Kui peolised öösel unehõlmas läksid Leonelia yks välja ning vantsisid Kalita poole. Juba eemalt paistis, et koorejaama üks aken on valge. Valvet siin ei ole, teadis yks öelda. Rahva kaitsepataljon ehk ei ole kedagi. X muigas. Ma usaldan luureandmeid. Igaks juhuks rapsusta bussiga sidekaabli katki. Seejärel koputas Leonel aknaruudule, kui aken lahti lükati. Ruumist vaatas vastu keskealise meesterahva umbusklik nägu, nõudis ta. Lubage kõnelda telefoniga. Yks oli selga tõmmanud sinise pluusi, millele nõukogude sõjaväelase pagunid peale õmmeldud. Selle oli ta portfelliga linnast kaasa võtnud. Mees märkas akna taga seisva võõrapaguneid, tema näoilme selgines mõnevõrra. Kui abi paluja on ohvitser ja räägib sulaselget eesti keelt, siis võib sellist ehk usaldada. Igatahes rohkem kui ringi lonkivat punaarmee last või kotipoissi. Meil on tähtis teade edasi anda, lubage telefoni kasutada, kordas yks kindlal häälel. Meier tegi ukse haagist lahti, laskis nad sisse. Laual põles petrooleumilamp. Paistis, et mees oli parajasti lugenud Toomas Manni, puden Brooke. Raamatulambi kõrval lahti. Prillid peal. Lionel küsis, kas teie olete juhataja? Olen. Silmapilk võttis yks relva välja. Käed ülesmeier tõstis kuulekalt jämedate sõrmedega käed. Tooge raha välja. Mul ei ole raha, on küll. Ütles yks karmilt, teil on 4000 rubla. Mees oli silmanähtavalt üllatunud, kust võhivõõrad teadsid palju koorejaama, kassas on raha. Kuid tal oli nii palju taipu, et ta ei hakanud ohtlike võõrastega vaidlema, vaid tähendas olukorraga leppinult. Raha on minu eluruumides, teisel korrusel. Tooge alla käsutasiks. Mees pööras ümber, oli hetke, kui peata kana. Võtke lamp, ühes sundis yks ja Leonelile sylamine kaasa, mina katan tagalat. Nõnda siis mindigi trepist üles koorejaama, juhataja lambiga ees, ootamatust elu käänakust jahmunud ja noor Sandre kannul. Rahali riidekapis. Kui nad all koridoris tagasi olid, Leonelil taskud rahatähtedest pungil, lausus yks juhatajat Maueriga ähvardades. Vaadake, et enne hommikut siit välja ei lähe ega kellelegi midagi ei teata. Me oleme metsavennad, lisas Leone Luhkelt. Raha rekvireerime Eesti vabastamise heaks. Pime öö on meie kõige ustavam sõber. Tehke nii, nagu ma teile ütlesin, siis ei peeta siin majas, peiesid lõpetasiks, jutumeier noogutas. Kust sett sai teada, et juhatajal on 4000 rubla? Küsis Leonel väljas. Sellest vaikib ajalugu. Kas sinul süda ei kripelda, võtsime ära selle raha eesti mehelt eesti koorejaamast. Mitte üks põrm, vastasiks kallilt. See on vene rööv vallutajal, meie talumeestelt kooritud raha. Lionel jäi nagu kahtlema. Minul küll. Ta ei jätkanud lauset. Juhataja on veel eestlane, aga koorejaam läbi ja lõhki anastajate käpas, seletasiks metalse häälega. Kuhu läheb meie või näljasele Venemaale. Venelased röövivad Eesti rahvast, meie röövime röövijaid. Grenada kõksatas tigedalt naerda. Kui nii võtta, siis meie tegu on kättemaks. Suure kurjuse tilluke tasumine. Hakati kitsalt astuma, et jõuda biomajja tagasi enne kukke ja koitu. Kui maainimesed ärkavad jõudsid õnnelikult kedagi teel kohtumata pärale ja heitsid talu heinaküüni magama. Rootsisõiduga tuli ette mitmeid takistusi kordi saanud kalur, töö ja pereelu pärast teele asuda. Kord polnud ilm sobiv. Noormehed olid ülesõiduks valmis, ootasid vaid märguannet, närvid krussis. Nende jalgealune põles. Pinge tõusis iga päevaga. Nad kukkusid jooma. Lasksid koorejaama rahast 800 rubla üheskoos kõrist alla. Ülejäänu jagati pooleks. Osa oma rahast tarvitas Lionel elamiseks, muist kulus tal vanaemale küttepuude soetamiseks. Veera pension oli ju väga väike. Tengelpung kõhenes hirmuäratava kiirusega. Rahast, mida nad vajasid pääsemiseks nagu õhku olid alles vaid riismed. Töist sissetulekut mitte mingisugust. Ainus väljapääs ette võtta vastne saagi retk. Pärnu linnukasvatuse ühistul oli üks munapunkt Tahkurannas. Selle juhataja ostis riigile kokku ka loomi. 10. septembri öösel kavatseti sinna sisse murda. Koht oli linnast küllaltki kaugel, kohale sõitmiseks tuli otsida küüdimees. Üle jõe kõrtsis oli yks tuttavaks saanud, sega kaubastu autojuhiga joviaalse mehega, olgu tal nimeks o. Leonell oli temaga kokku rääkinud, et autojuht annab talle kohe autot, kui peaks tarvis minema. Nüüd oligi hooabi tarvis. Tahkuranda sõideti kolmekesi Leonel x ja y. Enne väljasõitu tehti kõvad tropid, võeti julgust. O põikas veel korraks kodust läbi, tahtis naisele midagi öelda. Siis mindi bensiini hankima. Kõik need asjatoimetused võtsid aega, linnast väljasõit nihkus hilja peale. Kuna väljasõidu eel oli tublisti joodud, oli hooteekonda alustades purjus. Tahkuranda jõuti alles hommikupoole ööd. Vahepeal oli keset sõitu veel autolaternad parandatud. Enne kohale jõudmist aeti autoküla teele põõsaste vahele Oowaiuse Rütsakile ja hakkas kohe norskama. Pea roolisambal. Munapunktile lähenedes teatas yks, et tema sisse ei lähe, jääb varitsusse. Juhataja tundis teda nemad kui ühe ja sama asutuse inimesed on tööasjus kokku puutunud. Isegi siis, kui yks tõmbaks pähe suka ja oleks tumm, kui puujumal võivad liigutused ning rüht ära anda arutasiks. Teistel polnud äratundmist karta. Kumbki polnud siinkandis käinud. Sedapuhku tungis koos Leonelliga majja poisikeseohtu y. Nagano aitas seekordki. Ja Leonil ärklemisena kosutav teada andmine, et nemad on metsavennad. Ega teie ole vaba Eesti vastu usutlusi y punkti juhatajat vanemat meest, kolla nokliku ninakusega. Kus nüüd seda pomises röövitu. Kiiruga toppisid poisid kupüürid kaasa võetud portfelli ära minnes hoiatas Lionel meest mitte teatada juhtunust miilitsale ega julgeolekusse enne kella kümmet. Ta arvas, et selleks kellaajaks olnud ammust ilma Pärnus ning haihtunud. Otsigu siis miilits ja julgeolek tuult väljal. Jah, soostus kokkuostupunkti, juhata sinagi oled lammas, lammas, mis lammas, mõtles Leonel suureliselt tusaselt süüdlikultki Polnud, parata. Tauli omandanud oma ajaloo õpetaja mõttelaadi. Nad ruttasid õue. Heki tagant ilmus lagedale ykse, uurisin häbematult, kas tegite munajooja sistaks. Y helkis sistaks nagu püksinööbi. Maanteel ei kohanud noormehed kedagi. Taevas oli paksult pilves, ilm koidueelselt pime. See mõjus julgustavalt. Tegijaid on, kuid mittenägijaid. Lionel tundised, saagi retk läheb hiilgavalt korda. Ebameeldiva üllatusena tuli vaid asjaolu, et ooli vahepeal üles ärganud ja laulis kabiinis valju häälega roppe laule ning karjus ühte lugu refrääniks hõissa prilla. See hõigub niiviisi pool Pärnumaad üles märkisiks murelikult. Kolmekesi üritasid nad autojuhti rahustada, kuid nende püüdmine ei kandnud viljaool õuga seal lällast täiest kõrist. Mida rohkem poisid teda vaigistasid, seda hullemini mees lärmas. Kui nõnda edasi läheb, on kõik kohad varsti kuuljaid nägijaid täis ning nemad on kõige oma noosiga pihus. Kas jääd juba ükskord vait või ma lasen su maha? Käratas yks tulivihaselt. Vastuseks kostis räuskav Ootrooman Truman, päästa meid punasest põrgust. O märatses ja karjus kõigil kõrvad lukku. Järsku nuut eliiviumis või hoopis aru kaotanud, mõtles Lionel. Suure sõdimisega Ubiti mees üles autokasti. Ta on kõva jõuga tõstja vurphy leidis y. Lionel hingeldas minu arust rohkem Johannes Kotkas. Kui ta nõnda edasi lõugab, on nemad peagi mustas rõngas. Nad olid sunnitud talle kloroformi andma. O asetati auto kasti pikali peale lautodil talle saksa sõjaväetelkmantel. Sealses lärmaja lamas, kuni jäi vait. Kloro form hakkas vist mõjuma. Y jäeti kastiautojuhti valvama, kloroformi pudelike pihus. Tee oli konarlik ja auklik. Sõidu ajal rappus auto tugevasti. Seepeale ärkas hoo üles ja pistis uue hooga täiest kõrist laulma. Eluse võib persse minna, sinna parata ei saa. Sülg läks kurku, autojuht kähises Görises, siis kostis jälle ta jõuline hääl, aga tee, mis viib meid sinna, see peab sile olema. Viimaks ohakas oksele, kuid mõne aja pärast oli talle sõiduvees ja röökis täiest kõrist. Kleenuke y ei suutnud suurt tursket meest enam vaos hoida. Täiesti nõutu kloppida kabiini katusele. X pidas auto kinni. Lionel kargas kabiinist välja, mis lahti? Hüüdiste häiritult. Seletamatagi oli selge, mis toimub. Lionel ronis kasti, mina üksi ei jõua teda paigal hoida, kaebas y, hüppab veel üle kasti ääre maha, kukub rataste alla. Ehk seome tal käed-jalad kinni. Leonel mõtles pisut. Imelik see on, aga olgu. Autokastis leidus kimp nööri, seotigioo, käed ja jalad kinni. No mis teha, kui muud üle ei jää, lausus y vabandamisi. Liikumisvabadust autojuhil polnud, kuid kõri oli vaba ja sealt kostis võimsat bassihäälset Baidu raidutamist. Pärichaljaapin mailis Leonel. Ta võttis taskust ninaräti, keeras selle nutsakusse, valas peale kloroformi ja toppis lärnal hammaste vahele. Tropp suhu, möla maha, kinnitas igreki, valas tasku rätile pudelist lisa. Ega ta ole lõikuslaual, äkki saab palju, kahtles Leonel. Kanna tema eest hoolt, hoolt, hoolt, naeris y virilalt. Kuuled, jälle hakkab üürgama. Ta loksutas pudelist taskurotile veel kloroformi lükkas Tutsaku autojuhile sügavalt suu koopasse. Ta ometi uinuxe nii hirmsa häälega ei karjuks. Nõnda müüdia sõitjal kohe pilt, selge, et siin on midagi viltu, kui mees nii koledasti röögib nagu siga aia vahel, siis on nende laul lauldud. Tuli iga hinna eest olla nii vaikne ja märkamatu kui vähegi võimalik. Aga ööl on üheksa poega. Tehti järjekordne peatus. Poisid läksid Marutajat köidikud lahti päästma, lootes, et autojuht on vahepeal rahunenud. Leonel kiskus lamal tropi suust. Oled selle lausa kurku lükanud, imestas ta. Y oli autojuhi valvamisest tüdinenud, magamata ööst tuim, ihkas rutem koju jõuda. Ta kummardus autojuhi näo kohale ja hüüdis, kuidas sa ennast tunned? Oo, ei vastanud. Ärka üles, varsti oleme linnas. Hüüdis igreki veel valjemini. Autojuht ei liigutanud toimugi. Dali lämbunud. Kibekähku püüdis yks autojuhile kunstlikku hingamist teha. Kõik asjata hooli kindlalt looja karjas. Noormehed heitusid korradelt kainest kainemaks, kangestusid, tardusid, vältisid üksteise pilku. Y polnud kunagi surma ega surnud näinud. Hirmust ja õudusest hakkasid tal hambad plagisema. Yks kattis koolnu saksa ohvitseri telkmantliga. Maantee oli veel tühi. Peatselt hakkab rahvas liikuma ja karta on, et siis tekib soovimatuid pealtnägijaid. Nende olukord muutus aina ohtlikumaks. Yksotsis koha, kus sai auto maanteelt suurte puude vahele pöörata suretas seal mootori välja. Teised tulid kastist alla masendatult sõnagi suust saamata seisid nad auto kõrval, millel kurb, kohutav koorem. Tuli aru pidada, mis ette võtta. Hüva nõu oli nüüd kallis. Noortes peades vasardas mitmesuguseid mõtteid, surises õigustusi, väljapääsuteid. Niimoodi nad kuhugi sõita ei võinud. Halb oli veel seegi, et oo, käis enne ärasõitu kodust läbi. Naisel on ehk teada, kelle seltsis mees välja sõitis. Muidugi, kui hoo sellest üle ta rääkis. Võib muidugi olla, et ta jättis kõik enda teada. Hooli ennemgi, mõnikord päeva kaks kadunud olnud, seletas yks. Ise rääkis mulle kõrtsis. Teised vaikisid, pea norus, näost ära langenud. Neid oli hale vaadata. Ehkki ei öelnud kodus viina mehhaasi, kuhu kunagi ööseks jääb. Arutlus Leonel. Yks tundus teistest külmaverelise. Tema oli ka surmaga kõige tihedamini kokku puutunud. Oli ta ju sõja ajal vedanud haavatuid, kellest nii mõnigi heitis hinge. Yks togis kinganinaga vana turris kuusekäbi ja lausus maha vaadates. Sega kaubastust tõstetakse hommikul lärmi, kuhu nende auto sai ja kuhu kadus mees, kes istus roolis. Tekkis peaaegu talumatu vaikus. Ekslevad ahastavad pilgud palgeneval sügishommikul. Mõtted tormasid mustade lainetena. Keegi ei söandanud välja öelda, mis mõttes keerles. Yks oli see, kes lõi esimese mõra pingelisse närve söövasse teadmatusse. Ta jättis käbi rahule ja lausus. Me ei või teda kuhugi viia, peame ta siinsamas maha matma. Siinsamas kohkus Leonel ärgates mõtetest, jah, siia metsa, matame ta maha, kinnitasiks otsustanult. Ning võttis autokastist labida. Lionel sõnas. Kui oleks kaks labidad, saaks rutel. Kolm veel parem, soostus y. Ja et see ükski on, jätkas Leonel elevusega. Muidu peaksime auku kaapima käppadega, nagu koerad. Yks hakkas männi all kaebama. Põrkas juurele. Männijuur peaks olema sügaval, miks see nii maapinna lähedal on? Loodusloo tunnis õpetati, et kuuse juur on madalas männil sügaval seletas Leonel kummaliselt mõttetuhinaga tema meeli vallanud õnnetuse ja hirmusegune leil. Leonel mõtles välja nende iseäraliku tegevuse põhjenduse. Kui keegi peale satub, võib öelda, et nad otsivad rahapada. On teada saanud, et siin kuskil on peidetud aare ja nemad tulid seda pimeduse varjus välja kaevama. Sisimas ihkasid kõik nii ruttu kui võimalik siit minema pääseda. Kui saaks ometi taastada sõidueelse olukorra. Kuidas ärgata kurjast unest, mis kahjuks oli kõigest tõelisem tõelus. Kaevamine ei edenenud järjest tuli vastu vintskeid puujuuri. See polnud õnnestunult valitud koht tuleb pooleteise meetri peale võtta, märkis Leone labidat enda kätte saades. Madala haua võib mõni koer või rebane lahti kraapida. Kas nad on nii tublid, mullatöölised, kahtles y. Ei anna pead, heitis Leonil. Ei tea. Yks lausus meie poisid, kes 43. aastal see pesi sõjaväekalmistule maeti, said korraliku haua ja risti. Kaevati üksteise alla. Siiski ei saanud haud nii sügav, kui algul kavandatud. Leoneil pühkis otsmikul higi. Siin oleks nagu raud all, vastas, ütles ta. X arvas, aitab ka. Nüüd tuli koolnu autolt maha tõsta. Raske mees, lõtk nagu jahukott. Sügishommikul tinases valguses nägi Leonil autojuhi, silmad olid pärani, vaatasid talle õudse pilguga otsa. Poisil värahtab hing sees. Yks ütles temale. Vaata, ega talle taskurätiräbalad suhu ei jäänud, las hauas hingab vabalt. Kes seal enam hingata, kahtles Leonel, miks ei, kirjutatakse ju hauaplaadile, siin hingab see ja see, selgitas ykse, vajuta soo silmad igaveseks kinni. Surnu mässiti tuttavasse, kaitse värvidelkmantlisse. Rabinal langes tünkjas metsaalune muld autojuhi põrmule. Käed risti ja loeme issa meiet. Käsutas yks kui haud oli kinni aetud. Y krimpsus, nägu õige vähe vaevumärgatavalt, kuid iks pani seda tähele, küsis karedalt. Kas sina oled komnoor või? Ei ole. Vilksatas y. Idarindel ei unustatud esiisade kombeid ja see boschi kalmistul ammugi puude alt kogusid nad leheprahti ja oksarisu puistasid kalmulaid, värske muld silma ei paistaks. Autojuhi haud pidi jääma tundmatuks. Tuleks nüüd tubli sagar vihma, see teeks kõik ühetasaseks, arvas Lionel. Autod siia jätta ei või, arutasiks Monnilt. Sõidame edasi, otsime uue metsa, siis sinna. Parimal tahtmiselgi ei saanud enam kindel ega rahulik olla. Kolme noore inimese eluloos oli pöördunud ootamatu lehekülg. Veoauto jätsidki ühe teise metsa alla. Ise panid putku.