Igaühele meist on antud oma aeg. Kellele rohkem, kellele vähem. Igal on oma aeg. Mis jääb meist edasi elama, kui see aeg kord läbi on. Kuidas oleme osanud või suutnud oma ajaga toime tulla, kas üksi, enda või ka teiste peale, mõeldes kas sirava leegiga põledes või tuhmi tulena hingeldades? Küllap väheks jääb meile antud ajastrist kõigile. Pintslid ja värvid jäid ootama, elus säravad värvid, alustatud tööd jäid pooleli palju mõtteid lõpuni, mõtlemata. Kahte ateljeesse. Kunstihoones ei tule peremehed enam tagasi. Adamson-Eric puhkab metsakalmistu mändide rahus Richard Sagritsama kodukandis väikesel kalmistul, kus lained noolivad rannakive. Need kaks oskasid heleda leegiga põleda ja endale mõtlesid nad oma elu kestel küllap vist kõige vähem. Sellepärast nad suutsidki nii palju andnud. Seal kriitiliselt tundsin väga ammu juba juba õppimise perioodil. Adamsonile puutusin esmakordselt nii otse kokku Jaroslavlis isamaasõja päevil. Mina tulin Jaroslavi 42. aasta lõpus puur-ist sõjaväest ja seal siis oli juba päris kena kogukene kunstnike koos eesotsas Adolf soniga. Sagris oli siis juhatuse esimehe asetäitja ja töö käis neil täientensiivsusega, kuna varem ei teadnud Adamsoni tegevust. Nägin seal, et mees on päris nii häe, organisaator võimetega ja oli juba palju asju juba eteni arutamiseks planeerinud ja suurem osa on neid juba ette mõeldud. Asju sai seal vastu võetud, meil oli oma suur ühisateljee seal linnasüdames üks vana kalanteri äriruum. Aga toredad letid olid sees, seal sättis ennast hästi paigale. Ja pean ütlema, et kunagi Niukest ühistöö vastastikust toetuse tunnet pole olnud hiljem, kui seal oli. Kui saabusin Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi solist 1942. aasta septembris sügisel ja Sagrid seal oli parajasti käsil üks suurem maal õlivärvi lõhn ei ole mulle kunagi niivõrd hästi meeldinud kui tol päeval, kui ma sealt tänavalt Astanud äri uksest sisse keskel oli see niukene plekist välijahi, sellel oli alaliselt üks või mitu kohvi katlakest, talvel soojendas ruumi. Ja seal muidugi vahel, kui hommiku tööle minna, see oli seal temperatuuris paar kraadi isegi külma sees. Ja siis loomingu tahe. Loomingu tahe oli tõesti jaan, teatav kollektiivsustunne ja, ja see töö intensiivsusega seal hommikust õhtuni toimus maalimine ja tol korral valmistati ette suuremaks näituseks kangelaslik front ja tagala. Adamsoni Sagritsa linnuse vallutas domine formaadilt üks suuremaid töid ja nüüd siis Sakritsenjuga Liel lopsakas maalimislaad samatega probleemiks. Adamsonile impressionistliku Antalistlik maal. Jah, me vist võime öelda, et need kaks inimest, kellest täna juttu, ega ta meenutame on üldse meil olid nii nagu eeskujuks, milline peab just see kunstnik olema oma isiksusega, oma suhtumisega töösse, sest mõlemal mehel tegelikult kogu elu oli seotud loominguga? Võiks öelda, noh, eriti mis meil noorema põlvkonna Adamson-Eric oli muutunud juba mingisuguseks klassikuks, omamoodi pühakuks juba eluajal. Ja samuti Sagris, kes võib-olla oli looduslähedasem kui ükski teine meie kunstimeister see tahe väljendada looduse rõõme, looduse hinge oli ka ju küllaltki ainulaadne. Ja kui siin tuua kas või isiklikke mälestusi, siin oli juttu Jaroslavli ajast, ma olin seal pisikene poisikene, aga eks minul võib-olla kunstihuvi algas sealt just kokkupuutumisest sedasama kunstnike kollektiiviga. Jällegi, ma pean siin tulema nende kahe nime juurde. Ja siis oli mul üheks suuremaks elamuseks, mis on jäänud tänaseni, kui järsku seal ümber ühe nurga juustust nägin seal alleteks. Mees maalib Sagris, kes tegi ühekordse kompositsiooni kavandit ja see kavand on mul jäänud praeguseni väga teravalt silma ette saanud tugevamaks tõukejõuks. Ja hiljem siis oli Adolf ameeriklasi, kes esimest korda andis õlivärvid kätte. Raske ja päevad viisid meie kunstirahva kokku. Jaroslavlis seisid Adamson, Erik rehad Sagrits kõrvuti need kaks, kelle meenutamiseks tulitena kokku kolleegid sõbrad Helene kuma, Lepo Mikko, Priidu Aavik, Märt Bormeister ja Enn Põldroos. Adamsoni kaotus on mul isiklikult ääretult raske. Õieti puutusin Adamsoni loominguga kokku veel siis, kui ma teda ennast ei tulnudki. See oli 30.-te aastate lõpul, kui ta töötas Kodresse juures ja kujundas been talente, nii toodangut. Ja otsekohe ma mäletan väga hästi, kuidas iga asi võlus niivõrd oma erakordse uudse kompositsiooniga oma värviküllusega, oma mitmekülgsuse ka, et ta kuidagi ei mahtunud selle tarbekunsti raamidesse, mida ma olin harjunud muidu üldiselt nägema. Tähendab, son kuulub nende kunstnike hulka, kes maaliana oma loominguga näitab, et tarbekunst nõuab samasugust andekust, samasugust mitmekülgsust sügavust nagu kujutav kunstki tõesti kummutas kõik ennetada kehtivad reeglid ja rajas õieti juba selle tarbekunsti arengut, millel muidu üldiselt on astutud alles kuuekümnendatel aastatel ja huvitav, et olgugi, et ta on saanud maalija kutse isoliga kunstnike liidus maalisektsiooni liige siis alati esineb ta koos tarbekunstiga ja näitab seal oma tõekspidamisi sama avaralt sama mitmekülgselt kui me seda näeme ka kujutavas kunstis. Mõlemad kunstnikud panid just erilist rõhku puhtale erialasele meisterlikkusele. Raske on leida Adamson Eriku töödest maalipinnast kusagil nihukesi valgeid laiguks nimetas niukseid väikesi laiuxi. Maali täidaks selliseid, jah, täpselt. Ta ei sallinud seda ja. Tema töödes tõestasime maalikultuur, oskus töötada iga nüansiga, iga tooni, leida teda absoluutset tasakaalustada, anda talle sisemiselt maksimaalne rikkus. Selles suhtes võib-olla Adamson Eriku maalikultuuri küll meil erakordne ja selles suhtes on ta tõesti meil kõigil võib-olla olnud väga suureks õpetajaks ürite monatur, murdid. Kahtlemata olite kõige parim kompositsiooniõpetaja, kes oskas üliõpilases avardada tempo, fantaasiat, sisendada temasse väga suurt töökust, loomisjulgust, niisugust endaga rahulolematust edasi püüdmist. Kui instituudi direktor on olnud niivõrd osav organisaator, et analoogilist isegi on endale raske ette kujutada. Tallinna tarbekunsti instituut oli esimene kõrgem õppeasutus tarbekunsti valdkonnas. Eesti ajaloos. Tähendab, oli vaja mitte ainult olemasolevas hoones edasi ehitada vaid oli vaja see hoone üldse rajada. Ja niisugused erialad, nägu, juveliiri eriala, suuremas laastus metallehistöö, moejoonistus-i, pargi kujundus. Kõige võib-olla nii sügavamini võivad aru saada, kuivõrd raske on absoluutselt uue rajamine. Esimesena. Adamson, sest kui inimesest ma olen alati pidanud teda imetlema kui kangelast. Me teame, et ära raske halvatus, löögi oli tald paraliseeritud, parem pool. Ja nüüd juba kaugeltki üle 50 aastane kunstnik õppis töötame vasaku käega. Ma mäletan, tema esimesed natüürmort, põhiliselt lillemaalid, milles ta peale hakkas. Nad olid võrdlemisi väikse formaadiga peeneõielised tehtud, hästi niisutatud vibreeriva peened pintslilöögid. Niisugustel peentelt põllulilledel läks üle juba suured pinnalisemate õiede maalimisele, suurematele tugevamatele värvilaikude leia värvipindadele, käsi muutus järjest kuidagi kindlamaks, pintslid pikemaks ning siis iga järgnev näitus tõi üllatust, kasvas maalide formaad. Lillede maalist läksite ülemaastikule ja nüüd 67. aastanäitusel olid tal juba portreed figuurid. Töödelt ikka värvierksad rõõmsad, optimistlikud kohtudes oli tal ikka mõni naljalugu varuks jälle. Ja võib isegi öelda, et mida edasi läks, seda nooruslikku optimistliku makstava tööd läksid ja seda pulbitsev vanne töötamisviise muutma. Ta ju järjest ainult Lei Lei, uusi teoseid. Ma vist ei suudaks nagu nimetada ühtegi teist kunstnikku, meie kollektiivist kes oleks suutnud võistelda temaga puht produktiivsuse poolest produktiivsus ja mitmekülgset mitmekülgne sinna juurde veel arvestades, et ta oli ikkagi tegemist haige inimesega, kes ikka ütleme viimased aastad ikka täitsa ioniga seisis püsti ja töötas. Ma mäletan, kui ma tänavu aasta käisin tema personaalnäituse avamiselt Kadrioru muuseumihoones siis ma olin üllatatud kõigepealt selle näituse üldmuljest. See üldmulje oli niivõrd mosoorne niivõrd elujaatav, niivõrd optimistlik, et Adamson nihukesele näidisautorid Alexandra asetada tõesti meie nooravangardi, sest isegi noortel puudub väga sagedaste vot see marsruurne elu, jaatavus, jõud ja niisugune elu lõbu, mis kajastas kahtlemata just viimase perioodi Adamsoni selles loomingust. Üksikud tööd olid päris päris pisikesed, seal oli näiteks väikseid plaate, millede kohta Ta nalja, et ütles, et see on võib-olla täiesti uus liik tema loomingus. Kui ma küsisin Adamsoni käest, mitu töötajal üldiselt personaalnäitusel väljas on, siis ta ütles, et tema seda ei tea. Ja teiste sel puhul puutume kokku ainsa niisukese kunstnikuga, kes töötab niivõrd palju, et ta tõesti ei tiha, kui paljudel töötanud väljas, vastas mulle selle peale nüüd niimoodi ühte ühte ma tean, et Need, väiksed keraamiline plaat on üle 700 ja sealjuures meil oli tegemist ainult paaril viimasel aastal loominguga ja need plaadid ei domineerinudki niivõrd ses kõrval oli sama palju metalli, oli ka keraamilisi töid. Maali siin kord oli temaga juttu, ta ütles, et kui ma näiteks maalimisest väsin, ma võtan, hakkan ühte taldrikut või üht nahkehistööd kujundama. Ja sellega mu tööpäev ei ole nii nagu üksluine. Ja selles mõttes kahtlemata tema. Nii värskus nagu iga eseme juurde minnes oli nii uudne kohe ja hoidis ennast terve päeva nisus aktiivses olekus. Ta võis kõik ükskõik mida teha, ta ikkagi midagi uut, jällegi andis. Kui ma varsti peale tema surma järgmisel päeval ateljeesse vali, tehti pilti, mida panna välja postihoone saalongi aknale siis oli just mulje, nagu inimene on hetkeks on lahkunud selleks kohe tagasi tulla, jätkata oma tööd, tööriistad laiali ja. Ühe laua juures seal pole tarbekunsti asjad, mis on pooleli teisel Molgati pääl maal. Kolmanda, kolmas asi, kõik on poolel igal pool, tööriistad, nagu käe järgi võib lihtsalt maha kukkunud. Varamu kirjutab aastal 1939. Adamson-Eric pole lunastanud piletid lõppjaama, ta läheb Maida vastama soliidsele. Kodanikule näib see seiklemisena, ent maailma avastanud seiklejad, mitte geograafia, professorid. Mul oli hiljuti temaga jutuajamine, tuli juttu tema reisidest Stahli väga palju reisinud, väga palju näinud. Ja ta soovitas ka kõigile noortele ikaatus, oleks esimene asi näha maailma. Tal olid need mälestused väga värsked. Unistas, võib-olla isegi või mõtles, et kunagi meie, nii nagu omavahel rääkides, et ta võiks väga palju oma mälestusi kirja panna, mis meil puht nii kultuuriajaliselt nüüd võib-olla kaduma on läinud ja ta seda isegi lootis veel teha, aga näete, see kõik tuli niivõrd järsku. Kavatsus jäigi tal nii tegema. Adamson-Ericu puhul, mis tõenäoliselt tema töölust kogustama olekus, säärane sugune hämmastav vaimuerksust, mis andis tunda võib-olla igast sõnast ja uudishimulikud ja säravast pilgus, millega ta reageeris kõigele, mis ümberringi toimub tahtledest igat asja teada saada igas asjas kaasa öelda oma sõna. Kõik uudised, mis puudusid kunstimaailma, olid temale väga südamelähedased. Ja sagedasti ma kuulsin neid uudised just tema käel esimesena. Ja kui me nüüd meelde tuletame päris niisugust hiljutisi päevi, tema ju sõites ise Kaunases oma personaalnäitust avama ja peale näituse avamist pidid kohe tulema kongressile, sest tõesti see oleks, Adamson oli, kuid ta ei oleks niisugune suur sündmus seal kaasa elanud. Mina kui ajalooline pean ütlema, et tema pani selle suure niisuguse aluse. Meie tarbekunsti ajalukku. Tema pärandist õpib veel Eesti noorsugu, aastaid. Richards lagritsa kunagistest meenutustest Leosemate raamatust rehazzagretz. Vaevalt olime jõudnud Naissaare taha, kui vend mind enda juurde süüdise lühidalt käsutas. Poiss, roni masti. Hakkasin ronima. Kui olin jõudnud juba poolde masti ja alla vaatasin, siis kippus hinge kinni võtma, sest laev ja inimesed sellel tundusid imepisikestele. Kui mastist alla tulin, värisesid käed ja jalad läbi tehtud pingutustest. Hiljem aga ei kartnud ma enam mastis olla. Matuste puhul mul oli võimalus ka esimest korda sattuda Sagritsi sünnipaika Viru rannikule esmakordselt, kuid ma tundsin kõik need kohad ära, mitte et oleks neid kopeerinud. Ei, aga ta oli nüüd ümber loonud omani tunnete järgi ja see loodus ise seal on ka nii, et mul on tunne, et ma läheks ära. Siit võiks esialgu üks tükk aega olla kohe ja need inimesed, selle kalurid ja kõik. Ja nagu ta ise põlvneb ka mitte ainult kalurite perekonnast võt, kaugesõidu meremeestest. Ma tean tema esimest reisu, kui ta veel Pallases käiks suveperioodil oma venna laevaga purjelaevaga sõitis Taani. Sellest reisist tekkisid all üks suurt pilt tormisel merel seal laevades. Temaga oli nii iga kord, kui ta kuskil väljas maalis. Tema piltides oli nüüd heliline päikesesoojuse eredus. Tore valguse sära kuma sees. Tema tahtis ikkagi alla kriipsutada just nihukest rõõmu. Nagu Sagrid saad tunda, siis minule tundub, et see on täiesti temale omane. Sagrits ise inimesena oli niivõrd heatahtlik, südamlik ja ta oma kunstis kahtlemata väljendas oma tundeid ja oma tõekspidamisi. Sest mina olen Sagritsaga kokku puutunud juba riigi kunsttööstuskoolis olid 1900 kolmekümnendatel aastatel. Ja meie ühes peaaegu lahkusime sealt tusse ballasesse meie kuidagi nagu väga lähedaselt puutusime kokku. Sagris, kui ma veel pöörduksin Pallase juurde, oli seal väga armastatud, tema niisugune küllaltki ergas, küllaltki nii maailma kunsti tasemele püüdev vain isegi leidis nii-öelda järeltegijaid ja siin ma pean ütlemagi, et teinekord räägitakse mingitest liimandi koolkonnast aga minu arvates Sagrits väga palju andnud ja Sagritsa niisugune põhjalik, kus veel on minu arvates märkimisväärne, sest tema ei tee midagi kergekäeliselt siin ehk peaksin jälle mainima isegi Agritsal ja meie sylaviku minu õppejõudu, professor Trii kõiki, kes omamoodi võib-olla andis niisuguse tõsise aluse tõsise töössesuhtumise ja suure kunstiarmastuse. Ei ole tõesti imestada Sakritsa loomingulisust päikesepaistelisest olgu see maastik kui süngeltki maalitud või kui raskete pilvedega ikkagi tema leiab sinna kuskilt tuua sisse niisugust värvirõõmu mingisuguse laigu valgus ja see näitab juba, et tema tõesti näeb elus niisuguse optimistliku külge kõige rohkem, olgugi et tema elus on ka olnud raskusi ja aga võib-olla sama nagu ütleme, Adamsoni juures ta värvipaleti muutus väga erksaks ja niisama Sagritsa viimase aja loomingu näeme kui värvirõõmus, kui lopsakas, kui niisugune sisemise jõuga, need on kõik antud. See on just see, mis võib-olla on rohkem tunnetusliku küljega esile toodud Sagritsei läinud võib-olla niisuguse tänapäeva mõistusliku laadi või abstraheerimislaadi juurde. Ja võib-olla tema kunstisümbolite kunst, aga tema kunst on just niisugune eluline, tunnetatud lopsakas. Mul tuleb meelde üks juhtum, kui Sagritsa kohta kord meil arutelul öeldi, et Saagritson küll hea, aga Sagritsi ei ole ikka nii jagu. Siskin vederite siiski. Alle, ütles sell korrale. Vaat siiski metsa mina seenil ei lähe, sest siiski mets on niivõrd kuived selle põlema. Aga vaat sagris muide all oli väga suur sagris armastaja ja nad olid mõlemad niisugust toredat juurikat. Tõesti, ma pean sageduse kohta ütlema, et nii palju, kui mina tunnen, ta oli niisugune sitt nagu rannal kalu läinud, nagu tal kasvasid omal kodu koduõues, mida ta on väga palju maalinud ja mida ta on andnud edasi niisuguse suure armastusega nagu Üht, loodust võib anda niisama tema rannamaastikud. Kui seal kohapeal ma olen seal mõned korrad käinud natukene tutvuneda selle ümbrusega, siis ütlen ei ole vist küll kohta, mida Saagrid sealt ei ole maalinud, on see siis selja, jõe org oma lopsakusega või siis vee, vesi oma virvendusega nende käänakute vahel või samuti see kivine rand ja niisama ka need toredat. Rutja männid. Eks siis tule, tõsi see, mida viimastel päevadel on võib-olla paljud on nagu rõhutanud, et Sagris tõeliselt õnnelikuna ja tõeliselt loova vaimuna tundis just nimelt oma kodutalus just seal ja ja onu tore siis sealjuures vaadata ka, millised tekkisid tema suhted seal kohaliku rahvaga. Tal on niisugune tore poiss, kõikide lemmikuks sai vot nyyd, kui mõelda, et kui me selle materjali siis kogu see sealt valdkonna rahvas ta nagu oma laps kõigile. Ja, ja sellepärast on ka mõistetav, miks. Miks ta tahtis, et teda just maetaks sinnasamasse. Kui näiteks veel meenutada seda aega, kui meil tehti väga palju ühistöid, mina olin Sagritsaga mitmed tööd koos töötanud ja siin just tuleks jällegi ära märkida seda tagasihoidlikkus pieteeditunne teise kunstniku suhtes, mida Sagris osutas, kuigi võib-olla meie laadid ei ühtunud teinekord ja kui meie mõtted võib olla juhtunud, aga Sagris oskas niivõrd diskreetselt oma mõtteid väljendada, tajad tahtnud neid kunagi peale sundida. Ja need suured ühiskompositsioonid. Ma mõtlen Estonia laemaali ja siin on ikkagi väga suur osa, on saakrid seal nende kordamine. Estonia laemaaling oli sarnane lugu, minul oli ka kuskil seal asjade lähedal, et tuli ka sellest aja seista, et laemaal tekiks, tuli hakata mõtlema, et kes on kõige suutelisemad antud tähtajaga midagi teha, jälle kohe mõte jäi pidama, Sagritse ju, aga kuna see töö väga ulatuslik siis kolm mees sai kokku seal Sagrits, kits ja okas, nemad jagasid siis teemad kalake ära vastavalt iseloomule. Sagritsel tuli see merelaevanduskalandust. Kitsal tuli siis laulupidu okkalali sisse, range marssimine seal üleval. Ja seal ma siis panin jälle tähele seda koostööd Sagrid seal nagu oli vahest mure, et peaksime ikka lõpuni klappima ja mitte ennem mõtetega lahkumine, töö jääb pooleli, ta mitu kord tuli, rääkis mulle seda kunstiakadeemia president, kes Eestis Gerassimovi ja tulis Estoniasse vaatas seda lage. Ja ütleb äkki, et Storov Aga Hagrid loomingu puhul on, seda huvitab väga võrrelda ja vaadata tema teosed, mis on praegu eksponeeritud kunstimuuseumis just kolmapäeval avatud näitusel Eesti maastikumaal ja, ja õnneks kunstimuuseumis on säilinud mitugi tema nii-öelda väga huvitavat maastikku ja siis vaata ikkagi, mis on iseloomulik temal, see niuke, lai lopsakas pintslitõmme, mosoorne, soe koloriit ja see niisugune elu tav suhtumine. Ja me rääkisime ühistöödest ja mul tuleb meelde meie vallasaegsest elust üks niisugune juhtum, kus me kassagritsega tegime esimese ühistöö kui nii-öelda ühele lõuendile. Muidugi, see lugu oli iseendast niisugune lihtne. Meil ei olnud tol ajal niisugust suvebaase, kus looduses käidi maalimas, vaid Me käisime kevaditi või sügiseti oma algatusel looduses. Ja kord me Sagritsaga võtsimegi niisuguse matka ette lähme linnast välja. Oma lõuendit ja kastid kõik seljas. Ja muidugi jala tuli marssida. Ja juhuslikult meile sõitis järele üks talumees hobuse ja vankriga ja võttis meid peale. Ja panime need kastid ja lõuendit kõik ilusti sinna vankri pärasse ja istusime ees. Ja nii kaua, kui me siis jõudsime sinna, aas laeva metsa ja võtsime asjad maha, vaatame, minu lõuend oli läinud kaduma vankrit lihtsalt maha rapunud naga rihi, nagu ikkagi nii abivalmis, et ei ole midagi, tõmbame minu lõuendile kriipsu vahele, lõime ta puu külge kinni, keskelt, ilusti sinna, sina maali, siin parem pool, mina valin Vasaku poole. Ja nii me siis tegime seda esimest tööd. Aga. Ja see võib olla kunstis üldse esimene ühistöö, aga et minul ei ole oma pildist mingisugust mälestust ja sest ma vaatasin kogu aeg, kuidas lagrits maalis, sest tema niisugune loodusetunnetus oli niivõrd otsene minule kuidagi niisugune lähimaastika istunud. Ja seda on ka hiljem Sagris oma loominguga näidanud temale Justmise intiimmaastik lähimotiiv oli temale väga südamelähedane. Ja see niisugune kollane sügisene kasemets, mis, mida ta siis tema selle lõuendi poolele maalis, on mul jäänud kogu aeg nagu silmade see loomingu mälestus, mida ma Saagretselt mäletad Mis jääb järele kauem kui mälestused, elavad värvid nendesse ära, see ilu ja rõõm, mida Adamson-Eric Richard Sabrits nii palju on suutnud oma ande ja tööga anda ja tulevikus annavad nende töö, toob need uuesti meie sekka ja viib tulevik. Kas saab olla veel kadestamisväärsemat saatust? Me ei saa neile enam tänu öelda kõige eest, mida nad meile jätsid. Ja ega nad oodanudki kelleltki tänu oma rõõmsat tööd tehes. Kuid meenutagem neid sellel vaikusehetkel.