Ja õieti kogu maailmakirjanduse ajaloo ühele kõige säravamale teosele Aleksander Puškini värss romaanile Jevgeni Oneginit. Nagu meil tavaks, ei kavatseme ka täna eelnevalt seda suurteost analüüsi ma hakata vaid laseme kõnelda Puškini sädelevatel, Jambidel endil. Jevgeni neeginist on kirjutanud raamatukogude täied, monograafiaid ja meie publikul küllalt haritud selleks, et nendega juba väljaspool siinset maja ise tutvuda. Jevgeni oneegin on teos, mida ühtepuhku rõõmsa elevusega kätte võtta tahad. Meie tänase õhtu korraldamise lisa ettekäändeks on aga asjaolu, et hiljuti valmis oneegini eestikeelne tõlge. See on eesti kirjanduselu suursündmuseks. Luuletaja Betti Alveri ligi 10 aasta töö vili on küpseks saanud. Kahjuks ei lubanud tervislik olukord poetess tartust meie hulka tulla ja meil jääb üle südamlikke tervitusi ja tunnustussõnu talle Telegrami teel läkitada. Kuulakem siis Puškini, Jevgeni Oneginit vabariigi teenelise kunstniku Linda Rummo ja Heino mandri esituses. Siin lahkes looduses kus olin Jevgenil, igavus nii suur, vist kiitnud oleks taeva voliidülli sõbraritatu. Jõe kaldal üsna omaette massiivne häärber vaatas vetemäed tuulevaikse varju all. Kõik lohakas, luhtus. Kaugemal käis kari üle rohumaade. Paistsid külad, põllud veel suur metsik aed ja puiesteed, kus mõtlik tõsiseid turiaade lehtpuudehaldjas. Hämaras ei käinud keegi segamas. Loss oli ehituse piidme, auväärne, mugav, mahukas, nii nagu losse kord soliidne, moemaitse targu ehitas. Kuid kõik need ülikõrged Saarikus, seinte peale keisri maalike paketiks on raske sind. Tõtt-öelda, see ükspuha, näis mu sõbrale sest teda haigutama ajas Vi linna lossides kui maal antiikne, kui ka moodne saar siin elas, oli mu Jevgeni, kui mõtlik mõisa peremees ning ajaviiteks suud süsteemide sisse seada kavatses despootlikku ja igivana teooriu seda lahjendama obrokiga nüüd asendas. Ning ori saatus tunnistas. Üks meelsetega leidis aadele ülikardetu maal niisugune originaal. Kuid täkki sinnakanti sõitis Juss Göttingeni otseteed ja kriitilisi meeli köitis uus naabermõis Mitia poeet Vladimir Emms. Noormees Sirgi kes kodukolkasse deskirge, kuid kanti jünger ja fantast Tõi udusest Germaaniast kateedri tarkuse sümptomit uut värki, vaimu tormlase suurt pidulikku paatuse. Priimõttelised illusioonid ja süsimustad, Ougavad, kaootilised kiharad. Ta südames, kus täitsa puudus suur ilma paheline tusk. Veel valitsesid arm ja truudus ja vang, kuulmatu õnneus, taimed, kes maailmas või ja liigutavat võhiklikkust, kui jalgejärvel esines ta nooruslikest tunnetes. Nii püüdis meie kõigi elus täis esmajoones näha just universaalset mõistatust. Ja raskes mõtisklus ET olemisest, siht ja tuumul mingi suurumisti. Poeediks hoogne kõnerikus ja silmis lõkendav ekstaas liig noore arvu ennatlikus. Unieeginit kõik üllatas. Ta naeratas väitendamisi. Miks pilgata? Eks tasapisi aeg temale kõik selgeks tee kord kurvalt kokku variseb ta täiuslikku maailma poole. Küll tuletunud külg tuletunud Laszennaga õnne und. Jäine kõrgeid illusioone toob noorusele looduslik pateetiline palavik. Kuid noorus vaikimistite aru ja tundmusi talitseda kõikuma hingevaluta lobiseks maailmale. Oneedil kuulas noort poeeti täis viisakust ja gravitiiti kuid kogenud armuinvaliid. Nii tunderikas kõlasid poeedis õlad ja ta ohe. Nii siiras oli kõle tuul, mis südamlik ta konfessioon. Et kuulajale selgus kohese noore armu ime ja väga tuttavlik novell. Ja nende isad, naabrid vestlesid ju pulmakroonist lastele. Õrnoyga puhkes õitsele ja kasvas isa maja süles truu südamlikku poole all just nagu metsa lähedal, maikellukene rohu süles, kus mesilased, liblikad ei märka õiekarikat. Õnne unelmale siis avanes. Ja nurkil tõi armu ohke kuuldavale ele eetiline pides. Eks jälgiteerusudeks mängu raja. Nüüd katkestasid luuletajat, mets, öö ja kuu. Kõrt kuulutas Mess sosinaid, kord õpetas meid pisaraid. Nüüd aga sellepärast meile veel väikse vahel säravat ette asendada laterna. Ilmsüütult naeratama parmas jäikat, kuulekas kraps, õrn olümpia oli üliarmas ja lihtsameelne. Ta sinisilmad, rõõmus tuju, blond juuksed. Kuid tuttav kuju piltilusana teie ees on kõikides romaanides. Ta mullegi kord meeldis varem. Mu lugeja, kui lubate, siis tahan parem sinijutustada vanemast ja erinevast sõdalast. Tatjanax nimetati. Meritsi nimed siiralt võttes on kaunis maitselagedalt Me värsipeegli tulevad sest vaimuvalgustuse mõttes me pole paraku ju muud. Kuid peenutsevalt pentsikud. NüüdisTadjanax hüüti teda jõetanud põsildal õrn puna, mida imetleda võis kaunitarist pisarateni. Tund kartlik nukra pilguline kui laanehirv. Kui külaline jäi kodustele võõraks, ta ju pisukese lapsena. Ei oma isa ega ema ta hellitada osanud. Ei Gilganud ei hullanud vaid istus nõnda tõsisena kui ununeks kõik ümbrust all ühtsoodu üksi aknal. Ta ootas rõdul koidulina, kui mets ja maa veel magavad. Kui tantsides kesktaevasina kaob tähekesse müria, kui okstest langeb kastevesi. Yahommi tuleb tasakesi ja puhte tuuled puhuvad. Kuid talviti poolt ilma maad kottpimedas veel hoidis süles. Veel udus hambus kumab kuu jäida, kaar on hääletu. Siis virge nalju tõusis üles, kui sama tundi näitas kell ta vahaküünlavalguses. Looks Palmini isa lihtsalt ei juhtu ja kohisevad paelad. Ja laste kiivuse ja nuttu ja ojaäärsetel aladel, kuhu ma näitan kihluse idülli siis jällegi tülli ja lahutan, kuid viimati nad palun paari nigunii. Ma meenutan ka lihtsas vormis neid sõnu mida sosistades maas kaunitari jalge ees noormehelikkus arvutavalmis, kord leib. Sind vangistanud võidukale on moodne tunnete türann. Saab kõikjalt kõikjale enda ees maagilises valguses, õrnalt kohtumise paiku. Ja kõikjalt kõikjal sinuga käib kaasas kuurid, jõusa ja. Tatjana tummas armuvaevas käib, rohuaiaradadel ei tröösti teda sinitaevas ei pungad lille puhmastel näol äkiline, hele puna, kuid tule Laaslast haaratuna ta seisatus. Ta hingus kaob. Silm sädeleb ja südada. Käed Puustu kuuend kõnnib samas kui vaht mööda taeva. Tei. Jaa. Ööbikamad. Thrilleri on lehestikus lakset. Tatsiana maga täis, saab. Seal oli aken lahti, Jaania. Nii kuum on. Tule istus siin. Mis Sonsul ometigi saad? Mul pole. Ma kuuleksin mõnd musteliud. Ootan vä? Nii ladusalt need lood ei lähe. Mis mäletan, ma vana mull. Kord võisin vesta ootatud küll tontidest, külg kollitajast ja piigades ja paljust muust. Kõik meelest läinud, kuiv vanadus. Sa räägin Jayne sellest ajast, kui olid noor ja enne muud. Meil armastusest polnud aimu Ja küllap polekski vist seest mul välja võtnud eluvaimu. Ja mina olin just kolm p. Kaugsobitati Salama. Ma luuksusin täis ahastust, kui pärast isa õnnistust mul juuksed Palmitseti lahti. Ja pulmaliste rodu siis liid lauldes kirikusse viis. Nii jätsin koduperemaa. Kuid sa ei kuulagi ju mind. Jaan, Jaan ja mul on paha, mis tokslemist on täis mu rind, mu suus on juba nutumaitseid. Tabliteeride taevas, kaid, mu lapsuke, küll rohtu saam, püha veega piserdamine ja tõrjunud tõbe palveväega. Maniaania pole tõbine vaid. Issand. Ning vana vabisema käega ja püha ristimärgiga last vaigistas ta valvaja ja Neltsikene pilku lahti ei saanud, kullendavalt kuu. Tal tärkas bee salamahti üks mõte. ÜliElland. Head, öeldi. Jäädes üksinda kuupaistel käsidusakile takk hiiresõnu kirjutatud ilmsüütu süda usaldab kõik mõtlematult paberile. Tatjana kes on aadressa Tõepoolest, kas ei tundu siin kõik juba üle arusena, mis iial juurde lisaks? Ma tean, te võiksite ju praegu mind pilgata ja põlata. Kuid ei, mu hingevaluga Ein naljatada ilma. Moodustasin alguses vaikin mitte iganes te poleks aimanud mu häbi, kui kuuleksin ja näeksin taastid kasvõi kordki nädalas disem ööd ja päevad läbi, siis mõtelda ja mõtelda ühte ainust alalõpmata ja meenutada hiljukesi ühtsoodu, kuni kohtan teid, silp silbil kõikkis sõnakesi. Surm tähtsalt korrutades seda, mis ammugi und täitsakla poolsosinal, kes jutuvada eelarvamisi hajutada kui plikatirtsu niikuinii ei arva, mis ei olegi. Mis piin on pikad kirjalehed, mis nali võitu nuhtluseks on. Sõrmused on keelepeks. Intriigid palvet, nutupill ja tädikest luur, aprill. Just nõnda mõtles muidugi. Kord kiretu, usin ja kapriis ta hukutava eksi teenid ja tormiradadele viis köik veetles ainult mõne aja. Noor, hiilgav elu põletajatrioopidestki tüdines. Kurb salakõnes südamest, naeris priiskajate killas, et hajutusi varjata. Vaat kuidas kive ohvrina ta elu lõimeda labidas ja raiskas tervelt kaheksa noorpõlve aastalt asjatu. Kuid õrna osavõtuta ajus. Tatjana kurglik armas ilu. Nüüd kiirgas fantaasias. Enn Onjeigi uunist. Nüüd olekski vist kõhkluseta tuld võtnud sellest puhangust kuid süütu hinge, usaldust ta iganes sõita. Õpeta. Nüüd kohtumas me näeme meid. Siis astudes Tatjana ligi. Ma lugesin tundemisi puhtsüdamlikke piksimasid. Nad õhutasid põues mul tuld, mis on ammu aru. Kuid hinnates avameelsust ja süütuid ahnus, sädemeid ma paraku ei kiidad, ei. Ka mina, põlgan kahekeelsust. Mu pihtimus ei ole pikk. Tee, olge minuga kohtunud. Kui pärast pikki eksiaegu Milt kodukolle küttestaks kui saatus, jumalanna praegu mind abiellu vaatataks. Kuid peri konnad, pildid vilguks mul meeles, kas võis silmapilguga? Tõepoolest küllap kohe siin kaunist kätma, paluksin tegehastate kõike seda mis olid kord muide, ja ma võiksin teie lähedal vist mure varjust vabaneda. Ma võin ehk armuda, miks mitte, kuid harjuksin. Ja siis niikuinii ei armastaks põrmugi. Ei kordu noorus unedega vist muutu paraku mumi. Kui siis õppige end taltsutama nii leebelt, kõike mõistaks vist tekk, kogemuste puudumist. Nii jutlustab Jevgeni. Kuna Tatjana midagi ei näe. Pilk märg. Ta seisab sõnakene. Siis ulatab Jevgeni käe. Tatjana toetab murelikult või nõnda öelda masinlikultend sellele mispeale nad poolringis aiale tiivad ja vaikselt koju jalutavad, kus neid ei pidid ükski prill, kus kõigil näod on rõõmuki sest oma vabavärki tavad on Maxwell nii või teisiti maakolkas nagu Moskvas. Kas pärast kokkusaamist lakas hull igatsus ehk õõgumast? Oh paraneed alles hakkas kirg põletama tütarlast. Hingainam nukrutsema heiskab, täis lootusetud leinad vihkab ta põuest tumetulele. Kus on Tatjana elurõõm? Kus noore neitsi naeruvine kus tütarlapse terviski? Enne neid pole ollagi. Nii kustub õrna jumeline auvalgustormivarjude öös hämarasse embusse. Nüüd aga õrne pildike vist küttestada võiks ja tahaks kujutlus. Kuid autoril on südalinnas ärilt. Palun ei tahaks. Nii armas ja nii omane on mutatjalaminud. Poeedi südant võimsalt valdas blond neiu oma iluga. Vladimir Lenski vaevalt maldas veel olla ilma oigata. Päev möödub käsikäes neil kahel ja pimedaski omavahel onu õlga kambris, mõlema näe nad aina vestlevad. Kaaslane naeratusest aga saab jumaldaja siiski just seevõrra vahel julgustust. Et mängi pelgalt kiharad. Või suudleb oma imeväed aukartuses ta kleidi jääl. Tood sõber kuule, kärge sealt ülekriitik meiega Eveegijate lõpu pärgita rutab, käästmen rebima, jahurjutab. Miks ikka nuttes poeedid omas salvikutest Ecolooksite kui ühest suust võtmineerikust, laulge muus. Ja laulik ood esindajaid loo. Just nõndamoodi, nagu loodi neid hiilgeajal vanasti. Holst loonud laenuarulüürik meelest mõnusamat ja kui me poeediks noru Pealt eleegia leebel sisu, kui tood omi üle. Küllap vist siin tulekski ütlemist. Kuid uskuge, mul pole isu kah taastasada teisega ses tükis tülli ajada. Meel mässul oleks omamoodi kalenski Loonus enne muud mõnda au ja vabaduseoodi kui toll ka neid ei lugenud. Poeedid, kes te halisete, kas loete armsamale ette kõik oma nutust, lüürika? Ma kuulsin, et ei olevat ju ilusamad Folodaal. Mis õnnis autor, õnnis mees, kes armuvärsse juhatades läheb ilmsi omad kaunitarid. Ja õnnis. Kuigi daamidel on hoopis muude südamel. Kuid ahkestinuid tõuseb üles Örepess hele Koidula, suur nimepäeva päikes üles ja purpur pihus. Pidur. Kui palju Laariumite kodus näed, tänab võõraid? Pikaator radust, õlut saalisid on õueteel ja muudkui tuleb veel ja veel. Toas Vadim, südamesõbrannad naer, mopsid, mammad, siidirüüd, eeskojastaga tere süüd, kraap, jalad kokku löödud, kannad sink, esin, kahin, kylav jutt, seal kriiskav au ja lapseni. Kõik seegavad nüüd läbisegi toas kahinat, kui tuule pöördub emade ja tütarde rõõm, lootus roodu komandör, kohulist, mis hõikas meid ja moosekandiks Laarimile. Polkovnik ise läkitas a- pääle. Kas pall tulemas nüüd käsikäes ja suminaga kriks söögituppa põrutavad sõbrannad sõbrad-tuttavad on pikka pidulaua taga Tatjana tütarlaste seas noorhärradega vastand reas. Nüüd istuvad keskpidulisi, kaks hilinenud külalistädi Jaanaga just vastamisi. Hing hirmul põudes põlemist tapageks pimesilminutes kui sirvekene padrikutes. Kurb, kirglik, abitu ja tumm kuu paistusest veel kahvatum. Ta ongi juba minestamas. Kuid meelemalt veel võitjaks jäi vooluvõimetuna noruspäi. Ta kuuleb tervitust ja samas paar sõnakestki, leidub tal suusoojaks öeldud. Onjeegin liigseid õhkamisi ei sallinud ja vihkas just eelkõige traadi närvilisi nutiannasid ja minestus. Ta tundis köike liialt, seda. Nüüd ärritas. Nüüd häiris teda see pidume. Kriiskav lärm. Ta muutus hõõrietukse õelaks meelt pallutavas kättemaks, mis Klenskit rabaks üllataks ja kas südameni nõelaks Dakarikeeris mõttest meid ja tujulisi, härrased. Kolk lendab lake kihinaga, vein voolab klaasid. Aga seal kiigub leida laua taga ju nii kui nõelte peal. Tatjana Q igal juhul peab tänama. Poeet on suu, kuid väga sõbralik natuur. Nüüd joote tervist pidu puhul ja kingib oma väärt kuple tatsianale misseutriki. Siis ruttab taaniakk õnnitlema pik piduliste ridadelt. Seal onu neegril. Aga tema. Kaastundega ta märkab samas, mis piinandaaniat ahistamas. Ta kummardub. Ta pilkunud hell kass peitus viivu vältusel. Nii suvesooja pilgudega, koketne mänglus, osavat kes teadiskisin pärist. Tatjana king ta pilgust aga sai kosutust kui loomingusse. Mill, mis virgub vihma. Teetund on käes ja selleks ajaks ka vaigu kunstimänguhoog. Maal tunni aru tähistajaks on lõunat p ja õhturoog signaalide kõõvinatumi laseme siin lauad katta just ette nähtud aegadel. Kõht on täpne tunnigel. Kuid paraku pean tähendama, et praadidest tortidest tühjamis korki, sest ma kipun rääkima niisama, kuid kõigi aegade koloss ja ebajumal hoomelus. Teed jooma paistelt viisil tasa. Just tasub tütarlasteparv. Korrakon kosmost tasa fakat ja Fle ja metsasarv peosaali hõljuvadki paaris Londoniga ja provintsi baaris Norbetusco. Tatjana ees on kohelinski. Iga mees orkestri heli, särtsu süütel kaob saali. Nagu tuuletiib toast viimse vanapiiga viib mu kraps Tambovi sulerüütel. Üksluiselt korduv muutub üha, kui meeletu ja ennatlik noor elu Hoodiad tormi müha on kiirem valsi, Viheri. Oneegin kättemaksu eeli. Nüüd muiates ja talaneeli on oiga kõrve. Jalamaid Nad keerlevad kesktantsijaid. Ja siis veel ka istub. Jutuainet on, Eigin leiab siit ja sealt siis jälle poole sõna pealt. Nad keerlevad keskvalsilainet. Kuis üllatab see rõõm ja luht? Nii Lenskit kui ka publik? Ja Olga, võlts ja olge raatsis. Ah, kui paluks nii petlik, on see kevadel, nii reetlik, elu koidukumas? Rõõsk, lapsukene issand jumal, kuid pehmelt punutud intriig ei ärasid, mis liigselt? Peolt koju kapates, kui maru noor Lenski naiste nipid ja kuid juba tunneb juba teab ka lahendust, mis annab aru ja külmuski. Tal kohab tuul kaks püstolit jättina, kuul. Nagu kord ja kohus, nüüd kohe, kui tal naksub kukk tuld, Väksima peab raini lukk. Ju mõõdab naaber laskeliini 30 sammu ja veel kaks, mis tulistajaid lahutaks. Ju heitsid maha Beleriini ja püstoli said kohapeal. Siin ja Lenski seal. Võib alata. Nüüd ühel ajal nad astusid ja kumbki meist läks neli sammu surma laialdaselt mõõtsid alles teineteist. Samm ühtlane ja südakale Onjeeding, käisime kõrgemale tõstmas, väljuvad nõnda siis veel mindi, sammune diviis. Sel minutil Onjeeding tulistas. Ja 100.. Lõi Lenskile Takalmgeenid. Kätt hoides äkki südamel? Tava kuku. Kaialdasa veel helihääli, hüüab nurr. Kuid pilgus, mis ju kustub tasa ei ole valu. Monielin kehas külmaga vil uskuda ei suuda, seda, vaid hüüab, jookseb, hüüab taas noort laulikut, kes lamab maas. Kõik asjata. Ei ole teda. Torm, lõõtsus, raksus, vajubuk, Õiskoltus altarile antu. On kena, kui te vaenlast suskab. Nõelterav naaskel epigramm. Kui maru sõngesspeeglik purskab seetõttu näitelt sõdena. Punk kena, kui ta kohalt tammub ent piilub arelgi ja ammu. Kuid saata meest duellid hauda. Kenad kaaslased Sessammeks, Teideta õpetaja Paadam. Kui teie vastaseks on aga nools õde kelle kihab teid, häiris viinaklaasi taga ja riivas teie märkust või kes ehki ennatlikus valus duellile Liidukalt palus. Mis ütleks, inimsüda teil meil meeleheiteminuteil kui korraga see Sõme lamaks maala S rinnas telje kuus kui surmapitsa tema suund lähistele Kaledamaks kui temale des hirmu kõik on igavesti ükstakõik. Leinajate poeedi kadu. Nii rõõmsalt nakatunud puult. Kõik õied rapsas, rahesadu. Latt murdus maha. Meiu. Mu sõbrad kus on hinge helgus, kus tunde puhtus, pahe, pelgus, kus aatelised Algeriood, kus vili päeva tööd ja teod kus armutorm, kus õnne kaotus, kus rõõmu sirab Lättasin. Kus mõtteihade May, kus kujutluse kõuelaotus, kust püha luule, Tikse lend, kus unis Ta ulgu vent. Oleks võinud inimsoole tõtt näidata ehk lähemalt. Eelkäijaks olla õnnepuu või saada kuulsaks vähemalt kord oleksid ehk olnud ajad ühtjärge, uued aastasajad kui laineharjad Kergakil. Ta helitornis elevil. Kuid ei. Ta kustus muremeelis. Ehk teades püha saladus. Ja põrmule keskpimedus. Ei tuiska järel 1000 keeli. Üldinimlikul ilulaul maailmahümn ja tänulaul. Võib-olla paneb ta siia paatusta, süda. Nooruspalavik ehk möödus nagu luule hellust. Ta lahkus, muusas, abiellus ja seljas lahe laabervat, sõi, kosus, võttis kärakat, silmi, vidukile, vimma, turita muutuse, elu targemaks, keskiias jäi põlvist põduraks, sunnik voodis verenes ja suri keskplaastri pote kõrges eas nutt jalgade ja laste seas. Õnn sellele, kes noorust maitseb, kes õitsema läheb, õiekuul, kes elu külma eest kaitseb ja küpseb nagu vilin puu. Kes veidras daatest vähe küsib salongi pööbli hulgas küsib, kes noorena frantseteks, kuid saares kolmekümneseks, kõik vanad Bergud jätab maha, kes teeb karjääri ja partii, kes viimaks võlgadest on prii. Tüdravdan au ning raha ja keeles öeldakse, kui viks küll hällist hauani oliks. Kurvastab see pime ja salvav mõte südameid, et noorust ise narrisime, et palku ta pettis meid. Mis piinanud pidudel, vaid süüa moepruuki pühaks pidades ja targutada ridades, ükskõik seda seal kaasa lüüa. Kas teile võõras, igal pool? On kire kiskja, mõttevoo. Kui suure lärmi lööjad seavad vaekausile, tegi head ja vead. Olgu, ulgunteeskleiakstid peavad Kataidikamat kavalpead. Nad kuulutavad eluajaks veid lihtsalt huupi hullerdajaks või koguni murdee muliks. Miks tuusadze soney? Miks ei teadnud midagi ta pooles? Ei olnud halli taeva all tööd, elusi naistkida? Ta polnud aastat tegi poolest ju päris noor või haljas uus. 26. Duelli järel polnud kuskidel enam paigalpüsimist mis aitas rännu rahutuski, priitahtlik reisi vaevjorist. Jäid maha metsad, künka hari, kus verine ja võigas varimilt ahistas ta viga. Hetk. See tundlik, aga tüütu retk. Mil sihtige vist oli, vaevalt, näis just niisama tuhm ja hall kui kõik maailmad kamaral. Ta pöördus koju, lahkus laevalt. Ja oli samal õhtul veel, kuid Chatski palliadini. Ühtaegu pöördub Publicaga teed, andes uudistama, jäi luht ilmada, kelle taga käis uhke kindral püstipäi. SLS Taanis olnud ühtegi teadlikku ja tehtud rühti. Eil rahutus, Rutukust ei ülearust jutukus, ei melu, kihku kibelemas ei tiirdi kõõrdi, käänappeid ei võluvõtteid vigureid. Just see, kelle vastu oli koheda kuldne, targutab ja tohesel kaugel sirelite all. Kas ta tõesti oli joonieediniga praegu nii ükskõikne? Siin olid vürstid, jab just hinnad, siin olid kindralite seas ka vanad vihased lõvinnad, näod, kipros, talu roosid peas. Siin olid kõikjal vajalikud puupead, näod ja nägu tikud. Siin oli tütarlapsi, kes ei naeratanud iganes. Siin oli vestlejad, killaskariigist, rääkiks, diplomaat. Siin oli lauka aristokraat, kes naljapärlid nõnda pillas, kui polekski meil otsa äärt, mis nüüd on veidi naeruväärsed. Quics moonieeginnylanna elul üks mägevus nüüd köitmas meil. Kui Maesteetlikuks on muutne katsianat range kõrge kraad kuid juba harjuda, on suutnud peenliftiga ta meelelaad kus kõik on teda imetlemas kehtihkaks otsida veel temas vaest armunud ja üksildast Tatjana. Seda tütarlast, kes valvas tumenevalvaatel öö taeval kõrge lennulist kuud. Ja ihkas käia tema saatel kama, teeksin alamal maakeral mullakamarajaht siiralt, kuni silmaveeni hingigatsmas hõõgvel pea, kui laps on armunud jätkeevitatsiaalasse ja muud ei pea. Ta sõidab jälle, tõttab suurde klaaskota sealt vürstinna juurde ja varjuna käib kannul tald, mis õnnelikul õhinal Tatjana õlgadele laotab oneegi udupehme boa. Ta kõrval kõnnib läbi toa kätt, riivab kuumalt ukse pauk ja trügimas, kus kihab, keeb eest nihuta blanketil. Kuid kõrgedaan keskpalli kära ei märka teda. Mis k-d, foneedi? Sure kasvõi ära. Ta on koduski, on samali. Kord, poetab sõna vahelgaks kordistimekas suutumakski, ta tulekutse, mõtlik siin. Koketsust põlgab, suurmaid. Oneedincol dub. Kuid jäikust givelile Taani osades. Joaimatakse halvatud. Ju kardab, tohterteesikuski. Ju soovitavad sedamaid kõik tervisele ja ravi läinud. Kuid ei, Ta reisida imal ta kuurorti, tal on pigem lust eelteadet saata varju valda ka enda silla tule. Katki ja nad kõik see täbar lugu ei häiri. Nii on õrnem sugu. Miks põdejaid doltu viik? Miks pihtima peab kirja teel, nüüd just on leegi armukirge kui temale näis ikka pens. Nii asjatu korrespondent. Vist oli kannatus liig, virge ta südamesse. Rida-realt siin anda kiri täpipealt. Võin aimata, kus haavateid kurb saladus mu kirja saadi. Puist teie põlglik, uhke vaade, nüüd viskab viha sädemeid. Miks räägin siiski hingevalust, mis ootan ma veel oma pead, kui ainult kahjurõõmuks aluste kannavad need kirjaread. Korter riivates, teie elurada ei tihanud ma usaldada teid tunnest, armastame elus mul polnud mõtteski, see puhul ei tahtnud ju mingil juhul käest anda vana vabadus. Veel midagi. Meid lahku paiskas julm ohver, Lens keelu ots, kõik hellad alged, rebis, raiskas mu südamesse uskav trots. Liik võõras, kõikjalt kütteta. Ma õnnest mõtlesin ka nii. Õnn, see on rahul, olla prii. Oh jumal, kuidas küll sant? Vaikselt nagu varjud pilte kannul püsida ja samas Eesti näha minut minutiliste huule, Nurti naeratamas depilgu paistel tajutade hääle ilmet, ilulikust kui surmas sülle vajuda ja kustuda. Oh õndsa lõikust. Kuid võimet, nii otsin peitma huupi, kõikjal vill on praegu üksluise päeva pudemeid kui pärast pikki ooteaegu juuste juhus. Mind. Mu lõpp on raske niikuinii. Jah, selleks, et mu elupäevad veel vältaksid, on vaja mul eelteadmist ikka hommikul, et täna teid, mu silmad, mäed. See pilt on ka nii, kardan just, et nüüd mu alandlikku Malguste vihkate kui viimast halgust ja üle kõlbu kavalust. Oh, kas te tunnete, kuid koleon armu, hellust, ihata, kuid jalu jahutust ei ole. Siis teeselda veel tihata, kui tahaks peade hõlma peita ja kibedasti nuttes maas, käed ümber põlvedel, heita üht öelda teile taas ja taas. Seevastu häirimatult vaatel kõnetada, käidelda ja naerunäoga näidelda, korrektset küsimustki saates. Ei, otsas on elumaalt, ma enam ei saa endast jagu, kõik on just selge. Otsustagu nüüd saatus, teie meelevald. Ei tule vastust ega tule. Uus kiri, süda, valu, hell, ta sõidab, ootab, sõidab olengule. Ja kohtab kohe künnisel mürsti. Jäiselt kale on korraga see pilk seepale kui halvustav, see huulepaar. Nii uhkab külmapõhjaga, nii hangetab kõik tali hard. Kas tõesti nöör on heegeldatud? Kus ärevus, kus osavõtt kus nuttu vini valuvad vahib, vaatab. Tühi vaev. Sel rangel näol on ainult krae. Juba tulekul ja tema tema polnud ikka veel surnud, veel poeet või hull? Ei tuubis kambris olla, taha ta kevadel nüüd lõpuks maha ja puhkab, kamin, tugitool. Nii otse hoogu, nagu nool saan, lendab piki Neeva kallast. Õrn sinist Brigu pragunist, jääd enne vette lagumiston helgitamas õhuvallast erk päike. Porisena maas, kaob lumelokk ja talisaast. Kas vana igatsusi viimu veidriku ehk jälle sinna? Ja teil on õigus, täpselt nii. Saan peatubki, ei kippu-kõppu laskuda, saad nüüd käigu lõppu. Ei ühti kihinge. Pauki luks. Miks kõhkub tallid kahvatuks? Toas istub üsna hiljutisi vürstinna ehtimata veel näol väsimus ja muremees käes kiri, poisil nutuvesi nii nõrgumas nähtaval kui haljad, nired, allikat. Mis valu varjavad, need seinad mis kannatab vürstinna. Need on endise tantsijana leinad. On vaesitaanias silmaveed. Kaaskahetsuse viimses valus maas juba põlvitas ta jalust, oneegin, tumm ja tõsine. Nii tuhm, nii Põdu, põsine kuiv, varju valda, varisemas. Justyna vaatab, väratab. Kuid juba silmis äratab tal teine helk. Ja virgub temas kõik tuttava armas tunde piim. Hell tütarlaps on jälle sind? Ei ta ei sõitli toast ei tõtta. Ei märka meeles maha jätt, lesta neilt huultelt ära võtta veel kaua oma raugeltke. Hing unemaal ja samal ajal pilk pimesilmi põlvitajal. Ta sõnas lõpuks longuspäi ja tasa. Tõuske nüüd. Muli jäi ühte ainult öelda avameeli. Unigi On teil meeles veel see tund kui kuulasin alleelte õpetust, kord õhtu, eeli, nii vaikselt nägu nutune. Nüüd minu käes on kõnejärg. Eks olnud Mike sellel kenam, kui salasund mind sinna viis. Eks veidi nooremgi veel enam. Kuid siis te pöördusite külmalt ära mis elevust või elus ära põis, andagi, mu lihtne arm. Kui kalk te olite quicar mul otsa ees olnud hirmusidki, kui meelde turgatatel nüüdsete argutust. Kuid mingit süüd mu Eestil pole. Tigi de põlgasite püüniseid ja ebatõtt. Ma tänan teid. Uneegin kas hiljaaegu ei meeldinud Madeile, miks te kiusate mind nüüd, et praegude silmis olen erandiks, et mul on mõju lüüdja rikkust et kohta ma pean avalikkust, et sõjasandiks tehtud mees on armualuseks palees. Et käime kõrgustega läbi. Et väe ja võimutippudel nii hele, kuri kõmu Kell nüüd kohe kuulutaks mu häbi ja suur maailma keeled, kas teid seda enam imetliks õnn? Oh kui lähedal see oli. Kuid läksin mehele ja mul nüüd valikuks ei ole pooli mis jäi mul üle õnnetu, kui nuttes keelitas mind ema. Te, peate palun taganema nüüd jäädavalt mu elutee. Süda on täis ise meelt, kuid aus ja uhke. Jumalaga ei saa ju otsast alata. Mis olekski must salata? Ma armastan teid. Omaks, aga mind juba hoiak, keegi muu. Ja temale Ma olen truu Saleks mis tormik ahjud tegi, see pihtimus kui piksenool. Me sõbra südames, kui segi kõik pillas kõu. Kuid ukse pool ju kõnnib kõrecannustega Tatjana mees. Mis siin ei segamu kangelast, kes lugejal nii tuhisevad taeva all, kaob silmist kauaks? Igavesti. Eks elupäevi teil ja mul ju kulunud sel rännakul ta seltsis küllalt kenakesti. Nüüd ometi kord paistab maa. Me laev on sadamas. Hurra. Jäterviks veinide seltsiline ja sinagi Mu ideaal. Ja sinagi mu alati nii erkvel, töö kui luule maalte seltsis jäin ma Ularule. Mis sõnn, see oli laulikule. Onnil. Ja mu imehell tädi ja. Kaugelt kevadel said mulle läbi sume halli öö udu korraga kaks pool aimamisi nähtavaks, kui keset maagilist kristalli end ilmutas. Kui hele Viiu romaani vaba vaatepiir. Kes kuulasid korda õhinal algstrooper pidulaua taga on kaugel, nüüd võid kalmu all. Onjeegin saivele uusi jooni. See kaunis, kelle tundetooni on mutatianastabatud. Ka tema. Põrmu rabatud õnn sellele, kes peole katab, kuid spiikrit pilgetukse joon kes elu pika proosaloo veel enne lõppu kinni lappab ja lahkub. Äkki nõnda vist kui mina siin onilist.