Tere päevast kõigile, mul on hea meel tohtide esineda siin kantsli all kui ilmalikud preestril pole mul õigust kõrgemale astuda. Ma tunnistan teile kõigepealt, et Tallinna kirikutest mulle kõige südamelähedasem on pühavaimu kirik sest ta on kiimne, kuigi selle arhitektuur on väga lihtne ja range askeetlik. Selles on kõige enam sellist eheda keskvaimu sest dokumentidest on ju teada, et need võlvid on laotud 1362. aastal. Kirik on oma sisemusest säilitanud arhitektuurselt 13 14, sajandi askeetliku ilme samal ajal kui meie teised pühakojad on hiljem ümber ehitatud, suurendatud nii hästi meie monumentaalseid moleviste, meie piiskopikirik ja ka Niguliste teistest kirikutest rääkimata. Kuigi siin on toimunud üks suur tragöödia, mis hõlmas ka Katariina kirikut, ei ole vist, et ja tegelikult ka Nigulistet nimelt reformatsiooni pildirüüste. Vaadake kõik me teame pärimust Ülemiste vanake, sest kui Ülemiste vanake seal oleks tõsiselt ülevalt poolt antud korraldus Meie armas linna raputada siis oleks ta pidanud seda tegema 14-l septembril 1524. aastal, mil märatsevad rahvajõugud nagunii rüüstasid ja purustasid, hävitades ühe päeva jooksul mitme varasema sajandi kunstipärandi umbes 60 70 altarit. Maalide ja skulptuuride ka mis olid kunagi hoole ja armastusega tellitud, valmistatud, kuna nad ei vastanud uutele ideoloogiliste nõudmistele ja tookordne luterlane oli liiga kitsas ja sallimatu, temas polnud kui nüüd küpse kiriku tolerantsust püha vaimu kirikuga seoses. Kõigepealt, kuid meie linna ja rahvuskultuuri algkodu, kust on ju ka eesti raamatukultuur hakanud idanema ja välja kasvama. Sellest 1535. aasta katekismuse tõlkest. Edasi patas Russovi Liivimaa kroonika, Niia Miller, eestikeelsete jutlusteni ja nii edasi alates sellest, et kirik oli esimene rahvuslikult eesti kogudusega kirik, linna hallide kirik nagu Jaan Kross on selle sõnastanud. Kahjuks on olnud kirikul ebatolerantsed, pastorid. Sajandi alguses näiteks leidis üks pasteritest, et see altar on ikkagi niivõrd jõledad, katoliiklik, et see on täiesti talumatu kuigi tema keskeloni evangeelne süžee, püha vaimu, väljavalamine, mida iga kristlane tunnistab konfessioonist olenemata et see altar müüdi miljoni marga eest kunstimuuseumile 1926. aastal, viidi siit ära ja pandi välja Kadrioru lossi peasaalis, kuhu ta muidugi ei sobinud barokkruumi ja siis varjendati ta toomkirikusse siis Nigulistes, sviitides sõjapakku 1000 942. aastal, kui oli siin Saksa okupatsioon, siis nende kunstikomando eesotsas oliks Nils von Holst 100 kohapeal seal balti päritoluga aadlimees, kes laskis selle altari tagasi tuua, siis tehti talle ka suus alus ja õnnistati ta uuesti sisse. Formaalselt oli ta müüdud kunsti muuseumile ja telliti Sis Paul Raualt üks Peetrite Paulust kujutav maal. Paul raud on hea portretist, ta on maalinud ka paar risti löödud taga, see need Petrisse Paulus kahtlemata ei kuulunud mõnestunud tööde hulka, nii et On hea, et see altar on saanud tagasi omale kohale ning nõukogude ajal oli ka hea, et meie sidemed vene restoraatoritega olid sead. Nii et siin töötas ju aastate jooksul Moskva üleliidulise restaureerimise instituuti respiraatorite brigaad kuude kaupa kohapeal ja osalt viidi neid kujusid Moskvasse kaasa ja pärast puhastamist ülem valingutest toodi jälle tagasi. Ma pean kahjuks ütlema, et ühte nendest respiraatoritest Vjatšeslav Titoobi, kes tegeles maalingutega, tagas traagiline saatus kokkupuutes nende mürgiste reaktiividega tekistel Parkinsoni tõbi. Ta kaotas liikumisvõime ja töövõime. Nii et invaliidistes muidugi, nõukogude ajal kasutati vähe ettevaatusabinõusid tõmbekappide ja muu sellesarnase näol. Nii et mõningane see oli võib-olla ka tema isiklikus ettevaatamatusest Snaviliku Suljuseseta liiga palju neid mürgiseid reaktiive sisse hingas. Aga töö, mis sai tehtud, lugupidamisväärne altar, millel oli kaks kihti skulptuuride ülemaalinguid särab meie pilgu ees ja 97 protsenti algsest kullatisest värvidest on säilinud, mis nii vana altari puhul on tõeline haruldus, tõeliselt imetlusväärne. Sellega ma oma ettekande lõpetaksin ja ma usun, et iga kord kui tulla siia pühavaimu kirikusse sõltumata sellest, kas on jumalateenistus või ei ole. Kui siin viibida natukenegi viis minutit, siis saaksid lahkuda kuidagi kergenenud hingega. Head hinge, kergendus teile kõigile.