Kahvatu, krahvinna kuuvalge ööbikulauluga, õilis röövel, salakavanies iit, inetu kääbus, ennustavad unenäod, saatuslikud, kokkusattumused, salakambrid, lossi varemed, kohutavad kuristikud. Need on kujud ja pildid, mis vilksatavad silma ees. Kui kuuled sõna romantika, romantiline mis see romantika siis õieti on, kust ta pärineb, on see vana või uus mõiste? Mõistet romantika romantiline on aegade jooksul püütud väga mitmeti seletada. Näiteks kirjutab saksa romantismi kirjanik Nobaalist nõnda. Maailm tuleb romantiseerida. Kui ma laba selle annan kõrge mõtte tavalisele salapärasuse hõngu tuntule tundmatu väärikuse lõplikule lõpmatuse paiste, siis maromantiseerinud seda. Teine romatistide juht Friedrich leegel kirjutab oma vennale August Wilhelm, mille seletust sõnale romantiline ma ei saa sulle saata, sest see on 125 poobrottik. Sellelaadilise näiteid võiks tuua veel paljugi, kuid see viiks liiga pikale. Hüppame kohe üle pikema ajavahemiku ja vaatame, mis ütleb seda seda kohta mõni tänapäevane teatmeteos kas või võõrsõnade leksikon. Sealt leiame niisuguseid seletusi muinasjutuliselt kütkestav unistavus, salapärasus, igatsuslik, tundelisus, uljas kangelasmeelsus ja nõnda edasi. Romantikat kohtame inimsoo kunstilises loomingus väga kaugest minevikust alates juba Vana-Babüloonia eepose sangari Utnapistsimi seiklustes leidub romantilisi jooni samuti India, Kreeka ja teiste rahvaste epustes ja muinasjuttudes. Sellele vaatamata ei peame seda kirjandust mitte romantismi väljenduseks. Mis on siis romantism ja milline on tema suhe romantikaga? Lühidalt võiksime vastata nõnda. Romantism on kirjanduse ja kunstivool, kus on eriti silmatorkavad valitsevad kohal romantilised elemendid. Romantiline kirjanik on niisuguse kirjanduse suuna esindaja, kuid romantik, võib-olla iga inimene, vaatamata sellele, kas ta otseselt kirjanduse kunstiga tegeleb või mitte lihtsalt oma meelelaadilt. Kirjanduse ja kunstivoolud ei ole matemaatilised füüsikalised mõisted mida oleks võimalik täiesti täpselt ja vaieldamatult defineerida. Mõistet nagu klassitsism. Kriitiline realism, naturalism, futurism ja nõnda edasi on sisuliselt küll võrdlemisi selged, kuid nende kultuurid on siiski ebamäärased. Kui võtame näiteks konkreetse teose või autori, siis mõnda neist on kerge liigitada ühe või teise voolu esindajaks. Kuid mõnega tekib suurigi raskusi. Balzaci leidub teoseid, mis asuvad kuskil realismi romantismi ääremaadel. Näiteks rännak Majakovskit leidub futurismi realismi. Johannes Järbescheril ekspressionismi realismi Arragoonil, sürrealismi realismi, hübriide šeriku maali, Medusa parv sisaldab läbisegi klassitsismi realismi ja romantismi elementi ja nõnda edasi. Üks kõige raskemini defineeritav kirjandus- ja kunstivool on romantism. Sest kui üks nimetaja suudab katta niisuguseid autoreid nagu Bayron ja Ernst Theodor Amadeus Hoffmann Žukovski Janovaalis Victor Hugo ja Edgar Allan puu, siis on selge, et romantism on äärmiselt venivast materjalist mõistet. Kutsutakse ju kõiki neid kirjanikke romantikuteks romantismi esindajateks. Kujutavas kunstis pole asi parem. Raskem kujutelma erinevamaid meistreid kui Caspar David Friedrich ja seentel agroa või Legro ja Mowitzkonsrinud. Ometi on needki romantikud. Osaromantistlike, kirjanike ja kunstnike olid oma loomingus kui ka isiklikus elus paadunud reaktsionärid tagasi kiskujad igasuguste reformide vastased. Teised vastupidi kirglikult vabaduse inimese parema tuleviku eest võitlejad kes ei kõhelnud kaalule, panemast, isikliku heaolu ega elugi oma veendumuste ja tõekspidamiste eest. Loomulik, et niisuguses olukorras on võimatu rääkida romantismi ist kui kindlate tunnustega ühtsest selgepiirilisust kunstivoolust. Ainuke võimalus on katsuda välja selgitada, kas kõigil romantistlikel autoril on midagi ühist vaatamata näiliselt diametraalselt erinevusele ja kui on, siis nimelt, mis.