Leon-l oli aina põgenenud. Esimene kord pistis ta punuma saksa sõjaväe 33. väljaõppepataljoni Ezelonist teel Kloogal Tallinna. Sakslased võtsid Lioneli kinni. Pärast mitmeid keerdkäike jõudis ta uuesti Kloogale. Septembris 1944, kui noormees taheti viia Paldiskisse, et sealt Saksamaale saata, laskis ta jälle jalga. Iga pagemise järel otsis Lionel varju Pärnus. Seal vanaema korteris. Liiva tänaval vahistasid ta venelased ja viisid, kui SSlased sõjavangi Järvakandi klaasivabrikusse tööle. Sealtki põgenes Lionel ära ja varjas ennast algul Tallinnas tuttavate pool. Siis sõitis jälle Pärnusse vanaema juurde. Nüüd kavatses ta põgeneda Rootsi. Leon neli ema ja kasuisa olid neli päeva enne punaarmee Pärnusse jõudmist ühe laevaga lahkunud. Kodumaale jäänuid polnud nende elukoha ega saatuse kohta mingeid teateid. Üle mere pagemise kärbse pani Leonelile pähe üks saatusekaaslane Järvakandis. Tookord oli noormees niisuguse jutu peale vaid pead raputanud, kuidas Rootsi kui rannal iga põõsa taga kükitab Nõukogude sõdur. Merd valvavad laevad ja valgustavad prožektorid. Venelaste käed on otsekui meduusi kombitsad. Randa valvavad nad suure hoolega, keegi ei tohi pääseda välja ega sisse iseäranis välja. Oleks tal oma paat või mõni sõber, kes tunneb mereäärseid olusid, oskab valida paraja aja ning palju muud, mida on tarvis säherduste ettevõtmise õnnestumiseks. Siis oleks ise vahe siis küll. Laia tutvusringkonda polnud Leonelil jõudnud selles linnas tekkida sest nende perekond oli alles 41. aasta kevadel kolinud siia Tartust. Pärnust pakuti neile paremat teenistust. Aga 43. aasta hilissügisel, kui koolipoiss polnud veel 18 täiski, mobiliseeriti ta gümnaasiumist Saksa sõjaväkke ja saadeti Poolasse väljaõppelaagrisse. Leonil kompas eakaaslaste meelsust hakkas otsima mõttekaaslasi. Oli vaja hankida relvi, et jätkata seda, mida nemad, Treffneri poisid olid kavandanud 40. aasta hilissügisel. Valmistuda võitluseks. Kaks endist koolivenda laitsid tema hulljulge plaani maha. Kumbki ei soovinud kaasa teha ohtlikku mängu. Tuleb ennast hoida, praegu on vara midagi ette võtta, seletas üks. Varsti puhkeb sõda, lääneliitlased astuvad venelaste vastu välja ja vabastavad Balti riigid. Teine, noorem poiss, abiturient, väitis. Julgeolekus pekstakse pea pehmeks, kondid logisema. Siis olen eluaegne invaliid. Leonelile sähvatas meelde, kuidas ajalooõpetaja oli rääkinud 43. aasta sügisel just enne tema sõjaväkke võtmist, et eestlased on lamba. Verd olid 13. sajandil, kui lasksid endid ristida võõrasse usku. Ja hiljem samuti oli õpetaja lisanud kibedad kortsud näol. Tookord oli Lionel sisimas ägedalt protestinud. Kuidas tohtis õpetaja oma sugurahvast nii viletsaks pidada? See oli lausa pühaduse teotamine. Lamba kombel alandlik mängimine ei aita hüüdist ägedalt. Kas te tahate, et teid siin iga päev alandatakse ja viimaks ikkagi Siberisse küüditatud, eks kuhu te suretegi? Noormehed jäid häbistatult vait. Pärast niisugust jutuajamist hoidsid mõlemad temast eemale. Ei või nii tormaka rahvuslasega läbi käia. Vaata kui kutsutakse veel julgeolekusse kohvile. Ja seal on jutt lühike. Ohud igal pool. Tuttavad said jõepere mõisast kuus, seitse vintpüssi, paar automaati, mis peideti ära. Kas Lionel oli sellest teadlik? Kindlalt kinnitada ei söanda? Ei tea. Ent meritsi põgenemine omandas tema teadvuses ajapikku üha kindlamad piirjooned. Suvest peale keerleski Leonelil peas üksainus mõte minema iga hinna eest minema. Ta mina lõhenes kaheks. Ühel pool relvade hankimise, teisel pool Rootsi mineku plaan, kumba eelistada? Ühitada neid oli raske. Milleks vintpüssid automaadid ja laskemoon, kui sõdur kavatseb võitlusväljalt plehku panna? Olgu peale, et vabasse maailma, kuid ikkagi põgeneda. Paar elatanud Randlast, kelle paadid polnud julgeolekukäsul veel puruks raiutud kiitsid küll usinalt Leonelile järele, kui ta nõukogude korda ja venelasi põhjas. Ent merereisist ütlesid nad üsna üheselt ära. Viimaks leidis Lionel jahtast ühe mehe, kes oli nõus kaluriühistu mootorpaadis tema koos paari kaaslasega ojamaale viima. Hea tasu eest loomulikult. Kalameest huvitas ennekõike raha võõrale maale jäämisest, olgu see nii vaba, kuitahes ta ei hoolinud. Ülejõel ootas kalurit, noor naine. Alles hiljuti oli pulmi peetud. Leonil tutvus kahe noormehega, kes mõtlesid umbkaudu samamoodi nagu tema. Las nad esinevad varjunimede all. Etteruttavalt tuleb tunnistada mõndagi selles loos, mis Leoneliga juhtus, jääb hämaraks. Mitme aastakümne tagant ei õnnestu tõelust päris täpseks painutada. See libiseb ära, põgeneb eest. Nõndaks siis yks oli Leonelist aasta vanem y aasta noorem heleda näo ja valgete juustega poiss. Temast õhkus nooruslikku õhinat ja seiklushimu. Nii yks kulka Leonell, kes sõjas paksust ja vedelast läbi käinud olid temale suured autoriteedid. Y asus kohe meele ja mõttega neile abiks. Yks oli Pärnu lennuväljalt mingil moel hankinud rikkis raadiosaatja. Noormehed tahtsid selle oma jõududega korda teha. Y, kes tundis raadioasjandust asuski saatjat töökorda seadma. Veel sai Leonil tuttavaks ühe kena tütarlapsega. M oli pärit Läänemaalt, Varbla vallast. Töötas Pärnu piimakeskuses. Suvel korraldas asutus veoautoga väljasõidu padrimaale. MI vanemad elasid seal ja kuskil lähedal pidi olema jõgi, kust on võimalik vähki püüda. Emm kutsus Leoneli kaasa. Noormees nõustus heal meelel. Ka x y võeti ühes. Linnast sõideti välja laupäeva õhtul. Seltskond koosnes 15-st inimesest ja oli Leonelile võõras. Teel võttis yks laulu üles üürates surnukirstu 15 meest, hõissa ja pudel rummi. Leonelia emm läksid autolt maha neiu kodutalu tee otsas x ja y sõitsid koos linnarahvaga edasi ühte teise tallu kilomeeter-poolteist edasi, kus olid parajasti talgud. Leonel läks MI poole. Kodus oli ema, pärast tuli ka isa. Rohkem hingelisi näha ei olnud. Õhtulauas küsis isa tütrelt otse, kas see ilus sihvakas noorhärra on sinu peigmees. Emm punastas sügavalt, oskamata midagi vastata. Abi otsivalt, vaatas ta külalise poole. Lionel oli küll näitsikust sisse võetud, kuid manas ette ükskõik see näo. Ja mida oligi talle öelda. Siiamaale olid nad ainult tuttavad, tundsid teineteist alles lühikest aega. Leonil tajus, et peremees jälgib teda teraselt kaalub ja hindab vis tema omadusi, kõneviisi, olekut, noormeest säärane vaatlemine kammitsas. Ära tee välja, sosistas endale vabandamise kõrva, kui isa oli tagatuppa läinud. Ta on meil vähese jutuga. Ega ta sellepärast veel kurjale. Kaleonelia emm läksid talgutallu. Kogu piimakeskuse seltskond oli seal talgud täies hoos, õlut oli viina palju, lõõtspill mängis trambiti tantsida ja rahvast oli terve küla koos. Emm tahtis ka tantsida, sellepärast oligi õhutanud Leonelli siia tulema. Kuid noormees helistas hoopistükkis pitsi ja igreki seltsi. Neil olid juba tekkinud sõbrad, kellega koos viina võtsid. Leonel jõi enda purju. Hommikul ärgates ei saanud tükk aega aru, kus viibib. Ukerdas talu heinaküünist välja, kuhu m oli talle öösel koju minnes oma jaki peale laotanud. Et linnapoiss külma ei saaks hakati talgu lõpliku piina võtma. Nalja ja naeru oli palju. Pärast läksid kõik jõele suplema. Seal nägid nad hämmeldusega, kuidas piimakeskuse rahvas, kellega maale tuldud minema sõitis, et tolmusaba hõljus teeäärsete põõsaste kohal. Vähipüük, mida oli plaanitsetud, ununes sinnapaika. Tuldi jõelt tagasi Emmy tallu. Seal valmistati neile lõunat, sõid, võtsid viina ja arutasid, mil moel linna saada. M pidi esmaspäeva hommikul tööl olema. Pereisa silmitses võõrast lärmakad kampa kaunis karusel pilgul. Võeti nõuks neljakesi minna Tõhelasse külla emm sõbratarile. Ka too tütarlaps elas ja töötas Pärnus, aga ta vanemad elasid maal. Tuli välja, et yks mäletas nagu läbi udu, seda brünetti elava jutuga neidu. Sõja ajal oli ta käinud rinde võitlejaile ühisabi jõulupakikesi jagamas. Sealgi talus tehti neile süüa. Teate ju, kui kitsas oli linnas toidukraamiga. Peremeeski sulas üles, tõi välja puskaripudeli, mis päästis valla yksi keelepaelad. Hoogsalt õhetav põski, välkovi silmi, jutustas ta oma saksa tööteenistuse muljeid. Kuidas oli Krakowis õppinud autojuhiks. Lõpuks sattunud Haide laagrisse Eesti väeossa ning saadetud idarindele? Seekord polnud Leoneil nii purjus kui eelmisel ööl. Enn tõi peretütrelt linad ja teki tegi Leonelile aseme lauda lakka värsketele heintele. Kui emm tahtis tuppa minna sõbratari juurde, tõmbas Leonel ta kättpidi asemele ja võttis teda mõlemale tulis ootamatult. Nõnda siis veetis Leonel pühapäevase öö tütarlapse kaisus. Hinges ja ihus. Pühapäev. Esmaspäeva hommikul läksid kõik jalgsi nelja kilomeetri kaugusele Tõstamaale autobussi ootama ja sõitsid Pärnusse. Leonelia yks käisid ühes kolkatalus heina tegemas ja rukist lõikamas. Yks töötas oma puhkuse ajast. Leonil tahtis päevilisena pisut teenida. Ehkki mõlemad küll linnapoisid, olid nad töö juures ihu ja hingega. Vanapoolne peremees, kelle ainuke poeg sõjas kadunuks jäänud oli mõlema noormehega väga rahul. Leonelile ütles ta rukki hakile pead asetades. Oleks mul tütar, kaupleksin teid väimeheks. Laupäeva õhtul läksid noormehed küla peale. Seal tutvusid nad naabertalu peretütrega septoli sire, laheda olekuga neiu, kes käis kodutalus tööle Kilingi-Nõmme apteeki. Seltsiv ja jutukas yks uuris välja tütarlapse sünnipäeva, mis oli 18. augustil. Linnateele asudes tõotasid noormehed tingimata tema sünnipäevapeole tulla. Öeldud tehtud. Tähendatud kuupäeval panid mõlemad Pärnus selga puhtad päevasärgid. Leonelli oma oli pesnud ja tikkinud vanaema. Vahepeal oli sett ühe korra linnas käimas. Leonel nägi, kuidas yks neiuga Tallinna värava juurest ranna poole patseeris. Mõlemad olid nagu ära tehtud. Mida nad arutasid, seda Lionel ei teadnud. Kuid sünnipäevale asutades mainis yks, et temal mõlgub meeles üks plaan, kuidas ülevedaja jaoks raha saada. Paari lausega selgitada, mis kava see niisugune on. Ära sinagi unustama relva kaasa võtmast, tuletas yks meelde. Nimelt tuli ta hiljuti juhatanud ühe noormehe, kellelt Leonil sai pudeli viina. Esna Khani seitsme lahingupadruniga. Setti kodutalu oli Pärnust küllaltki kaugel. Seda maad jala maha tantsida poisid ei viitsinud. Sõiduvõimaluse passimine võttis tublisti aega. Alles hilisel õhtupoolikul võttis sünni päevalisi raekülas kuulda kandilise kabiiniga vene veoautojuht. Tema kõrvalkabiinis istusid kaks meest, üks kõhnlik alli vihmamantliga peas, ruuduline soni. Teine lühike, jässakas, väike kaabudroonimas laial pealael. Ehkki kõik olid Pärnu mehed, ei tundnud poisid neist kedagi. Juht vahetas tasasel häälel paar lauset kõhna mehega. Paistis vist luba küsivat ja ütles siis, et nad võivad peale tulla. Poisid ronisid üles kasti ja kiire sõit läks lahti, nii et tuul kõrvus Undus. Surjus põrutas yks rusikaga kabiini katusele. Auto pidas kinni. Noormehed ronisid maha. 100 rubla, lausus autojuht neile otsa vaatamata ning sirutas välja avatud pihu oodates sõiduraha. Või raha, käratas yks, me oleme metsavennad. Vabadusvõitlejad. Hüüdis Leonel ja tõmbas pintsaku põuetaskust rahakoti asemel väljanagani. Sihtis kabiinis istujaid, käsutas autost välja. Kõik kolm tardusid kivikujudeks. Kaitsi käes, välgatas relv. Bassihäälel kamandas ta siva kõik välja. Ülepeakaela rabistasid võõrad kabiinist välja tulla. Jäid tee äärde seisma, ähmi täis. Yks heitis neile karmi pilgu. Mehed tõstsid vaistlikult, käed püsti. Nad olid kuulekamad, kui Leonell oleks ilmaski osanud arvata. Liiga allaheitlikud vaadates neid, kes nad nii väga kartsid, alandlikud ja tummad, leidis ta, et ajalooõpetajal oli tookord tuline õigus. Kes lambak sündinud lambaks jääb. Põlglikult, osutas Lionel Nagaaniga selja taha kobiga kasti. Kaks meest ronisid küljes, kõhnlikul jäi vihmamantlihõlm mingi naela või pinnu taha ja kärises lõhki. Autojuht kõhkles, oli kahevahel. Vististi lootis, et tal kästakse edasi sõita, kuid ta eksis ja mida teie ootate? Käratasiks. Sõna lausumata astus autojuht auto ratta peale, et ennast kasti pinnata. Tali soliidse välimusega, natuke üle keskija, üpris koguko kerega sügavad kurrud mõtlikul näol. Kui mehed ülalkasti põrandal köiepuntra kükitamas asus yks rooli. Tema oli kogenud autojuht, vedanud neljal rindel haavatuid. Rahuajal töötas yks Pärnu linnukasvatuse ühistus. Lionel sosistas talle midagi kõrva ja ronis samuti üles. Jälgides valvsalt meeste liigutusi, Nagaan peos, pidas Lionel vajalikuks relva kõrgemale tõstes teatada. See tukk võib häält ka teha. Kelle elu kallis peab seda meeles. Hoiatus oli ilmselt ülearune. Mehed ei avaldanud vähimatki vastupanumärke, konutasid köiepuntra all selg vastu kabiinipoolseid kasti prusse. Oli juba täiesti pime, kui nad sõitsid tollest alust kusset, elas tüki maad edasi. Yks segas igaks juhuks jälgi. Võõrastel polnud tarvis teada, kuhu nad tegelikult teel on. Lõbus keeras yks veoauto suurelt maanteelt kõrvale selle metsarajale ja pidas seal kinni. Lionel hüüdis üles, kähku kastist alla. Kõhn mees viivitas rutem kui muidu, kordas Leonel käsku. Ja Nagaan osutas häbematult silmapilk alla. Mehed kobisid autokastist maha, jalad hirmust all, vedelad. Viimne tunnike on käes, viiakse metsa ja lastakse maha. Nii nagu tegid venelased 44. vangi langenud eestlastega, kel käisel sinimustvalge embleem. Võta kinni, kes needki noormehed veel on? Yks seisis auto kõrval, jalad harkis, laskevalmis mauser käes. Tema karm nägu ja vihane pilk ei tõotanud midagi head. Mehed muutusid näost kaameks. Kas küsis autojuhi katkevi hääli? Ma, ma ei ole midagi kurja teinud. Lalises paks mees vabisedas kas külmast hirmust või nii ühest kui teisest. Lambad olete täitsa lambad, mõtles Lionel põlglikult. Otsi mulle leht puhast paberit. Yks ulatas talle koolivihikust välja rebitud lehe. Leonel pistis Khani põue koukis taskupõhjas tindipliiatsi ja asus auto poritiival laternate valgel midagi kirjutama. Pöördud eaka mehe poole. Milleks kogelesto, vastake, kui küsitakse kärata siksak vihas. Teised laususid sundi, ootamata alandlikkuse ilmel oma nime. Jälle tundis Lionel võõraste vastu imelikku põlgust. Lambad, mis lambad, miks keegi neist ei lõiganud kinnivõtjaile vastu hambaid, kas või seksi käituda mehena, aga ei. Kui tal kirjatöö tehtud, luges ta valminud teksti ette. Nimme oli Leonel märkinud dokumendile vale koha ja vale kuupäeva. Tallinn, 15. mai 1946. Paber kuulutas järgmist. Mina, August vander, Hernits, Eelma ja Oskar Kalmus tõendama oma allkirjaga, et meie töötame, aitame aktiivselt kaasa Eesti vabastamiseks bolševistliku stikest. Seda tõendame meie oma allkirjadega. Töötame organisatsioonis alates üleval märgitud kuupäevast. Pikk, kõhn lik mees, kelle mantlihõlm oli ennist katki kärisenud, pomises. Ei tahaks küll sellesse asjanduse sekkuda. Järsu liigutusega suunas yks Mauri temale ja lõikas. Vabadus nõuab verd. Autojuht poetas arglikult küll, Inglismaa ja Ameerika vabastavad meid. Käsi alla, siis olete vabad, käsutas Lionel ja ulatas kõhnale mehele pliiatsi. Vabad jalamaid ilma Inglismaa ja Ameerikat. Ta heitis yks valvakalt magusalt hoides. Kolmik kähkise Puhkis ei tahtnud alla kirjutada. Mis siis, kui see paber satub emmike biitide kätte? Julgeolek ei mõista nalja, peksab nad pehmeks ja sunnitöö. Laager on kindel. Kuid pääsu polnud. Kahtlase olekuga purjus noormehed võivad nende eluküünla siinsamas kustutada koergi haugu järele, mis pimedas metsavahel juhtus. Käredalt sundis Leonel tagant, kas saab juba? Mehed, puiklesin vastu, mis puiklesid pooleldi käsikaudu, kritseldasid siiski oma nimed, saatus raskele dokumendile. Nii, nüüd olete vastu võetud vabadusvõitlejate ridadesse, lausus Leone Luljalt. Ta murdis vihikulehe kokku ja pistis rahakoti vahele. Teie avaldus jääb minu kätte. Mehed olid hämmeldunud, pettunud, heitunud. Kolm allkirja kolm veretilka vanakurjale. Nende edasine elukäik sõltub nüüd paljuski võõra noormehe suvast. Oli valus ja piinlik. Kuidas seal metsas ka on? Küsis paks mees, püüdes halva mängu juures teha. Head nägu on küll ühmasiks ebamääraselt. Leonel hüüdis jõhkralt. Kas teie oinad tahate meiega metsa kaasa tulla? Vastust ei tulnud. Siin on teie küsitud 100 rubla x ulatosoofile raha, sõidu ja vaevatasuks. Mehed vaikisid süngelt, ronisid mühisedes kabiini. Auto sõitis minema. Raginal vahetas juht käiku, mootor turtsus vihaselt, nagu laidaks temagi seda, mis metsa veeres juhtunud. Leonel vaatas autole järele, sõnas. Vähemalt nemad ei lähe meid üles andma. Kui nad sulle õige nime ütlesid, siis ei lähe. Aga kui ei öelnud? Siis on teine lugu. Kus oleksime pidanud neilt isikutunnistust nõudma. Yks kehitas õlgu. Mõningase viivituse järelsõnas. Kes nad olid? Meie ei tea. Järsku koguni julgeoleku agendid. Kas märkasid, kuidas paksuke värises? Meil tegid paar poissi esimesse lahingusse minnes püksid täis. Häbenesid sellest rääkida. Leonil kelkis poisikese likult, aga mina võtsin kohe aru pähe ja panid plehku, sõnasiks etteheitvalt. Aga miks pidin Suur-Saksamaa eest surema? Mööda pimedat inimtühje maanteed sammusid noormehed talu poole, kus aknad olid valged ja peeti setti sünnipäevapidu. Pärale jõudes vastasid need peremehe küsimusele, kuidas poisid kohale said, et tulid linnast juhusliku autoga. Pikemalt kõneks ei tulnud. Pidu käis juba täie hooga, oli seal nalja ja tralli puskaritki. Mõlemad jõid väga vähesel määral.