälle või vaikselt nii tema ise kui kui teised kodus lugeda, aga tihti on, sellisel avalikul lugemisel on kätejuhatav funktsioon ta juhatabki uuesti vaikselt lugema. Üks pisike paat oli mere pääl. Ei tea mida on, ta otsis. Kaks hingelist olid seal paadi sees. See üks selline naine ja üks oli mees. Nad lõbusõitjad ei olnud küll kalurikuube, neil polnud küll. Nad polnud ka põgenikud, paar. Neil olemas oli nende oma saar. Haiks. Tunele sa. Tuledatel keeva. Tuule kuulaks linnupoja. Kui ei, ta mis kuusi Äkkima kiirgan headust mitu ja mitu kvanti. Imestan isemis ajast, mulle see vägi anti. Kust on pärit see aare, mida nüüd heldelt jaganud. Ilmselt on olnud CV kellelegi elavaga, kellel on võimsad varud, headusi, hinged aga kes on mu kõrval seisnud märkamatuks jäänud, aga Polnud tal vaja võtta mingeid relvi ei raudu. Oma headuse andis paljalt pilkude kaudu. Ei ole ma Hollandis olnud ei Pariisis ega Prantsusmaal. Van koogi kollaseid põlde olen näinud vaid Põltsamaal. Kunstväetisest Sinavad väljad nii ääretu suured ja hääd. Kui kollaselt kiirgasid nemad. Kui looma hakkasid päed. Seal pääde sees aimdus nisu. Minu käest saad, sa sai. Dalai loodi, kes Lealiimi saatu, kõik löödud ja mahajäetud kui karmulia isa. Oli ja ma jää. Küll ma lapsed on elu nagu saatus neid taluda. Mu hinge täidab uudised, seal ei kiiguta. Üks naine lehmaga läks, ülene ta lambad oheliku pidi teises käes. Ning sääred paljad, kriimulised tal. Ja lapse põnnid õueväraval. Üks naine lehmaga läks üle mäe. Siis laante tagant kostis rongi hulk. Sisele kõrge taeva lendas valge luik. Siis lehmani laisalt raskelt järel käis. Et süda pilgeni sai nukrust täis. Ja laante tagant kostis rongihulk. Ei kuivanud kurbuse juure häda Annika, ta. Nii saama väiksed ja suured, kui oligi ta. Või. Need murede üle ei saagi neid muljeid ei need jõuga. Ei. Meelest ta peal siin. Ei kaugi nyyd hõim. See, mis. Kui. Luule on lahusolek enda paremast poolest. Luule on tagasitee vana sõpruse poolest. Luule on oletus, pulsi purpur, sest kajast ehmatus häälitsus maailma loomise ajast.