Uurijad vahetusid ühtelugu kas juhusest või nimme seda kongis ja kartseris oma saatust ootajad ei teadnud. Järgmisel ülekuulamisel võttis Leonelilt tunnistusi julgeolekukapten pikanäoline rõugete juustega mees. Laua taga istus teinegi uurija, kõhetu kibestunud näoilmega, kes kogu aeg midagi kirjutas. Mõlemad jäid anonüümseks, pidasid arestandile liiga suureks luksuseks nende nime teadasaamist. Süüalust silmitsedes ümises kapten heatujuliselt. Mis siin hiljuti juhtus, on vaid Uwert tüür. Ta otsis lauasahtlist puhast paberit puust joonlaua. Võttis nõelterava otsaga pliiatsi. Hakkas küünarnukkidega lauaplaadile toetudes toimetama joonlauaga. Et asjale jumet anda, joonistas kapten näitlikustamiseks hoolikalt välja Lionel Raymond Sandri juhitud põrandaaluse organisatsiooni juhtimisstruktuuristaap. Jälgimissalk koos uute liikmete värbamisega. Luure sidemetsavennad, keda ei olnud ja väikeste gruppide juhid. Side allu staabile otse staabi kõrvale. Kahele poole olid tiibadele paigutatud jälgijad ja luuresidest hargnesid metsavennad. Esialgu puudusid ja grupijuhid. Kuus üksteisega ühendatud rööp külikut, mis paberil meenutasid kahe kandepinnaga aeroplaani. Kastid tuli juurdluse käigus täita nimedega. Kapten lükkas kõrvale joonlaua, asetas pliiatsi kirjutus karnituurile. Võttis tuha doosilt sigaretti, nautis suitsetamist, kissitas silmi, pööritas tõlgi poole. Püüdlik, kuid koerana truu, mõtles uurija põlglikult. Kes ütleks, mis peitub tema kulunud fassaadi taga. Järsku see kuivikun, samuti kodanlik natsionalism, kes raevukalt vihkab nõukogude korda. Räägitakse, et suvel surnud seltsimees Kalinin olevat oma eestlannast abikaasa kupatanud laagrisse. Õige otsus, seal ongi trotskistlik reeturite koht. Nõukogude riik on tähtsam kui inimene. Homo sapiens on odav, pole krossigi väärt. Siin majas ei kõla inimene uhkelt. Inimese võib karistamata kas või lihamasinast läbi ajada, kuid iga viltune sõna riigi vastu kuulub karistamisele. Tumedad hägused aistingud ei andnud mehele asu. Mis seal rääkida? Raske on kodumaad teenida võitluspostil, kui oled salakavalayst vaenlasest ümber piiratud oleks talle ometi sexapilne tõlki, mitte sekundi-krabu. Ehk määrata talle viis aastat laagreid nõukogude vastase agitatsiooni eest. Põhjuse leidmine pole küsimus. Ja siis nõuda endale noorem nägusam lopsakate kehavormidega tõlk. 100., esimene küsimus. Miks võtsite põgenemisel kaasa kodanliku Eesti lipu, relva ja šifri? Rahvuslipu võtsin kaasa selleks, et Rootsi rannavalve tunneks ära. Me oleme eestlased. Miks tahtsite Rootsi minna? Seal on elu parem. Rootsis valitseb tööpuudus, viletsus ja kapitalistide omavoli. Sekus, tõlk, vurinal. Tema teadis, luges Pravdat. Uurija heitis tõlgile tõrjuva pilgu. Leonelli poole pöördudes muutus ta tenor irooniliseks. Ja pole nõukogude võimu. Tahate öelda? Parem eluigatahes, kordas Leonel jonnakalt. Ja mu vanemad on seal. Lootsin nad üles otsida, asuda tööle ja minna kooli. Kes keelas teil siin töötamast õppimast? No mul pole dokumente. Miks te arvate, et vanemad on just Rootsis? Kas peate nendega sidet? Leoneil raputas pead. Lihtsalt arvate? Jah. Miski pole lihtsalt niisama. Miks käisite Tahkurannas loomade kokkuostupunkti riisumas. May riisunud, ma hankisin raha, selgitas kaebealune. Mitte hankimas, vaid riisumas, parandas kapten pahaselt. Mitu klassi haridust teil on? Ta vaatas paberisse. Lõpetamata keskharidus. Kas suudate mõista, milline määratu vahe on neil kahel sõnal. Lionel vaikis. Uurija pöördus tõlgi poole. Palun seletage talle, milline on nende mõistete vahe. Tõlk võttis kukkuma napi eesti keele oskuse. Püüdis selgitada. Selle peale, vastas Lionel. Me röövisime kokku. Röövitud. Kapten heitis talle imeliku pilgu. Mis eesmärgil raha riisusid? Et okupatsiooni alt ära minna? Ma ei tunnista nõukogude võimu. Niisugune avaldus ärritas uurijat silmnähtavalt, kuid ta hoidis end vaos. Kuhu jäi sega kaubastu autojuht, mis temaga juhtus? Jõi maha 500 rubla, hakas Lionel luiskama. Kas andsite talle raha? Ja? Ja siis jättis auto metsa, jooksis minema. Nõnda olid nad poistega tookord kokku leppinud, kui peaks päritama, kuhu jäi. Jooksis joobenult minema ja kuhu? Kanaküla poole valetas ta huupi. Kas te ähvardasite relvaga, et ta tegi sääred? Ülekuulatav viivitas vastusega. Ta kartis koju minna. Miks nii? Keda ta kartis? Tõmmatakse konksu otsa. Tõlkija leidnud õiget vastet, hakkas puterdama. Mis konks ei mõistnud, kapten, kas tahtsite teda üles puua? Ei. Kes nõukogude või parteitöötajast oli teil nimekirjas esimene, kel tahtsite konksu otsa tõmmata? Nimekirja polnud või nii. Teie grupi liikmete ütlused räägivad teist keelt? Ei räägi tuhkagi. Nimekirja ei olnud. Kordas Lionel kangekaelselt ja mõtles. Sinu raisa boksin küll üles, nii nagu sõjakurjategijad Nürnbergis. Kuidas, ei, kui konks oli juba valmis, nagu guuglux klannil, et vaest neegrit vintsida. Ma viskasin villast. Jällegi käis kõnekäänu ümberpanek tõlgile üle jõu. Abitult vahtis ta ringi, maigutas suud, mis, mis ta ütles. Et, et viskas villase riideeseme minema, pusis tõlk, viimases hingehädas midagi kokku, luuletada aluspüksid või irvitas Emmgebiit inetult suud väänates. Tõlk punastas. Uurija jättis keelelised peensused sinnapaika ja keskendus peamisele. Kas te teadsite, et relva kandmiseks on tarvis eriluba? Meil kandis vaba mees juba keskajal relva, kõlas noormehe südi vastus. Teil oli kaasas Nagaan, kui läksite röövima, kas kasutasite relvavägivaldselt? Ühe korra purjus peaga sünnipäevale sõites ainult hirmutamiseks. Milleks vajasite kloroformi, oli teil kavatsus kedagi opereerida? Küsis kapten piltlikult ja silus pihuga oma hoolitsetud murrusid. Et nõukogude inimesi tappa. Sekus tõlkiminakalt. Enesekaitseks parandas Leonel. Ta sai vene keelest aru. Enesekaitseks, kelle eest. Kas keegi ähvardas teid? Teine uurija, vaikne ja tähelepandamatu heitis pilgu süüalusele ning mõlgutas, kuidas kuuldut üles tähendada. Ja muidugi stamp tuli appi. Kirjutaski siis lilla tindiga protokolli, et vahialune hankis kloroformi nende NSV Liidu kodanike surmamiseks, kes keeldusid astumast pandiitliku rühmitusse samuti nende isikute hävitamiseks, keda Grupi juhid kahtlustasid reetmises. Heleene pidi julgeolekusse minema kohe, kui kutsetalla allkirja vastu kätte anti. Kohvile kutsumist sellesse koledasse asutusse, oli karta kogu aeg, mil venelased tagasi. Ja nüüd oli see käes. Vastu võttis Heleene umbkeelset uurijate hulka ära eksinud eestlane. See oli pealtnäha elegantne, hoolikalt raseeritud pikercuse näoga mees. Kuid Heleene silmis siiski vastik, kuna oli Emmebiit. Ta võttis kohe toimiku vahelt päeva pildi tõstis sellel demonstratiivselt üles, liputas käes. Stseen nägi välja umbes niimoodi, kui karjapoiss üritaks koera hoides leivapalukest kõrgel ja krants niuxukuid leiba kätte ei saa. Ainult selline ei teinud häält, vaid istus hiirvaikselt pingul kui pillikeel. Kas olete teie, proua viir? Uurija rõhutas prouat eriliselt, nägu kõver ja põlastav. Laual paberite kõrval oli tal revolver. Võttis kätte, mängis sellega nagu muuseas. Helene jälgis iga mehe liigutust. Need hirmutasid teda. Mina jah. Miks oli Lionel Raymond Sandril taskus, teie pilt. Kas kavatsesite koos põgeneda? Ei. Uurija jättis relvarahule, muutis taktikat, avas Uuekazbeki karbi, pakkus üle kuulatavale suitsu. Ehk vähendab nikotiin ta närvipinget ja paneb rääkima. Pole ju usutav, et lihane tädi poleks poole kõrvagagi kuulnud. Tulen nolgi põgenemisplaanidest. Küünitab pabeross üle laua, igavene mühakas põlasta selline mõttes. Et selline isanduma tina tagumikul tõstaks daamile viisakalt suitsu, pakuks, seda ei maksa loota. Helene tõusis toolilt, võttis paberussi vastu, tänas uurija Saksas välgumihklit, pakkus talle tuld ja ikka üle laua. Suitsetades sai Heleene ennast pisut koguda. Leonell polnud ta näinud suvest saadik. Õepoja vahistamisest kuulis ta alles siis, kui Veera oli käinud poisile pakki viimas. Uuri asetas paberusi tuha doosile ja lehitses toimikut. Ülestunnistused kiskusid kohati kahte lehte. Lionel Sandra oli tunnistanud, et kloroformi saida ühelt kaasmangilt, kui töötas Järvakandi klaasivabrikus. Kaebealune yks oli aga väitnud, et kloroformi muretses sett nelja apteegist. Hiljem on Sandri avaldanud retsept. Ei toonud Dali apteegist mitte kloroformi, vaid piiritust mootorpaadikompassi tarbeks. Sandra tunnistas veel, et nad olid relvastatud Mägaanidega. X ütles, et tal oli kaasas hoopis mauser. Ka autojuhi matusest kehtib kaks versiooni. Sandra on tunnistanud, et nad sõitsid autoga Tahkurannast Pärnu suunas ja pöörasid ühes kohas metsa vahele, kus matsid juhi maha. Ixon, nagu tunnistanud, et nad pöörasid hoopis Kilingi-Nõmme poole ja peatusid tema onu talus. Autojuhi surnukeha olnud tükk aega kurjal. Kuni nemad pidanud toas aru, mis edasi teha. Ning nendega oli olnud kaasas Gazett. Siis tõstnud nad laibaveoautole ja sõitnud tõit oja metsa. Seal matnud, nad o maha ajanud, sega kaubastube auto sohu ja pistnud tulise ajuga plagama. Uurija unustas eneseprotokolle lugema. Tartus õppiv Pärnu noormees vee olevat seletanud Sandrale, et Taaralinnas tegutsevat põrandal hästi relvastatud eesti ohvitseride rühm 300 meest suur ja v soovitanud tal Pärnuski samasugune luua. Vastandamisele seletanud üliõpilane omakorda, et sander tahab oma süüd kergendada. Seetõttu paneb temale sõnu suhu, mida ta pole öelnud. Uurija muigas mürgiselt. Oh sa poiss või kohe 300 eesti ohvitseri. Kust need on leitud, kas sõduri kalmistult Venemaalt, Saksamaalt või Norrilskist? Vanemuurijast kolleegi järjekordne totter vaimusünnitis. Tema niisuguseid provokatsioonilisi kuuldusi fabritseerib ja süüaluste protokolli sokutab. Kindlasti on igal pool mängus trotskistid. Parempoolsed, Mentševikud, Esseerid, anarhistid, valge emigrandid. Nii nagu Moskvast saabuvad Emmgeebeeii juhendit pidevalt korrutavad. Paljastage, neid tehti kahjutuks. Lausa kihab vaenlaste sipelgapesa. Huvitav, kust neid küll vahetpidamata juurde uhkab. Kas nad ei lõppenud otsa juba enne sõda? Aga nende vanemuurija ajab ikka sama joru. Põrunud aru, õnnistus meenus uurijale korraga üks raudsepa näitemäng, mida ta oli kunagi näinud. Et siin oli iseseisev riik, mis on koguni teine tubakas, sellest ei maksa loom lollile ülemusele hingatagi. Mis kuradi trotskistid, mis anarhistid? Eesti lood on hoopis teised. Siin käib võitlus rahvusliku olemasolu eest. Surm siin või siberis. Julgeolekuuurija töö nõudis kõva närvi ja verejanu, ükskõik kuidas seda viisakamalt nimetada ustavuseks valvsuseks, sotsialistliku Isamaa jäägituks teenimiseks. Ärritatult lükkas ta protokolli teemale. Tema sisepingetest ei küsi, keegi ei küsi, ei hooli. Järsku muutus uurija meeleolu kisaliseks. Miks ikkagi Sandra kandis taskus teie pilti? Ta naeratas õelalt? Küsis siis mõnitava viisakusega. Kas olite tema armuke? Ei. Uurija tõmbas ahnelt paberussi. Te, olete näitleja? Helene noogutas. Kogu aeg Endla teatris. Varem töötasin õena Puusepa vesiravilas. Siin on öeldud, Vanemuise näitleja. See oli enne Pärnusse kolimist aha enne õde, siis näitleja. Uurija naeris küüniliselt. Tundis äkki, et tema on ise ka kummaliselt kahestunud. Kui mitte pooldunud, siis lõhestunud. Igatahes. Jutustage nüüd, mida te teate, Lionel Sander põgenemisest, kes suunas juhatas või õhutas teda sõna või teoga andis märku? Ei ole kuulnud? Kuulnud ei ole, aga vahest nägite midagi kahtlast, relvi, raadiosaatjat. Kui poeg tahab minna vanemate juurde, kas see on siis kuritegu? Paraku küll, tunnistas ülekuulaja vastutahtsi näol mänglemas ebasõbralik naeratus. Kas nägite või ei? Ei. Mis te saksa ajal tegite? Helene süda hakkas värisema nagu tallesaba. Seda oli karta, nüüd on see käes. Ta uuris ülekuulaja nägu, sealt oli raske midagi välja lugeda. Kas julgeolekul on see teada või siiski mitte? See, kuidas tema 41. aasta suvel, kui venelased välja löödi koos teistega mingil trandulekil Tartust Tallinna kihutas meel saabunud vabadusest hõistmel ning kuidas kogu kirju seltskond ummisjalu Vabaduse platsile tõttas. Seal juubeldas ja tantsis ning tema kandis suurt lehvivat eesti lippu. See uhke pilt oli isegi ajalehes ka suuri ja teab sellest või siiski mitte. Mängisin. Samal hetkel taipas Elenat uurija, kes oli oma matslikku tennist juba näidanud võistlema, vastust valesti mõista, selle koguni pahupidi pöörata. Ühemõttelisust täielikuks kehtimapanekuks Rampsusta teatris. Emmge biit suitsetas, puhu aega mõnuga ja puus oma paksust ninast sinist suitsu. Kas sellest deta järel mõtlikuna seal istub, ei peitu mingi teine plaan, mõtles Heleene näitlejalikult. Oht pole kaugeltki möödas. Toobastik pealtnäha elegantne tüüp, võib mulle palju kurja teha. Viimaks kohendas uuri oma hääle võimalikult usalduslikukse, küsis teie käest, sai Leonel Sandra kloroformi kloroformi. Helena tegi suured silmad. Tema hüüatus kostis nii vahetult, et enge biit muigas. Ei, no kus mul teatris mõni klorofarm, mis see tähendab? Uurija, kes ülekuulamise protokollis nimetas end juurdlejaks, teatas kahju rõõmsal hääletoonil jälle prouat rõhutades. Proua viir, teie õepoeg on sooritanud mitu rasket kuritegu. Liiva tänavale ilmusid läbiotsijad novembri lõpul peale südaööd. Veera kuulis väljas meesterahvaste raskeid samme ja kõnekõminat. Kohe hakati välisuksele prõmmimine. Veera tõmbas ö kuue selga ja astus ukse juurde ning haaras kirve. 44.-st aastast punaarmee sissetulekust saadik oli see tal alati käepärast. Niiviisi relvastatult seisis Veera võõruses ukse kõrval, kui sisse tungisid kaks MVP vormis meest. Sinise põhjaga müts peas ning üks erariides naisterahvas, pikk ja õhuke kui sil Kunisk. Miks teil kirves käes on? Küsis kapten karedalt. Kui mind tullakse röövima või vägistama, ma virutan ökova kirvega. Oliveira kindlameelne vastus. Naisterahvas osutus kaasa võetud tõlgiks. Ta oli keskmist kasvu kõrgete põsenukkidega, kotid silmade all. Tõlk pani Veera sõnad ümber, lisades omalt poolt, et see eit ei salli nõukogude sõjaväelasi. Külmade kalasilmadega. Leitnant naeris rõvedalt. Kodanik, pange kirves käest, käsutas kapten. Kas teie olete veer, Acacy Jekorova? Olen jah, aga kes teie olete? Tõlk seletas, et nemad on Eesti NSV riikliku julgeoleku ministeeriumi töötajad ja tulid prokuröri loal tema korterit läbi otsima. Oma ega meeste nimed on, muidugi ei öelnud. Veera imestus, mina ei varja vargust. Et mind on vaja läbi otsida. Kus on raadiosaatja? Käratas kapten aega viitmata. Veera näitas nurga lauale, vana are raadio poole. Kas ta irvitate või paukus, kapten Veera hoidis kirvevart kõvemini peos. Kapteni pahem, silmalaug hakkas tõmblema. Öelge talle, et pangu kirves käest. Leitnant seisatas keset kööki ja Kulkis kirsa kannaga vastu põrandat. Köögis kaltsuvaibal oli keldriluukkõmin, kuulutas leitnandile, et põrandal on tühimik. Mis siin on. Kala silmade vaade, pöördus Veerale. Peidik, põrandaalune trükikoda. Kapteni märguande peale laskus leitnant keldrisse ühes käes revolver, teises taskulamp. Kapten ise kiskus riidekapiuksed hoolimatult lahti. Tuhnis Veera väheses riideparanduses. Tõmbas hooga lahti kummuti, sahtlid käperdas hoopis põrandale laiali pensionäri puhtad riigitud ihupesu. Muidugi ei leitud midagi. Ei nõukogude vastase kihutuskirjelduse pakke ega raadiosaatjat, mida julgeolekumehed otsisid nagu püha Graali. Ei midagi, mis kinni peetud, Lionel Raymond Sandri süüd võiks tõendada. Kapten istus söögilaua taha, süütas priima sigaretti ja asus protokolli koostama. Veera asetas ta ette tühja alustassi, et kroonumees ei põletaks kuuma sigaretti tuhaga auklikuks tema laua Waxtut. Leitnant, umbes kolmekümneaastane tömbi näoga mees, ronis keldrist välja tünnist võetud hapukurk näpu vahel küljel kõlkumas Kaardikott. Sinna ladustab Veera varudest kilo jagu tükksuhkrut, tikud ja leivakuivikud. Viimased paistsid kaptenit huvitavat. Olid ju kuivikud, kindel asitõend, et keegi korteri elanikest kavatses ette võtta pikemat teekonda. Mis tarvis, need on uurista. Eestlased harilikult kuivikuid ei kuivata. Leitnandi lõust kiskus irvele. Veera vaatas kaptenile teravalt otsa ja lausus vene keeles. Kas teie ema Venemaal ei hoidnud kuivikuid valmis, et kui tullakse Siberisse saatma, siis on käepärast võtta. Oli näha, et need sõnad puudutasid kapteni hella kohta. Ta pööras pilgu ära, põrnitses mornilt ahju külge. Veera pani seda tähele. Meie siin varume kuivikuid 40.-st aastast peale, kui venelased sisse tulid jätkas ta südant võttes. Teid kui fašiste oleks viimseni tulnud härra küüditada või laagrisse saata, killus tõlk võika häälega ja tiikas heakskiit oodates kapteni poole. Kuid too ei teinud Yestlase kriiskamist kuulmagi. Minu kõige vanem poeg oli revolutsionäär, läks seitsmeteistkümnendal aastal Venemaale, lausus Veera. Kapten mõõtis teda pilguga, millest oli raske välja lugeda, mida sealt kõige enam vastu helkis, kas kaastunnet, põlgust või hingelist segadust. Toas jäi vaikseks. Kostis ainult krõbinat. Seda tekitas leitnant hapukurki hammustades. Kapteni näole tekkis murelik kurd. Ta puges tagasi oma krõbisevasse Emmgeebeedi koorikusse ja pööras jutu jälle ametlikuks. Miks te ei keelanud lapselapsel kodumaad reeta? Kodumaad reeta? Veera kuulis esimest korda niisugust mõistet. Leoneil jooksis siit läbi ja ütles, et sõidab Rootsi või nii, sõidab Rootsi. Kas ta arvas, et see on niisamuti tagajärgedeta nagu Pihkvasse sõitmine? Aga mis seal nii keerulist? See on kriminaalkuritegu nõukogude seaduste järgi. Miks ei keelanud teda? Kas teie täiskasvanud inimesena kuulaksite vanaema keeldu küsimusi õhku? Läbiotsimise protokoll sai valmis? Kapten lükkas selle üle laua perenaiseta, kirjutage alla. Ei kirjuta. Sõnas Veera kindlalt. Lionel ei ole minu juurde liiva tänavale sisse kirjutatud. Kutsumata külalised jõllitasid teda altkulmu. Kapten kordas veel kord oma nõudmist. Ent nähes Veera tõrksad näoilmet ei hakanud peale käima. Leitnant kutsus õuest sisse tagaukse juures valvanud turjaka paksude huultega kaardiväe. Vanemseersandi pakkus talle Veera tünnist võetud kurki, kus leivakäruga. Kõike seda tegi leitnant nii enesestmõistetavalt nagu viibiks oma kodus. Keegi kolmest ei lausunud ühtki sõna ning nad lahkusid hüvasti jätmata. Kui Veera edaspidi nägi linnas mööda kihutavat musta ronka lehvitas ta süngele autole järele oma halli valgeruudulist suurräti nagu linnutiibu. Sealt trellitatud akna silma taga võis olla Lionel, keda sõidutatakse vanglast ülekuulamisele. Veera oli kindel, et tütrepoeg teda kongi aknast märkab. Silmast silma ei näinud ta Leonelli enam kunagi.