Olen olnud oma nooremas eas ligi paarkümmend aastat, kutseline ajakirjanik. Ilukirjanduslikus loominguks lai sel perioodil vähe aega üle ja see minul juhuslik hõredavõitu produktsioon ei tõusnud oma kunstiliselt tasemelt. Olin juba 40 aastat vana kui pääseid avalikkuse ette mu esimene komöödia, tee mobiliseeritud perekonna isa. Siin peale olen ma nüüd läbistiku iga aasta näidendi kirjutanud. Viimase 23. Sealhulgas 20 ruut tervet õhtut täitvat teost kutseliste teatrite repertuaari. Kui asi ainult kandideeris, öeldaks soojema näidendite arvuga, ületanud kõik teised. Seisis veel kord seni meie lugupeetud August Kitzbergi käes. Kolme okupatsiooniaasta jooksul valmis mul kaks komöödiat, kolmas jäi poolele, joon seda veel praegugi. Pärast okupatsiooni ikkest vabanemist. Tiival sai tuttavaks rottide nime all ja ta nagu teada, kujutab okupatsioon aja olusid ja inimesi keskkooli pedagoogilises keskkonnas. Olen aastate poolest juba sellisesse ikka jõudnud kus inimene tahtmatult hakkab tagasivaateid ja kokkuvõtteid tegema möödunud elust minetanud ajajärkudes enda isiku kujunemisest ühiskondliku arengu taustal. Nõnda sellest sisemisest tarbelt aetuna hakanud memuaare kirjutama. On kavandatud nii, et memuaaride esimene köide kirjeldaks mu lapsi.