Seen kavatsus Lenini osa kunagi teostada oli mul juba väga varakult juba 40. 41. aastal, töölisteatris tekkis mõte. Siis muidugi sõda algas peale ja töö jäi ka, et keel. Ja ma alustasin uuesti osa juures tööd. Sõja ajal Moskvas 42. aastal hakkasin hoolikalt peaaegu iga päev käima Lenini muuseumis. Õppisin tundma materjali, tutvusid nii hästi memuaar kui ajalooliste materjalidega. Ja vaatasin filme, mis olid Lenini tehtud. Pidevalt käisin ka ülevenemaalise teatriühingu fonoteegis, kus mul oli võimalik kuulda ja kuulata Lenini häält. Väga palju andis mulle just kujutav kunst. Ma käisin muuseumides ja vaatasin ja jälgisin kõiki neid pilte tundide viisi, mis kujutasid geeninid ja ütlesid ka skulptuure. Skulptuuridest, eriti Andrei eliivi seeria temal, Lenin, Dianal, mis koosneb tervest reast skulptuuridest. Lenin mõtleb, Lenin kirjutab, veenin, unistav. Need skulptuurid andsid mulle väga palju. Õpetasid mind leniline lähenema Leninist aru saama tema mõttemaailmale läheneda ja tema ka tema välist hoiakut lähemalt tundma õppida. Ja nende skulptuuride ja maalide kaudu pidin valt kõige lähemalt tundma seda kõige inimlikumad inimest. Muidugi sain ma aru seda, et leerinid täiesti laval täies suuruses esitada tema nii rikkaliku siseeluga ja Väiendusega. Et seda on võimatu teha. Seda on võimatu saavutada. Seda mitme pinnalisust, seda. Väga rikkaliku seda, seda haruldast inimest. On näitlejal võimata täies suuruses laval siiski edasi anda mida teadsin omale ülesande anda Lenini nii hästi siis maailmast, tema mõttelaadist ja ka tema välisest käitumisest, hili lähedalt, seda rahva kujutluses on Leninist kõige tähtsamad, kõige suuremad, et sinna lähedale pääseks. Ma ei uskunud seda kunagi, et mul õnnestuks täies suuruses anda Leninit laval. Olin õnnelik oma töö tulemuste üle siis kui seda vaatasid inimesed, kes olid Leminiga koos töötatud või teda tihti näinud. Kui need oma hinnangu ja positiivse hinnangu andsid. Kõige rohkem ja kõige sügavamalt on meeles, et peale esietendust tuli mul ju garderoobi üks vana poishevik kes oli pikka aega teeninud Kremlis kaitse ja valve salkas ja sageli Lenini ka kokku puutunud. Ta tuli mulle garderoobi, silmad pisarais ja surus mul kätt ja kallistas ja ütles, näete, elab ela ja ise teised nutab täismees, see liigutas mind nii väga ja see on kuni tänaseni üks suurim ja rõõmustavam teatrielamus. Minul. Nii ma siis muidugi õppisin tundma nende nii hästi suukini Traufi kriibovi ja Scorovokaatovi Lenini käsitlust. Mingi ma ei jäljendatud ühtegi, aga ma katsusin tabada nende töömeetodit, et kuidas nad on lähenenud, mida kõige rohkem esile tõstnud. Igaüks muidugi tegi siin oma näitleja kalduvuste kohadelt. Mõni oli rohkem. Et kas seda osa üldse mängida ette või ei, seda ei juhtunud. Seda on muidugi raske öelda, missugune joon oli kõige raskem tabada sest ma ei hakanud neid jooni mitte üksikult otsima vaid koju kasvas mulle nii-öelda tervikuna. Jan ja kaal, reivikõnelusi ja kirjutusi sellest, kuidas ta töötas liiniga ja Lenini seeria juures. Meil oli niisugune tunne ükskord ka, et nad nüüd sai Lenini kuju valmis. Lenini kuju ei saa vihkul. Sõja ajal alustasin selle tööga, selle ettevalmistusega materjali kogumisega. Ja arvasin, et kohe peale sõda Oleks see üks suurem tööteatril mis tuleks teha. Leninit meie Eesti laval kehastada. Peale sõda aga oli aga veel nii palju igasugust tegevus, tegemist organisatsioonilisi ja muid raskusi, et see lükkus veel edasi paariks aastaks. Ja ma sain alustada tööd lavastuse juures alles 1948. aastal ja. Peab ütlema, et see töö diaatris oli üks vastutusrikkamaid ja see, mis haaras kogu kollektiivi, ütlesid, et igaüks tundis seda määratult vastutust. Et niisugust lavastust nagu Kremli kella, mis ma valisin alles sõja ajal Moskvas olles, et see saabki selleks näidendiks mida ma kavatsesin lavastada. Ei ole niisugust pinget ja niisugust vastutustunnet ja töö tõsidust enne teatris olnud ja ma ei tea, kas on hiljemgi olla kui seal selle lavale seadmise juures, sest igaüks teadis, et niisugust näidendit saab ainult hästi mängida. Tohib ainult hästi läinud? No ja muidugi ka see töö oli mulle endale üks väga vastutusrikas ja ma ütlen ka kõige kallim minu lava lavatöös. Missugused tulemused olid? Nagu tollel tol korral öeldi, et mul siiski õnnestus mõnevõrra Anda Lenini suurt inimlikkust, tema suurt mõtterikkust ja et ka väliselt õnnestus lähedale jõuda. Seen lavastus muidugi kasvatas väga palju ja väga ulatuslikult kogu kollektiivi. Viis neid sügavamate ja suurte tähtsamate küsimuste juurde meie sotsialistliku riigi elus õpetas Lenini õpetust, õigemini mõistma, sellele lähenema sest lavastuse käigus me Väga palju vaatasime filme, meile peeti loenguid. Kõnelusi vestlusi inimestega, kes. Olid kokku puutunud Lenini ka. Ja see kõik. Kollektiivi kasvule väga kaasa see, et nad ka edasi järgnevate sündmuste juures järgmiste lavastuste juures ja ka järgmise inimene relvaga. Lavastuse juures aitas see juba palju kaasa. See kogemus. Räägiks nüüd sellest asjast ka, et see on kohutav lahe mängida lihtsalt tüki kangelased, ükskõik keda, eks ole. Ja mängida täiesti dokumentaalselt vihik, isiksust sealjuures veel Leninit, kes ei ole mitte ainult lihtsalt dokumentaalfilmiks. Seda põhimõtteline vahe peaks olema elt arvata. No muidugi on vae, siin on raske on öelda, nagu ma ütlesin vahet teha, niisugust vett ma ei õppinud häi tükkhaaval ega kuidagi nii-öelda osa valmis mul nii-öelda no korraga igas igas aspektis igast nii igakülgselt valmis korra koosa ja muidugi endal neid kritiseerida, kuidas jest. Ta Götes kuidagi materjalid, varad ja korraga korraga mängi sinna ja mängimine mängimise päeval olin muidugi väga väga rahutu, midagi, ma ei teinud midagi, valmistasin ennast rõhutuseks edendusrest ette ja edendus. See kokkuvõtmine, see kontsentratsioon oli nii raske. Tähendab, mitte mänguaja mängu ajal oli kergi. Aga järgmine päev olin ma ikkagi täiesti töövõimetu ja labad. Täiesti läbi. Ei, ma selles mõttes, et noh, et kui osa juurde minna ja niimoodi siis ütleme hotellot, mine mängima ükskõik klassikalist klassikalist kuju, seal vist hoopis teine. No, ja muidugi oli mul veel üks raskusmängimise juures. Nimelt kuna ma olen ikkagi näitejuht, siis ma vägisi hakkasin oma partneri vaatama, kas ta ikka teeb hästi ja ma pidin ennast väega kokku võtma, et ma kord sellest tundest sellelt näitejuhitundest laadi saab. Teist vaatab neid kogu aeg. Et kuidas treika tuleb nüüd siin ja sellepärast ongi imelik, et näiteks inimene relvaga on üks seen. Üks pilt kaunis pilk, pigem kui veerand tundi lenin üksinda öösel online'is. Kuna siin ei olnud Muller teisi näitlejaid segamas siis loetakse seda lüüksi laval olla leenineniga Lenina umbes üks, 15 minutit või rohkem. Seda loetakse kõige paremaks pildiks. Ja te ise ütlete, et see on just sellepärast, et te saite täiesti. Ma sain täiesti olla ja miski mind ei seganud. See oli siis, tahate öelda niimoodi, et te suutsite rajal mõelda täiesti. Lenina. Lolleeniline olnud. Aga ma ütlen, et ja ma sain nii-öelda sellest sellest näitejuhitundest siiski Laaki. Nii et ma juba lõpupoole ikka mängisin päris nii, et tehku teised mis tahes. Nagu peaks olema nagu Lenini oleks praegu tar mis õigustaks mind just nii, ütleme nii tegutsema. Kuidas öelda? Ei muidugi ärevus oli suur, nii kaua kui ma ei olnud veel lavaruumis. Aga kui ma olin juba lavad Siis enam ei tulnud mul mingit hirmu.