Ja ma pean ütlema, et loomulikult jäävad eredamad inimesed, eredamad, faktid või sündmused kuidagi püsivamalt meelde. Ka säilivad eredamalt meeles just nooruses kogetud sündmused ja seigad. Mitmed päris viimaste aastate juhtumeid seevastu kipuvad kuidagi hoopis rohkem siginema. Võib-olla asuvad meie mälestused kuskil kaugematel tagumistel ajuriiulitel, kui nii võiks öelda, kust need mindini omamoodi elektron lülitusid, kindla impulsi tõukel võib siiski esile tuua. Taaselustada tähendab? Ühe olulise hetke meenutus võib korraga käivitada kogu süsteemi, nii et kutsub nagu programmeeritult esile terve meenutustetulva. Kahtlemata tuleb väga palju püüda asju üle kontrollida. Ei tohi kindlasti ainult omaenda mälu usaldada, olen fikseerinud mõningaid huvitavamaid jutuajamisi inimestega mõtteid. Aga teiselt poolt muidugi jah, igasugune faktiline materjal, selle säilitamine on kultuurilooliselt muidugi tohutult oluline. On kasvõi oma väheste kirjanduslooliste uurimuste juures teinekord eriti tunnetanud faktilise materjali hinda uurib mõnda nähtus mingit lõiku inimese elus ja tegevuses ja kuidas tahaks kõigest sellest rohkem konkreetsemalt teada. Aga igasugused kirjalikud kinnitused, kaasaegsete hinnangud, dokumendid puuduvad. Isegi autori pühendus raamatul võib vahel avada tema iseloomu, suhtumist maailma asjadesse ja nii edasi. Ma ütleksin nii, et aeg lihvib kõige põlki mitmedki teravad nurgad. Ülevaatlikumalt objektiivsemalt suhtuda kunagistesse sündmustesse nähtustesse ta oma ilmuvas raamatus kiindumusest. Ma jutustan muuseas ka ühest rängast peatükist oma elus. Ma veetsin sõja päevil kuus kuud halvatuna nõndanimetatud surijate palatis. Ja oleks muidugi äärmiselt võlts öelda, nagu oleks selle palati tume vari lahkunud minust. Ja ometigi nagu kogu sõjasniga neist haiglapäevist säilib, mindi üldmälestusena, kui nii võiks öelda, ikkagi kõik inimlik, kõik seltsimehelik, kõik headuse ja elu poole pürgiv.