Syda Me jäljed priiskavat, kõik vahipostid unustanud silmad kiskunud end alasti, vaatavad otse päikesesse. Lõhnade salasaadikud tungivad tornikambrisse. Kas mäletad? Olin tuisulumi, mis sulas su näol sellel õhtul. Kas mäletad? Valin hall sireli, kobartolmus kukkunud su käest? Olin vein, kas mäletad rõõmu või oli see vägivald? Helide rünnakrühmad tulevad äravõitmatu jõena. Alistu joobu andu. Oleme kui ristimisvesi, kõik vägev, kõik püha. Sügaval nähtamatu tuksub, süda, väsimatu töömees, tunnete valehäired, pohmellis päevad, tühjuse tunnid, mis neist jäävad tema sügaval nähtamatu, kõik tasuma peab kõik tasuma, peab süda. Vaene Tuhkatriinu, vales muinasjutus. Peod täis kive, peod täis kive, istun vete veeres nõlvakust alla, nõrgub rasket mahla. Orus õitseb viinamarjavalgusrohi, joobub tuules ülelustes. Peod täis kive, istun vete veeres, õhus magab, sume, lilla varimägedel on juustes mürgioksad, meri hõngab muskusest ja mürist. Kaljuseinal rändab üksikkaja kulli, kisa võimukas ja vabapeod täis kive. Istun vete veeres ja mu silmades on lumesaared. Must roheline maa, must, roheline maa. Keskusta põldu roheline saar kui lootuse lipp, kui vapper plagu ja helevagu täis lumelagu täis rohehaljast vett sealt voolab minuni ja minust läbi. Ja ära voolab kõik vaesuse häbi ja ära voolab kõik endabet. Mis jäänud on, see jääbki võitmata üks kuldne parmas vihku köitmata, mis sest miks mõelda sügisest? Kasi on millelegi algus. Maa mustan, ainus rõõmus must, kus varjul lõpmatut valgust ja seegi läbi voolab minust Üht märki, otsin aia Winust ja käin narmendavad saapad, et tragi harakas mind kõõrdi, vaat Ta kas tahab õnnetust, kärekeelne kägin mu pea mu vaese peale saata. Oh ei miks karta, hea kohatan, tõrelejad tarka. Ja siiski luusisin ma päeva vargana nii sihitult, nii narrilt, hardana Soometalt Talle ja läbi pori kui igavesi, igatsuse ori. Suur maastik, päikesega avaneb mu ees ja väike laulu pumbozeesenud ajab kohe vile, muist must, muist sularoheline. Ma armastan jah, armastan lihtlabaselt neid silmapiire, lainetavaid laugeid, neid mullaavarusi, kevad, raugeid, kus juba Läsukume, kuldne helk. Ja meie Nõmmekesi hele kurbi kursi enesesse vaatab haige meel ja kuulab värinal öö häälseid kurgi nad ikka teel, nad ikka jälle keel. Sind, tume säng, sind, ase kare, puhas, mis muutmatuna püsib aia uhas.