Oleme oma saadetes seni põhiliselt rääkinud äris esimestest päevadest pärast sõda stuudios Tallinn fil, sellest, kes sinna tulid filmi tegema, kuidas tehti, kust hangiti tehnikat ja kus filmi tehti. Need olid siis aastal 1945 46. Ja vaikselt olemegi jõudnud juba siis 47.-sse 48.-sse aastasse, kus hakkas filmi elu elavnemine. 1947. aastal, esimese aprilli seisuga oli Tallinna kroonikafilmide stuudio koosseisus juba 44 inimest sealhulgas seitse teenistujat, 22 insenertehnilist töötajat ja seitse töölist. Tehniline baas oli aga endiselt väga nõrk ja võimaldas teha tol hetkel ainult ringvaateid. Spetsialistidest olid tuntumad Vladimir parvel ja Konstantin marska, keda tol hetkel nimetati niinimetatud kodanikeks spetsialistideks. Noortest oli aga juba peale tulnud Herman vahtal kulla must Viktor Sõmer, Herbert Ugalas, Itaali Gorbatšov ja palju palju teisi. 46. aastal valmis 24 ringvaadet, 47. aastal aga juba 32 numbrit. Samaaegselt alustati ka mängufilmide dubleerimist 47. aastal dubleeriti juba viis mängufilmi. 47. aastal valmis ka esimene värviline dokumentaalfilm laulupidu, mille tegemisest oli ka juttu eelmistes saadetes. Samaaegselt jooksis Tallinna kinodes sellised filmid nagu Volga-Volga Chapajev, suur kodanik valgegi ja esilinastus krosseliini film rooma lahtine linn. Nagu näete, filmi elu oli küllaltki kirev ja huvitav. Aga ometigi tollel ajal ei olnud me siiski veel võimelised tegema mängufilmi. Ja esimesed mängufilmid tehti lenn filmis sealse stuudio baasil ja nendeks olid elu sitadelis aastal 1947 valgus koordis 1951 ja Andruse õnn 1955 ja nende režissööriks Herbert rappa park. Nendest filmidest räägiks ja mängufilmist üldse Ast edaspidi pikemalt, aga nüüd samaaegselt peeti alustada ka meil uue ajakohase filmistuudio projekteerimist alustati kaupmehe tänaval, vahepeal nimetati seda tänavat peegelmaniks kiriku ümberehitamist paviljoniks Eesti NSV kinematograafia. Ministeerium kohustas käskkirjaga number 163 üheksandast septembrist 1948 esitama stuudiot uue stuudioehitustööde dokumentatsiooni. Aga, aga tõsi on see, et veel tänase päevani on Tallinnfilmi tehniline baas kõige hullem. Ja ikkagi võib lugeda aastaid 47 kuni 56 Eesti filmielus milleski pöördelisteks. Ja just ka nendel aastatel tuli kinno Herbert Ugavana, kellest hiljem sai Eesti multifilmi isa. Ei ole üldse nendel aastatel kujunesidki välja. Vaikselt aga ometigi tähelepandamatult Eesti mängufilm ja multifilm sellest, kuidas. Tegi oma esimesed sammud. Eesti multifilm räägibki meile tänases saates Herbert Tuganov. Kui nüüd kõige alguses ma pean ütlema, kus ma sündisin, miks ma sündisin ja kuidas ma sündisin ja kõik nii ja see on keeruline lugu võtab palju aega. Tähendab, ühesõnaga, sündisin Mahdoku linnas. Miks Bakuus, miks mitte Tallinnas või Philadelphias Pariisis või kuskil veel mujal? Selleks on igalühel oma põhjendus. Ja see on siis ma pean natukene veel tagasi minema. Minu ema isa tähendab minu vanaisa. On tarid Mulgimaalt Sudiste vallast Aru talust. Selles Aru talus oli väga suur pere, seitse last ja minu vanaisa oli kuues laps. Sealjuures teine poisslaps. Talu pärisvanem vend Jaak. Teised kaks poega pidid omale otsima ametid. Ja nii minu vanaisa Karl seller hakkas huvituma rätsepaametist ta hoopis seda nii Viljandis kui ka Tallinnas. Ja siis ühel päeval sõitsid nad ära koos minu tulevase vanaemaga Helsingisse lootes, et noor rätsepsaag seal mingist ametit leida, omale tööd leida. See oli kolm aastat umbes ja selle kolme aasta jooksul sündis seal kaks tütart. Vanem oli Fernanda ja noorem Camilla, minu ema, tule vanaema. Kuid Helsingis oli siiski see teenindus seal, nagu me just räägime niivõrd arenenud, et noor Peterburis sündis kolmas tütar. Nüüd ja. Kui ka seal Peterburis, see oli liiga suur linn nähtavasti liiga hästi varustatud igast või olid seal esindatud kõik niuksed, käsitöömehed ja ka seal oli tal raskusi. Ja siis ta sai kuuldajaid lõunas. Bakuu linnas on üks suur õlitööstus, naftatööstus. Ja nii ta sõitis sinna, leidis omale saalile rikka kompanjoni ja nad avasid seal ühe valmisriiete kaupluse märatseda ateljee. Äri läks hästi. Tütred kasvasid, paari aasta pärast oli juba vanaisal nii palju raha, et hakkas ehitama maja kahekordse maja millest minagi hiljem sündisin 20. aastal seal minu ema tutvuski minu tulevase isaga ja nad abiellusid. Ema muidugi, nagu siin juba nähtud, kogu selles loos oli puhastverd eestlanna kes oli ema poolt oma ema poolt pärit Tallinnast ja oma isa poolt Mulgimaalt. Ta oli luterlane, isa aga oli puht puht fosseed, kes oli pärit ühest vanast rikkast perekonnast kelle juured ulatuvad dokumentidega isegi legendidega, isegi 16.-sse sajandisse. Ja oli ametlikud muhamedi usku, kuid see minu isa muhamedi usk oli juba niisugune, tähendab ei olnud enam nii range. Ma mäletan, ükskord tema isa tähendab minu teine vanaisa isapoolne vanaisa, ükskord tuli tema juurde ja siis leidis kapis seal sealiha ja isegi alkoholi oli selle pärast väga pahane. Minu isa usk oli juba niivõrd Vaba see Muhamedi usk, et see lubas temal abielluda ühe ristiusulise võõrast rahvusest neiuga ja sõlmida abieluleping öelda Mik või ei, tähendab luterlane Bakuu linna luteri usu kirikus. Muidugi tänab ortodoksse niisugusse Muhamedi Muhamedi poolt on see lihtsalt mõeldamatu ja nii oli see siis üks väga suur pere, kes aga mõne aja jooksul kahjuks sulas kokku nimed. Asi kulges edasi selliselt, et isegi peale oktoobri niinimetatud oktoobrirevolutsiooni ei läinud vanaisa käsi väga halvasti. See aastus Nõukogude Liitu mõned aastad hiljem ja selleks ajaks oli juba ESC iseseisev vabariik. Vanaisa muretses kohe esimesel võimalusel endale ja kogu omapära oli eesti kodaniku kodakondsuse. Suri vanaisa kartseller. Samal aastal aa lahutasid ära minu ema ja isa. Ajaliselt eespool tähendab kaks kuud enne minu sündi suri vanem tütar Fernando. Ja peale seda niinimetatud oktoobrirevolutsiooni nähes kõik seda terrorit ja need läbielamusi, mis seal olid, sai noorem tütar Lydia närvišokiarstid soovitasid, et ta sõidaks siit ära mõnda rahulikumasse kohta. Ja nii otsustati, et Liidia sõidab ära ja ta sõitiski Eestisse. Tema astus siis 21. aastal siia draama stuudiosse. Ja lõpp lõpetas selle 24. aastal koos Salme reegliga veidrikud paniga Leo Kalmet tähistada. Minu ema ja mina mõlemad naised, vanaema ja ema ei ole ilmaski tööd teinud, ilmaski kopikatki raha teeninud. Muidugi oli nendele see olukord läks raskeks ja. Ja nad sõitsid koos minuga Eestisse. Eestisse tuli vastu ka Liidia, kes vahepeal oli muidugi lõppenud, see oli 27. aastal. Ta oli 20 Liidia lõppedes 24. aastal draamastuudio sõitis peale sõda Berliini ja sai seal UFO filmistuudio juures näitleja koha. Selleks ajaks, kui me sinna jõudsime, ta tuli ka 27. aastal Eestisse Tallinnasse ja seal muidugi naised omavahel arutledes, mis nüüd teha, mis teha omaenda eluga, mis teha minuga. Ja nii nad otsustasid, et vanaema ja mina sõidame, koostage Liidiaga. Liini. Ema sõidab ta kas tuleb paari aasta pärast järgi meile. Kuid paari aasta pärast, 29. aastal suleti narkodiili piirid täiesti hermeetiliselt ära. Kõik need välismaalased, kes ei olnud selleks ajaks ära sõitnud, neid loeti kui Nõukogude Liidu kodanikeks ja nii ema jäigi sinna tervislikel põhjustel laiks kuuse tagasi. Ja mina astusin Berliinis algkooli või 27. aastal, tähendab, ma olin siis seitsmeaastane. Ma jäin ühe aasta võrra hiljaks, sellepärast juba tol ajal läksid saksa lapsed kooli kuueaastasena. Neli klassi peale neljandat klassi see laps, kes tahtis edasi õppima minna keskkooli selleks siis keskkooli üle ja, ja 31. aastal ma läksin siis üle keskkooli Werner, Siemens reaalgümnaasium. Ja seal ma õppisin siis, kuni kuni kolm 90 aastani on 90-l aastal ma tegin abituuri. Ja kuna ma tahtsin saada arhitektiks, siis ma mõtlesin, et Lähen nüüd aega teenima Eestisse ja paari aasta pärast, kui see maailmas on natuke rahulikumaks läinud, siis tulen tagasi ja lähen liini ja hakkan õppima arhitektiks. Inimene mõtleb, aga jumal juhib nüüd nagu öeldakse. Ja tuli natuke teistmoodi välja, et selle poole aasta asemel, mis ma pidin Eesti sõjaväes aega teenima olin ma sõjaväes kuus ja pool aastat. Ja sain sõjaväest lahti juba punaarmeest Nõukogude armeest lahti 45. aasta detsembris. Ja siis ma olin nii kui noh täiesti uues olukorras siiamaani minu eest hoolitseti kogu aeg kuus ja pool aastat sõjaväes. Nüüd ma järsku pidi midagi ette võtma, mitte mingist lähedast sugulast mul Tallinnas ei olnud tuttavat, nii head tuttavat, kes oleks mind võinud nii natukene aidata või niiviisi ka ei olnud, ma pidin ise hakkama tegutsema ja otsima omale tööd. Peale seda sõjaväeteenimist kusagile kontorisse minna, see oli minu arust täiesti võimatu ja siis mul tuli meelde, et ma Saksamaal elades paralleelsed kooli viimaste aastatega. Triksil ateljees tähendab Sammist multiateljeedes animatsioonifilmide ateljeedes. Ja kuidagi ma lehest lugesin, et Tallinnas on olemas üks kinostuudio ja läksin sinna ja ütlesin, vot ma tunnen natukene kõiki asjandust ja ma olen joonisfilmi teinud, et kas tal ei ole tarvis niukses meest. Direktoriks oli siis seal? Ja võib-olla on see selle mehe süüjalt ma peale kahenädalast mõtlemisaega ikkagi tulin siiski stuudiosse ja ja võtsin vastu tema poolt pakutud operaatori abi, koha. Kusjuures ta ütles mulle kohe, et no joonisfilme, mis asja, ei, seda meil ei ole ja seda vaevalt et meil saab olema, millal. Aga selle mehe niisugune no intelligentsus ja tema niisugune huumorimeel ja see, see, noh, see nii meelitas mind majansse niisuguse inimesega juba ammu kohanud, ega sõjaväest, intelligentseid inimesi ei ole olnud ja siis ma haarasin sellest kinni ja alustasin tegelikult juba jaanuaris neli, kuus. Tööd Tallinnfilmis. Ja nii see läks kuni pensionile minekuni mul teiste kohta ei olnud, kui Tallinna kinostuudios hiljem Tallinnfilmi alguses ma olin operaatori abi, nagu juba öeldud, kusjuures operaatoriks oli Vladimir Tomberg. See oleks liidu eestlane, kes oli pärid külma kui eesti vanematelt, kuid ta ise ei räägi meist mitte ühtki sõna eesti keelt. Muidu inimesena oli ta väga tore inimene, pro ükski tundmist elus, kui ma ei eksi. Ja tema esimene töö, mis temale andis, ta pani kaamera püsti. See oli siin Rataskaevu tänava ja Harju tänava nurgal, seal oli meil üleval üks niisugune stuudioruumid, seal oli kõik, seal oli kahes kahes väikses ruumis olis sekretärid ja direktorite asedirektorid ja kõik olid seal koos trepikoja teisel poolel või siis selle heisteri pagaritööstuse peal oli siis seal meie paviljon, kus autojuhid hoidsid oma autokummid ja montaažilauad ja kõik oli seal koos. Sinna panin siis Tomberg selle kaamera püsti ja mina pidin paar-kolm päeva järjest harjutama väntama kaamerad. Ega siis ei olnud ju mitte mingi mootoritega, mitte mingist akumulaatorid kaameratel, siis oli kaamera lihtsad, ainult vänt ja seda sa pidid väntama. Operaator pidi väntama nii et temal oleks olnud juba vere sees väntamise kiirusest kaks neli kaadrit sekundis ja seda massi seal harjutasin alguses, see oli esimene töö, aga niisugused kaamera mootorid koos akudega, akumulaatorid, aga Need, ma nägin alles esimest korda 47. aastal esimesed pealesõjaaegse laulupeo ajal, siis tuli meile abiks Moskvast üks operaator, ma ei mäleta enam tema nime ja temal oli tol korral haruldus, oli see, temal oli oma kaamera koos libamootoreid, sedasama akumulaatorid, sellepärast siis oli esimest korda nägime, nägin mina seda kaamera mootoreid, no ja siis see teenimine või see töö läks edasi ja siis ta laps sealsamas algusest peale töötas ka niinimetatud multiosakonnas töötas kontserdil märske, multiosakond oli see osakond, kes võttis tol korral pealkirjad Ringvaade paladele. Jaga üksikutele dokumentaalfilmidele. Tänab ta filmis neid siin ja nagu kõik ülejäänud materjal, ki-kõik läks sinna Leningradi sealses ilm ja niikaua kui hiljem saime ükskord oma väikse labori kuskil Kunderi tänaval miks narkoseda tööd seal tegi, sellepärast et temal ei lubatud filmida. Tema oli siis nii-öelda niivõrd must mees poliitilisest seisukohast et tema oli lubatud kaamera taga olla ja filmida, ma ei oskagi täpselt öelda mikspärast. Aga ühesõnaga temale ei lubatud. Üks põhjus oli, tema on filminud millalgi Rootsi kuninga siin visiiti siin Tallinnas ja igasse pattudeks eesti Okot siis lihtsalt keelati ära. Ja tema oli muidugi üks niisugune mees kesta, kino asja läbi ja lõhki teadis ja väga nupukas öös. Aga ta ei olnud kahjuks mitte natukest, ei olnud kunstniku hinge sees ja ta nägi nii vaeva näinud selle pealkirjavõtmisega, et omale asja lihtsamaks teha, ta pildistas ning tähed üks tähtede komplekt lõikas need välja. Fotopaberil ilmutas teraapia ja kopeeris ja lõikas need fotopaberis välja ja siis ladus palade pealkirjad mustesse ameti peale, aga no musta sameti pealist väiksed kahese või ühese 200-ni, mis tähed nad ei jale seal peal ja oli tal tarvis kasvõi aevastada natukene kõvemini seal hingata või midagi ja siis läks kõik jälle sassi ja siis ta vandus seal. Ühesõnaga, ta oli sellega nii hästi hästi hästi hädas. Ja siis tuli aeglustama, lubati. Ja kuna see ala mulle kuidagimoodi istus, Tarvel pani mind seda tööd tegema. Ja nii ma sattusin esimest korda siis nii-öelda iseseisva nii-öelda töö peale. Aga kas ma võin niimoodi küsida, kas on õigesti küsitud, et et kas see, et ütleme, märskade stuudios edasi töötada ja, ja nii edasi üldse sellega tegeleda, ma tean, et tal on seal palju tehnilisi asju aidanud omal ajal teha ja kas ta võib lugeda siis tänu parvelile, kes tema eest seisis? Jaa, muidugi, parvel seisis tema ees see, et värskele lubati jälle töö teha. Seal Vladimir parveli teeneka küll täiesti ütleda. Mina neid täpselt neid käike, kuidasmoodi, kuidasmoodi, see kõik oli, seda ma ei tea. Aga ma tean seda küll, et see oli barreli, et temal kaitses märskad. Ja see oli tema teene, et tal on juba teleoperaatorit. Kui te tulite Tallinnfilmi, milline oli seal vaimne atmosfäär või, või no tähendab, kuidas oli esimene mulje sellest Taligimist. Noh, ekspressile vaimsesse atmosfääris juba juba nii kuidagimoodi juba harjusime, seepärast minusugune eks ole, kes ma olin nüüd juba punaarmees olnud seal aastaid. Eesti tänab korpuses ja eksivaima atmosfäär juba seal siis seal juba ma tundsin nii mõndagi asja. Näiteks seal juba. Ma olin, tähendab, mil tehti ka ohvitseriks, kuna ma olin seal siis kapral ja nii ja siis pakuti mulle, et miks ma parteis ei astu, et näed, kõik teised ohvitserid on parteis. Aga sina ei ole parteis, partorg tuli mulle rääkima. Ma ütlesin, Johnud et võib ju küll ja seepärast ma teadsin, et niikuinii seal ei lähe läbi. Õige küll, et, aga ma ei leia omale soovitajad. No mis nüüd soovitav, et mina olen üks roodu komandör on teine, 10, kolmanda ka Leiema. Siis ta hakkas mind küsitlema, kus ja mis nii ja naa ja kui ta teada sai, et ma 12 aastat oleme elanud Saksamaal ja just Hitleri ajal ka siis pärast mind enam kandideerima ei hakanud. Noh, see on üks asi ja teine asi siis ühel päeval taheti mind teha korpuse tõlgiks ja siis kutsuti mind välja. Vot me teame, et ei raisata saksa keelt, eks noh, lihtsalt, et me tahame teha, olgu tõlgiks. Ja siis hakkas ka küsitlema, kus sa keelt õppisid. Sai jälle teada, et ma olen Hitleri Saksamaal. Ja siis ta ütles seda ja me kutsume teid välja ja siiamaani ei ole mind välja kutsutud. Ja kõik see, see moodustas mingi atmosfäär, eks ole, mis minus endas ja see läks nii edasi, kuni ka juba see sõda lõppes ja see atmosfäär oli juba meis kõikides, eks ole, ja ka siin Eesti Eestimaal, eks ole, ja eesti rahva keskel, sest siin olid ju ka küll üks valitseja küll teine valitseja, nüüd jälle seesama, esimene valitseja. Nüüd see atmosfäär oli juba niiviisi, et siin oli juba teada midagi sealt, kus seda ei tohiks olla, midagi rääkida ei tohi ja see, et Tomberg oli, oli meil operaator, eks ole. Kusjuures ta ei vallanud mitte ühtki sõna eesti keelt, no see oli, see oli peaaegu, mitte normaanlaga, seda võeti nii, nagu teadsin. Kuidas kujunes tol ajal stuudio kaadripoliitika, tähendab, ma pean silmas seda et tol hetkel tuli siia väga palju tegijaid väljapoolt. Siia tulid. Ei noh, väljaspoolt nii väga paljud ei tulnud siis tol esimesel ajal oli ikka niiviisi, kes tuli? See siis see, see ikka jäi servast noh, näiteks hea küll. Mina tulin sellepärast, et ma olen nuusutanud varem natukene kinoasjandust. No ütleme näiteks. Vaher Ta oli kinomehaanikuna. Ja ta oli midagi kinoga ka mingist ühist. Tal oli tema sõber, kellega ta koos sõjaväes oli Heljas näiteks temal ei olnudki minuga mitte midagit pistmist, aga ta oli lihtsalt Vaheriga koosnenud, seal teenis kunagi tuli, sellepärast jäi ka ja sai ka operaatoriks. Ei, ma pidasin silmas seda, et kusagil 40.-te aastate lõpul hakkas tulemusi ja palju Vene operaatoreid Leningradist ja Moskvast ja, ja noh, tähendab mis oli sellega. Midagi erilist minu arvates ei olnud, oli lihtsalt see, et stuudio tegema tööd, eks ole, aastatega tuli tööd juurde. Millega ma ütlen näiteks, ma rääkisin sellest esimest sõjajärgset laulupeost näiteks, eks ole. Oli lihtsalt Tomberg ja kes seal veel oli, parv Liisi vahest tegi õitsema ja siis naasta. Ei jaksanud seda kõike teha ja lihtsalt oli tarvis ja siis tulid väljastpoolt tõesti inimesed, Jahnikusel juutin näiteks oli, eks ole. Ma mäletan seal juutinaga siis, kuna iga siis mingisuguses niust pilguheited Rootsi poole oli, eks ole, kui oli seal mingi kontakt pidi olema, midagi seal oli ja siis ei tahetud liiga palju vene nimesid sinna sisse panna, iga pala juures oli pala nimetus siis operaator ja režissöör oli seal kirjas. Ja siis ma mäletan, Saliuhtinist, tehti salu tipp. Nii et seal on lihtsalt niisugune jälle niiviisi peljati ka seda natuke liiga palju, võib-olla on vene venekeelsele viiekümnendatel aastatel tulid komandör, ühikin ja Nikifrofja, noh, siis on nimetatud eesti vene stuudia või? Nojah, jah, too oli muidugi jah, sellest sellest see kaader, kes oli nii kvalifitseeritud, kel oli eriharidust, need olid muidugi kõik väljaspool tulla. Need, teised need, kes meie alguses tulime, eks ole, nii et me olime täiesti nii profaan, nii et selles mõttes, et me lihtsalt tulime ja jäime, aga meil ei olnud mitte mingit eriharidust. Aga need, kellel oli niux krooniga, Dolinski oli üks kaua aega meil siin. Ja need olid kõik juba need, kes nähtavasti seal Moskvas või kusagil mujal kuidagimoodi jäid kõrvale ja need siis löödi siis siia Eestisse ja Niinud siia jäid. Ja siis jäi niikaua kui tuli meie esimene oma kinematograafilise eriharidusega esimene lint, millal sa tulid, kuidas see tuli viiekümnendatel aastatel. Ja mina väga lootsin esimese lennuga, ega ma tulid väga bravuurselt, nad tulid kohe sealt niiviisi siia, siis olid siin tegid seda tööd silmanud lõikin ja siin olid just need niuksed, kes tegid esimesi filme, nagu, kui saabub õhtu ja ja jahid merel, kui ma ei eksi, vot niisugused filmid olid seal. Ja siis peale selle tulid nüüd need ja nemad, need, need noored ESC juba eriharidusega, need noored mehed, Need pidasid ennast üleval väga niiviisi, no nad nagu teadsid oma hinda. Ja juba see pani mul natuke kõrvad kikki, et huvitav, mis mõne aasta pärast on, kas tõesti on meil siis nii? Läheb ülespoole, kõik see meie kinematograafia tähendab, meie filmid lähevad niivõrd palju paremaks, et need, need noored mehed on nii ennast isegi täis ennast nii heal arvamusel, lootsime, et võib-olla tõesti läheb niiviisi. Ja siis mõne aja pärast ma panin tähele, et nendel meestel ei olegi üldse omal mitte mingit mõtet, millest ta tahaks filmi teha. Ja ma ei imest, sest nad olid seal viis aastat, õppisid hindoni, esimeses lendas olid, kui ma ei eksi, vist olid müür seal ja kas mitte Käsperi olnud seal rehe vist oli, ja pärast ma panen lihtsalt seda imeks, et kuidas võib see olla, et inimesed õpivad seal viis aastat kinoasjandust ja selle aja jooksul meil endil ei teki mitte mingi probleem, mis teda ennast huvitab, eks ole, mis nüüd ja, ja tõesti, vot see, see, see oli aastast aastast oli see probleem, et mida igaüks peab tegema selle, meil oli niisugune kord, kes juba kellel juba diplom taskus, sellele stuudio pead tööd andma. Kas ta teeb seda väga hästi või asju või keskmiselt aga stuudio kohustutamale tööd andma? Aga nendel endil kahjuks ei olnud tookord mitte midagi, mitte mingist ideedki reservis. Vot seda mina, kui nii kõrvalseisjana. Aga kuidas seal end komplekteeritud ennist ütlesite, krediit taheti saada? Mina ei, mina ei kulunud sinna mind, mind taheti saata lihtsalt, sinna sujus mulk filmi juurde, seal sujus, filmis olid igal aastal vist kursused kursused ja see on hoopis teine lugu. Nii et mina sinna lendu. See on hoopis teine asi, see oli krimi filov instituudiga. Küla koorisse komplekteerisid, kes oli sellise Vot seda ma ei tea, nad tulid ise, see oli juhus, sõitsime Moskvasse, tuled sinna, mulle öeldaks ööd ja ei saa midagi. Arusaamatused meil, PEP kursus. Et praegust küll ja järgmine kursus alles hakkab poole aasta pärast midagi? Praegust küll ei ole mõtet, aga andsid mulle seal mingit tööd ka, nii et noh, lihtsalt Arusaadav minust, eks ole, kes ma olen ja kas ma üldse sobin üldse poole aasta pärast tagasi tulema. Ja andsid mul seal mõned tööd, niisugused esimesed lihtsalt tööd teha ja. Ma tegin need ära ja siis. Aga kuna niisugune olukord olijad mult sinna sõiduks anti, raha, aga öeldi seal kohapeal saad kõik kõik nende käest elamisraha ja, ja, ja, ja kõik ülejäänud rahadsed nende käest seminari. Kui tegelikult seal ei olnud pill tagasi, aga mul ei olnud raha siiski tagasi sõita. Ja siis läks ESC esindusse, siis oli Hansberg seal parajasti, tema, mul raha ei anta, sest lõpuks ma sain raha seal kinoministeeriumist ja siis tulin tagasi. Nii et see oli minu see seminar. Ometigi tahtsid sa just multifilmi, odan seisval filmil tähendab Missis sele tagalboliga siis ikkagi kusagilt kandist hakati nagu mõtlema selle peale, et hakata meil multifilm veel arendama. Nojah, võib olla küll, Raadik oli küll vist nähtavasti selle selle, selle mõttega saatis mind sinna. Ta ütles, et lähed sinna, eks ole, õpid sa seda asja, vaatad seal, õpid seal ja siis tuled tagasi, eks siis vaatab, mis konkreetses nišis asju küll veel mingit juttu ei olnud. Aga kuna ta teadis ja nägi, et meil seal midagi niisugust tanud selles multiosakonnast miks niisugust tööd on võimalik nagu teadis siis ta nagu kavatses küll midagi ette. Aga meil jäigi nüüd selle rea pealt vahepeal pooleli, et ütlesite, et hakkasite töötama operaatori assistendina? Jah, oli nii. Kuidas seal siis edasi see asi areneb? Nonii ma ju ütlesin ka seda, et peale seda siis Värska sai operaatoriks ja mina läksin siis tema asemele sinna, mult osakonda, seal mult osakonnas ma olin siis kogu aeg. Ja lõpuks oli niiviisi, et ma olin ühtlasi sellest niinimetatud multiosakonnas, nii kunstnik kui karburaator, kõika osakonna juhataja. Ja seal ma olin praktiliselt kuni viimse seitsmenda aastani, tähendab vahepeal ma olin veel kombineeritud võtete operaator. Tähendab, ma stažeeriv õppisin seda natuke ka lind filmi juures, see oli üks väga huvitav pala muidugi kinole see mul väga meeldis. Ja võib-olla ma oleks selle töö peale isegi edasi jäänud. Aga Tallinnfilmis oli ikkagi niivõrd vähe kunstilisi filme ja niivõrd vähe vajadust selliste võtete järgi, et ei tasunud lihtsalt oodata tööd. Et millal ükskord jälle on tarvis kombineeritud võtteid teha. Ja sellepärast ma olen sellele käega ja kui tuli üks niisugune võimalus hakata tegema animatsioonifilme, siis ma haarasin sellest kinni. Aga kombel need võtted edaspidi need hakati siis vajaduse korral siis tegema, kas lend filmis põivate essas kuskil mujal? Mina tegin kahel filmil siin kaasa. Kombineeritud, et esimene oli see kõige esimene kunstifilm, kui saabub õhtu. Seal ma tegin seitse tunud essasse ja seal Odessa. Seal on üks suur kombineeritud baasbasseini võtted, tegin seal, lasin seal teha kolm astmelise purjeka töökojas ja basseinis, filmisime siis seda merevõtet sellel sellel. See oli väga huvitav töö ja järgmisel aastal oli siis tarvis teha jällegi niisugused basseinivõtete, siis otsustasime, et teeme siin basseini ja tegime piiritaja muuli ääres, tegime, ehitasime puidust oli basseini ja võtsimegi filmi jaoks jahid merel jaoks need võtted tegimegi siin ära. Ja peale selle siis ma juba läks üle juba varsti nende nukufilmide peale. Kuidas nad nukufilmid tekkisid? Siin oli üks vahepeal üks film raudteelaste tellimisel, see oli esimene reis. Ja see esimene raisse kujutas endast nii pooleldi kunstris filmi ja pooleldi populaarteaduslikke filme. See rääkis sellest, et kuidas, eks pluateeritaks käis metalli uued reisivagunid, seal oli üks tuntud vene näitleja, üks vanem, niisugune näitleja oli seal ja ja peale selle üle, et seal niuksed multivõtted, millega pidi ära näitama, kuidas toimub seal voolu elektrivoolus. Kuidas toimub seal veevärk, kütus ja kõik niisugused asjad ja see oli siis minu peale ja seda ma tegin ära primitiivse meie puki peal. Umbes üks, 100 meetrit seal filmi jaoks, nii et see oli väga suur töö ja täiesti käsitöö ja sellega oli küll vaeva nähtud, palju, aga siiski valmis. Ja siis ühel päeval, see oli siis 57. aastal. Ma olin parajasti stažeerimas Leningradis sellest rikkuda püksifilmi juures. Ja, ja, ja siis tulen tagasi ta Louis ütleb Mulled. Kuule, siin käis üks Moskva filmitootmise pea valis üks mees meil siin vahepeal ja näitasin talle stuudiot, ta nägi seda muldpinki, ütles miks te ei taha proovida teha joonisfilm? Vot siin ma haarasin sellest otsekohe kinni. Sellepärast, et noh, see multiosakonna töö, seal ma oleneb igast režissöörist ka ta tahtis ühte moodi, mina tahtsin teistmoodi, ühesõnaga mul ei olnud täielikku vabadust. Saaksid midagi niisugust teha. Siis mul oleks võib-olla rohkem vabadust ja haarasin sellest kinni, hakkasin kohe otsima võimalusi tulnud seda materjali, millest teha ja leidsin siin raamatukaupluse saksakeelse raamatu. See on üks Taani kirjaniku Jens siks kujudi, ajakohane muinasjutt, palle üksi maailmas. Ma tegin sellest kohe stsenaarium valmis ja joonistasin välja ka terve filmi selle pildirea. Jah, pakkusin selle stuudio enne seda, ma arutasin muidugi endamise läbi, et mida teha ja arutasin seal stuudio juhtkonnaga et joonisfilm, see ei lähe momendil läbi, stuudio veel väike, väga väike võimsus oli talvega tilluke ja selleks oli tarvis vähemalt 30 inimest, aga seda lihtsalt stuudio tol ajal 57. aastal lihtsalt ei kannatanud välja. Ja siis otsustasin sellepärast, et peaks tegema nukufilmi. Seal on tarvis ainult mõned inimesed, seda jõuad küll võib-olla teha. Ja nii otseses maandusin sellest stsenaariumi sisse ja stsenaarium siis lõpuks kinnitati nagu ära ja veel lugeda haridusministeeriumile. Aga haridusministeeriumi otsus oli kategooriliselt heito, Freisi kõlba. See ei lähe, tänab, see ei sobi termapen nukkude lapsekasvatusega ei lähe see kokku ja sellest talle muinasjuttudes on ju niiviisi, et laps ärkab, eks ole. Hüüab ema isa, keegi ei vasta ja siis siis ta läheb linna peale kõndima, eks ole, ta on üks nädal, on hea meel, et ta üksinda on, eks ole, ta läheb poodi, võtab seal apelsini nii palju, kui tahad, võtad raha, siis lõpuks ta saab aru, et üksinda olla ja oligi hea. Aga see haridusministeerium, kes ei, et laps, nukud, laps, ikka hommikul, esimene asi, kui ta silmad lahti teeb. Soovida emale ja isale tere hommikut ilusti ja siis ta peseb oma nägu ilusasti ära, siis söökialesse instite välja. Suudeldes stuudiote rektsioon, muidugi, Lovis selles mõttes lahtine peada. Ta muidugi ei olnud päri selle arvamusega ja siis ta siis ta käiku. Aga ta ütles, et kohe koti pihta hakata. Asuv vahepeal ma pean seda veel, ütleme et siis moodustasin grupiga, tähenab operaatoriks, anti seal emi Beekmanni, kes alles äsja oli lõpetanud seda kinoinstituuti siis kunstnikuks, ma palusin siis tulla Rein raamatut, kes nõustus heliloojana, tegime kaasa meie entusiast. Boris Kõrver ja operaatori assistendiks palusin kaaslasel Parssi ja ja nii oligi, veel tuli Olde sõjakse liidrite hoolde oli meil üks niisugune naisterahvas, kes oli nii väga agar ka tööd tegema. Ja, ja oligi viis-kuus-seitse inimest, oligi grupp koos ja siis oli meil kõik grupp koos, eks ole, siis stuudio juhtkond ütles, meil on nii, te võite pihta hakata, kui te leiate vist kogenud nukujuhti? No meil nagu olid mingid lubadused sujus, mõtlesin poolt antud telefonitsi nii rääkisime ja, ja siis me läksime, sõitsime sinna kolmekesi koos Levoliga, kes oli meie filmidirektor ja siis Teekmaniga seal soovitasite meil kuskilt, kes oli üks, no üks niisugune vana kogenud nukujuht legendiga, mees, no me läksime kolmekesi tema juurde ja kolm noort inimest ja palusime Janyanaa andsime tal lugeda, stsenaariumid, on, esitas stsenaariumi, vaatas seda läbi ja ütles ära. Ei, ma ikka ei tule. Ta lihtsalt nähtavasti ei tahtnud. Tema on niisugune temani staažiga mees, eks ole, tulevad mingid kollanokad ja noored, hakka nendega õiendama. Ühesõnaga ta ütles ära. Ja siis ma tulin tagasi, olin, olin väga mures, kõik, mis asja nüüd teha, eks ole. Nukujuhti seda ei ole ja sujus mu silmis meid ka kedagi dist saanud, kõik oli seal nii kinni, olid kõik. Ja siis tuli mul vastu hullu must ja tema oli niisugune mees, kes oli juba tegi kaasa siin stuudios, esimees, ta oli esimeste kunstiliste filmide direktor. Ta on niisugune mees, kes on juba palju näinud siin siin Tallinna pealsinud lekkinud tootmise selle juures. Me saime taga ma käes läbina, mõlemad olime küll mitte koosi teeninud punaarmees, aga ikkagi. Korpuse mehed kurtsid kurrat, mis asja nüüd teha, et näed vot niisugune asi, et ma ei julgegi siin öelda veel seda asja? Ta ütles mulle, sa ära ütled. Katsu nii teha, et tehke midagi ja, ja siis ja siis ja siis pärast siis kui, kui kui läheb hästi, siis kalas, siis ütled, vaata, ei tule ja nii me tegimegi. Ütlesime traditsioonile, et jah, et ta on nõus, aga ta tuleb siis, kui meil on tehnilised proovid filmi proovi tehtud ja et siis siis tulles tuleb naasis, lubati meil teha filmi tehnilised ruumid, me tegime neid ära. Ja muidugi sellega kuust võtsime ka kohe materjaliga. Esimesest materjalid, esimesest palatuidsime jaa põksuma südamega, siis ootasime Leningradis siis seda materjali ilmutati seal ja vaatasime seda lõpp lõpuks ärakute tagas saabusse materjal ja oli korras. Ja siis alles kutsusime rektsioonid, rektsioon vaatest läbi, jäi rahule ja ja siis ma ütlesin, vot niisugune asi on, et Lewandowski teatas, et kahjuks ei saa tulla. Nojah, aga nüüd, kuna juba materjali olemas ja enam-vähem oli kõik korras, siis lubati meil pihta, nukujuht olin mina, tähendab, keegi teine ju ei tundnud seda asja, siis ma seda ma mõtlesin enda peale. Ja no ja praeguses muidugi ma ei või vaadata seda filmi enam, sellepärast see oli ikkagi nii palju aastaid tagasi ja see oli esimene esimene katsetus ka, aga tookord läks ta läbi, vastu võeti, ta tänab suure vasikavaimustusega ja kolkapatriotism igasugused noh, et meil Lätis Meil on ja isegi Leedus ei ole ja kusagil ei ole. Ainult nüüd me oleme kolmas stuudio oli terve nõukogude liidu, kus seda tehakse. Otsisu tänab sujus muud filmis oli siis oli Gruusias ja nii tuli siis meeliks, aga noh, see oli nii suur asi, et ühesõnaga seal ka ütleme need kriitikud siis olid vait, eks ole, kui midagi lehes oli, siis kõik roosamannavärvides ja Sõrves ta esiteks ei tundnud, pole keegi seda ala. Aga noh, ju on nähtud kindlasti, aga no ühesõnaga see võib-olla liiga liiga liiga hästi koti vastasele. Selles mõttes kriitika ikka viib natuke, kuni keda sa alguses need esimesed kolm filmi me tegime, niiviisi tegime esimese rasele Peetriga unenägu. Siis löödi see Campbelli laiali, see oli kerge lüüa, sellepärast seal oli, mina olin, läksin jälle oma multiosakonda sinna ja siis ta laiali. No sellepärast, et meil ei olnud plaani stuudiosse, on plaanis, on lihtsalt esimene katsetus, eks ole, ja siis keegi ei teadnud sellest välja, tuleb, eks ole. Küll me vaatame siis, kui valmis saab ja, ja siis oli vahe sees, eks ole, järgmisel aastal siis stuudio. Siis oli alguses esimesed kolm filmi testis selles mõttes, et ületada stuudioplaadi. Aga siis peale kolmandat filmi siis juba võeti plaani ja siis oli lihtsalt horis plaani täita, eks ole. Tähendab siis, et mina ja Murrija siis ott kosmosesse ja edasi, see oli mõni plaaniline töö, siis oli stuudio plaanis, siis läks pidevalt edasi. Järgmise filmi sama grupiga tegemist. Jah, oli küll ja kõik need esimesed kolm filmi. Need tõesti jah, ikka sama grupiga. Selline oli siis teekond esimese multifilmini stuudial ja Herbert Tuganoil veel kord, siis eesti multifilm sai alguse 1957. aasta septembris kui hakati tegema esimest multifilmi Peetrikese unenägu, mis valmis 1958. aastal. Ja esimene multifilmigrupp oli siis selline operaator eme Beekman, operaatori assistent Heino Parss kunstnik-lavastaja Rein Raamat ja helilooja Boris Kõrver. Heino tarsist on saanud iseseisev multifilmi ja siis seal ta on teinud palju palju filme lastele. Rein Raamat asutas 13 aastat hiljem Eesti joonisfilmi ja Emeebeekmenist saanu kirjanik. Kahjuks ei ole ta aga kinos operaatorina enam osalenud, küll aga on kirjutanud hulga hästi mängufilmi stsenaariumi. Nii sündis siis Eesti multifilm. Esimene rahvusvaheline tunnustus tuli juba 1962. aastal filmile ott kosmoses. Ja film sai Prantsusmaal kosmonautikateemalise filmide festivalil auhinna ja samuti parima alti filmiauhinna üleliidulisel filmifestivalil. Esimene Eesti mängufilm. Eesti selles mõttes, et juba siis loodud ja tehtud kohaliku stuudio tehnilisel baasil valmis 1955. aastal. Ja selleks oli, kui saabub õhtu režissöör-lavastaja Aleksander Mandrükki. Sellest aga juba meie järgmises saates.