Sandre süüasja uurimine jätkus Tallinnas. Juurdlus tundis ebaproportsionaalselt vähe huvi röövida ja autojuhi huku asjaolude vastu. Vägisi kippus jääma mulje, et oo, õnnetu ots oli otsekui tasuta kaaslane Sandre ja tema grupi nõukogudevaenulikule tegevusele. Organiseeritud vastupanuvõitlus oli esikohal põrandaaluseid, jahiti püüti, karistati. Leonelli pinnimine jätkus vanade tuttavate võtetega. Uurija Virumaa metsades on sakslastest maha jäänud hulk relvi ja laskemoona. Meie teame, et osa neist on bandiidid toonud Läänemaale. Juurdlusele on andmeid, et teile on teada, kus kohas Läänemaal asub suur relvade hoiukoht. Ei tea, ärge varjake, tuletage rahulikult meelde. Te käisite suvel Varbla vallas. Kas relvaladu on seal? See on hobuse unenägu. Tõlkoli plindris. Millise hobuse? Küsis ta kaebealuse käest ettevaatlikult. Lihtsalt hobuse unenägu. Säherdune unenäoga polnud tõlgil midagi peale hakata. Ta tegi suu imetult lahti, paljastades viletsaid hambaid. Oli kui kala kuival, vahtis vaid uurijale truu alamlikul lambapilgul otsa. Miks kõik julgeolekutõlgid on ühte nägu? Täiesti isikupäratu välimusega? Mõtles Lionel. Aga neid ei tohi usaldada. Pealtnäha on nad küll lambad, kuid lambad hundinahas ja soe hammastega. Mis ta seal jälle luuletas, nõudis uurija. Mingi hobune olevat näinud und, pobises tõlk või rumalat nalja tegema, käratas uurija süüalusele, kes ma teie arust olen, mõni loll Ivan ahju peal või? Lionel teadis eelnevast kogemusest, et vihatormile järgneb karistus. Nii oligi uurija krapsas laua tagant välja lapiti käega virutatud hoobid, pliid noormehel ninast vere välja. Et teile meelde jääks. Mina olen Leningradi ülikooli lõpetanud, jurist, mitte Ivanuscaturatšokk. Nädala pärast alustas ta jälle, kus kavatsesite Pärnus relvi hoida. Lionel muidugi vaikis. Uurija märkis paberile igreki vanemate töökohas staadionil. Noormehele otsa vaadates teatas ta koos kõlastavalt. Y oli sellega nõus. Silmakirjaks lehitses veel paberilehti. Siinse ongi Y on seda tunnistanud neljandal detsembril. Öelge, kus kogunesid nõukogudevastase organisatsiooni liikmed. Need olid minu tuttavad, mitte organisatsioon. Salgate maha. Jedrit või mat oli organisatsioon, oli küll. Kus on metsavendade ja diversantidel peamine pesa, punkrit staap? Lionel litrotslik vastus, see kõikundil võetud tuulest. Tuulest naeris uurija kurjalt. Te ju teate, et oli teie ise, olite selle kuritegeliku kamba juht, ärge salake, ärge mängige lolli. Leonil pilk peatus kapteni joonistatud skeemil, mille peal lebas sinine tömbi teraga pliiats. Ta raputas pead. Nii et vaikida, nagu partisan. Uurija ohkas kuidagi naiselikult. Aga küll me teid lõhki lööme. Teiesuguseid on siin küllalt nähtud, lõpuks purunete, otsekui pähkel. Ja küll näete, muigas tige sarkastiliselt, küll näete, tegelikult tunnete. Tõlk naeratas teenistusvalmilt lipitsevalt. Mida te praktiliselt tegite, kas kavandasid kallaletunge nõukogude asutuste vastutavale töötajaile? Ma ei mõista, millest te räägite. Kas mõrvatud autojuht kuulus organisatsiooni? Ma ei tundnud teda lähemalt. Uurija viibutas hoiatavalt nimetissõrme. Meile on kõik teada. Mina pole kedagi mõrvanud. Jätke valetamine. Teie näost vaatab vastu jultunud südametunnistuseta Esseslane kohal, näha, et olete süüdi. Y, tunnistas oma süü juba üles. Ülekuulatav põrnitses uurijat umbusklikult. Uurijal ehituses protokolle. Siin on teie seitsmeteistkümnendal septembril oma käega kirjutatud eestikeelne seletus, kus loed üles kõik isikud, kes organisatsiooni kuulusid. See nimestik saadi surma ähvardusel. Kas vikatimees pakkus juba Terget muutus uurija pilklikuks? Ei, mitte sinnapoolegi. Andsite oma kaasvõitlejad ise vabatahtlikult üles, eks ole? Ta irvitas, tubli poiss. Silmad punetama näkku suunatud ereda elektrilambi valgusest, vahtis Lionel üksisilmi lauda. Seal oli tema eelmise ülekuulamise protokoll, mida vahepeal oli silutud toimetatud üldsõnalikumaks valelikumaks. Tõlk luges selle kirjatöö Leonelile eesti keeles ette nii hästi-halvasti kui oskas. Ta polnud kõigist Lioneli sõnadest täpselt aru saanud, tõlkinud huupi, toppinud noormehele suhu meelevaldseid ütlusi. Kohati oli ta vahialuse sõnu moonutanud Minne muidugimõista Lioneli süüd raskendavalt, et kannuseid teenida või lihtsalt meeldida ilusale mehele. Kirjutage alla, lausus uurija pruunides silmades laisk, üleolev, luurav pilk. Kaebealune vaikis. Kas kirjutate juba uurija kraamis lauasahtlist välja, Nagaani, nõukoguliku ülekuulaja vältimatu mänguasja. Hüpitas relva ähvardavalt käes. Ta sõrmed olid hoolitsetud, küüned lõigatud. Sulepea on siin. Uurija sõbralikuks tembitud näoilme mõjus ebasiiralt ja võltsilt. Leonell liigutanu toimugi. Äkitselt pragunes õrn, habras teeskluse koor. Uurija pistis karjuma. Kas kirjutate juba pandiitlik jättis naha nülin teil seljast fašist. Lõplikult enesevalitsuse kaotanud, kargas ta laua tagant välja ja virutas süüalusele revolvripäraga näkku. Nõnda kaotas Leonel veel kaks hammast. Sandre grupi süüasja uurimine oli kestnud, kuid. Lionel sai eestlasest vangivalvuril juhtumisi teada, et süüalusel on õigus prokuratuurile kaevata uurijate ebainimliku käitumise üle. Enamjagu vahistatud lihtsalt ei teadmatega kasutavad seda oma õigust. Kord oli niisugune, et kaebuse võis kirjutada üksikult, mitte kollektiivselt, mitte grupiviisi. Nõukogude võim, mis igal pool ülistas kollektiivsust, kartis tegelikult tõelist ühisvaimu. Ka teised kinni peetud, kirjutasid kaebuse ühekaupa. Seal seisis, et sageli toimub ülekuulamine ilma tõlgita kuid nemad ei valda vene keelt. Kui tõlk ongi, siis see tõlgib, nagu jumal juhatab, muudab nende tunnistusi nii, kuidas uurijale tarvis. Ja üldse käiakse nendega ümber väga toorelt ning ütlused, mis juurdlus neilt välja pressinud, on hangitud peksuga mistõttu moonutatud ega vasta tõele. Siis juhtus ime, mida ei osanud lootagi prokuratuurist, tuldi eeluurimise käiku kontrollima. Küsitleti vahialuseid. Edaspidi käitusid uurijad ülekuulamisel väheke viisakamalt. Ent see kestnud kuigi kaua, sest süsteemi ei endiseks. Peatselt oli olukord samasugune või isegi hullem kui enne. Kaebealust ülekuulamine algas täie tambiga otsast peale. Samad võtted, samasugused küsimusedki. Eestlasi enam ei jätkunud. Kõik uurijad, kes Leonelli üle kuulasid, olid umbkeelsed. Tõlk vahetati välja. Müüdistus laua otsa juures, kõrv kikkis, raskete näojoontega mustaverd tüdruk, kes valdas keelt hästi. Gorillat meenutav tervisest pakatav vanemuurija troonis laua taga ees kalk ligipääsmatu nägu. Nurgas konutas abiline, suur ja tugev, tõeline jõumees jõmm. Tema oli valmis süüalust ülekuulamisel füüsiliselt mõjutama nagu oli soovitatud Stalini ja 37. aastal antud juhendis. Silmakirjalik oli seegi instruktsioon. Kaebealust ei tohtinud lüüa, ent võis suruda ahtasse kongi, kus ei saanud seista ega istuda. Võidi abiks võtta metoodiliselt lagipähe tilkuv vesi, lõppematu muusika ja elektrivool, et murda tõrksad spiooni, diversanti või põrandaalust rahvuslast. Leonelli ülekuulamine algas käredamalt. Kuidas värbasid oma põrandaalusesse organisatsiooni liikmeid. Vastuseks kõlas refräänina ei olnud organisatsiooni. Sule krigisedes kirjutas gorilla protokolli. Värbasime eesti rahvusest noori, kes suhtusid Nõukogude Liitu vaenulikult. Ta tõstis pea ja kärises ära joodud häälega. Te ei ole avameelne, miks varjati juurdlusest sidemeid välisluuretega. Tigedalt pilgul puuris vanemuurija noormeest. Leonel hoidis kahe käega üleval rebadele langevaid pükse. Kirjapressiga purustatud ülahuul üles paistetanud silmaalused, rusikahoopide sinised. Tema kui ohtliku kurjategija küsitlemisel ei hoitud kokku mõjutusvahendeid. Gorilla põrutas ähvardavalt. Seoses ülalöelduga soovitame teil rääkida tõtt. Jõumees nihutasin toolil mitte ebamugavustundest, vaid eelmõnust nagu verekoer, kes haistab saaki. Kinnise mõistusega inimene, nagu vanemuurija oli, aitasid ülekuulamisele edasi kõige harilikum, pidevalt korratavad küsimused. Gorilla oli kogenud Emmebiit häältustes kordastama kivinenud stamp põhimõttel et veetilga tuuristavad viimaks kivisse lohu. Ja kui tema arunatuke sai otsa või katkes kannatus näitas abiline süüalusele, kuidas Luukas õlut ruulib. Teie senised ütlused ei ole veenvad varjata oma koostööd Rootsi luurega, raius uurija. Lionel vahtis põrandale ühte punkti. Lauanurgale oli traditsiooniliselt paigutatud tugevajõuline elektrilamp ja valgus suunatud talle näkku. Alustame siis natuke lähemalt. Te käisite Soomes, mis te tegite seal? Jäätist sõin. Gorilla kergitas kulmujõmmi puisele näole sigines midagi naeratuse taolist. Millised sidemed olitel soomeluurega? Ei mingisuguseid. Vanemuurija lehitses Pärnus toimunud ülekuulamiste protokolle. Olete siin tunnistanud, et käisite Helsingis koos ema ja kasuisaga nõukogudevaenulike inimestega, kes nüüdseks on reetnud koduma. See oli 37. aastal. Eesti oli siis vaba iseseisev riik. Seal lõitegi sidemeid välisluurega. See enesekindlalt esitatud süüdistus kõlas nii absurdselt, et Lionel tahtmatult muigas. Vastake jalamaid. Olin siis 11 aastane. Nõukogudeseadus on karm, kuid õiglane, võib kurjategijat alates 12.-st eluaastast likvideerida. Gorilla uuris veel paar minutit, protokolle, mõtiskles. Kui nihutada Helsingi külastamine 38. aastal, siis oli Sandre 12-ni ja nõukogude seadus töötab ka ajas tagasi võtvalt. Uurija muigas. Tulistab igas suunas, kui tarvis, nagu Majakovski prollektaarne kahur. Kes oli see mati, kelle poolde käisite? Küsis ta Jüredalt. Kooli õpeta. No mida ta siis valge soomlaste lõpetas? Ta oli gümnaasiumi direktor. Kust teie perekond matid tundis? Mation, minu kasuisa vend nii, ja teie käisite seal külas? Miks just 37. aastal? Meil oli koolivaheaeg, kellel meil minule temal kooli direktoril. No aga räägi, kus on teie vanemad? Kuskil Rootsis? Teil pole aimugi, kus kohas täpsemalt lootsite raadiosaatjale nagu Hitler imerelvale. Jõumees, Kurskas hobuse moodi, ülemuse sõnad tundusid mehemüraka-le väga teravmeelsed. Miks omandasid raadiosaatja? Kaebealune, vahtis sõnatult põrandale? Gorilla kirjutas protokolli. Rootsi jõudes oleksime vajanud raadiosaatjat sidepidamiseks Eesti NSV-s jäänud põrandaaluse organisatsiooniga. Kus saatja praegu on, jätkas ta raudse järjekindlusega. Vastuseks oli vaikimine. Tehke juba suu lahti, uurimisel on teadete varjestatud tahtlikult. Öelge, kuhu te petsite raadiosaatja. Nõnda möödus tükk aega. Pealekäimine ei andnud tulemusi. Kas te hakkate rääkima või ei? Gorilla virutas Leonelile kirjapressiga vastu pead niisuguse obaduse, et noormehel lendas silmist sädemeid. No kas kõnevõime tuli nüüd tagasi? Irvitas uurija sadistlikult. Mul ei ole mingit saatjatega vastuvõtjat, vastas Lionel järsult kobades kõrva taha kerkivat muhku. Ma ei tunnista nõukogude uurimisorganeid, ma olen Eesti vabariigi kodanik. Üks asi oli töötada Venemaal, kust vanemuurija oli üle toodud kaadrit tugevdama. Teine asi Eestis, kus alati paratamatult lisandus veel rahvusliku minevikumoment. Gorilla tajus pidevalt seda täiendavat raskusi valmistavat tumma vaheseina, millest oli võimatu läbi murda. Ent Nõukogude liit oli vanemuurija jaoks maailma naba, seda ei tohtinud poole sõnagagi riivata. Ammugi veel tunnistamata jätta. Gorilla põrutas maruvihaselt näost punane pilk, armu heitmatu. Lugege üles kõik nõukogude võimu vihkavad isikud, keda te isiklikult tunnete. Kõrvaltoast kostis oigamist. Hääle järgi otsustades oli tegu vanema meesterahvaga, keda seal töödeldi. Mõõtmatu vägivald, mõtles Lionel tuimaks, muutunult peast uikas. Ta ei tundnud ennast ära. Nii valdav oli järsku põlastus iseenda vastu. Mida vanemaks, seda enam vigu. Pidasin teisi lambaks, kes olen nüüd ise. Mina olen süüdi, et eeluurimise algul koostatud nimestiku järgi vahistati linna peal keskkooli õpilasi. Mina ei pidanud vastu. Kartsin surma. Silmapilk. Kas tuleb juba? Kedagi huuled olid kokku kleepunud, hääl kostis jõuetult. Seekord oli karistusi mitmekesistamiseks varutud püssivardaid. Gorilla märguande peale kiskus jõumees jõmm Lioneli tagumiku paljaks ja asus tükeldama. Vanemuurija palk olenes saagist mida rohkem süüasju, seda kopsakam sissetulek. Suure hulga paljastatud põrandaaluste pealt võidi Emmgeebeedile anda. Preemiat. Eesti NSV-s sai päris hästi teenida. Kuna tähtis oli ka peade hulk, siis suurenes Sandra oletatava nõukogudevastase organisatsiooni liikmete arv juurdluse jooksul intensiivse füüsilise mõjutamise tulemusena 14 isikuni. Uurijad teadsid, mida arvestada, mis ballastina kõrvale heita. Kõik oli ja pidigi jääma voolujooneliselt üldsõnaliseks. Ülekuulamisprotokollide kokkuseadmine ei valmistanud raskusi. Enamasti oli korraga ametis kaks uurijat, üks tegelase vahialusega, teine murdis samal ajal kirjatööd teha. Näidised olid ammu välja töötatud, stambid sisse töötatud. Protokollides korrutati ainult ühte ja sama ikka ja jälle nõukogudevastane tegevus, põrandaalused, kodanlikud, natsionalistid ja bandiidid. Igal juhul vahetpidamata. Vanad protokollid võis peaaegu muutmatul kujul ümber kirjutada. Ainult kaebealuste nimed tuli vahetada. Sest kui kahtlane isik oli kord juba eeluurimisele toodud, siis pidi ta süüdi olema ja oligi, oligi, sest pidi olema lihtne MVP loogika. Siit tagasiteed vabadusse ei tuntud. Uurimine nõudis Leonellilt rohket tervist. Kui ta püüdis vastu põigelda õiglustundest, keeldus all kirjastamast suisa valet. Kostitati teda rusika hoopidega. Torgiti nõelu küünte alla, kisti parem kõrv pea küljest ripakile ning peksti neerud lahti. Arestanti igat moodi alandada, peksta ja piinata. Kuid ta ei tohtinud enne juurdluse lõppu surra. Kas on linnukesest midagi teada? Päris luule Sandre Ameerikast kodumaale emale ja õele saadetud kirjades. Linnukese all mõtles ta muidugi poega, hoidudes Leonelli nime nimetamast. Kirjad loeti julgeolekus läbi ja luule kartis võõrsil, et poja õige nime nimetamine võib ehk pahandusi kaela tuua. Kogu suguseltsile. Lioneli kannatuste rada jätkus. Tribunali mõisteti talle 25 pluss viis. Noormees saadeti kodumaale, kus NSV Liidu siseministrile rangelt salajase käskkirja põhjal eriti ohtlike riiklike kurjategijaid, kelle hulka Lionel oli arvatud, tuli kasutada peamiselt raskel kehalisel tööl. Lionel Raymond Sandre suri Magadani oblastis Seppost laagis 30. novembril 1948. aastal. Oma vanema poja surma kohta ega kuupäeva ei saanud ema ega kasuisa Aleksander iialgi teada.