Mõnikord tundub endale, et läheb kõik mööda, ei tulnud edendus välja ei saanud osa kätte või kuidagi, ei tehniliselt oli seal selliseid asju, mis väga silma paistsid ja ei tundnud ennast hästi ja kuidagi. See nii suhteline mõiste seda on raske nii-öelda, et miks olnud enda jaoks mõnikord oli nii edenda jaoks väga paha tuli saalist sinu repetiitor, Helmi puur, näiteks, me tegime koos, ütled, tähendab, sa tegid väga ilusa etenduse ja minu enesetunne, Kaie Kand sama, mõnikord istuv norus garderoobis, mina tulen, tahan teda kiitma hakata, ka tema arvab, et ei ole millegi eest kiita. Su enesetunne on väga petlik. Ja minu kohta ei olnud sugugi neid arvustusi, nii kiideti küll. Jaa. Aga ma olin algusaastatel ikka kohta külm. Selline tehniliselt ja, ja noh, nii, aga, aga külm ja siis esimest korda, kui ma tantsisin Eino Tambergi tütarlast Mai Murdmaa koreograafia siis hakati ütlema, no näed, sellist Tiius ikka midagi on. Ja siis, kui ma Medeia tantsisin, siis imestati ka, et näed ikka, temperamenti on ka. Nõrgem pool oli kindlasti lüürika. Sellepärast ma ei riskinud kunagi kasse selli tantsida. Minu kunagine kooli direktor Ranna ekstan, ütlesid Tiiu sinule tegelikult sobiksid ainult koomilised rollid. Võib-olla on mul selline mingisugune huumoritaju, ma ei saa ühtegi tundi anda või õpetada lapsi ilma selleta. Nii et võib-olla tõesti sai neid koomilisi rolle vähe tehtud, karakterrollid hästi sobisid. Ma sain Panso juures väga palju lavakunstikateedris, käies endale selles mõttes jalad alla. Sest kõige rohkem ma vihkan ühte näidendit, Smuuli näidendid, meie nimi on Lea. Sest seal lihast tuleb ennast tõesti emotsionaalselt, võiks piltlikult öelda, lõhki käristada, see on selline osa, mis minule üldse ei sobi. Aga Panso pani meid kõiki seda tegema. Katrin karisma Mari Lill tundsid ennast oma sõidu ees. Ja huvitav on see, et kui ma Kleopatra tantsisin, siis on seal ka üks selline koht seal Kleopatra, kus kõik registrid välja panema. Ta on emotsionaalselt nii tugev. Ta peksab seal neid orja ja märatseb. Ja vot siis ma tundsin, kuidas mul seda meeldis teha. Iga etendus ootasin seda kohta, järelikult ma arenesin kusagil edasi selles suunas, et ma olin võimeline neid asju tegema. Võib-olla oli see mul peidus, aga seljatüüp mulle ka muidugi ei sobinud ja siis, kui ma üles läksin, siis istusime seal kõik seal üleval. Toompeal ja ise mõtlesin, nagu väike laps koolis, ei peaks ta mind täna küsima.