Leonelil algas põrandaalune elu, just nagu riigi kukute ajal. Vanaema juurde ei söandanud minna, vaid varjas ennast toominga tänaval emm kitsukeses toas. Varem oli Leonil samuti ennast varjanud, kuid siis polnud noorel südamel ühtki tegu, mis oleks põhjustanud säärast ärevust ja hingepiina. Kui nüüd tundlused, süüme, pitsitused öösel ja päeval süü aina tihenes imbus aegapidi teadvuse süvakihtidesse. Vägivaldsest, ühiskonnast põgenemist ette valmistades olid noormehed ise muutunud vägivaldseks. Nüüd olid nad veel ka mõrtsukad. Keegi ei taha uskuda, ütles Lionel endale, et meie pole süüdi mitte keegi vahest ainult lahkajad, kui needki. Kas autojuht surigi lämbumissurma võis olla, süda ütles üles, joodiku asi. Juhtunud ei saanud enam kuidagi heaks teha. Ainuõige tee koguses supis terve nahaga pääsemiseks oligi pagemine. Oli hetki, kus kuraas võttis võimust, siis mõtles Leonel, ees seisvast põgenemisest saab kõige tähendusrikkam ja suurejoonelisem tema senistest põgenemistest. Ootus pani südame ärevalt põksuma. Varsti on ta vabaduses tulivaid pingutada ja ennast ületada, küll siis sujub ärasõit nagu lepase reega. Pean jääma rahulikuks, saagu mis saab lohutus Leonile ennast. Kodumaalt lahkumine tuleb pisiasjadeni läbi mõelda, et mitte teha saatuslike vigu. Samasugust särisevad energiat nagu praegu oli ta tundnud ka 40. aasta sügisel, kui treffnerist salaselts sinine kolmnurk kavatses relvi hankida, et Nõukogude anastajate vastu välja astuda. Umbes samal ajal oli nõukogude julgeoleku ohvitser Tallinnas onu Leo abikaasale ülbelt ja vihkavalt teatanud mõjuvašovo kaktšenkarrastril jäli. Pähe tikkus vaeva vaid mõtteid painavaid kujutluspilte tänaval liikuda oli ohtlik. Ruumis seeski polnud kuigi kindel. Iga hetk võis tulla miilits dokumente kontrollima, julgeolek teda arreteerima. Ainuke, kes aitas hingelist tasakaalu hoida, oli m hea tüdruk, lihtsa olekuga kantseleiametnik, osavõtlik ja kaasatundev. Öises tundetulvas lausuti teineteisele ilusaid sõnu. Ent armsamale Ki rääkinud Leonel kõiki üksikasju Kalita Tahkuranna raharetkest ega ammugi sellest, mis öösel maanteel ja metsas oli juhtunud. M ja Lionel elasid meest, naist. Tütarlaps tõega õnnelikult, noormees salamurega, nägu rõõmsaks pingutatud. Lionel ei võinud uneski näha, et need viis ööpäeva on tema lühikese elu viimased ilusad päevad. Iga päev küsitles Lionel näitsikut, kui see töölt saabus. Linnas kuuldu kohta. Marjulised olevat sega kaubastu auto üles leidnud. Kuid autojuht on endiselt kadunud. Kahtlustatakse, kas pole oomite metsavennaks läinud. Paistis seda moodi, et autojuht polnud abikaasale siiski nimetanud, kellega ta sõitu läheb. Leonil kaldus arvama, et neid ei otsitud taga. Või otsiti ainult polnud veel kätte saadud. X oli jah, ta kaluriga kindlaks määranud ärasõidupäeva. 15. september andis selle sõbrale teada õhtuhämaruses, kui nad Tallinna värava juures kohtusid. Yks ütles, et teda pole keegi tülitanud. Lionel oli igreki kätte usaldanud 1700 rubla, et nooruk muretseks mootorpaadi tarbeks bensiini ja määrdeõli Igreketisega lubaduse täitmata. Lionel ise pidi otsima bensiini. Leidiski. Enne ärasõitu teatas noormees neelatades neiule otsa vaatamata. Armas, täna lähevad meie teed lahku. M kohkus, miks? Tead küll, miks silmad vee alevil vaatas tüdruk talle otsa. Muidugi olid nad Rootsi minekut arutanud, kuid emme ei suutnud uskuda, et ärasõiduaeg nii ruttu kätte jõuab. Miks õnneaeg oli nii üürike, hajuv kaduv? Lionel oli küll keelitanud, tulgu näitsik kaasa. Kuid MI kohusetunne oli tugev, ta ei söandanud kehva tervisega vanemaid üksi jätta. Ära mine veel ära, mine. See, mis meil oli, oli nagu kaunis muinasjutt. Ma mõtlen seal sinu peale, tõotas Leonel. Palun, mõtleja tuleb varsti tagasi, kinnitas mine ja kui Eesti on vaba? Mõlema tunnetes hulpis midagi lahtist määramatut habrast. Tükk aega seisid nad vaikides teineteise vastas. Siis vabastas Leonel enda Emmy embusest ja tõttas uksest välja. Tüdruk ruttas akna juurde. Leonel rühkis mööda tänavat pikka kasvu, õlad, longus, luitunud seljakott seljas. Et ta korraks ümber pööraks, kas või ainsaks silma pilgukski, vaataks, tagasi igatsesin. Kuid noormees lisas sammu, ei pööranud peadega pilku. Määratud tunniks olid mootorpaadis koos hädapäraseid, toiduained, riideesemed ja Eesti lipp mida Rootsi vetesse jõudes lehvitada, et rannavalvel oleks kohe selge, kes need üle meretulijad on. Vaikselt oodati pimedas irevil Erkudega kuulati vee loksumist vastu paadi külge. Y oli küll asunud raadiosaatjat kõbima, kuid ei saanud hakkama. Ja nüüd oli ta ise ka puudu. Jälle ta booster, veab alt, mõtles Leoneil vihaselt. Oleks pidanud kolm päeva haide laagrist drilli saama, oleks eluaeg selge, mis on distsipliin. Kas ta võeti kinni või äkki ta ise? Sel kombel oli kodumaalt pagijate seltskond kahanenud kolme peale. Kaks noormeest jäset. Lühidalt rabedalt kinnitati veel kord kokkulepitut jahta Kalamees viib nad ojamaale ja tuleb siis ise Pärnusse tagasi. Seejärel vaikisid kõikootlikult ärevil, aimusi tulvil. Rohkem ei tohi viivitada, ütles kalur viimaks. Tuslaselt asuti teele. Loodame head ilma, tähendas paadimees. Setu oli ühtaegu rõõmus ja kurb. Millal näeb ta jälle oma armsaid vanemaid, kellele oli alles eile teatanud, et lahkub kodumaalt. Igaveseks ei taha ma küll Rootsi jääda, ohkas tütarlaps ema hall kurba nägu meenutades. X vilksas talle otsa vaadata. Neiu valjusti mõtlemine puudutas teda südamest, käis läbi valus viirg. Seti süda oli puhas, tema oma ei olnud. Varsti puhuvad siin teised tuuled, siis oleme kõik tagasi, lausus Lionel lootuslikult. Yks ei öelnud midagi. Tahes-tahtmata tuli süda kõvaks teha. Kahtluste varjud tihenesid mustaks pilveks. Kas meil ikka õnnestub läbi lipsata. Ees oli Liivi laht ja irve väin. Seal on piir, mida valvatakse erilise hoolega. Kui sealt saaks läbi, siis kas nemad oma mootorpaadiga jõuavad märkamatult venelaste alt minema või ei? Ei jõudnud? Ei saanud, ei läinud korda. 17 kilomeetrit oli selja taga, kui neile tuli vastu valvelaev. Juba eemalt karjusid venelased ruuporisse, stay stay. See sõna oli neil nii hästi käes, seda mõistis juba pool euroopat. Käes olid ka kaks noormeest ja neiu, rabatud kalamehest rääkimata. Nõnda lõppes Leonelli viimane põgenemine. Temalt võeti ära leiba-saia võid, juustu, suitsuliha, kuivikuid ühele inimesele kaheks kolmeks päevaks veel pesuesemeid, sünnitunnistus, taskuraamat, gümnaasiumi klassitunnistus, osu, Avia Himmi liikmepilet ja muidugi Nagaan seitsme lahingpadruniga. Eeluurimisvanglas sunniti Lioneli kohe oma elulugu kirja panema. Ta nägi sellega parajalt vaeva. Tuli meelde tuletada kõik oma elu viimase kolme aasta keerdkäigud. Haide laagris 43. aasta novembrikuus pandi Lionel elama, baraki. Anti selga, vorm alustati väljaõpet. Nädalapäevad hiljem märkasid kaaslased, et Sandra lippab kahtlaselt tihti latriini. Ta oli haigestunud kollatõppe. Laatsaretis viibis Lionel umbes kuu. Seejärel viidi ta üle tervenejate ploki. Paari nädala pärast algas sõit kodumaale tagasi Kloogale. Veebruaris pidi nende väljaõpe jätkuma Kehras, kuid Tallinna jõudes tegi Lionel ešelonis vehkat ja sõitis Pärnusse. Kodus ei söandanud väe karga ennast pikemaks ajaks sisse seada, vaid siirdus Vändrasse, kus tal õnnestus ennast varjata jürikuuni. Leonelil oli selgesti meeles, kuidas ta tookord seal relvavenna poolt tabati. Oli päikeseline, kevadpäev, värskelt sadanud lumi sulas, tihased siitsitasid rõõmsalt välja. Saiapuudel lõunasöögi järel mängis noormeessõbraga ajaviiteks kaarte, kui kinnivõtjad sisse astusid. See oli kaheksas aprill 1944 kell kolm päeval. Leonil veeti vahi all Patarei vanglasse. Augustis viidi ta üle kopli trahvilaagrisse. Sealt käisid karistusalused sadamas Saksamaalt laskemoone ja mürskudega saabunud laevu lossimas. Kolm nädalat hiljem saadeti Lionel Harku vanglale kuuluvasse mõisasse põllutööle. Pani seal tõugu kokku, peksis rukist. Nädalapäevad enne punaarmee tulekut küüdi teda mitme kaaslasega jälle Kloogale, kust oli kavatsus viia nad Paldiskisse laevale. Sealt pidi kõik see mees meritsi viidama Saksamaale. See mõtegi oli vastukarva. Leonel mitme teise poisiga põgenes Tallinna. Otsis varjupaika tuttavate juures. Järgmisel päeval tulid venelased sisse. Mihklipäeval 1944 õnnestus tal Pärnusse sõita. Vanaema käest sai ta teada, et ema, kasuisa ja väikevend olid neli päeva enne venelaste Pärnusse jõudmist lahkunud. Lionel käis ennast Melgimas, miilitsas ja komandatuuris ning sai asja ajajana tööd tehases. Eesti mootor. Kui endine relva SS-i reamees mobiliseeriti ta paari kuu pärast tööle Järvakandi klaasivabrikusse. Järgmise aasta juulis, kui nad vabriku jaoks Sindis liiva laadisid ja tema pidi Järvakanti tagasi minema jättis Leonel liivalaadungi, kus 30 ja kihutas Tallinna lootes leida tööd ehitusel ja teda filtreeritakse. Sel juhul saaks ta dokumendid ja võiks elada nagu normaalne kodanik. Aga asjad ei sujunud nii, nagu noormees salamisi oli lootnud. Tuli jälle räsitud Meeli Pärnusse naasta. Ta oli kogu aeg liikvel, nagu kihutaks keegi teda tagant. Elu igal pool, sõjajärgne krobeline katkeline liikmeist välja väänatud elu oma viletsusega ent ka rõõmuga, et pikk, hirmus sõda on ükskord siiski läbi, kui seda poleks vaid varjutanud Nõukogude hirmuvalitsuse tagasitulek. Aga Leonelil oli oma särav unistus Rootsil. Kuid nüüd on ta elukäik sassis, võiks öelda, traagiliselt vussis. Leonell oli olemasolu teinud endale raskemaks kui paljud tema eakaaslased. Ta oli pikka kasvu kõrendlik veel välja kasvamata kehaga 20 aastat vana ja tema elutee oli juba püsti. Õnnetult lõppenud mootorpaadisõit pani kõigele eelnevale krooni pähe. Kes küsib, et autojuhi mõrva põhjustasid nad kogemata teadmatusest, kes mõistab, kas tahetaksegi mõista kui ka siit põgeneda. Ent alateadlikult aimas Leonel, et oli enese mässinud saatuslikku võrku kust pole pääsu. Pimedal ajal hilisõhtul viidi Lionel jälle ülekuulamisele. Noormees seisis, uurija vastas hoidis kahe käega üleval pükse, mille nööbid kohe vanglasse tulekul eest ära lõigati. Tõlk istus laua otsas, Ootvel traatsangadega, prillid ninal, kitsal näol hangunud otsekui andestust, palub naeratus. Uurija oli enda vängelt lõhnastatud kaljude kolonniga. Mees nägi välja üsna esinduslikuma uues hallis ülikonnas hele särk proletaarlased kombel ilma kaela sidemeta. Ta luges Leoneli vene keelde tõlgitud elulugu. Kõikjalt ära põgenenud. Relvaga käes ei ole nõukogude võimu vastu sõdinud, ehkki kuulus relva SS-i. Ega see ei loe, kindlasti on ta nõukogude riigi verivaenlane ohtlik kurjategija. Uurija süda rõõmustas. Tal oli pihust täismäng, kõik neli ässa, põrandaalune rühm, kaks röövi, mõrv põgenemiskatse. Millal te lõite põrandaaluse organisatsiooni haaras ta kohe härjal sarvist. Tõlk kasus ümber panema. Organisatsiooni ei olnud. Palun valjemini. Ei olnud organisatsiooni. Mis see on? Vaadake, see on ju teie käekiri. Emmge piikliputas käes vahistamisel ära võetud dokumenti, millele Leonell oli maanteel kolmelt mehelt allkirja nõutanud. Siin te teatate selgel sõnal, et võtate organisatsiooni vastu kolm isikut. Sellest loogiline järeldus, et põrandaalune organisatsioon oli ja on praegugi olemas. Bravuuri pärast koostatud paber muutus vääramatuks asitõendiks Lioneli vastu. Uurijale oli see lausa taeva õnnistus. Pugina hakkas ta paberist kinni. Kortsunud vihikulehe informatsioonile võis üles ehitada kõrge hoone. Mida laiahaardelise maja kõrgema, seda kasulikum. Säherdune süüasi tõotas uurijale palgalisapreemiat isegi tõusu ametiredelil. Tõusud emale, kellel olid edevuse julmus ühinenud karjäärisimuks. Ei, ei olnud organisatsiooni, asus Leonil takerduvi keeli seletama. Selle, selle paberi ma kirjutasin purjus peaga. Või nii. Nüüd selge peaga, pange paberile kõikide organisatsiooni kuuluvate isikute nimed. Ei olnud mingit organisatsiooni. Istuge laua juurde, siin on sulepea ja tint. Pange kirja kõik organisatsiooni liikmete nimed. Ei olnud, ei olnud, ma jätame lasteaiamängimise. Ma tõesti ei olnud organisatsiooni, uskuge mind. Kõrvalt toast kostis tumedaid mütse. Siis naisterahva kiledaid, karjatusi. Seejärel asendushädakisa raske Hoigamisega. Ülekuulatav varastas uurija kraamist sahtlist välja Nagaani kuid lauale relva ei asetanud, vaid hoidis ähvardava ilmel käes. Hirmunult kohendas Leonel rebadele vajunud pükse. Uurija teatas x ja y on osalemise pandiitlikus rühmituses juba üles tunnistanud. Kui nemad, mida pole jutt jätta, ärge unustage, et selle maja viiendalt korruselt paistab Siber. Ausa ülestunnistusega saate enda ja kaassüüdlaste saatust kergendada. Ning magus lipitsevalt peaaegu sõbramehelikult, ent ometi läbipaistva valskusega Kellitashyprist lõhnav Emmge biit. Me ei ole inimsööjad, saame aru, püüame vastu tulla. Maksimaalselt, kui ka teie tulete meile vastu, saate aru. Tõlk pani pika jutu püüdlikult ümber asuge tööle. Ja Leone lasus kastist sule tindipoti. Häguse meelega paha sisetundega, väga halva, lausa vastiku sisetundega. Kas temast tehakse siis äraandja? Aga kui x ja y on juba kõik üles andnud, siis, siis pole midagi. Või said nad juba nii metsikult peksa, tunnistasid ükskõik millist süüd. Kus nad ongi veel elus? Ei. Mida te veel ootate? Esseestlasest lurjus. Kärgatas, uuri, äkki vehkisin. Khaniga küttis oma viha üles. Leonel raputas pead seina äärde, ma lasen teid maha. Röökis MG biitmetselaja kombel. Kas nimekiri või olete surmalaps? Leonel ei saanud nii äkki liikuma. Liikmed vallutasid eelmise ülekuulamise keretäiest taliipasseina juurde, seisatas, kõikus jalgadel. Kaks tšenka kumisesid tal peas, onu Leo, mahalaskja jõhkrad sõnad. Kaks jonka. Näoga seina poole. Kõrvaltoast kostis jälle piinatava naisterahva jubedalt kirgumist, nagu põletatakse teda tulise oraga. Kas nõnda saabubki surm? Leonelli mälust lendas tuulekiirusel läbi palju pilte turvalisest kodust kassitoome nõlv, kus ta kelgutas Emajõgi ning vanemad vanaema, sugulased Tartu ja Pärnu koolivennad. Emm oma toominga tänava tillukeses toas. Armas, õrn ja väga omane viimne tervitus kõigile. Veerand tundi ootas noormees jalad all justkui vatist üheksat grammidina. Kuuli oma paljaks pöetud kuklasse. Seekord ei kuulne kaani. Kuid pärast surmahirmus praadimist oli Leoneil küps hirmul oma noore elu pärast, mille kustutamist ta ei soovinud. Mingi hinna eest pani ta kirja kõik tuttavad, kellega oli jutuks tulnud Eesti praegune olukord. Nimekiri tuli, kaunis pikk. Inimene on allaandlik, ekslik teeb vigu, toob oma nõrkusega, olgugi see ajutine nii endale kui teistele kaela õnnetuse eluaegse häda ja õnnetuse.