Tänases muusikalises tunnis jätkame juttu rahvusvahelisest estraadiprogrammist sõprade meloodiad 1969, millest võttis osa ka Eesti raadio estraadiorkester Peeter Sauli juhatusel. Tutvustasime teid, Rumeenia lauljate Tanspataruja tomitseb Opeskuga pulgaarlase Fischer, Kiirovi ja Tšehhi Rudolf sportlasi ning nõukogude maa esindaja Juri Bogaatikoviga. Täna alustame Poola lauljatari Streginabi saarekist, kellega meil oli vestlus kontserdi vaheajal Leningradi oktoobrini imelise kontserdisaali riietusruumis. Regina pisarek jutustas, et ta lõpetas Varssavis esialgu Pedagoogilise Instituudi, siis aga astus konservatooriumi, kus õppis kaks aastat ooperiklassis, siis aga läks üle estraadilaulule, millele pühendas kolm viimast õppeaastat 1963. aastal saidapreemia sopoti rahvusvahelisel laulufestivalil. Aasta hiljem aga kordas oma saavutust Saksa DV ess. Rostocki Läänemere festivalil. See oli Ursula Retškovskalaul ei olnud vaja Horretseigeri seades ja seda esitas Reginabi saarek sõprade meloodiate kavas peaaegu igal kontserdil. Palusin teda meenutada üht neist lauludest, millega ta on tulnud võitjaks rahvusvahelistel konkurssidel. Ja nii see meenutus siis kõlas. Nagu kuulsite, kasutas Regina pissare koostööperioodi eesti orkestriga ka selleks, et õppida eesti keelt. Sõnavara sõltus muidugi sellest, mida üks või teine õpetaja parajasti vajalikuks pidas. Ka Salvatore Adamo laul langeb lund, kuulus Regina piss areki repertuaari sõprade meloodiate programmis. Orkestratsiooni tegi tema jaoks Ülo Raudmäe. Õrnevast soost solistide üheks rahutumaks esindajaks oli Chipsi õige nimega Renate Sheffield Saksa DV-st. Küsimusele, kuidas saadakse estraadilauljaks, vastas ta järgmist. Sipsi vastas, et ta ei tea, kuidas teised on lauljaks saanud. Tema tegi raadios mikrofoni proovi, mis läks korda ja selle järel oli kolm aastat niinimetatud noortestuudios. Seal õpitakse kõike, esmajoones muidugi lauluhäälekooli, veel ka tantsu, üldse kõike. See oli vene rahvalaul rändkaupmehed saksa demokraatliku vabariigi lauljatari Chipsi esituses. Muuhulgas tuli juttu ka sellest, kuidas ta on saanud niisuguse nime, teistel kõigil on ikka korralikult kaks, mõnel ka kolm nime, temale ainult üks Chipsi. Kipsi. Sipsi tähendab mustlane lapsena oli Renate söönud, feld niimoodi välja näinud vanaisa oli hakanud teda nõnda kutsuma ja veel tänapäevalgi nimetavad kõik teda, nii. Sellest siis ka kunstniku nimi. Chipsi. Moskvas ja Odessas oli Chipsil külaline kodumaalt. Nimelt sõitis Nõukogude Liitu tema mees, friithelm Sheffield, kes on Berliini raadio tantsuorkestri saksofonigrupis kontsertmeister. Friifilm Sheffield aitas meid muide hädast välja, kui Odessas korraga kaks meie saksofonist gripiga voodisse jäid. Talle topiti poolvägisi Uudo Kallase kitsavõitu esinemisülikond selga ja neli kontserti mängis meie orkestris asemik Berliinist. Friifilmsümfelt on peale muuga andekas helilooja ja arranžeerija. Mida kinnitas Kaczypsi, öeldes, et mees kirjutab talle laule ja arranžeerinud kõik tema laulud. See oligi üks friithelm Sheffieldi laule, hallo poiss, mis Toyczipsile aplause paljudel kontsertidel. Palvele öelda midagi meie raadiokuulajatele, vastas Chipsi, et ta ei oska eesti keelt, kuid soovis kõike head ja tegi seda pesuehtsa Berliin lannana juba Berliini murrakus. Viidavaidkute praegu Eedi Roosneri juures töötav Leedu lauljatar oli juribogaatikovi kõrval teiseks Nõukogude liidu esindajaks sõprade meloodiate programmis. Küsisime ka temalt ühe kontserdi vaheajal, kuidas temast sai estraadilaulja. Pidavaid kuute vastased, nii nagu enamusel estraadilauljatel, tuli ka temale see ootamatult mõeldakse saada ooperilauljaks, hiljem aga selgub, et tõmbab muu. Ta õppis konservatooriumis koorijuhtimist, soovis aga Salakesi ka laulda. Kui Leedus kuulutati välja vastav konkurss, arvas ta, et vaja on siiski riskeerida ja osutus, et ta ei petnud ennast. Temast sai lauljatar Leedu riikliku estraadiorkestri juures, mida juhatab Juozas diskus. Kolm aastat hiljem kutsus Roosnerda enda orkestri juurde. Mõlemad dirigendid aitasid lauljatari palju ja ta arvab, et nüüd on ta leidnud ennast ja seda, mida ta tahab öelda oma kuulajatele. Viidavaid kuude laulis kavas peamiselt dramaatilises plaanis tõsisemaid laule ja saavutas nendega väga häid tulemusi. Eriti mõjuv oli Feltzmanni laul elekteeria, mille helilooja kirjutas spetsiaalselt tema jaoks. Kahjuks ei lindistatud ka viidavaid kuuted meie orkestriga ning kohtumine tema lauluga tuleb jätta edaspidiseks. Olen aga kindel, et see lauljatar ennast tulevikus veel palju laiematele kuulajate hulkadele tutvustab kui senini. Rahvusvahelise estraadiprogrammi sõprade meloodiad 1969. Üheks suurimaks publiku lemmikuks oli Jugoslaavia laulja Ivitsa šerfeesi kes oli Nõukogude liidus juba kuuendat korda. Ta on kõrgema haridusega geograaf ja elab Zagrebis, kuid suurema osa ajast veedab ringreisidel. Ta pole kunagi laulu õppinud, niisiis on looduslik talent. Jaa, tegutseb lauljana juba tosin aastat. Tema nimel on Jugoslaavias viis kuldset ja seitse hõbedast heliplaati mida lauljatele antakse läbi müüdud plaatide hulga tähistamiseks. Läksin tema juurde küsimusega. Kui palju plaate peab olema läbimüüdud, et laulja saaks Jugoslaavias kuldse heliplaadi. Garderoobis käis parajasti vaidlus mingi kaardimängu punktide üle. Te kuulete Rudolf korteesi, Juri Bogaatikovi ja Jugoslaavia helirežissööri vinko markidži hääli, enne kui šerfeesi jõuab vastata. Viivitšašeffeisi selgitas, et Jugoslaavias peab kuldse heliplaadi saamiseks olema müüdud 100000 plaati. Miljoni puhul antakse niinimetatud kuldse linnuauhind, mille ta lähemal ajal ka saab. Ta nimetas ka seda, et hiljuti tegi ta Ameerikas sealsete jugoslaavlaste jaoks ühe heliplaadi. Suurimat edu on ta saavutanud lüüriliste hea teksti ja meloodia küllaste lauludega. Selles programmis laulis ta lüürilisi laule sellepärast, et kava oli väga pikk ja tavalis midagi taolist, mida kuulates võib puhata. See oli vene rahvalaul mu raagus Vaher, millele tekstiili kirjutanud Sergei Jessenini oma edaspidiste plaanide kohta jutustas Ivičašerfeesi järgmist. Jugoslaavias ootas hüvitšašerfeesid osavõtt festivalist Belgradi kevad, sellele aga järgnes suur ringreis laulude konkurss. Edasi festival splitis siis kolmekuuline ringreis Ameerika Ühendriikides ja sügisel arvatavasti taas külaskäik Nõukogude Liitu. Valüheldajast teatati kontserdi teise osa algusest. Sellepärast lisa Siivitšašerfeesi veel vaid rutates tervitus Eesti kuulajatele ja kahetses ta pole meil veel olnud. Kuulake temalt veel kaht laulu. Esimeseks Enriko masi ase, andesta. Ja teiseks stipitsakalotšeeri kiri Leningradi. Niceroonias Cheelas Philini Youbleni talutsiiles pingviini Niepautšiilad kerki nii, nii, nii epishil Jeslani. Sallo suunzoun, seminar ja mess ja. Nietzsche Roonied Cheele rasvagdiviiet lossi vahi lub sutav nauthiilas otsinud laut kiilas, veebis. FC. Ja nootšile ning. Jeskkonie. Nii. Nii. Iivitzašeesi kaasmaalannat Lilliana Petrovitši tuli mul kaua mikrofoniga otsida, kuni leidsin ta lõpuks ühest proovisaalist üht uut laulu harjutamast. Ta mängis nimelt ise ka kitarri ja kavatses üht oma komponeeritud laulu esitada kitarri ja Villem õunapuu viiulisaatega. Sellele plaanile tõmbas hiljem kriipsu peale programmi pearežissöör kunstiline juht Kirill Soemonov. Ja ei aidanud Eili Liana naiselik meelituskunstidega pisaradki laulja igavast välja. Sel hetkel polnud see veel teada ja ma tooksin teile tervikuna magnetofonilindile jäänud kohtumisel hiljana Petrovitšiga. Alguses kuulete teda proovimas koos Villem õunapuuga, siis teeb ta ettepaneku intervjuu asemel parem laulda alustades esimest korda unustata sõnad. Teisel korral sõidab akna alt mürinal tramm mööda, kolmandal korral aga kõlab maja transaktsioonivõrgus teadvustas kontserdi teise osa alguse kohta ja jällegi jääb laul pooleli. Kuna seda laulu ei õnnestunudki meil lõpuni lindile saada, siis kuulake Liliana Petrovitšilt stiibitsa kalodiera, laulu, vein ja kitarrid, mida ta esitas koos meie orkestriga ja võttis selle ettekande ajal režissööri kiuste ikkagi kitarri lavale kaasa. Kuigi mänguorkestri tõttu just eriti palju kuulda ei olnud. Inimesel peab ju ikka iseloom olema. Kuna viljana Petrovitš oli varem džässlauljatar, siis küsisin temalt, kas ta usub, et ta kunagi veel sassi laulab. Vastus oli igatahes lootusrikas. Viljana Petrovitš oli muide ainus selle programmi solist, kes varem oli Tallinnas esinenud ja seda meenutas ta hea meelega. Kuulake viljana Petrovitšilt veel Jugoslaavia rahvalaulu Rein Bloomi seatud orkestrisaatega. Ja nüüd veel viimased õnnistussõnad sõprade meloodiate, kunstiliselt juhilt Kirill soima Novilt. Viiendal mail kõlasid Minski spordihallis viimast korda käesoleva aasta sõprade meloodiad. Järgmisel hommikul lendas kogu suur kunstikollektiividele laiali, laulud ise aga kõlasid tänases saates ja jäävad loodetavasti veel pikaks ajaks kõlama nii heliplaatidel kui ka raadios.