Tänane saade oli mõeldud alustamaks mälestustesarja filmi tegemisest Eestimaal. Ümbritsev elu on aga läinud meil nii pingeliseks, et leidsin mul ei ole õigust minna minevikule pühendatud filmisaates mööda tänastest sündmustest. Lõppude lõpuks, mis on ajalugu vaid üks sekundi murdosa hetk teeb olevikust minevikku, muudab, on oliks. 20. jaanuari õhtul 1991. aastal filmis minu Läti filmi kolleeg Andris slapins veel Riia veriseid sündmusi. Piir ei olnud alanud uus päev, kui Andris Slabižist oli saanud ajalugu. Täna, kui ma kirjutan kokku seda saadet, saadab Läti rahvast, keda Riia kesklinnas asuva Vabaduse ausamba juurest viimasele teekonnale. Ja langetage meiegi hetkeks pea. Jaa. Just vabaduse ja läti rahva ning paljude teiste väikerahvaste rahvusliku taasärkamise eest võitlus kõigis oma filmides anris, slapins. Ja üleüldse oli ta fantastiline inimene ja väga suur oma eriala fanatt. Ta oli rahvusvaheliselt tuntud etnograaf etnograafiliste filmide režissöör-operaator. Viimasel aastal aga oli tema vägivallale tundlikult ja teravalt reageeriv dokumentalisti kaamera koos Juris Boydnexi Viidas vaikse omadega jäädvustamas pöördelisi sündmusi, olgu siis palka rikkumis Gruusias või Moskvas. Edasi ma annaksin eetrisse Mark Soosaare intervjuu režissööri Juris poodnik siga, kes ka osales nendes hirmsate sündmustes 20. ööl vastu 20 esimest jaanuarit Riias. Seal interesmakordselt eetris Eesti Raadio ööprogrammis. Juures poodneks on mees, kelle filmid kütti tähtkuju, kas on kerge olla noor ja nüüd juba suur mitmeseeneline dokumentaalebapea. Meie on peavalu teinud oma väga teravate võtetega kõikidele konservatiivsetele jõududele. Alo joriseda Marek seda kas või kapsast aiani kruvida. Jaan Budjet alpakatransport tabeli Palju ning raskemate limiidi on juba saali kaadrevoliit v eskasalisto tam i piili Aperaatorapodniks Actoetapov. Akto Juris tuumas Navas streiliaaligak na ginaateraatorofiili prostati põlistlusi ained. Juris videol Paslednikaator Andresse kakerdavad ledid toon viicial ston basseinis lavastusega. Ma loodan, et te mõistate mind ja vabandate mind. Et ma ei saanud eelnevat teksti tõlkida eesti keelde. Arvan, et nädalapäevad tagasi oli Eestimaal palju neid, kes polnud kuulnud sõnaühendit OMON. Tänaseks on Riias viis surnut ja 10 haavatut. Tapetud on filmioperaator Andris slapins äärmiselt raskes seisundis, nagu te eelnevalt ise võisite kuulda on. Teine Läti filmioperaator, Viidas, vaikne veel. Tänapäeval oli ta elus. Mida toob tala homne päev? Ei tea. Võitlus tema elu ja tervise pärast kestab edasi. Haavata on saanud läädi, operaator Vladimir Brežnev, kehalised vigastused. Soome filmi operaatoril Hanno välisanenil. Läbi aegade on olnud üks kirjutamata seadusi et kõige värisema verisemata sõdade aegu on püütud säästa medtöötajaid, filmioperaatoreid ja fotograafe. Meie teiega oleme tunnistajaks sõjale, kus nagu näib, ei kehti mingid mängureeglid ja puudub igasugune eetika. Meil käib propagandasõda. Ei olnud mul ega kellelgi teisel ei mul ega kellelgi teisel ole tõendeid selle kohta, kas Läti filmioperaatoreid tabanud kuulid olid juhuslikud või mitte. Ometi kahtlus ja liialt palju on fakte, mis räägivad just vaba ajakirjanduse ja ajakirjanike vastu suunatud otsese ja kaudse vägivalla aktsioonidest. Mõelda, kui lihtne oleks puistada puru maailmale silma Leedu sündmuste kohta, kui ei oleks olnud narr hakata reportaaži kui kohe järgmisel päeval pärast neurovi Pascrilli poleks olnud poodnexi põletavat materjali eetris, mis filmituna sündmuste keskel lükkas otseselt ümber neurovi laimu käib propagandasõda võitlusmassi ja iga konkreetse inimese hinge pärast. Siin määrab palju nende inimeste südametunnistust, kellest sõltub edastatava informatsiooni autentsus. Üldse elame ajas, kus sageli pole aega kuulata mõistuse häält. Määravaks osutub südame hääl. Sündmustest Baltikumis on kujunenud omalaadne südametunnistuse sisemise aususe ja eetikaindikaator. Pärast neurovi reportaaže jagunesid Leningradis inimesed kahte lehte. Kiirelt reageerisid Leningradi kinematografistidega, kes helistasid Eestisse, et vabandada toimunu pärast. Helistamisel järgnes soov sõita siia, et tutvuda kohapealse olukorraga kogu ta vastuargumente demokraatia kaitseks võitluses konservatiivsete jõududega. Ja nii juhtuski, et teisipäeval see on, siis 22. jaanuari hommikul võttis Eesti kinematografistidega liit vastu väikese Leningradi kinematografistidega delegatsiooni, mille koosseisu siis kuulusid Svetlana karma liita stsenarist, riikliku preemia laureaat ja keda seovad Eestiga märksa kaugemad ja tugevamad sidemed, kui esialgu arvata võib. Nimelt tema isa, stsenarist Bošakovski On kirjutanud Kalju Kiisa kahe filmi jääminek ja jäljed stsenaariumi. Ja nii on ta eesti ja eestimaalaste elu ja toiminguga kursis juba pea 20 aastat ja enamgi. Ühtlasi on ka Svetlana karma liita kuulsa Leningradi režissööri Alexander Germany abikaasa. Koos temaga tuli Tallinna veel režissöör juurimaamin, kelle viimane film pakenbarid on väga omapärasel viisil sattunud riiulile, aga sellest hiljem ja näitleja Ludmilla Samafaa laval. Leningradlased kohtusid Eesti kinematografistidega, esinesid Eesti televisioonis ja kohtusid ka vene kultuuri seltsi ja vene ajakirjanikega. Sellest viimasest kohtumisest tahaksingi pakkuda teile väikese üle vaata. Kohtumisel räägiti, palju neurovist vapustas ja tema Repatas meid kõiki, ehkki jah, nendele, kes temaga varem lähemalt kokku on puutunud, see nii väga ootamatuna ei tundunudki. Mulle peab tõtt tunnistama, oli see küll löök allapoole vööd sest olin teda seni pidanud väga professionaalseks ajakirjanikuks ja väga huvitavaks ajakirjanikuks. Just aga tagantjärele tark olles näib, et olen kahe silma vahele jätnud kõiga, et seni on ta oma saadetes ju võidelnud eelkõige maffiaga, mitte ideoloogiaga. Tõelist vene intelligentsi ja mitte ainult vene intelligentsi on alati iseloomustanud valu oma maa, oma rahva pärast, kõrgendatud valu läbi ümbritseva vägivalla ja ebaõigluse vastu. Aga andkem jällegi sõna Leningralastele. Eriti huvitas kindlasti meie külalisi valupunktid, mis on tekitanud probleeme muukeelse elanikkonna keskel ja nii räägitegi palju keeleseadusest, kodakondsuse seadusest, valitsuse hinnapoliitikast ja püüti määratleda Eestis valitseva sisemise kriisisituatsiooni eripära. Võrreldes Läti ja Leedu või siis Venemaaga. Järgnevad kuulete lõiku Vitali Belobrovtsev esinemisest. Jah, me elame keerulisel ajal, käib infosõda. Aga kus sa oled siis sina, minu Eesti kolleegist, filmimees? Ma ei ole näinud sinu kaamera poolt jäädvustatud pilti, ei Tbilisist kuust, ei Leedust, ei Lätist, ei sellest, kuidas neurosepitsus oma järjekordse mängufilmi sündmustest Eestis. Täna, 26. jaanuaril, mil meie saade eetrisse läheb alati kell 15. Null null. Tallinna kinos Kosmos. Teine rahvusvaheline sõltumatu tummfilmiturg mis lõpeb euro, vabariigi kultuuriministeeriumi ja Euroopa dokumentaalfilmi Instituudi ning vahendusfirma meediumi poolt organiseeritud seminariga. Siin Est. 26. jaanuaril oli kinomajas Arvo Kruusemendi filmi sügis esilinastus. See on juba ajalugu. Täna aga ajal, mil meie saade eetrisse läheb, see on kell 17. Null null esilinastub kinomajas Arvo iho mängufilm ainult hulludele. Sellest kõigest räägiks aga juba lähemalt teise veebruari saada. Nüüd aga teeme praeguses saates väikese pöörde tagasi minevikku 50 aastat. Üsna palju on räägitud filmi tegemisest Eestimaal vabariigi ajal kuni 40.-te aastateni. Suure ja hindamatu töö on siin ära teinud veste paas, kellelt on ilmunud raamatud olnud ajad ja ajahetked. Teater, muusika ja kino on viimasel ajal üsna regulaarselt avaldanud vanade väliseestlastest filmitegijate memuaare. Kirjutatu ja räägitu võiks kokku võtta järgmiselt. Vahetult enne neljakümnendaid aastaid oli stuudio Eesti kultuurfilm varustatud tänu riiklikule dotatsioonile. Lõpuks ometi oli riik aru saanud, et ainult väikeste dokumentaal- ja kroonika filmidega Eesti filmikunsti ennast ära ei majanda ja edasi ei arene. Niisiis tänu riiklikule dotatsioonile oli võimalik end lõpuks varustada üsna hea kaasaegse maailmatasemelise saksa filmitehnikaga. Lõpuks ometi oli loodud majanduslik tehniline situatsioon. Filmikunsti normaalseks arenguks. Oli tekkinud küllaltki arvestatav operaatorite kaader, mille tipus seisis Konstantin märscaclile hakkas juba järele jõudma, Vladimir parvel. Tehti üsna korralikul professionaalsel tasemel dokumentaalfilme. Mängufilmidest ei käinud küll veel jõud üle, aga moraalselt oldi selleks juba valmis. Siis algasid neljakümnendad aastad, mis juhtus edasi. Kunagi seoses ühe filmi ettevalmistamisega õnnestus mul vaadata järjepanu ära 38. 39. 40. ja 41. aasta filmikroonika. Hämmastas see ränk lõhe, mis eristas 38. 39. aasta filmiesteetikat 40.-te aastate omast. Inimkeskne rahulik, voolav, ilmselt valitsevast elurütmist tingitud stiil asendus jäiga kaadrikompositsiooni sündmuskeskse filmikäsitlusega. Unustamatu on üks kaader ühest 40. aasta filmikroonikast kus see on, nagu ma hästi mäletan, siis vist oli see kas tehase Volta või või mingi niisuguse suure tehase miiting, kus siis pidi kajastuma juunipööre. Ja, ja selle keskel oli siis inimene suures kaadris, kes ilmselt ei saanud absoluutselt aru, mis tema ümber toimub, millest on jutt, millest räägitakse. Ja mulle näib, et vot see kaader küllaltki iseloomulik tollele ajastule oma raamatu ajahetked lõpetab veste paas järgmiselt. 15. jaanuaril 1941 viidi Eesti kultuurfilmi NSV Liidu kinokomitee alluvusse ja kas kandma nimetust kinokroonika, Eesti stuudio uute teemade ja neile vastavate väljendusvahendite otsinguid pannakse 1940. aasta teisel ja 1941. aasta esimesel poolel algustähised Eesti nõukogude filmikunsti arenguteele. Kõhklemata võtavad sellest tööst osa operaatoreid Vladimir palver ja Konstantin Närska. Ja 15. jaanuar 1941 tähistab pööret Eesti filmikunstis, tähistab on natukene vildakalt öeldut. Hetkel oleme ju harjunud selle sõnaga ära märkima midagi rõõmsat ja pidupäevast. See sündmus aga katkestas vägivaldselt normaalse ajakulu Eesti filmikunstis. Meedia, kuidas oleks Eesti filmikunst arenenud edasi, kui ei oleks olnud viieteistkümnendat jaanuarit? Ometi tihti aga ka pärast seda edasi filme? Ja ma ei tea, kas olid need inimesed selles süüdi? Vaevalt. Ma arvan, et kõik on märksa keerulisem ja komplitseeritum. Ka siin oli stsenaarium, mille lavastamise käigus inimene üksikisikul enamasti statisti rollis ja ehkki talle võisse mitte meeldida. Ometi ei saanud ta sellest mängust välja astuda. Nii või teisiti on see periood meil filmikunstis väldanud juba 50 aastat ja ka see on meie filmiajalugu, milles on nii halba kui head ja me ei saa ega ei tohi seda olematuks teha. Aeg läheb ja paljud nende päevade üle elanud on juba Liiva-Annuse juurde läinud. Tõde aga ei peitu mitte ainult arhiividokumentides, teame ju kõik väga hästi, kuidas neid dokumente tol ajal koostati vaid hetkel vist ennekõike üksikisikute tõdede kogusummas. Sellepärast on tagumine aeg hakata koguma mälestusi materjale filmi tegemisest Eestimaal neljakümnendatel, viiekümnendatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel. Eesti filmikunstil ei ole oma muuseumi. Seni on materjale, fotosid, mälestusi kogunud filmi tegijad entusiastid ise. Ja enamasti need materjalid vedelevad voodi all või tolmuvad kusagil riiulinurgas. Ometigi oleme me ainult siis tugevad, kui me oskame teadvustada ka oma minevikku. Ja alustagem siis täna mälestustesarja Vladimir parveli lese jutustusest. Proua parvel teie kõnest lööb läbi väga šarmantne aktsent. Kus te olete selle saanud? Aga kas seepärast, et ma veetsin üle natuke üle 10 aasta lapsega Kaug-Idas sündis Tallinnas, kui me Eestisse tagasi tulin, siis ma ma ei teadnud ühtki sõna. Nii saavad oma vanaemaga rääkida, vanaema ei tulnud vene keelt. No ta siis ikka peale, tüdrukud sulle seal hoovi peal siis kuidagimoodi õppisime, siis hakkas koolis ka eesti keel muidugi. Kuidas Kaug-Itta sattusite? Sellepärast et mu ema oli, abiellus Siberis. Siis ta tuli mehe käsi ja siin ma sündisin, sinep põrutasid jälle Siberisse. Rääkige ikka seal, romantiline lugu, kaera, kellega ta abielus oli. Ahsoo no see oli koja kaevanduse. Juhataja vist oli niimoodi väga vahva tunne, sellepärast et. Ma olin nelja aastane, kui ema jättis maha. Abiellus teisega, nii et ma tean. Aga ema oli seal, vot selle kullakaevanduste mannikul tähendab. Majas õpetas saksa keelt poisile aga lühikest aega, sest nad panid minu ema mehele. Nad ei sobinud mitte põrmugi üksteisega päras, ma sain juba sellest muidugi teada. Kirjades ja niimoodi jutust oli täitsa vastanud. Tähendab, õige lahendus oli, tähendab lahku, aga mis aastal ta uuesti Eestisse sattusite, kui ma tulin 24. aastal. Aga siis oli veel niimoodi ema, nii kui ma rääkisin teiega natukene instraalne jaoks natukene ekstravagantne. Halb, mina küll seda ei mäleta, tulime siia. Siin elasime, võib-olla oligi aasta? Ei siis ema jälle, kas sõidab Siberisse, siis teine mees jäi ikkagi seemned ja ei lastud siia. Ja siis elasime sealpoolaasta, siis tulime jälle siia. Ma ei tea, kuidagi, emal oli, võis olla nii palju energiat, et seda kõik läbi lüüa. Ma mäletan, me olime terve kuu aega olime Moskvas. Et saada viisat siia tulla. Ainult muidugi andis, sellepärast et tema on, siis, tähendab pärid. Emalt taotles kangesti, tähendab minu võõrasise siia tuleks muidugi teda ei lastud. Nii väga paljud on pere kolme tuli niimoodi. Kes olid, need abiellus seal nüüd segaabielud, väga paljud ei lastud, meil on menetluses gümnaasiumis mitu niisugust, kellel isad jäid, tähendab Venemaale ja neid siia ei lastud. Niimoodi oligi. Aga kuidas te filmi sattusite? Enne seda ma olin lihtsalt proua noor proua. Abikaasa oli mul võrdlemisi entusiast selle pärast enam mitte midagi tahtnud muuta ei tahtnud, kui ainult ulukina põrandal. Isa oli tal arst, lõppedes Peterburis sõjerega liine, meditsiiniline ja muidugi vanemad mõtlesid, et poeg peab olema ka. Aparatuuri selle auto või? Ma ei tea, kas stuudios on olemas veel don vaagen, suur niisugune heliaparatuuriga sees. Kuidas suur pluss selle me saime Saksamaalt. Selle sain. Imekombel saime seda tagasi. Kujutage ette. Ja jäimegi selle siis, tähendab. Aga tähendab, Leningradis olime üks kuu aega, seal olid ravi kaasel sugulased. Aga siis tuli, suunati Kurski stuudiosse valitsusse, tähendab telegrammiga aidata ja üleüldse direktoriks. See oli, kui me tagasi tulime. Kas 40. aastal oli juba talv? Juuli oli vot see üks mees oli Julias seen määrati moos kas lekteriks siia ja nii, et Eesti kultuurfilm veel ei eksisteerinud. Selle nimetuse all kraaniga. No ja siis oligi niimoodi, et sõitsime Irkutskis, kuna abikaasadega määrati seal. Aga te olite kaheti saanud sellest kultuur filmist. No me olime siis ei, mina ei töötanud üldse siis veel. Oli ka Eesti kultuur, filmis läks üks vanemaid olid siis oli ju väga väike. Tähendab, koosseis oli niiskel väärma, kes hooldas kangesti sõda. Kas nõukogud neile seda pahaks ei pannud? Ei ole, ei ole pannud, 40. aastal, ei ole, võib-olla seal selle segaduse juures ei ole, ei pannud tähele. Aga siiski eristus üks aeg juba pärast sõda. Nüüd lähendab Irkutskis abikaasa, kas tööli nagu ginaadi Rather? Kurski stuudie allus välkas suurt territooriumil. Territoorin õudselt kohe ja kosk terved Kunikikski seal teadesse sadam seal, aga minul oli, tähendab siis niisugune embkumb või ma lähen kusagil tehasesse mobilisatsiooni korra sellepärast kõik tegid ju töötama. Aga mis teha, inimene ma olen, tead, nõelis väidan, käin stuudiosse. No õpilane, kohe algusest peale. Liinil õppisin seda linti liimima ja kõik seal, mis seal oli, tera. See oli ka niisugune, seal oli palju kirjaoskamatuid, inimesed ei olnud midagi parandada. Seal olime kolm aastat ja siis juba 44. lapstel jaanuaris abi abikaasa sait valitsuselt Telegrami. Ja kui Montees tema juurde tulnud koos tegime Nii et Nõukogude Eesti sai tehtud Moskvas juba 44. aastal. Seal me olime kaks kuud kõigis Moskvas. Selle keskstuudia. Tema oli mobiliseeritute, oli kusagil, ma ei tea, kas ta kas ta rindel oligi, seda ma täpselt ei tea. Ja siis olime kolmekesi, Arkadi ise ka, oli siis, kui administraator abikaasa silmis ja mina siis teinud, seal olin montaazi juures. Režissöör oli võimalik, et just oli kinostuudiost, mina ei olnud selliseid särada, ma olin siis, kui monteerija sättisin, needsamad failide lingid seal. Kleepisin heli, sättisin. Aga kehv õli sea Leningradi kroonikas, muidu operaatoritest veel, kas mõni nendest ka veel praegu siin või ongi, oli, on mõni nendest? No vot, mõned Kaksa püraaderid nendest tulid juba 40. aastal kärsiia filmisid nemad mõlemad nupusid. Kui laevadele Tirukueeridinud laeval, nad uppusid, vot sundinud teist nimi on võimalik. Siis abikaasa käis ka rindel. Lähistel abikaasa oli seal diviisis, kui kina Perader isegi pandi form foornfell. Tegime neid ja siis, kui sai siia tuldud, siis tulime siia. Ja abikaasa määrati direktoriks. Ta on muidugi oli vastumeelt, aga vägemiks pärast teda määrati kaks aastat ta oli siis ta juba kirjutas Moskvas, et siis oli mitteeginimata graafiaga, mitte ministeerium. Nüüd on ühest küljest, siis tähendab ma ei tea, kuidas need, need ruumid, mis me saime, see oli väga tore, seal tore olemine. See oli Rüütli tänaval. Ma ei tea, mis seal praegu on, kui te lähete, keerati Rüütli tänavale. Sid kohvik Tallinnas tähendab nurga selle siis vasakut pool trepist üles, vot seal olid mingisugused ruumid. Kaks pisikest ruumi, see oli siis direktsioon. Raamatupidamine oli Arkadi, seega siis tegi selle patiivistraaterja raamatupidamistööd ja suur ruum oli, kus oli montaaž, ekraan, tisleritöökoda, köök oli koos, tead. Siis oli. No seal on üht-teist teha niisugused ja parandada midagi. Aga tema oli meile režissöör, me tegime ju siis võrdlemisi vähe, võib-olla kaks istuli, kaks ringvaadet kuus. Lihtsalt Monika jajaja muidugi. Vot siis hakkasid jälle juba tulema inimesed. Alguses olime kolmekesi. Niki sõmer vot need noored poisidki olid need, kes mobiliseerusid diviisist Eesti. Korpusest Vaher. No siis mitmed sealt tulid nii kaua siis olime seal siis hakati mõtlema selle peale. Kihlastuudiot on tarvis ikkagi üks ruum, normaalne stuudio teha. Siis väetis, see maja, kus praegu asub kinol stuudio. See oli kunagi pank. Jah, ja ma olen seda kuulnud küll, jah. Ja see oli pal. Aga sellel oli ainult välisseinad jäänud järele. Mul on kusagil abikaasat, filmind, vennale määrati see hoole. Nüüd tuleb mõtelda taastamise peale ja selle maja, mida pangadirektor oli kunagi Rostsent väga tuntud, sinine Tallinnas. Ta sai muidugi küüditatud abikaasast, see seisab nende lagunenud ja kõik kivid ja tiik, tema seisab seal nuttes, tähendab, kuidas väetada, taastama. Ja siis kuidagimoodi taastama. Harriet telefoli suunik. Kõik olid ju kerime kõrgune niukene hunnik oli kõik, need majad olid ju kõik ära. Sest seal oli udu, seal, kus praegu need väljakaevamised on tehtud, milleks öelda küll tihti, ma ei tea. See oli ju maja maja kõrval üks ärritise ääri kõrval küll äri eritanud kohe. Kui palju me sealt käisime seal neid ruudud seal vōi kõhuvalu peale tegemist oli ka küllalt kikka peale, siis ta määrati. Siis jah, aroomid, meil oli seal, kus praegu vaar Kohvikunurga peal Harju ja Rüütli tänav on seal ka teated akvaariumis, teda kutsutakse veo. See oli meile laboratooriumiks määratud. Vot eetika nii ling suri ära poolteist aastat tagasi minu hea sõbranna. Tema oli siis määratud, kuna ta lõpetas Leningradi liti. Keemik Ta oli kinostuudial. Tema oli siis määratud direktor sellel juhatajaks. Konstantin märske, kellelt muidugi tunneb, see on niisugune, vot see oli kahjuks entusiast. Teema tegin mänge, mingisugused aparatuuri ei olnudki midagi, mida nimetati märskafooniks nimetama ilmudenis, aparaadid ja kuivõrd veetud ruumid. Kõik see oli tema projekteeritud. Mäga sai kogu selle perioodi kohe algusest peale sai tööd või ori temaga ka mingisuguseid repress joones. Vabastatakse sellest direktori ametist. Lõppude lõpuks ta sai seda, mis ta tahtis, teda vabastatakse. Ta tahtis paberiks olla. Räägi lähemalt oma abikaasast, sest minu teada temast on väga vähe materjali. Kuidagimoodi see oli ikkagi halb. Kas tema jaoks oli probleem või rakke, ühesõnaga kuidas ta elas üleval, et kas või need käärid näiteks ütleme, mis oli tegelikkuses pärast sõda, mis tunne oli tegija sellel ajal? No minu abikaasa õieti läks sellega kõigega, tema väga uskus, et et, et kõik läheb hästi ja kõik oli oli, ma ei tea, kuidas ta nüüd oleks reageerinud. Ma olen kindel, et Tal oleks kindlasti kõik jälle pea peale pööratud. Sellepärast juba enne surma juba, vaat siis juba teade, ma nägin, et noh, ei ole tiib nii hästi ja paljudeliaga siuksed kõiguvad. Aga alguses oli muidugi, läks kaasa ja usuks. Aga, aga ma ei tea, võib-olla sellepärast, et olin noor inimene, veeria. Ah, no paljud ja siis olid nii parema tuleviku nimel ja neljapäev propaganda oli väga tore. Ja kuna nüüd seeder tuli, siis arvasid kõik halvasti, sellepärast et sõda on halvasti, on sellepärast, et peale sõda kõik tähendab selle peale, eks ole. Süda rikkus kõik ära, vot kui seda poleks olnud, siis oleksin praegu mõni mees juba elanud. Ei, arvasid nii pikad ja meie ei teadnud ju kõigist nendest koledustest asjades, mis tegelikult toimunud. No lihtsalt olid suured küsimärgid, sest siin oligi mükil neutraalsed ajalehed, Ilvi, Eesti oli praami, olid üle maailma, olid kõik leedusi müügil. Ma mäletan, suur ajakirjandust. Samane pood oli just selle Vihasatud Dennis 30 738. aastal muudkui tähendab, inimesed kadusid neetud protsessid, mis tähendab ajalehes kirjutati, aga need kirjutati ju ka niimoodi ühekülgselt väga varajast juba. Ikka peale siis kui juba sai teada, et kõik need laagrid ja niisugused asjad. Nimetatud spiratiivne pilt Tuli meil jutuks, nemad ei teadnud seal mitte midagi, mingisuguseid Konslaagrid on olemas, mees ei teadnud. Aga tegelikult see olidki, Nõukogude liidus olidki leiutis ning Konslaagrid. Teeme siinkohal katkestuse, sest meie saateaeg saab läbi, keda asi on hakanud huvitama, võib kuulata järge 16. veebruaril saates duubel kolm.