Ja pilti tuleb juurde Tallinn muidugi meriaegne. Veel väike pööre. Ja ongi, vaata väljas peaaegu kogu Eestimaa. Loksa muidugi ka. Sobiv kõrgus ja suurepärane ilm. Nähtavus teevadki selle võimalikuks. Ja siis juhtub minu sees see, mida ma olen hulk aega igatsenud, et minuga midagi juhtuks. Otsekui midagi sellist kohuks minus üles, mis mind puhastaks. Mingisugune eriline eeter, mingi tunne, mis tundub, nagu nõuaks häälitsust rõõmurekatust. Jalad vaheliti, nii nagu me kõik teame juba lapsepõlvest indiaani raamatutes. Vangi indiaanlane, see on suur pealik Kes rohkem kui 100 aastat tagasi rääkis valgetele, kes tulid ostma nende maad, kõne, mida tänadel tahab minu suu läbi uuesti kuulda lasta. See toetub vastu seina. Tal on Bergamendi moodi nägu. Igaveseks pruuniks põletatud. Silmade juurest jooksevad kurrud mis natukene heledamad alati, sest merele vaatamisest, silmade kiisitamisest Ta on kogu eluaeg teeninud kahte isandat, maad ja merd. Ja just nimelt suhtunud meisse kui. Kui endast suurematesse ta ei ole kordagi mõelnud, et oleks kummagi isand tema nimeks, Ma ütlen olevat Ongliruudi. Ta on sealtkandist, kus minagi ta nende inimeste hulgast nagu minagi, kes on kunagi ammu maad vahetanud on asutanud oma elamisel võõrale maale on seal maad üles töötanud ja ja oma elamise seal taasloonud on võõra rahva keskel hoidnud oma ja austanud neid, kes seal elasid enne neid ja müüsid neile selle maa. Konkreetselt öeldes kunagises miilitsamõisa. Saab rahul olema sellega, et endale täna räägib minuga hauda. Kui ma Ongliruudid vaatan, siis on mul niisugune tunne, et ta võib mulle vahepeal mõne küsimuse esitada. Nendega koos, siis ma tahaksingi mõnedest asjadest mõelda. Ja, ja võib-olla ka rääkida. Suur pealik Washingtonis saadab sõna, et soovib osta meie maad. Suur pealik saadab meile ühtlasi oma sõpruse ja hea tahte kinnitusi. Seal temast kena, sest me teame, et ta ei tunne erilist vajadust meie sõpruse järele. Kuid me kaalume pakkumist, teades, et kui meili siis võib valge mees tulla püssiga käes ja võtta meiena. Kuidas saab osta meie taevast või maasoojust? See mõte on meile võõraks. Kui õhu värskus ja vete sädelus ei kuulu meile siis kuidas te saate seda osta? Nüüd tundubki mulle, et only rooli tahaks minu käest kihile. Mida sina, mees, kes sa oled maha jätnud, need maad, kus sa sündinud oled ja siirdunud linnakividele? Ega mina varem ei taibanudki sellest mittemidagi. See on alles minu viimaste eluaastate jooksul mulle lähemale tulnud. Kuigi minu lapsepõlv on möödunud looduses mere ääres ja metsas karjas käies. Kuigi mulle on õpetatud, et loodust tuleb austada, tuleb lugu pidada. Kogu eluaja jooksul. On olnud lihtsalt niisugunnana. Niisugune pühapäeval niisugune mööda minema, selline libiseva siia suhtumine. Ja vaata Rudy nendele ma viimasel ajal jõudnud nii kaugele et ma tunnen mingisugust ühendust nende asjadega ja samamoodi ma tunnen ka, et, Pealiksiipli jutus on, on see klassikaliselt lihtsalt ja selgelt kõik see sees, mis peaks meile omane olema ja kuigi palju on ära läinud meie käest paistab mulle 10 sellest tõsiselt aru saama, kui me seda lihtsalt lapsikuks naiivseks lalinakse ei pea, no nii nagu sina ilmtingimata ei tee. Siis siis FB-l annab midagi midagi päästa ja, ja enda jaoks midagi alles jätta ja järgnevate lõive anda. Iga helki männi, Vokasega liivadel rannas udu hämarduvas metsas iga välu, iga sumisev putukas on püha rahva meeles ja mõtetes. Mahl, mis puudes liigub, kannab punase mehe mälestusi. Valge mehe surnud unustavad maa, kus nad sündisid, kui nad rändavad tähtede juurde. Meie surnud ei unusta iial seda ilusat maad, sest see on punase mehe jääma. Moosa sellest maast. Ja tema on osa meist, mida. Aga no ja ma kartsin, et see küsimus tuleb. Muidugi. Sinu suguvõsa paljud hauad on, mitte sinu kodumaal, Anklyrudi sinu enda haud on küll oksa kandis. Aga palju teisi on, on mujal. Lõpmatult sümpaatne ja oluline see et teie järeltulijad käivad neil laudadel et neid korras hoitakse. Et eelelamuid läinuid, et neid mäletatakse. Ja muidugi ma saan aru, et sa ütleksid siin selle koha peal, nii et teile ei ole seda mitte kõige rohkem vaja vaid et seda meile vaja. Ja muidugi. Koltsutada natuke kulmu ja ma sain aru, mis sa tahad öelda seda öelda, aga mis mis teha siis, kui inimene on vahetanud asupaika siin selle maa Eestimaa piirides. Ja kui tema omaste hauad on jäänud kuskile niisugusesse kohta, kuhu kuhu teatud põhjustel praegu noh lihtsalt niisama ligi ei lasta, kuhu oleks vaja vaja vaja luba saada, et sinna minna. Et mida nemad teevad? No ma tean, et nad osa käivad seal salaja osa hangivad suurte raskustega loa, sellepärast et kui seal pikem sõit ja, ja seda tuleb teha liinibussiga siis neile ei müüda üldse sinna kantiliselt piletit ja nad ei pääse siis omaste haudade juurde. Aga üldiselt mulle tundub, et sellepärast ei ole jäänud jäänud midagi tegemata. Kuigi mulle tundub, et seda asja võiks natukene lihtsamaks teha ja neid põhjusi on, mille puhul lubasid välja antakse. Neid on natukene vähe või õigemini noh, need on kole tähtsateks tehtud, lihtsad inimlikud asjad, mis nõuaksid, et sinna või tänna pääseks, et need on nagu kõrvale jäänud. Aga ma loodan, et selles asjas mõndagi muuta. Kõik kuuluvad samasse peresse. Nõnda siis, kui suur pealik Washingtonis saadakse. Naed tahab osta meie maad. Nõuate meilt tõesti palju. Suur pealik saadab sõna, et annab meile paiga, kus võime rahus omaette elada. Tema oleks meie isa ja meie tema lapsed. Siis kaalume pakkumist osta meie maa. Kuid see ei ole kerge. Sest tema on meile püha. Sädelev vesi, ojade ja jõgede, see ei ole lihtsalt vesi. See on meie esiisade veri. Kui me müüme teile, ma siis peate meeles pidama, et see on püha ja õpetama oma lastele, et see on püha. Et iga põgeneb virve järvede selges vees, räägib Murr rahva elusündmustest ja mälestustest. Vetevulin on mu isa isa hääl. Jõed on meie vennad. Kui me müüme teile oma maa, peate meeles pidama ja õpetama oma lastele, et jõed on. On kliruli asi, asi on selles, et valgejõe suudmest ma ei tea, kas kunagi enam saab üldse püüda silmu kes tuli sinna kudema sellepärast et seal oli puhas vesi. Ma ei tea, kas seal kunagi saab püüda kärestikust veel natukene kõrgemalt, kus vesi siiski praegu puhtam on. Forell. Üks on selge. Valge suudmes. Loksal ei saa enam iialgi olema niisugust maastikku, nii nagu oli. Sellepärast et see on lootusetult ära rikutud. Ja kui ma võiksin siin mõndagi põhjenduseks tuua ja, ja noh, sa saad ise aru ja sa seal, kuigi see elu lõpuni sõitsid Husqvarna jalgrattaga Loksa ja virve vahet ei seisnud sa kunagi progressile, et su majas oli raadio televiisori nisa jõudnud nagu majast veel rääkida, siis siis mul ei lähe iial meelest ära see värvimata puhtaks valgeks keeritud põrand. Omatehtud. Vaibad. Puhtus viljakuse elu samal ajal kui see kõik seisis kivil 10 12 sentimeetrit Sa mäletad, kui ma ükskord isaga tööl käisin ja, ja maha jäin. Selleks et loopile kõik rannas olevat kivid, mille ilmselt miljoneid loopida, need merre. Sina tegid niisuguse ettepaneku, et sa maksad mulle palka loopima need. Jäin ja järgmisel päeval tahtsin hirmsasti koju. Kuigi saalid mu vastu hea, Ma tahtsin koju. Ma tahtsin sinna, kus ma olin harjunud olema, aga ma tahtsin ikka ja jälle tagasi tulla. Teile küll. Aga kodus tahtsin ma kõige rohkem. Ja õieti ma rääkisin sellest, et sa mõistsid progressi ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ma ei tea, kas sa suudaksid mõista seda et nagu sa tead, on need meie kant kõik üks suur kena rahvuspark, Lahemaa sinulgi, kui sa oma majas edasi elaksid, tuleks luba küsida mingisugust täiendust enda maja juures või õues teha, sest seal lahemaa, see on rahvuspark, on meie uhkuhja. Laevaremonditehase uus C. Selline selline anonüümne Kofreeritud kast ja. Seda rahvusparki ehitatud sinna absoluutselt mitte sobivat ehitust. Ta sai parima tööstuse ehituse preemia Eesti NSVs. Muidugi, ta tõi kaasa ka terve ja uut rahvast, sest Loksa enda rahvast ei jätkunud tsehh tööle hakkaks. Kuidas uus rahvas? Mis kujukalt demonstreerib seda mille inimesed võivad loodusele teha, kui nad tast ei hooli ega ühele oma elamispaigale, nimelt sellele alevile? Ei tea, palju oleneb meist endist, meie ettevõtlikkusest, sellest, kuidas me tahame. Ja vana tähelonklirovi on ilmunud niisugune kategooria. Kuidas me julgeme. Nii naljakas kui see on meie enda asjade eest seismise puhul on kuskil viimasel ajal tekkinud niisugune asi, et kas me julgeme seista enda asjade eest. Sest liiga palju on olnud seda meie asjade eest seismisele, milleks meil on täielik õigus, kleebitakse külge kõiksugu muid silte. Ja neil on halb kõla. Me ei taha, et meil oleks see või teine silt küljes aga julgede tuleb. Näis, näis, kuidas läheb. Punane mees on alati taandunud valge mehe ees nagu mägede udu põgeneb hommikupäikese eest. Kuid meie isade põrm on pea. Nende kalmud on püha pind ja niisama on, et künkad need puutsema nurk, pühitsetud meile. Me teame, et valge mees ei mõista meie eluviisi. Üks paik on talle seesama, mis teinegi sest ta võõras, kes tuleb selle võtab maalt kõike, mida tahab. Ma pole talle Vendvaid vaenlane. Ja vallutanud selle, tungib ta edasi. Tahnus neelab maa, jättes järele vaid kõrbe. Ma ei tea. Meie teed on teised, kui teie teed. Teie linnade nägemine teeb haiget. Punase mehe silmal. Võib ju olla, et punane mees on metslane. Ega saa aru. Pole ühtki vaikset kohta valge mehe linnas. Pole paika, kus võiks kuuluda lehtede pungasid keerdumist kevadel. Putuka tiibade sahinat. Võib ju olla, et olen metslane ega saa aru. Aga müra lõikab kõrva. Indiaanlane eelistab üle roostiku pühkival tuule mahedat häält ja männiokaste lõhna tuules pärast keskpäevast vihma. Õhk on kallis punasele mehele, sest kõigil on ühine hingus loomadel, puudel, inimestel kõigil on esimene hingus. Valge mees viste märkagi õhku, mida ta hinna tan tuima haisu vastu nagu palju päevi surma varjus olnud mees. Kuid kui me müüme teile oma maa, peate meeles pidama, et õhkkond meile kallis. Et õhk jagab oma hinge kõigele elavale, mida ta ülal peab. Tuulmisendi meie vanaisal esimese hingetõmbevõtab vastu kada viimse ohke. Ja tuul peab andma eluvaimu. Ja lastest nüüd mina rääkida, nüüd ma nüüd ma tahan rääkida teile mõlemale. Me räägime nagu väga palju sellest, et kõik head lastele ja, ja ja, ja me teeme väga palju lasteaia jaoks, tähendab me räägime, teeme väga palju laste heaks. Aga kui, kui ringi vaadata, siis, siis tegelikult mitte väga palju, noh, esiteks me ei saa juba nende jaoks väga palju teha, kuna kuna me oleme ikkagi suhteliselt vähe, saame nendega koos olla. Me anname nad vara juba ära lastesõime ja nii edasi. Ja, ja nad on vähe meiega, neil on vaja meie füüsilist lähedust. Meil on meil vaja lihtsalt selleks samaks. Õpetaksime ja, või annaksime neile niisugused silmad, et nad märkaksid kõike seda, millest sina, pealik Sid, räägi. Mulle tundub üldse nii, et kõik kõige kaunim Võib ehitada, et kui me näeme kaunist ehitust, siis me ei peaks mitte, ahaa, see on kas kas Inturisti hotell või või mõni teine elitaarne asub vaid, et see on lasteasutus, olgu see siis lastesõim või lasteaed või lastehaigla või või, või kool või kõigeni välja, kuni tema toa, neil selle toa tapeedi nii mänguasjadeni ja nii edasi ja ja nii edasi. Võimalikult palju ilu. Ja võimalikult palju tõdega. Ehk läheb neil korda elada sellises maailmas, kus mitte ei räägita sellest et peaks rääkima tõde vaid lihtsalt räägitaksegi. Tõde. Nii me siis kaalume teie ettepanekut, ostame maa. Kui me sellega nõustume, see andma ühe tingimuse. Valge mees peab kohtlema selle maa loomi nagu oma vendi. Mis on inimene ilma loomadeta. Kui kõik loomad oleksid kadunud, sureksid inimesed suurest hinge üksindusest. Sest kõik, mis juhtub loomadega juhtub peatselt käinimisega. Kõik on omavahel seotud. Te peate õpetama oma lastele, et maapind nende jalge all on meie esiisade põrm. Et nad austaksid seda maad, mis varjab meie hõimuelusid. Ja aha Onklyrudi tahab teada, mismoodi sellega siis on kui sa oled võõral maal või omal maal, no sellega on minu arvates nii, nagu sa väga hästi tead, et kui sa oled oma kodus ja kui sa, kui sa lähed kellegi teise koju küll eks ole, siis sa käitud niimoodi, nii nagu selles kodus on, on kombeks. Ja tavaliselt, kui, kui ta selle kodupererahvale ei meeldi, siis tehakse sulle märkus või või palutakse lahkuda ja ja keegi ei näe selles, eks ole mitte midagi imelikku, vaid vaid me oleme harjunud austama. Austame teiste kodukohta ja, ja, ja seda paika, mis, mis nende oma muidugi on, on siingi mõningaid asju, mis on natukene käest ära. Ma ei arva, et nad oleksid praegu käest ära läinud, praegu on tagajärg. Aga, aga see on kuskil kuskil varasemas ajas, siis kui sina veel elasid, siis on käest ära läinud, ma mäletan ise, sa oled rääkinud sellest, et inimesed, kes olid siia tulnud lihtsalt selleks, et kaitsta meie piiri käitusid niimoodi, nii nagu nagu ei oleks pidanud käituma. Nad käitusid niimoodi nii nagu neile oleks võim ja õigus sinu ja meie üle. Nad saaksid pooleks teie paatamise mahu iialgi Ühe Rannamäe inglasest paati peab surema loomulikku surma. Ja ta sureb kas kalmistul või lõkkes, kuidas kuskil kombeks on. Nad asja ees tähistaga, tulistasite koer kujuneta peale haukusid. Mul endal lapsepõlvest niisugune mälestus. Me sõitsime isaga, teie kant turbarabasse talvel ja natukene nokastanud ohvitser pidas meid kinni. Meil oli minu karjakoer üks kaasas. Ja niikaua kui isadega jutu rääkistuks natuke haukus ta pääl ja mees vihastas, tõmbas revolvri välja ja tulistas, tuksin kaks korda pihta, ei saanud häältega tuksi. Karjatuselt. Oli juhtunud midagi niisugust nakkus kus oli käitutud natukene ülemäära ja, ja mulle tundub, et kui alguses ongi midagi natukene viltu läinud ja selle tõttu praegu räägimegi niisugustest asjadest, millest absoluutselt rääkima ei peaks, millest ei tohi probleemi olla. Tähendab, kui, kui tuleb üks vanainimene, kes ei oska vene keelt ja läheb kauplusse ja küsib leiba siis ta peaks saama leiba oma emakeeles. Ma olen kaks korda olnud niisuguse asja juures, kus kus ükskord ilmselt oleks võinud. Aga ta tegi, nagu ta ei saaks ja teinekord tal ei olnud lihtsalt mitte mingisugust ühendust selle keelega ja mõlemal korral maastasin vahendajana juurde see, see ei ole loomulik ja siit võivad tekkida hoiakud. Aga, aga on elementaarne, et kui sa lähed kellegi teise juurde Ja kui see on huvitav ja tore, see võetakse vastu, aga pead austama seda, mis on või teine võib veel tekkida, niisugune asi võib tekkida sellest, et keegi ülepingutatult arvavad, Ta on toonud kaasa midagi niisugust midagi sellist kõrgetasemelist, noh, ütleme näiteks skulptuur või mida siin selles kohas, kuhu ta tuli, varem ei olnud ka selle sügava eksituse. Kyljes ei, ei saaks rippuda ja sellest oleks täna rääkida, sest need, kes täna elavad ja, ja kellel võib-olla mingisuguseid ebamugavusi siin nad lihtsalt ei tea seda. Aga need asjad tuleks, tuleks lahendada. Sest muidu muidu juhtuvad niisugused noh, meil on, lihtsalt ei juhtuks, muidu oleks kõik kõik nii nagu igal pool mujal maailmas, sellepärast et ei ole meie need, kelle hulgas elab teisest rahvusest, teist keelt kõnelevaid inimesi ei ole meie need ainsad maailmas. Ja, ja ei ole need, kes meie juures elavad, võiks ka mitte need, meie endi esindajaid on mööda maailma laiali ja ja nii edasi ja nii edasi. Aga, aga minu meelest noh, rahvaste vahel on, on see kõik üsna üsna normaalne.