Peale seda sidusin ennast tugevasti kunstiinstituudi ja tegelikult ma olen selles sammas kunstikoolis, riigi kunsttööstuskoolis juba 31.-st aastast saadik. See on juba tähendab, üle 44 aasta olen selle majaga seotud olnud. Aga kunstiinstituudis ma hakkasin õppejõuks tegelikult 44.-st aastast. Ja selle aja peale on muidugi juba palju noori kunstnikke peale kasvanud. Ja kui nüüd õige meenutada neid kunstnikke ja õpilasi, kes praegu töötavad, siis ma ütleksin, üks kõige vanem õpilane, kes minul on olnud ja ja kes ka minust vanem on, on ja väga nooruslik von seal Esko Lepp. Ta on alati hea sõnakas ja tore, tore poiss, nii nagunii, et teine veel vanem õpilane, kes oli Siimaskop. Aga muidugi kootalid, nooremaid, kes nüüd hiljem on lõpetanud, need on veel näiteks maali ja Lembit Sarapuu anud siis Ludmilla Siim. Ja kui me võtaksime siin nüüd edasi graafikeredzis, oleks Herald Eelma, Peeter ulas, Ennootsing, võtaksime veel võib-olla Tõnis Vint, Marje Üksine. Illimar, Paul ja palju palju teisi noori, kes on väga aktiivsed kunstnikud ja andekad kunstnikud, et neid on tõesti tore vaadata, kuidas nad töötavad ja ja aktiivsed on. Nii et selle aja peale on ikka juba nagu vastav. Muidugi, ega ma selle tõttu ennast vanana ei tunne, nii tundub ikka niimoodi, et alati 60 aastane mees, et no see on üks vana, et aga mina isiklikult küll ausalt öelda, nii hingelt ma tunnen küll, et lavaida kõigile osalist 40 mul on niisugune mulje, et ikelt vigu teretan alati ikka ruttu neid viiekümneaastaseid ja niimoodi ma arvan, et ma isa orel siis kontaktis olla noortega ja üldse kunstieluga rohkem kontaktis. Näiteks mina arvan siiski, et kui oleks täiesti omaette nii ateljees vabakunstnik siis jääb nii nagu elust natuke kõrvale, aga kui oled ikkagi instituudiga seotud või üldse noorte kunstnikega seotud, nii et see annab igal juhul juulist. No muidugi, ma olen üldse palju reisinud ja ringi käinud ja nii Nõukogude Liidus kui ka omal ajal sai käidud ju Elmar kitsega, käisime seal Armeenias ja interräindoff ja haloridele ja ja Richard Kaljo ja siis olime täitsa niisugused noored mehed, kes ronisid mägedes, seal oli läinud, of oli meist kõige vanem ja tema oli kõige-kõige kangem mees, ma ütlesin hommikul vara, oli juba mägedes joonistamas ja niisama olen seal Kesk-Aasias käia Sagritsega koos. Ja, ja väga palju materjali toodi minu arvates kunstnik peab liikuma palju ja joonistama ja maalima. Natuurist mitte ainult lihtsalt istub ateljees üksipäini, aga muidugi istudes aeg, kellel ei ole kadee Solejana süveneda ja teha tööd niimoodi. Kunstnikul on ju see kõige raskem arvates ennast tööle sundida. Sellepärast et videol väga andekas olla, võib väga-väga head ideed olla, kui ennast tööle ei saa sundida, vaat siis ei tule ka midagi välja, sellepärast alati ennast mingisugust põhjust leida. Ja ma ei tahaks teha või homme või külmunud väsinud. Vaat niisugust asja mina nagu ei, katsun vältida, sellepärast et ikka sunninnas tööle. Töö tegemise juures tekib alati vanisugune töötuju ja, ja see on nagu mäng või mõnulemine, kui ma eriti üksipäini ateljees olen või näiteks siis siis mul on rahulik, ma saan natuke muusika mängib vaikselt või mul on niuke meeleolu ja pikapeale tuleb hea töötuju ja teeb. Aga alguses oli, tihtipeale on nii, et ka, et ei taha seda teha, et Ivan instituudis oma tunnile rahandud väsind oled ja, ja üldiselt aga muidugi kõige parem tööaeg on alati koomiku poole, sellepärast et võtame näiteks hommiku värske peaga. Ma armastan sind jalutada natuke ringi ja tulen tagasi, teen tööd. Et esimene pool päeva minust ei ole kunagi olnud just öötöö tegijad olnud. Ma armastan seda lits, äärmisel juhul konna tõesti midagi tarvis teha, nii et kauem, aga muidu harilikud Vardinikeni olnud.